The Nights of PÖFF: The Good, the Bad and the Weird of the 15th PÖFF

Tänavune, 2011. aasta Pimedate Ööde Filmifestival pidas juubelit. PÖFF sai 15 aastaseks. Juubelit tähistati igale filmile eelnenud PÖFFi treileriga. Usun, et päeva lõpuks kui kaks või kolm filmi ja liiga palju kohvi juba hinge all oli lause "Happy PÖFFday!" juba sügavale alateadvusse kaevunud. 15. PÖFFi treiler suudab üllatada ka mitmel vaatamiskorral. Tavaliselt kolmanda või siis kahekümne viienda filmi eel ei viitsi enam trailerisse süveneda, aga vähemalt esialgu oli split screene`iga mängiv PÖFFi trailer muhe, vaimukas ja stiilne. Vähemalt iga aasta tahavad PÖFFi korraldajad ikka ja jälle üllatada. Olgu selleks siis trailer või filmiprogrammid, mille sügavustesse laskumisel võib end sinna täiesti ära kaotada. Kauaoodatuid filme, meeldivaid üllatusi ja tundmatuid rabajaid oli palju, aga usun, et festivali sadade filmide seas on veel palju pärleid, mille olemasolust lihtsalt mitte midagi ei tea. Alati võib tagantjärgi edasi uurida, need endale märkmikusse kirja panna ja oodata, millal tekib võimalus ka neid kunagi näha. 

Oma kava koostasin väga spetsiifilistest filmidest. Peamiselt režisööri, näitlejate, sisu, varase kõmu ja tootjamaa põhjal. Endalegi üllatuseks oli PÖFFi programmis julgelt üle 10 linateose, mille ma olin endale juba tükk aega tagasi kõrva taha pannud. Seda kergem oli kava koostada. Tõeliseks trikiks on aga tundmatute nimede hulgast leida see eriline säde, mis vaatama kutsub ja siis loota, et pimedas kinosaalis vastu vaatav teos kuidagiviisi mind ka kõnetab, hinge poeb või õnnejoovastusest õhetama ajab. See viimane juhtus näiteks ka Ruben Östlundi draama Play ajal. Kogu aeg oli suu lahti ja olin lausa sunnitud filmi pidevalt kommenteerima. Mitte küll iseendaga, vaid Spellboundiga, kellega me vaatasime kogu aeg täpselt samu filme. Hea oli siis pärast seanssi magusalt lõhnavate latte`dega filme taga rääkida.

PÖFFi lõpuks vaatasin ära 33 filmi, kuigi alguses oli planeeritud märksa rohkem, aga kunagi ei tea, kuidas tervis või päevaplaan vastu peab. Alati võib miski ette trügida ja usinalt koostatud kava täiesti ära rikkuda. Seda juhtus päris mitmel korral. Üheks probleemiks kujunes pidev teadmatus, kas Solarise välja müüdud seanssidel saab treppidel istuda või mitte. Alguses ei olnud probleemi. We Need To Talk About Kevini vaatasingi mõnusalt trepil istudes. Lõpuks väsis küll selga ära, aga õnneks oli film vaeva väärt. Shinya Tsukamoto värskest filmist Kotoko jäin ilma puhtalt selle tõttu, et ühel hetkel otsustati, et inimesi treppidele ikka ei lasta. Sarnasel põhjusel jäi nägemata ka Naomi Kawase Hanezu. Ma saan aru, et ohutusnõuded on olulised, aga teinekord võiks see teema ikka väga selge olla. Ainuüksi juba selle pärast, et filmisõbrad ei peaks pidevas võltslootuses vähkrema. Lisaks sellele tekib ka teine probleem.

