14. PÖFF: L`Illusionniste 2010

Lavastaja: Sylvain Chomet

Vananev mustkunstnik ei suuda leida endale ja oma trikkidele rahulolevat publikut ja nii ta suundubki Šotimaa rannikukülla, kust naastes on tal kaaslaseks noor tüdruk, kes aitab illusiooni loojal nii mõndagi mõista.Tänavusel Animated Dreams`i ehk PÖFFi avapäeval linastunud The Illusionist ehk originaalkeeles L'Illusionniste põhineb prantsuse suurlavastaja Jacques Tati poolelijäänud stsenaariumil, mis toob taaskord luubi alla Härra Hulot`iliku tegelaskuju. Maaliliste taustadega varustatud animatsiooni lavastajaks on Sylvain Chomet, kelle varasemaks tööks on isegi Cannes`il esinenud Les Triplettes de Belleville, millele iseloomulik unikaalne animatsioon tõi Chomet`ile palju kiitust. Vaatamata oma lühiksesevõitu karjäärile on Chomet püüdlik ja samuti ka parajalt palju furoori tekitanud. Furoor seoses Jacques Tati stsenaariumiga, mis oli Tati pühendumus oma tütrele Sophiele, kellega ta oma elu ajal just palju ei tegelenud. Teisalt on ka välja ilmunud info, et Tati vanim tütar, kes on Tati perekonna ainus elus olev liige, väidab, et isa kirjutas The Illusionisti just temale. Raske nüüd öelda, kellel siis õigus on. Eriti just siinkirjutaja puhul, kes seda poleemikat vaatab väga võõra pilguga. Sylvain Chomet on igal juhul hakkama saanud kauni ja vahest isegi meisterliku mõõtu animatsiooniga, mille põhiteemaks on igihaljas armastus ja suure kaaluga ohverdused, mis armastuse nimel tehakse või peaks tegema. The Illusionist peegeldab ka Tati soovi leevendada pingelist suhet oma tütre/tütardega, kellelt ta vähemalt ligipääsetavate andmete väitel soovis andestust saada. Stsenaarium, mis kirjutati 1956. aastal jõudis ekraanile alles 2010. aasta viimastel kuudel. Täpsemini öeldes reede õhtul kinos „Sõprus“ pärast Animated Dreamsi avafilmi, milleks oli Mati Küti eriskummaliselt muljetavaldav „Taevalaul“.The Illusionist on lihtne lugu vananevatest inimestest. Vanad nii seest kui ka väljast. Need, kes jõuavad ammutada tahtejõudu muutumaks koos ülejäänud maailmaga ja need, kes seda ei leia ning loobuvad vajudes unustusse pimedas tänavanurgas. Vananev nii meetoditelt kui ka välimuselt muidu väga muhe ja sõbralik mustkunstnik rändab punktist punkti leides ees nii pettumust publikust kui ka oma tööandjatest. 50Ndate uued tuuled on võimust võtmas ja vanad trikid noorte jaoks enam ei tööta. Seetõttu rändab heatujuline ja igasugu veidrusi uudishimulikult jälgiv mustkunstnik linnast linna. Jõudes viimaks Iirimaa kalurikülla kohtab ta sooja vastuvõttu ja lahkudes saab ka kaaslaseks noore seiklusalti tüdruku, kes usub, et kummaline mees ongi ehtne maag. Isale ja tütrele omaselt malbe suhe, mis valgub eri asukohtade maalilistel taustadel lahti, on universaalne. Tati ja Chomet`i koostööl valminud ja viimase abil lõpetatud lugu ei ole otsekohene pajatus. On ainult üks pidev tegevusliin, mida on tunda ja näha. Domineerib mustkunstniku ja noore tüdruku iseäralik suhe, mille arenedes muutub filmi pealkiri aina enam sisuga haakuvamaks. Peategelane on väga Hulot`ilik ja kui välja arvata muidu üsna ebatati`lik helikujundus on kogu film Tati`le omaselt vähese arusaadava dialoogi ning rohke ja rohke heliliselt tugeva, mõjuva, tuntava, kuuldava küljega. The Illusionist on nagu tummfilm, kus kogu sisuarendus tuleb esile läbi miimika ja pideva tegevuse, millel ei ole korduvat joont, mida pidi kogu film edasi areneb. Ülevaatlikult lendlev lugu puudutab nii ühiskonna kiiret arengut kui ka aeglaselt ja omasoodu ajas liikuvat eluolu, kuhu mustkunstnik filmi alguses ka jõudis ning kus film oma päris õige alguse leidiski.Oma maaliliste taustade, täpsete detailide ja inimlike joonistatud tegelastega mõjub The Illusionist värske ja uudsena. Juba arvutianimatsioonidega harjunud publik tunneb end kindlasti rahuldatuna kui vaatab tavaformaadis käsitöömeistrite suure vaevaga valmistatud animatsiooni, mis on justkui nagu pärit aastate tagant. The Illusionisti võlu peitub kahtlemata võrratus muusikas, kaunis mitmekülgses animatsioonis, huvitavates erinevate probleemidega tegelastes, kes ükshaaval või kõik korraga ilmestavad illusionisti ja noore krapsaka tütarlapse isa ja tütrelikku suhet. Üks õpetab teist ja vastupidi. The Illusionist on humoorikas, nüansirikas ja ka elavaloomuline. Ei teki tunnet, et vaatad lihtsalt ilusat pilti, kuigi tänu kaunile kujundusele tekib see tunne nii või naa, aga sellest sõltumata elab The Illusionist oma elu. Väärikalt, mõtlemapanevalt ja põnevalt.

