pühapäev, 31. august 2008

Silent Hill 2006


Lavastaja: Christophe Gans
Näitlejad: Radha Mitchell, Sean Bean, Laurie Holden, Deborah Kara Unger jne.

Viimastes lõikudes esinevad SPOILERID!!!

Silent Hilli mängude seeriaga ei ole ma eriti tutvunud, sest võimalused selleks puuduvad.Küll aga olen mänginud esimest Silent Hilli Playstation 1 peal. Lõpuni pole teinud, aga mind jäi kummitama kurjakuulutav sireen, õudusunenäost välja karanud värdjad ja ängistav atmosfäär. Kui Silent Hill kinodesse saabus, suundusin seda kui õudusfilmide austajana vaatama. Eelarvamused mul puudusid, sest tollal ma polnud mänge isegi näinud. Tulemus aga oli igast küljest parim. Vaatasin siis juba neljandat korda üle =). Kaks korda käisin veel kinos seda vaatamas.
Rose da Silva ja ta mees Christopher on mures.Nende tütar Sharon käib unes ja sonib midagi linnast nimega Silent Hill. Kuna Sharonit ei oska keegi aidata otsustab Rose võtta oma tütre ja minna Silent Hilli, mis osutus netist järele vaadates kummituslinnaks. Rose võtab sõidu ikkagi ette ja samal ajal kui suletud Silent Hilli läheduses hakkab politseinik Rose taga ajama, teeb Rose avarii.Ärgates avastab ta end tuhka mattunud teelt ja ta tütar on kadunud. Tütart otsides siseneb Rose paksu tuhakihi all olevasse linna, kus ta mõne aja möödudes märkab Sharonit jooksmas ühte keldrisse. Rose järgneb talle ja kohe hakkab undama kurjakuulutav õhusireen, mille kestvuse ajal mattub Silent Hill pimedusse ja see pimedus peidab endas nii mõndagi kohutavat.

Silent Hill on meistriteos nii kunstilise teostuse kui ka õhkkonna loomise poolest. Õhkkond, mis hakkas rõhuma juba päris alguses, oli uskumatult rusuv. Aga samas kui võtta ikka filmina, siis anti tänu õhkkonnale Silent Hilli loomisele väga palju juurde. Eriti veel muusika, mis oli võrratu. Tean, et muusika oli vist enam-vähem loodud mängude soundtracki sarnaseks, aga see ei muuda midagi, sest iga muusikapala oli igas viimases kui kohas väga sobiv ja aitas kogu filmi arengule tohutult kaasa. Radha Mitchell on ahastuses emana enamgi kui usutav. Ta põhimõtteliselt saavutaski minus tõelisuse tunde. Linn ise mõjus vägagi efektselt, sest oli see ju kaetud tuhakihiga ja mida taevast ka kogu aeg alla sadas.
Pimedus, mis langes Silent Hillile pärast sireeni, oli kaunis aga sama kohutav. Ja kogu luupainaja, mis pimedusest väljus, meenutas suurejoonelist kunstiteost. Silent Hill ei ole õudne. Tegemist on psühholoogilise draamaga, mis annab tänu filmi lõpplahendusele palju mõtlemisainet.
SPOILERID: Silent Hilli nii öelda usklikke valdas pime usk, mis ei lasknud neil näha tõtt. Neid valdas kartus Alessa ees, keda nad elusast peast põletasid. Nende juht Christabella teadis, et linna tabanud pimeduse taga seisab Alessa kättemaks, aga ta oli liiga uhke või oma usus kinni, et endale tunnistada, mida ta tegi süütu tüdrukuga. Selle eest ta maksis kõrget hinda. Silent Hilli värdjaid kujutati üsnagi hirmutavatena. Kõige rohkem häiris mind WC-st välja roninud koristaja, sest tema räigus oli lummav kui nii öelda tohib =). Püramiidipea oli samuti igati haiglane. Eriti stseen kiriku ukse ees, kui ta loopis ühe naise naha vastu kiriku ust.Üsnagi õõvastav vaatepilt.
Lugesin, et Gans püüdis otsustada, kas leppida lõpus andestusega või kättemaksuga. Igatpidi oleks hea olnud, aga kättemaks Alessa poolt oli magus.