PÖFFiliste saali paigutamine võtab aega ja kui õndsas teadmatuses sinise kaardi omanikud pingsalt sisse pääsemist ootavad, siis langeb kohe korraga kasvõi kaks filmi kavast välja. Filmid, mida oleks saanud petta saamise asemel kohe vaatama minna. Siinkohal tänan kino Artis mõistva suhtumise eest. Trepid olid meile alati avatud. Coca-Cola Plaza seansse pole mõtet isegi mainida, sest seal ei olnud võimalik isegi saali ukse juurde piiluma minna, et näha kas kohti on või mitte. Päris tihti selgus aga tõsiasi, et väljamüüdud saalis oli kaks esimest rida suhteliselt vabad. Päris muserdav, kui sind jäetakse just sellise saali ukse taha, kus linastub kauaoodatud linateos. Teinekord tuleb mängu ka lihtsad saatuse vingerpussid või siis omaenda lihtsameelsus.
Seisingi ühel hetkel kahe saali vahel. Ühes linastus Bruno Dumont`i Hors Satan, mille olin kavas mitmete ringikestega ära märkinud ja teises Mary Harroni Moth Diaries. Andsin võimaluse Harronile, sest tema American Psycho oli tol hetkel piisav põhjus, miks end filmi vaatama sättida. Pettumus oli räigelt valus. 

Minu seansside ajal tehnilisi praake tegelikult ei esinenudki. Vahelpeal kippusid filmid hilinema, aga õnneks olin kava just nii täpselt sättinud, et filmide algusajad üksteisega liiga lähestikku ei satuks. Pauligi pakutud kohviteenuste eest olen aga väga tänulik. Ilma selleta oleks PÖFFi üle elamine olnud märksa raskem.
 

Meeletuid pettumusi PÖFFi ei olnud. 33 filmi hulgas ei ole ühtegi, mille seansi järel oleks ajast kahju olnud. Igaüks oli omaette vaatamisväärsus. Pildikvaliteet andis see-eest tunda päris mitmel korral. Kõige hullem kogemus oli Lõuna-Korea filmi Dance Town`i ajal. Pilt oli niivõrd hägune, et pärast oli jube sant olla. Ei teagi, kas see oli kino süü või kannatas film hoopis lavastaja enda taotuslikkuse tõttu.

Pärle leidus palju. Ka mõni mädaõun mahtus kahe töise nädala sisse. Nähtud filmide kokkuvõte on aga selline. Kuna hindamissüsteemi põhjendamine on üsna tüütu, siis otsutasin kergelt mõistetavate omadussõnade kasuks.

Enne festivali algust olin juba näinud posu filme, mis lõpuks ka PÖFFi programmis maandusid:
Jelena - 10/10
Hwanghae(The Yellow Sea) - 9/10
Attack the Block - 8/10
Kirjad Inglile - 8/10
The King`s Speech - 8/10
Melancholia - 8/10
Haevnen(In A Better World) - 8/10
Uus Maailm - 8/10
La Havre - 7/10
Le gamin au vèlo(The Kid with a Bike) - 6/10
Lotte ja kuukivi saladus - 6/10
Kormoranid - 6/10
The Importance of Tying Your Own Shoes - 5/10
Üks mu sõber - 5/10
Rotilõks - 5/10

Igast nähtud filmist olen ka eraldi kirjutanud ja need kõik kuuluvad PÖFFi kokkuvõtete seeriasse The Nights of PÖFF ning vastavalt sellele kas siis Part I, II või III.

Ei hakkanud igale filmile miniarvustust kõrvale kopeerima. Muidu muutuks tekst natuke liiga kirjuks. 

Parimatest parimad ehk 10/10:

Play

La Terre Outragèe(Land of Oblivion)

Tyrannosaur

Babycall

Parimad ehk 9/10:
Wuthering Heights
Hwanghae(The Yellow Sea)

 

Väga head ehk 8/10: 
Martha Marcy May Marlene
We Need To Talk About Kevin
Koi no tsumi(Guilty of Romance) 
A torinói ló(The Turin Horse) 
The Artist
Taojie(A Simple Life)  
Börn náttúrunnar(Children of Nature)
Cave of Forgotten Dreams

Head ehk 7/10:
Oslo, 31. august(Oslo, 31st august)
Snowtown
Bizim Büyük Çaresizligimiz(Our Grand Despair)
50/50
Kiseki(I Wish)
Wild Bill
SuperClasico
Restless
Presumè Coupable(Guilty)
Strawberry Fields

