Ruben Östlundi kolmas täispikk film Play oli kahtlemata PÖFFi üks omanäolisemaid teoseid. Muud moodi seda kirjeldada oleks raske. Olgugi, et Bela Tarr ja Shion Sono meisterlikud monstrumid on samuti ei midagi muud kui unikaalsed autorifilmid, aga Östlund ja tema Play on suhteliselt tundmatud nimed ja seega ei olnud filmi suhtes mitte mingeid ootusi. Play tabas minu alati originaalsust taga ajavat filmimeelt nagu välk selgest taevast. Östlundi karm draama Rootsi heaoluühiskonna eri kihtidest ja pideva rahvaste rände tagamaadest rabab juba esimese kaadriga. Äärmine staatilisus, kirev ja elav maailm, mis on pidevas ja loomulikus liikumises. Östlundi näol on tegemist oma ala meistriga, kes on meisterdanud tõelise pärli. Östlundi filmikeel on külm ja publikust pidevalt distantseeruv, kuid see teenib ainult filmis pajatatava loo, teema ja sõnumi huve. Kaadrite info-ja detailirohkus on oma tuttavlikkes mõõtmetes siiski enamjaolt originaalne, kuid ometigi on näha ja tunda, kuidas filmikeele suurmeistrite loodu on Östlundi mõjutanud. Film on nii helis kui ka pildis tuntavalt kasvõi Jacques Tati`le omases elemendis. Lisaks meisterlikule ja rõhutatult omanäolisele lavastajatööle on lugu oma aktuaalsuses liigagi realistlik ja sedapuhku ka kohati väga masendav.
10/10
Hwanghae(The Yellow Sea):
2008. aasta üllataja Chugyeogja(The Chaseri) režissööri teine film, kuhu on taas kokku kutsutud debüütfilmi peakangelased Yoon-seok Kim ja Jung-woo Ha. The Yellow Sea on ehe ja aus näide Lõuna-Korea meistrimehe oskusest saavutada niivõrd kõrge kvaliteet, et sealt lõpuks alla langeda polegi enam võimalik. The Yellow Sea kätkeb endas Lõuna-Korea sotsiaalpoliitilisi probleeme. Vaesus, kuritegevus, immigratsioon ja keerulised suhted kaheks jaotatud rahva vahel. Peale selle on Hwanghae ka esmaklassiline thriller, mis toob mängu juba liigagi tuttavaid nüansse, kuid viskab need kiirelt pea peale oma originaalse filmikeelega, mis tõrjub tagaplaanile kõik, mis vähegi tüütuks on muutunud ja peaaegu, et uuendab neid kõige sügavaimate kihtideni. Peale sotsiaalpoliitilise kriitika ja originaalitsevate ideede pakub karikatuurset nägemust tuntud süžeele, kus ükski kivi ei jää oma kohale, kui üks pool on teisel naha üle kõrvade tõmmanud. The Chaser on Na teisest filmist tegelikult märksa originaalsem nii sisult kui ka teostuselt, aga The Yellow Sea`ga näitab Na kuidas tegelikult üks võimas action-elamus välja nägema peaks. Sisu-ja mõttetihe kannatusterada inimliku karakteriga ebaratsionaalses olukorras.
9/10
Joachim Trier`i(mitte mingit sugulust selle tuntuma Trier`iga) on intrigeeriv nägemus oma deemonitega võitleva endise narkomaani ellu, kelle suurimaks katsumuseks kujuneb ühe päeva üle elamine. Töö, perekond ja muud kohustused Norra ühiskonnanormide ees kujunevad rahutu peategelase pidevateks probleemideks. Kriis ellusuhtumises on lõhestanud endise narkomaani vaate ellu kui järkjärguliste astmetega süsteemi. Ta ei kuulu enam sellesse maailma. Ometigi soovib ta vastupidist. Võimetuna leida selgust liigub ta mööda Oslo tänavaid nagu rahutu hing, kelle kõik on ära unustanud. Trier on kahtlemata silmatorkav lavastaja. Tema kätetöö on võrreldav Lars von Trier`i loodud Dogma 95`e põhimõtetega, kuid samal ajal võib julgelt paralleele tõmmata ka Darren Aronofsky The Wrestleri ja Black Swani püsimatu filmikeelega. Trier säilitab oma filmis naturaalsuse ja realistlikkuse, mida toetab ka filmi külmad värvid. Peategelast kunagi silmist laskmata oleme tema külge justkui kleebitud ja lausa sunnitud nägema kõike, mida temagi. Ainult, et sisemise heitluse suhtes jääb film liiga kaugeks. Ühtlane ja peategelast tihti nii iseenda kui ka teistega diskussiooni paiskav tempo on küll laitmatu, aga samal ajal kaob kaugustesse tema järkjärguline areng, mis ühel hetkel muutub monotoonseks ja ei suuda enam olulisi arengupunkte esile tuua. Filmi suurimaks väärtuseks on sümpaatne ja juba välimuselt väga huvitav näitleja Anders Danielsen Lie. Kui tihtipeale proovitakse publikut veenda, et kivistunud ilme on põhjamaisele rahvale loomulik, siis Trier on Lie puhul rakendanud piiripealset vaoshoitust ja väheseid emotsioone näkku kirjutamata ta väga elulähedaseks muutnud.
7/10
Liikudes sujuvalt romantilisest komöödiast psüholoogiliselt nihestunud draamaks osutus Strawberry Fields parajaks üllatuseks. Põnevad kiiksuga karakterid ning humoorikad kõrvaltegelased kujundasidki müsteeriumiks ümber kasvanud ja tegelikult üsna traagilise filmi, mis pakkus ootamatuid lahendusi kahe õe äärmusliku suhte arengule.
7/10
The Moth Diaries:
Mary Harron oli see julge naine, kes lavastas kultusliku American Psycho. Nüüd, 2011. aastal saabus taaskord adaptsioon Rachel Kleini 2002. aasta samanimelisest romaanist. Tegu on gootiliku looga tüdrukute internaatikooli saabunud sensusaalsust õhkavast kahvatust noorest naisest, kelle saabumise järel on Rebecca ja ta sõbrannade koolielu harmoonia pidevas hädaohus. Põhimõtteliselt on film suunatud peamiselt noorele naisvaatajaskonnale, sest kogu lugu nõretab imalast ja naiivsest loost, mida püütakse rikastada poeetilisuse, gothic romance`iga ja vampiirifantaasiale omase müstiliste elementidega. Romaaniga tuttav ma ei ole, aga filmiadaptsioon on küllaltki kerge ja läbinähtav, klišeedest ja stampkarakteritest tulvil noortekas. Ei tea, miks see üldse PÖFFile toodi.
4/10
Mainimata ei saa jätta asjaolu, et filmi peategelast kehastab Sarah Bolger(In America), kes lisaks näitlemisele on ka oma häält laenanud. Kõik, kes õhinal Bioshock 2 mitu korda läbi mängisid, jälgisid kindlasti lummatult lõpus ilmunud videot, kus kaks peategelast lõpuks mingisugusegi lepituse said. Üks neist tegelastest on Eleanor, kellele Bolger oma hääle laenaski. Jääb ainult öelda, et Bolgeril on tegelikult väga ilmekas hääl, mis jääb kauaks kõrvu helisema. Mitte küll The Moth Diaries`ist, vaid ikka meisterlikust Bioshock 2`st.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar