Lavastaja: Christopher NolanOsades: Guy Pearce, Carrie-Anne Moss, Joe Pantoliano jne.
Leonard on kaotanud võime talletada uusi mälestusi. Et leida oma naise tapja, elab ta faktide najal, mis võivad talle rängalt valetada või olla hoopiks suureks abiks.
2000. aastal jõudis filmivaataja teadvusse Christopher Nolani ajalise ja struktuursese nihestusega psühholoogiline mõistufilm Memento, mille ülesehitus on keerulisem ja pöördelisem kui ükski varasem teos. Guy Pearce astub kaamera ette kui enim kannatanud ja teadmatuses virelelenud kangelane, kelle elu eesmärk on leida oma naise tapja. Probleem on aga sellles, et lühimälu all kannatav Leonard Shelby on lõksus omenda mõttemaailmas ümbritsetuna faktidest, mille taust ei jõua temani kohe mitte kuidagi. Memento on nagu pilk ühe segaduses mehe ellu, aga mitte ainult ülevaatlik pilguheit, vaid me näeme ja tunneme kõike, mida peategelanegi ehk teisisõnu me laskume tema vaatepunkti, et aru saada imekiiresti lahtirulluvast sündmustikust. Christopher ja Jonathan Nolan kirjutasid stsenaariumi koos ning tulemuseks valmis rida stseene, mille seotus on küsitavalt sidus ja kaootiline. Lugu uute mälestuste talletamisega kimpus olevast naise mõrvarit tagaotsivast meeleheitlikke samme läbivast mehest on innovaatiline ja isepäine nagu Following, mille esimesed stseenid panid paika eksentrilise ülesehituse. Memento ongi õigupoolest kõige heitlikum ja kahepalgelisem "order out of chaos"-stiilis müsteerium, mis ei anna lihtsaid vastuseid, ainult rohkem küsimusi, mille juurde kuuluvad poolikud ja ebalevad vastused. Leonard Shelby ja pidevalt rõõmsameelne Teddy eksisteerivad partneritena ainult ühel kindlal põhjusel ja umbes samamoodi töötab kogu film. Üks kindel fakt ja esitletav tegelane on kas sõber või vaenlane, võib olla ka mõlemat. Pealaest jalatallani tätoveeritud Leonard otsib taga iseennast, kuid loodud valede maailmas ei suuda ta end leida. Mõrvar, tapetud naine, Leonard ja uskumatult häiriv konditsioon, mis loob pooleks lõigatud pusletükkidega maailma, mida pole kerge taas kokku panna.
Memento on ainult pealtnäha keeruline, sest end mõttetööga hõivates jõuab filmi tempole hõlpsalt järele. Vastassuunas jooksva linateose struktuur on üdini Nolanlik, kuid mitte ennastkordavalt sarnane järgnevate aastate jooksul ilmunud filmidega. Insomnia on vahest kõige ebanolanlikum, kuid The Prestige ja Memento on see-eest nagu austusavaldus vaatajale, kes tahab ja suudab ise mõistatada. Rääkimata siis Inceptionist, kuigi sedapeab kahjuks hurjutama nii mõnegi koha pealt. Sammy Jankise traagiline lugu, mida Leonard kõigile "uutele" tuttavatele tihtipeale jutustab, on kõrvalise liinina sissetoodud abistav või selgitav pala, mis omandab Nolanile omaselt pöördelise tähtsuse just siis, kui mitmeid kordi mainitud lugu on juba unustusehõlma vajnunud. Samasugust taktikat kasutas Nolan ka The Prestige`s Christian Bale`i karakteri juures. Olles kahe mustkunstniku vägikaikavedu kaks korda näinud, asusin seda mõned päevad tagasi taas vaatama ja nii mõnigi olulise tähtsusega seik jõudis minu teadvusse üllatusena, kuigi antud seik oli piisavalt oluline ja pöördeline, et see peaks tingimata meelde jääma. Nolani oskus kallutada stsenaarium kord ühele ja siis juba teisele rajale on häirivalt oskulik ja sujuv. Memento on aga tema filmide alustala, millega saab võrrelda kõiki tema seniseid töid. Finišist stardini kulgev Memento ei paku hingetõmbepause, et seedida Leonardi eksirännakut, mille iga stseen on omaette tähtsusega ning sidusus eelmise ja tulevase stseeniga tuleb ise luua ja korrastada loogilises järjekorras. Eetilise dilemma koha pealt tuleb taaskord mängu pettekujutelmad, mis on sündinud traagikast, mille mõju on hoomamatu. Viimasel ajal on sama teemaga filme üldse kuidagi palju kinolinale jõudnud. Võtame näiteks kasvõi Shutter Islandi või Inceptioni.
"Now...where was I?"10/10