Vaadatavad ehk 6/10:
Cut 
Book Chon Bang Hyang(The Day He Arrives)
Hei Bai zhao Pian(Nr.89 Shimen Road)
Dance Town

Keskpärased ehk 5/10:
Les Acacias(Acacias)
Sumarlandiõ(Summerland)
Perfect Sense

Halvad ehk 4/10:
Onno no kappa
Moth Diaries

The Nights of PÖFF: Part III

Play:
Ruben Östlundi kolmas täispikk film Play oli kahtlemata PÖFFi üks omanäolisemaid teoseid. Muud moodi seda kirjeldada oleks raske. Olgugi, et Bela Tarr ja Shion Sono meisterlikud monstrumid on samuti ei midagi muud kui unikaalsed autorifilmid, aga Östlund ja tema Play on suhteliselt tundmatud nimed ja seega ei olnud filmi suhtes mitte mingeid ootusi. Play tabas minu alati originaalsust taga ajavat filmimeelt nagu välk selgest taevast. Östlundi karm draama Rootsi heaoluühiskonna eri kihtidest ja pideva rahvaste rände tagamaadest rabab juba esimese kaadriga. Äärmine staatilisus, kirev ja elav maailm, mis on pidevas ja loomulikus liikumises. Östlundi näol on tegemist oma ala meistriga, kes on meisterdanud tõelise pärli. Östlundi filmikeel on külm ja publikust pidevalt distantseeruv, kuid see teenib ainult filmis pajatatava loo, teema ja sõnumi huve. Kaadrite info-ja detailirohkus on oma tuttavlikkes mõõtmetes siiski enamjaolt originaalne, kuid ometigi on näha ja tunda, kuidas filmikeele suurmeistrite loodu on Östlundi mõjutanud. Film on nii helis kui ka pildis tuntavalt kasvõi Jacques Tati`le omases elemendis. Lisaks meisterlikule ja rõhutatult omanäolisele lavastajatööle on lugu oma aktuaalsuses liigagi realistlik ja sedapuhku ka kohati väga masendav.
10/10

Hwanghae(The Yellow Sea):

2008. aasta üllataja Chugyeogja(The Chaseri) režissööri teine film, kuhu on taas kokku kutsutud debüütfilmi peakangelased Yoon-seok Kim ja Jung-woo Ha. The Yellow Sea on ehe ja aus näide Lõuna-Korea meistrimehe oskusest saavutada niivõrd kõrge kvaliteet, et sealt lõpuks alla langeda polegi enam võimalik. The Yellow Sea kätkeb endas Lõuna-Korea sotsiaalpoliitilisi probleeme. Vaesus, kuritegevus, immigratsioon ja keerulised suhted kaheks jaotatud rahva vahel. Peale selle on Hwanghae ka esmaklassiline thriller, mis toob mängu juba liigagi tuttavaid nüansse, kuid viskab need kiirelt pea peale oma originaalse filmikeelega, mis tõrjub tagaplaanile kõik, mis vähegi tüütuks on muutunud ja peaaegu, et uuendab neid kõige sügavaimate kihtideni. Peale sotsiaalpoliitilise kriitika ja originaalitsevate ideede pakub karikatuurset nägemust tuntud süžeele, kus ükski kivi ei jää oma kohale, kui üks pool on teisel naha üle kõrvade tõmmanud. The Chaser on Na teisest filmist tegelikult märksa originaalsem nii sisult kui ka teostuselt, aga The Yellow Sea`ga näitab Na kuidas tegelikult üks võimas action-elamus välja nägema peaks. Sisu-ja mõttetihe kannatusterada inimliku karakteriga ebaratsionaalses olukorras.
9/10

Oslo, 31. august(Oslo, 31st august):

