Lavastaja: Christopher NolanOsades: Jeremy Theobald, Alex Haw jne.
Noor kirjanik hakkab tänaval inimesi jälitama ja ühtäkki satub ta sündmustekeerisesse eesotsas härrasmeheliku võõra Cobb`iga.
Noor mees, kirjanik. Ei leia hallide seintega korteris inspiratsiooni. Jälitab algul üht ja siis juba mitmeid inimesi. Huvitub nende eesmärgist: kuhu nad lähevad ja miks. Ta ei taha neid isiklikult tunda, teda huvitab ainult sihtpunkt, mis iganes see ka poleks. Nii algab Christopher Nolani natuke üle tund aega kestev debüütfilm Following. Sissejuhatav osa on niisama intrigeeriv nagu Memento esimestel minutitel toimunu, mis hõlmas eelkõige Joe Pantoliano kehastatud tegelast. Jälitamine, millel puudub lõpp. Ebaterve, aga samas loomulik huvi kaaskodanike tegemiste vastu. Miks ta kiirustab või mis on ta süsimustas kohvris e. küsimused, millega noor ja töötu kirjanik end vaevab või hoopis lõbustab. Kui võtta arvesse, et tegu on Nolani teise lühifilmiga, siis pika või lühikese mõttepausi lõppedes võibki järeldada, et ambitsioonikus, kaugelenägevus ja ajaga manipuleerimine on mehe parim külg alati olnud ning tundub, et ta ei kavatsegi sellest loobuda. Inception ei ole mitte mingi erand, sest kõik detailid, mille järgi on võimalik eristada Nolani mõistatuslikkust armastavaid filme, eksisteerivad taaskord Nolani omaloodud maailmas, aga seekord veelgi suuremana, laiemana ja olulisemana. Inceptionist kirjutan pikemalt pärast Nolani filmidega ühele poole saamist.
Following - algus on lõpp ja lõpp on algus. Mustvalgena filmitud lugu on pealtnäha lihtne, aga samas väljakutsuvalt üllatusterikas. Sujuv väike eksperiment lõpeb ühe pealtnäha suvalise jälitatava kannapöördega, mis tungib jäädavalt kogenematu kirjanikuhakatise ellu. Võõras nimega Cobb(see nimi tuli üllatusena) pakub oma teenuseid, et laiendada rõskes toas istunud kirjaniku elu. Varsti sekkub Cobb mehe ellu aina mõjukamate vahenditega. Vahendiks ongi noor kirjanik, kelle elu pööratakse pea peale tema enda teadmata. Kui oled näinud kõiki Nolani filme, siis Following on justkui nagu tema kõige klassikalisemas vormis teos, kui eirata fakti, et tegu ongi mehe ühe esimese filmiga. Nolanile iseloomulikku stiili võiks kõrvutada isegi Guy Ritchie krimi-ja kelmikomöödiatega, kuigi ei usu, et kriminaalne element Nolanile eriti korda läheb, kui nüüd meelde tuletada Mementot, The Prestige`i, Insomniat või Batmani filme. Alati on tähtsal kohal üks kindel detail, millega haakub kogu tervik. Following pendeldab ajaga ja suunab tähelepanu imelise kergusega ühelt tegelaselt teisele, jätmata kõrvale tegevusliine või karakteriarendust. Lõpuks oleme samasuguse mõistmatu pilguga nagu peategelane, kes püüab uurijale möödanikku vajunud sündmusi tulutult selgitada.
Natuke kratsid pead, siis muigad ja tunned end hästi. Miks? Sest kõik on ja ei ole ka loogiline. Ettesöödetav on alati kõige tähtsam ja Nolan teab seda väga hästi.8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar