5.JAFF - Space Battleship Yamato: Resurrection 2009

Lavastaja: Yoshinobu Nishizaki
Osades: Koichi Yamadera, Noriko Yume jne.


Kauges tulevikus läheneb maale must auk. Otsustatakse kogu inimkond evakueerida uuele sobilikule planeedile. Samal ajal käivitub kurikavala impeeriumi vandenõu inimkonna plaane iga hinna eest takistada. Vastukaaluks asub põgenikke päästma legendaarne sõjalaev Yamato ja selle vapper meeskond.
Viiendat korda toimunud Jaapani Animatsiooni Filmifestivali vast kõige suursugusema skaalaga animeteoseks osutus 1973. aastal animeseriaalist Space BattleShip Yamato sündinud filmiseeria seni viimane animeeritud episood alapealkirjaga Resurrection. Yamato pikka ajalugu vaadates on juba kaugelt selge, et tegu on Jaapani Star Warsi või kasvõi Star Trekiga. Allveelaeva ja lahingulaeva ristsugutist meenutav kosmiline sõjalaev rändamas mööda universumit ja võitlemas kurjusega. Tuleb ju tuttav ette. Halvaendelised või puhtõelad impeeriumid vajavad taltsutamist ja tundub, et viimaseks õlekõrreks on ikka ja jälle Maa rahva poolt palavalt armastatud Yamato. Tegelikult ei ole asi nüüd nii must ja valge. Kui lähtuda viimasest täispikast animefilmist, siis võib järeldada, et Yamato tele-ja filmiseerialil on olemas läbimõeldud ja vastupidav põhi ning sellel kargavadki jalule komplekssed poliitilised süsteemid, vandenõud, omavahelised suhted ning veel ja veel samalaadset kõikehõlmavat virvarri. Space Battleship Yamato: Resurrection on keiserlik, rüütellik ning kõrgele tõestud lõua ja õhku täis pumbatud rinnaga ulmeseiklus, mis takerdub pidevalt oma ilmetute tegelaste ja nende olematute karakterite taha. SBY:R võib küll olla kuulsusrikka ajalooga, aga vähemalt uusima tüki juures on kohe raske uskuda, et tegelased, kellega vaataja on pidevalt ninapidi koos, on igavad, tuimad ja disaini poolest äärmiselt ilmetud. Võib olla on Yamato animatsiooni stiili traditsioonilisel kombel säilitatud, aga mitte keegi ei keela ju tegelastele emotsioone näkku joonistada, sest just kahvatud ja kivikõvad näod koos käsuliini pidi jooksvate dialoogidega taandavad muidu efektsed kosmoselahingud ebaveenvaks ja üheülbaliseks arvutimänguks. Samas ei ole Yamato puhul tegu Tales of Vesperia sarnase vaimuvaese askeldamisega, vaid hoopistükis keerulisema ja kaasahaaaravama fantaasia ja selle asukatega. Probleem on pigem selles, et tegelastel endil pole vaatajale mitte midagi öelda.Kogu "tegelik" tekst tuleneb kosmoselahingutest ja selleni viivatest teedest, mis on küll lihtsalt ja lineaarselt esitatud, kuid sisuliinide temaatika on üllatavalt aktuaalne ja intelligentne. Pinnpealsus hakkab Yamatot seest sööma, muudab loo raskesti jälgitavaks, ka pikkus annab tunda ja lõppude lõpuks mõjutab Yamato meeskonna käsuliini põhine lihtsus kohe nii julmalt, et lõppvaatus, mille taga seisab tegelikult kogu filmi peamine mõte, tundub juba üleliigne või see on lihtsalt eelneva tegevustiku taustal kaduma läinud ning selle tagasitulek mõjub peaaegu nagu uus episood veel kestvas algupärases osas. Space Battleship Yamato: Resurrection`it võib kaheti mõista. Ühel poolt oleks justkui algupärase seeria peegeldusega, aga tänu sellele on Yamato ja selle kohusetruu meeskond ajale jalgu jäänud. Need tegelased ei mõjuta vaatajat, vaid annavad põhjuse januneda aina rohkema ja rohkema actioni järgi ja kui sedagi on vähe, siis tuleb appi poliitikasegune seiklusrikkus, patriootlikkus ja teemad, mille hulka mahub nii ökoloogiline, maailmapoliitika ja võimuvahekordi lahkav hoiatav sõnum. See kõik võib aga kergelt mööda minna, sest publik ootab, et tegelased ja nende tegevuse oleks veenev ja põnev, aga kui kõik sellega seostuv on hoopis väga retro ja seega ka uutele keerulisematele tuultele jalgu jäänud, siis kaob ka kuulsusrikka taustaga film nende samade tuulte vahel ära. Kinost väljudes ei jää Yamatost midagi säravat ja meeldejäävat kummitama. CGI-ga loodud märulirikkaid lahinguid võib isegi väikese irve saatel jälgida ja pärast muljetada kuivõrd efektne üks või teine episood välja nägi, kuid sellega SBY:R väärtus piirdubki. Latt on kahtlemata kõrgele seatud, kuid ometigi ei suuda Yamato mitte kuidagi sellest üle hüpata.
Tulemuseks? Väsinud ja vananenud lugu, mida toetab ainult CG kosmosesõjad.
5/10

5.JAFF - The Borrower Arrietty 2010

Lavastaja: Hiromasa Yonebayashi
Osades: Mirai Shida, Ryunosuke Kamiki jne.