Joachim Trier`i(mitte mingit sugulust selle tuntuma Trier`iga)  on intrigeeriv nägemus oma deemonitega võitleva endise narkomaani ellu, kelle suurimaks katsumuseks kujuneb ühe päeva üle elamine. Töö, perekond ja muud kohustused Norra ühiskonnanormide ees kujunevad rahutu peategelase pidevateks probleemideks. Kriis ellusuhtumises on lõhestanud endise narkomaani vaate ellu kui järkjärguliste astmetega süsteemi. Ta ei kuulu enam sellesse maailma. Ometigi soovib ta vastupidist. Võimetuna leida selgust liigub ta mööda Oslo tänavaid nagu rahutu hing, kelle kõik on ära unustanud. Trier on kahtlemata silmatorkav lavastaja. Tema kätetöö on võrreldav Lars von Trier`i loodud Dogma 95`e põhimõtetega, kuid samal ajal võib julgelt paralleele tõmmata ka Darren Aronofsky The Wrestleri ja Black Swani püsimatu filmikeelega. Trier säilitab oma filmis naturaalsuse ja realistlikkuse, mida toetab ka filmi külmad värvid. Peategelast kunagi silmist laskmata oleme tema külge justkui kleebitud ja lausa sunnitud nägema kõike, mida temagi. Ainult, et sisemise heitluse suhtes jääb film liiga kaugeks. Ühtlane ja peategelast tihti nii iseenda kui ka teistega diskussiooni paiskav tempo on küll laitmatu, aga samal ajal kaob kaugustesse tema järkjärguline areng, mis ühel hetkel muutub monotoonseks ja ei suuda enam olulisi arengupunkte esile tuua. Filmi suurimaks väärtuseks on sümpaatne ja juba välimuselt väga huvitav näitleja Anders Danielsen Lie. Kui tihtipeale proovitakse publikut veenda, et kivistunud ilme on põhjamaisele rahvale loomulik, siis Trier on Lie puhul rakendanud piiripealset vaoshoitust ja väheseid emotsioone näkku kirjutamata ta väga elulähedaseks muutnud.
7/10

Strawberry Fields:
Liikudes sujuvalt romantilisest komöödiast psüholoogiliselt nihestunud draamaks osutus Strawberry Fields parajaks üllatuseks. Põnevad kiiksuga karakterid ning humoorikad kõrvaltegelased kujundasidki müsteeriumiks ümber kasvanud ja tegelikult üsna traagilise filmi, mis pakkus ootamatuid lahendusi kahe õe äärmusliku suhte arengule.
 7/10 

The Moth Diaries:
Mary Harron oli see julge naine, kes lavastas kultusliku American Psycho. Nüüd, 2011. aastal saabus taaskord adaptsioon Rachel Kleini 2002. aasta samanimelisest romaanist. Tegu on gootiliku looga tüdrukute internaatikooli saabunud sensusaalsust õhkavast kahvatust noorest naisest, kelle saabumise järel on Rebecca ja ta sõbrannade koolielu harmoonia pidevas hädaohus. Põhimõtteliselt on film suunatud peamiselt noorele naisvaatajaskonnale, sest kogu lugu nõretab imalast ja naiivsest loost, mida püütakse rikastada poeetilisuse, gothic romance`iga ja vampiirifantaasiale omase müstiliste elementidega. Romaaniga tuttav ma ei ole, aga filmiadaptsioon on küllaltki kerge ja läbinähtav, klišeedest ja stampkarakteritest tulvil noortekas. Ei tea, miks see üldse PÖFFile toodi.
4/10

Mainimata ei saa jätta asjaolu, et filmi peategelast kehastab Sarah Bolger(In America), kes lisaks näitlemisele on ka oma häält laenanud. Kõik, kes õhinal Bioshock 2 mitu korda läbi mängisid, jälgisid kindlasti lummatult lõpus ilmunud videot, kus kaks peategelast lõpuks mingisugusegi lepituse said. Üks neist tegelastest on Eleanor, kellele Bolger oma hääle laenaski. Jääb ainult öelda, et Bolgeril on tegelikult väga ilmekas hääl, mis jääb kauaks kõrvu helisema. Mitte küll The Moth Diaries`ist, vaid ikka meisterlikust Bioshock 2`st.