`Mother is god in the eyes of a child`- nii ütles Rose Alessa emale. Alessa ema Dahlia andis oma tütre `puhastamiseks`, sest tütar oli nende usuhullude meelest nõid. Alessa andestas emale lõpus kättemaksu täide viies, sest Dahlia sai ise aru mida ta teinud oli.
Lõpp kujunes kummaliseks, sest kui Rose ja Sharon lõpuks koju jõudsid, olid nad justkui teises reaalsuses. See ilmnes selles, et Rose mees Christopher magas kodus, kui Rose ja Sharon saabusid, aga teineteist nad ei näinud. See oli vist tingitud Alesse kurja poole pärast, kes vist seestas Sharoni. Lõpuga olen igati rahul. Vägagi rahuldustpakkuv lõpp suurepärasele teosele.

Käivad jutud, et Gans plaanib ka Silent Hill 2 kunagi valmis teha. Lasku käija, sest tema käe all ei tohiks midagi valesti minna.

10/10

Muusika CD/DVD-d

CD:

Arch Enemy - Rise Of The Tyrant

Arch Enemy - Doomsday Machine

In Flames - A Sense Of Purpose

In Flames - Come Clarity

Cradle Of Filth - Bitter Suites To Succubi

Sepultura - Chaos A.D.

Prodigy - Their Law. The Singles 1990-2005

Sex Pistols - Never Mind The Bollocks Here`s The Sex Pistols

DVD:

Cradle Of Filth - Eleven Burial Masses

Arch Enemy - Live Apocalypse

In Flames - Used & Abused In Live We Trust

Children Of Bodom - Chaos Ridden Years.Stockholm Knockout Live

Within Temptation & The Metropole Orchestra - Black Symphony

reede, 29. august 2008

Trivium 2000 - ????


Koosseis:
Matt Heafy - laulja,kitarr
Corey Beaulieu - kitarr, taustalaulja
Paolo Gregoletto - basskitarr, taustalaulja
Travis Smith - trummid



Trivium on Ameerika heavy metal bänd, mis on mul juba pikemat aega olnud üks paljudest lemmikutest. Trivium alustas metalcore-ga aga viimane album The Crusade on põhimõtteliselt thrash/heavy metal, kuigi nii The Crusade kui ka nüüd kohe välja tulev Shogun peidavad endas ka metalcore mõjutusi. 2005 aastal ilmunud Ascendancy on algusest lõpuni puhas metalcore.Veidi harjumatu on mul The Crusade siiamaani, sest olin vana stiiliga väga harjunud. Nüüd kui uus album tulemas, võtsin kätte ja kuulasin The Crusade korralikult ilma igasuguste eelarvamusteta ära ja nüüd jällegi räigelt meeldib. Mõnikord on äratundmisrõõmu mõnus kogeda.

The Crusade hõlmab endas üsnagi korralikke kitarrisoolosid, mis peaksid paitama iga metalmuusika austaja kõrva. Laulja Matt Heafy vokaalikasutus on pidevalt muutuv ja kui ta tahab, siis oskab Heafy ka korraliku metalcore-le omase `screaming-vocals`-i esile tuua. Kuskilt lugesin, et ta ei tahtnudki kunagi `karjuvat laulmist` kasutada. Miks ta siis ikkagi teisiti otsustas? Ei tea.

Tegemist on professionaalsete muusikutega, kes teavad, mida teevad.Kui The Crusade ilmus, siis oli ka teatav vastukaja uuele suunale nende muusikas. Minagi olin alguses kriitiline, aga siis mõtlesin, et miks peaks iga album olema ühesugune. Ikka midagi uut võiks ju alati olla. Shogun tõotabki tulla nagu Ascendancy + The Crusade = Shogun. Välja antud lugude põhjal võiks järeldada, et nii just ongi. Praegu on väljas 2 singlit ja 1 on veel tulemas. Esimesed kaks sisaldavad lugusid Kirisute Komen ja Into The Mouth Of Hell We March. 1. septembril ilmub kolmas singel Down from the Sky. Loole tuleb ka video välja 3. septembril.