Teeb südame soojaks. Teeb tõesti.
8/10

Playtime 1967

Lavastaja: Jacques Tati
Osades: Jacques Tati

Härra Hulot püüab mondernses linnaruumis ekseldes jõuda planeeritud kohtumisele, aga kõrged hooned ja ühtne hall inimmass on talle suureks takistuseks saavutamaks oma eesmärki.
Jacques Tati „Playtime“ on võrreldes eelkäijaga veelgi detailsem, mitmekihilisem, nüansirikkam ja helilisem. Hulot on täishallis linnas kohtumas tähtsa mehega tähtsa asjatoimetuse pärast, kuigi kohtumine ei oma loo juures üldiselt mitte mingit tähtust. Hulot hallis mantlis, väikese kaabuga, juba tuntud vihmavarjuga ontlik vanahärra, kes jalutab mööda linna otsimas oma kohta, aga kiire linnelu, ametnikke veelgi kiirem tööpõli ja linnainimeste materjalistlik elustiil pööravad Hulot päevaplaani täiesti pea peale. Taaskord on esiplaanil materjalistlik hall ühtne mass koos kaasegse ühekülgse linnapildiga, kus kõik hooned on ühesugused. Hulot eksleb nende vahel teadmata kuhu ta lõpuks välja jõuab. Futuristlik kõrghoonetega täidetud linn, kus möödunud aegadel ei ole enam kohta. Masside ühiskond, kus vahetevahel eksisteerivad õrnad viited möödunud aegadele, kultuurile ja hindamatule arhitektuurile. Hulot pärinebki justkui nagu antiikajast kui võrrelda tema ja linna struktuuri tohutut erinevust. Kõike seda esitatakse kerge huumoriga, naeruvääristades materjalismi voogude vahele kadunud inimesi ja oma töökohta kahe käega kinni hoidvaid ametnikke, kelle elu möödub kuubikus ja seda nii tööl kui ka kodus.Esikohal väga täpne helipilt. Taaskord algab nii: algul üksik ja siis juba mitu heli hakkavad ükshaaval domineerima ning lõpuks ka üheskoos kõlama. Vahel isegi nii, et ei teagi, kust kingaklõbin või mingi muu heli tuleb, aga seda on selgelt kuulda ja lühikese aja jooksul ongi juba võimalik heli omanik tuvastada. Väga täpselt on ajastatud ja asetatud heli tekitamise vahendid, mis ilmuvad kõige eriskummalisemates paikades. Kontoriruumid, tänavad, korterid, bussid, autod ning samuti ka terve üheülbalisi hooneid täis pikitud linn on tulvil üksteisest eristuvatest helidest ja nende tekitajatest. Büroohoone - vaikne, kuid sihikindel surin, eri aparaate iseloomustavad mehaanilised helid nagu kõrgemad ja madalamad piiksud, mis iseloomustavad ametnike masinlikku käitumist ja automatiseeritud, tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud ultramodernset linnaruumi, kus iga asi on omal kohal ning mitte miski ei ole nii nagu ei tohiks olla. Pariisi eliitlinna jõudnud Ameerika turiste saadab pidevalt segane jutuvada, millest midagi aru ei saa. Kuuldavad on üksikud sõnad ja laused, mis aitavad kaasa mõistmaks nende uudishimu ja motiive käia ringi ja nautida kõrghoonetest tulvil maastikku. Automüra, ühesugused sõiduriistad, ühesugune riietus, ühtne mass sammumas ühe ukse või hoone juurest teise - läbiv joon, mis paneb paika filmi põhiteema. Stseen ruumist, kus korralikult riides härrasmees/ametnik end mitu minutit järjest korrastab kindlaksmääratud ülitäpsete korduvate liigutuste saatel, kes lõpuks meenutab rohkem masinat kui inimest.
Ameeriklaste jutuvada, piinlikult täpselt helindatud ametniku liigutused, õhkõrnad, aga ka ühetooniline geomeetrilise kujundusega sisustus ja esemed - papist linn papist elanikega. Inimesed restoranis: kõik sigivad ja sagivad teadmata, mida ja kuidas midagi üldse teha. Restorani viimistlus jäi poolikuks, pahtel pole veel kuivanud ja krohv ka veel niiske, aga inimesed on juba kohal ja istuvad järjest neile ettemääratud laudade taha. Heli kostub täiesti läbisegi. Eraldatuna kostub üldse väga väheseid dialooge. Aga üldiselt on kogu helikujundus kogu aeg eraldiseisev – selles mõttes, et alguses ilmub kaadrisse üks vaikne ja siis juba üha valjemaks minev heli, olgu see siis koristaja tolmu pühkimine või kingaklõbin peegelsiledal põrandal, aga need helid eristuvad niivõrd tugevalt, et neid on kogu aeg tunda ja näha, mis siis, et ühes kaadris on samal hetkel piisavalt palju tegelasi või tegevust, et ühe kindla heli kuulmine on võimatu. Piltlik näide modernsest linnast on loomulikult loo kõige tähtsam osa, aga jällegi mängib eriline helikujundus suurt rolli, et lasta vaatajal tunnetada suurlinna ilu ja valu oma kõige grotesksemal ja väsitavamal viisil.„Tativille`ks“ ristitud tohutud võttepaigad moodustavadki koos linnaku, mis on mastaapse ja väga detailirohke visooniga Tati mängumaa. Selles ekslevad loo peakangelased nii üksteise seltsis kui ka teineteist üldse tundmata, kuid peakangelaseks ei ole mitte „Kes?“, vaid hoopis „Mis?“, sest enneolematult laiahaardeline vaatemäng leiab aset veelgi laiemas võõrastavalt modernistlikus hallikarva geomeetrilises ja taaskord vägagi steriilses linnas. Kõrged taevasse sirguvad hooned, kontorikuubikute labürindid, identsed sisekujundused ja kõigile eksponeeritav elu nii tööl kui ka kodus on äärmist tõsidust ja humoorikust ning julma tegelikkust peegeldava suhtumisega linti võetud ning modernsele arhitektuurile ja moele näkku paisatud. Playtime`i helimaastik on painavalt väsitav, aga samas ka paeluv vaatemäng helide orkestrilt, kus liikmete arvukusel pole piire.

Meistriteos
10/10

Mon Oncle 1958

Lavastaja: Jacques Tati
Osades: Jacques Tati

Härra Hulot tutvub oma õe ülimodernse ja futuristliku kodutehnikaga täidetud elu ning ei suuda mitte kuidagi sellise maailmaga sobituda.Tati Mon Oncle on lihtne lugu lihtsast mehest onu Hulo`st, kes ei suuda mitte kuidagi kohaneda ultramodernse tulevikuruumiga, milles tunneb end õige mugavalt tema õde oma mehe ja pojaga, kuigi viimasele meeldib aega veeta rohkem inimeste keskel ja vanamoodsat eluviisi järgiva onu Hulot seltsis kui hallis ja piinlikult puhtas klaasmajas, kus kõik on viimseni automatiseeritud ja poleeritud. Tati rõhutab modernse arhitektuuri näotust, automatiseeritud eluolu ja steriilselt puhast materjalistlikku ühiskonda, kus asjade väärtus kaalub üles isikliku vabaduse. Onu Hulot on selle kõige keskel nagu vaene patune, kes ei suuda tulevikumuusikaga sammu pidada. Mon Oncle ei kujuta groteskselt ainult moderniseeritud ühiskonda. Vaatamata piltlikkusele annab Tati sõnumit edasi pigem heli kui pildiga, kuigi viimane on võrdsel joonel helikujunduse mitmekülgse väljendusrikkusega. Helikujundus on antud filmi juures saavutanud oma kõige manipulatiivsema vormi. Kõikvõimalikud helid nagu puude kohin, laste kilked, mootorimüra, linnulaul, kontsaklõbin ja ka tavalisem nohisemine on esile toodud ekstra valjult ja suunatud otse vaataja kõrvadele. Mon Oncle puhul eksisteerivad kindlaksmääratud helid, mis justkui jutustaks oma lugu, mis jõuab vaataja/kuulajani ainult avatud meelte ja kuulmise läbi. Tati on äärmiselt detailselt paika pannud iga heli tähenduse ja selle tähtsuse loole. Mitte ükski heli ei ole väärtusetu ja mitte ükski helikild ei ole filmilindile talletatud ilma tagamõtteta.Igaühel neist on oma eesmärk ja sõnum. Mon Oncle`s defineerib helitaust karaktereid ja nende elu, keskonda ja ka aurat. Onu Hulo, keda kehastab Jacques Tati isiklikult, ümber on kuulda piibu puhtaks koputamist, vihmavarjuga viibutamist, õrna kingaklõbinat, vaikset omaette nohisemist ja samuti ka tasast ümisemist normaalse selge kõne asemel. Tavalises mõttes dialoogi Mon Oncle`s peaaegu et polegi. Helid räägivad iseenda ja tegelaste eest. Tati maailm on niigi värvikas ja piltlik ning humoorikalt vana ja uue, modernse ja vana kontrasti peegeldav. Kõike seda saadab absurdilähedane helikujundus, mis tõstab esile isegi kõige pisemaid ning samuti ka kõige suuremaid ja silmnähtavamaid detaile, mis on loo jaoks vägagi vitaalsed. Muheda vanahärra õde elab moodsas rajoonis, kus domineerivad karbikujulised elamud, kõrged aiad, suur moeteadlikkus, kõrge auaste nii tööl kui ka eraelus ja piinlik puhtus nii sees kui ka väljas. Sellist steriilset eluolu kirjeldab Tati tundlik helitunnetus ja tegevuskohtade kujundus. Modernseid inimesi iseloomutab pidev korrashoid ja piinlik puhtus, millega kaasneb ka pidev koristamine. Heliline külg asetseb väikestes, aga olulistes hetkedes. Tolmuimeja pidev kõrvulukustav undamine, häirivalt koomiline kontsaklõbin ja loomulikult ka automatiseeritud kodutehnika töölepanek, mille helitaust on häirivalt mürarikas ja absurdne isegi siis kui füüsikaseadused seda ei tohiks lubada.Viimse liialduseni viidud tulevikustsenaarium modernset ühiskonnast ja selle kõrgusteni viidud helistik loovad üheskoos justkui nagu helide sümfoonia, kus dialoogil ja üldse tekstil polegi niivõrd palju tähtsust kui taolisest kontrastist oskaks ette kujutada. Loevad ainutlt pisikesed ja suuremad helipalad, mis omal absurdsel, ülemängitud, ühatooniliselt kõlaval moel jagavad informatsiooni karakteritest ja maailmast, kus nad elavad. Kaadrid on pikad ja põhjalikud. Igaüks neist sisaldab võimatuna kõlavaid helisid. Tahtlikult ülemängitud helipalu on rohkelt igas stseenis. Olgu selleks siis mahakukkuv vihmavari suure rahvamassi keskel või onu Hulot entusiastlikud sammud suures firmas keset müra ja segadust. Onu Hulo elab aga hoopis teises linnasosas. Tema väikest korterit ümbritsevad sõbralikud naabrid, inimestest tulvil turg ja tänavakohvikud ilma ja seltskonda nautivate inimestega. Kõike seda saadab iseloomustav helistik. Turul läbisegi kostuv jutuvada, millest eraldiseisvat teksti ei eraldata; tänavakohvikutes naeravad või jutustavad inimesed kohvitass näpus; naaberkorterites, kus pea pistavad välja rõõmsameelsed inimesed. Hulot`i saadab vaikne kõnnak või nagu tavaliselt elav jutumõmin ümberkaudsetest korteritest või tänaval askeldavatelt inimestelt. Kahe maailma põrkumine väljendubki eelkõige helistikku suure erinevuse poolest. Moderne luksuslik maja, mida piirab piinlik vaikus ja täpselt fikseeritud helid tavaelust nagu välisukse avamine või tolmuimejaga töötamine. Hulot inimesekeskne ja tema harjumuspärane eluolu tuleb esile inimeste rohkuse ja nende elavaloomulise jutustamise seguna. Linnulaul, kaugelt ja lähedalt kostev jutt, rõõmsameelsed kilked siin ja seal – Hulot ja keskkond, kuhu ta kuulub.
Meisterlik film kahest erinevast maailmast. Meisterlik nii helis kui ka pildis.
9/10