Eks jääb siis ootama. =)

Albumid:

Ember To Inferno 2003
Ascendancy 2005
The Crusade 2006
Shogun 2008




Like Light To The Flies


Dying In Your Arms


Pull Harder on the Strings of Your Martyr


Anthem (We Are The Fire)


Becoming the Dragon


The Rising

neljapäev, 28. august 2008

Awake 2007


Lavastaja: Joby Harold
Näitlejad: Jessica Alba, Hayden Christensen, Terrence Howard, Lena Olin jne

Awake räägib loo rikkast noormehest Clayst(Christensen), keda ootab ees südameoperatsioon. Nimelt mõni aeg tagasi enne filmis kulgevat aega tabas Clayd südamerike ja nüüd suundub ta samasse haiglasse, kus ta ka esimesel korral oli ja kus teda opereerib ka sama arst Dr. Harper(Howard).Clayd toetab igati tema vastne kaunis naine Sam(Alba), kelle suurim soov paistab olevat näha Clayd täie tervise juures. Clay ema on aga selle operatsiooni vastu, sest ta ei taha, et tema poega raviks mingi tavaline arst, vaid hoopis tema enda valitud kõrgelt kiidetud kirurg.
Varsti suundubki Clay kirurgi noa alla, aga mingisugusel õnnetul kombel ei jää Clay narkoosi all olles magama. Põhimõtteliselt Clay kuuleb ja mingil määral ka tunneb, kuidas teda lahti lõigatakse.Kõrgpunkti lisab aga tõsiasi, et arstidel on temaga hoopis teine plaan.

Awake on suhteliselt põnev ja mõningal määral ka pinget pakkuv põnevik. Lõpu poole tekkisid mõned üllatusmomendid, aga kuna Awake oli natuke etteaimatav, siis seda teatud ohhoo-effekti ei tulnud. Halbu sõnu nagu polegi öelda. Polnud ta ju halb film, vaid mõnus ajaviide, kus põnevus oli olemas kuni lõpuni. Christensen tegi hea rolli. Tal tulevad need noored/rikkad-tüübid alati hästi välja. Alba oli kena nagu alati. Kes selle vastu küll vaidlema hakkaks? Näitlejaannet paistab Albal siiski olevat.Tema viimased rollid on küllaltki arukad valikud olnud, kaasaarvatud Awake. Lena Olin ehk Clay ema, kes mulle on tuttav sarjast Alias, tegi tugeva rolli. Temast õhkus professionaalsust. Clay ema saatus filmis oligi üks üllatustpakkuv koht. Seda poleks oodanud. Howard Iron Manist oli sõbraliku, kuid siiski omakasu taga ajava arsti rollis täiesti usutav. Polegi talle midagi ette heita.
Clay ärkvel olek operatsiooni ajal oli huvitav. Kummaline jälgida tüüpi, kes on nagu ärkvel aga samas ka mitte ja samal ajal teda skalpelliga lõigutakse. Pärastpoole liikus sisu juba sinna juhtumi lahendamise kanti, kus Clay oli juba vaimuna oma kehast lahkunud ja asunud välja uurima arstide jutu tagamaid.
Awake juures oli huvitav Clay opilaua stseenid ja temavastase vandenõu arenemine, aga kõik muu jäi kuidagi liiga keskpäraseks. Tähendab, et ei suutnud midagi uut pakkuda.See ärkveloleku mõte oligi see ainuke paeluv teema kogu filmis. Ülejäänud muutus juba tavaliseks, aga siiski suudeti kanda filmi samas pinges edasi kuni lõpuni välja.
Awake on siiski vaatamist kindlasti väärt.

6,5/10



esmaspäev, 25. august 2008

Serenity 2005

Lavastaja: Joss Whedon
Näitlejad: Nathan Fillion, Gina Torres, Alan Tudyk, Morena Baccarin, Adam Baldwin, Jewel Staite, Summer Glau, Ron Glass, Chiwetel Ejiofor
jne.



Nüüd olen lõplikult Firefly seeria sisse pühitsenud, veetes nii mõnusaid õhtuid oma lemmiku seltsis.
Tegelikult see oli nüüd komas kord, kui Fireflyd vaatasin, aga maagia ei ole ikka kadunud. Otse vastupidi.Kui esimest korda vaatasin, siis jättis kõik pealiskaudse mulje.Teist korda vaadates sai nii mõneski asjast rohkem aru ja tuli ka ette hetki, mida polnud varem märganud. Ja nüüd kolmandat korda Fireflyd jälgides sai jälgida palju erinevaid tahke ja siduda mitmeid liine, mis enne olid jäänud kuidagi uduseks.Üllatavalt naljakas oli kõik ikka veel, kuigi koomiliste stseenide üle on juba ammu naerdud.
Niisiis Firefly sai läbi ja siis asusin Serenity kallale. Serenity on mul veel ostmatta, aga kohe kohe hangin sellegi.

Serenity algab lühikese sissejuhatusega Firefly universumisse. Arusaadav, sest muidu need, kes pole sarjaga kursis, ei saa võibolla kõigest hästi aru. Hea mõte oli kohe alguses näidata, kuidas siis Simon Riveri õigupoolest päästis. Serenity jätkab kuskil aasta või paar hiljem Firefly viimasest osast. Serenity kapten Malcolm Reynolds otsustab eesolevale tööotsale Riveri kaasa võtta, sest tuginedes Riveri selgeltnägemise võimetele võib temast palju kasu olla. Kuna tööots laabus Reaverite rünnakuga, lähevad Simon ja Mal tülli ja otsustatakse, et nii River kui ka Simon jäetakse maha. Allianss aga on Riveri ja Simoni kannul. Seega enamus massimeediast on täis signaale Riveri välja peilimiseks.Tänu signaalile käib Riveri peas mingi nõks ja ta kukub ühes baaris inimesi halastamatult peksma. Selle tulemusel hakkab isegi meeskond mõtlema, kelle nad siiski pardale võtsid. Varsti on kogu meeskonna kannul Allianss ise.
Mal, Zoe, Kaylee, Inara, Jayne ja Wash otsustavadki välja uurida, mis on Riveri kummaliste nägemuste taga. Nad jõuavad planeedile Miranda, mis hõlmab endas kohutavat saladust, mis võib kõigutada Alliannsi alustalasid.

Serenity on parim. Nii võiks lühidalt oma arvamuse kohe välja öelda. Aga pikemalt on ikka parem =). Serenity tervikuna on nagu üks Firefly osa. Selles mõttes, et kõik on täpselt samas vaimus nagu sarigi. Kõik tegelased on läbi ja lõhki tagasi oma tavapärases vormis.
Esimene stseen Serenity pardal- Wash: `This landing is gonna get pretty interesting`. Mal: `Define "interesting". Wash:`Oh God, oh God, we're all going to die?`. Juba see koht on kuldaväärt. Wash on läbi sarja ja filmi jäänud ikka selleks naljavennaks, kelle koomiline tekst ajab naerust kõhu kõverasse.
Vahepeal on Inara Serenitylt lahkunud. Selle põhjustas Mali ja Inara teatud erimeelsused. Ka Book on ühel planeedile asunduse rajanud, kus Mal ja meeskond tal regulaarselt külas käivad.
Serenity läbivaks liiniks on River Tam, keda kummitavad nägemused Reaveritest. Tore, et üks Riveri liinidest lõpuni kulges. Summer Glau tegi Riverina jälle suurepärase rolli.Ta kuidagi suudab selle Riverit piinava hirmu, hullumeelsuse ja meeleheite hästi välja tuua. Jällegi üks näitlejanna, kelle jaoks tundub tulevik helge olevat. Tegelikult River ongi minu jaoks see kõige huvitavam tegelane. Mitte, et teised muidugi halvemad oleks.
Lõpp oli kurb.Kaks tegelast läksid manalateele. Kahju, et Washiga nii läks. Ta oli liiga hea, et minna. Aga jah, tegu on tehtud. Seda enam muuta ei saa. Bookiga samamoodi. Kuidagi imelik hakkas kohe. Ikkagi tegelased, kellele olen kaasa elanud. Koos nutnud ja naernud.

Lühidalt, Firefly ja Serenity on midagi enamat kui lihtsalt sari ja film.

10/10

pühapäev, 24. august 2008

25th Hour 2002


Lavastaja: Spike Lee
Näitlejad: Edward Norton, Rosario Dawson, Philip Seymour Hoffman, Barry Pepper, Brian Cox jne.


Edward Norton on mulle alati päris sümpaatne tundunud.Eks selle tõttu ma kipungi just tema filme alati ära vaatama, kui näiteks neid TV-st näidatakse.Täpselt ei mäletagi, mis see esimene film Nortoniga võis olla, aga minu silmis väärtustas ta end David Fincheri Fight Clubis.Alates sellest väga omapärasest teosest olen Nortoni uusi ja vanu filme huviga jälginud.
Kunagi päris ammu ühel hilisõhtul jäin korra 25th Houri nimelist filmi vaatama, aga kuna oli hilja, siis lõpuni ei vaadanud. Nüüd aga õnnestus mul see teos enda jaoks kusagilt mälusopist välja kaevata ja lõpuks ka ära näha.Näha tahtsin seda väga, sest kui seda viimati nägin, siis nägin ainult algust, mis oli minu jaoks vägagi huvi pakkuv.

25th Hour jutustab loo Vene maffiaga seotud narkodiilerist Montgomery Broganist, kes jääb pealtnäha õnnetu juhuse läbi võimudele suure hulga narkootikumidega vahele.Sellest algab 24 tunnine vaba aeg, enne kui ta peab hakkama kandma oma 7 aastast vanglakaristust.Selle 24 tunni jooksul ta mõtestab lahti enda jaoks kõik, mis ta elus vähegi väärtuslik on.Alustades oma suhtest Naturelle Rivieraga, kelle suhtes on Montyl teatud kahtlused oma vahelejäämise suhtes, ja lõpetades oma vanade sõprade ja oma isa viimase kokkusaamisega.

25th Hour on Spike Lee film, mis mõne jaoks ütleb palju, aga minu puhul kahjuks mitte. Ei ole Lee filmidega eriti kursis. Tegemiselt on äärmiselt inimliku ja emotsionaalse teosega. Viis, kuidas lahatakse kogu Nortoni tegelaskuju lahti on vägagi inimlik lähenemine. Filmi alguses, kui Monty oma koeraga mööda linna jalutas, oli juba omaette huvitav. Huvitav oli jälgida Monty mineviku meenutusi ja tema külaskäiku vanasse kooli, kus ta sõber on õpetaja. Hoffmanni kehastatud õpetaja oli parajalt kohmetu vennike ja Pepperi roll mingisuguse börsimaaklerina oli huvitav jälgida. Need kaks on ju täielikud vastandid. Sõprade tõeline suhtumine Montysse tuli tänu vahelejäämisele välja.Eks neil mõlemal olid omad probleemid, aga mõlemad tundsid mingil määral, et Monty enda süü, et kõik lõpuks nii kulges.
Filmi lõpplahendus oli üllatav. Poleks midagi sellist üldsegi oodanud. Aga kogu film tüüris niivõrd jälgitavas ja huvitavas suunas, et pärastpoole järele mõeldes tundus lõpp igati loomulik. Selles filmis peitus ka üks tõsine pärl. Selleks oli Monty `Fuck You`-kõne restorani peegli ees. Üllatav oli ka see `Make Me Ugly` stseen lõpus.Selle ajal hakkas küll midagi sisemuses kripeldama. Lõpukõne, mida Cox ehk Monty isa rääkis, tagas filmi lõpus mõtlemapaneva hetke.Hetk kui mõtled - mis oleks kui....
Ühesõnaga parim film üle pika aja.Seda vaadates jääb kõik muu kõrvale ja jääb ainult 25th Hour..

10/10

laupäev, 23. august 2008

Terminator: The Sarah Connor Chronicles 2 hooaeg

Eile 2 hooaja kohta uudiseid otsides jäid silma mõningad promopildid Summer Glaust =)

Ja sealhulgas ka pildid võtteplatsilt ja muud promopildid.

Moviewebist saab hea ülevaate tulevasest hooajast.
Klipid 2 hooajast ja intervjuud: http://www.movieweb.com/tv/news/62/30762.php