Vanameistri Hayao Miyazaki asutatud Studio Ghibili on aastate jooksul saavutanud ülemaailmse tuntuse ja samuti ka teatava usaldusväärsuse, mis on tekkinud faktist, et stuudio toodetud filmide seas pole vast mitte ühtegi animed, mis määriks või rikuks stuudio mainet ja nende edu valemit. Ghibili pakub ikka ja jälle rikkaliku keskkonna ja imetabase omapäraga rikastatud lugusid, mille pildikeel on sama ilmekas ja kõnekas kui neis askeldavad seiklushimulised tegelased. Miyazaki fimikeelt niisama lihtsalt seljast ei paiska ja seeläbi on seda tunda kõikjal, kus ilutseb Totoroga kaunistatud stuudio logo. Ghibili on Jaapani vaste Disney`ile või pigem hoopis Pixarile. Disney võrdlus on juba vaikselt vanaks jäämas, sest kui võtta arvesse Disney viimase aastakümne animatsiooni taset, siis polegi eriti tõesti millegist rääkida. Eelmise aasta rekordilise eelarvega Rapuntsli loo ümbertöötlus Tangled oli kinodes populaarne ja ka auhindamistel ei unustatud Disney võimsat tagasitulekut. Samal ajal säilus ka rahulik ja kaalutlev toon, mis liigitas Tangled`i klassikaliseks Disney toodanguks. Siinkirjutaja pole seda veel näinud, aga kui uskuda arvustusi ja võtta arvesse Disney üldine tase, siis võibki järeldada, et erinevalt Aasia animaatoritest ei suuda lääne animatsioonikino säilitada ühtlast, aga samal ajal ka üllatuslike ideedega täidetud rütmi. Siinkohal tuleb arusaadavatel põhjustel välja arvata Pixari toodang. Kuna Mammona teenimine ja populaarsus käib käsikäes, siis enamik lääne animatsioonidest kipuvad olema igavesest ajast igavesti venivad järjelood, mille kvaliteet langeb iga uue episoodiga. Seepärast tasubki olla õnnelik, et Ghibili on leiutanud valemi, mis ei näita väsimuse märke. Kui looduse ja selle igavese päikeseküllase ilu kunstiline demonstreerimine oleks kasvõi natukenegi korduvaks muutunud, oleks Ghibili ka kriitikat väärt, aga ometigi pole see niivõrd energiline ja uue, värske vaatenurgaga "sense of wonder" kulumise märke veel näidanud.The Borrower Arrietty stsenaarium pärineb Miyazaki sulest, aga lugu ise on adaptsioon Inglise lastekirjaniku Mary Nortoni seeriast "The Borrowers". Seda on mitmeid kordi nii tele-kui ka kinoekraanile toodud. Üks värskemaid adaptsioone pärineb 1997. aastast. Tollases versioonis olid peaosades Jim Broadbent ja John Goodman. Nüüd, 2010. aastal on sama lugu taaskord ellu toodud, aga seekord Ghibili animaator Hiromasa Yonebayashi debüütfilmina. Yonebayashi on noorim Ghibili animaator, kes on oma filmiga maha saanud. Juba esimestes kaadrites paiskub silme ette tuttav rõkkav rohelus, sirtsude pidev sirin ja päikeselaigud peategelase avarate silmadega näol. Ometigi ei mõju tuttav sissejuhatus otse meie ette peidetud kõnekast elusloodusest üleliigse või kurnavana. Ikka ja jälle on siit ja sealt leitav mõni huvitav nüanss, mis loo tarbeks tööle on rakendatud. Seeläbi ei muutu Ghibili stiil tüütuks ja alati säiluvad mitmed küljed läbi mille pole kasvõi näiteks tuules õõtsuvat humalalehte veel näinudki. Ghibili suur teene seisneb ka selles, et paljud mikromaailmad või silme eest varjatu on kiirelt elama pandud. Nii mõnigi kord tekib kahtlus, et kas rebida see kevadine lumikelluke maast välja või mitte. Kas poleks parem jätta ta sinna ja lasta tal kasvada nii kaua kui võimalik. Miks mitte? Mis siis, et vohavat ilu ühest varakevadisest lillest ei sünni.

Samamoodi käitub Yonebayashi omaloodud keskkonnaga, kus ilmastik mängib rohelusega oma igavikulist harmoonilist pala ja selle kõige keskel tegutsevad pisikesed ja suured tegelased elavad oma erilises ja sisult olulises elunatukeses. Laenajateks on kolmeliikmeline pere, kus sündmuste käigu algatajaks on energiline tüdruk Arrietty. Saabumas on tema esimene laenamine ja õhus ei saaks olla rohkem uudishimust praksuvat energiat. Asjalood kulgevad aga ootamatut rada pidi, sest iga laenaja alateadvuses paiknev reegel "Inimesed ei tohi sind kunagi näha" saab ühel hetkel rikutud ja oma esimese laenamise päeva ebaõnnestumises otsustab end süüdistav Arrietty inimesele koha kätte näidata. Et seda teha, peab ta veelgi rohkem rikkuma head tava, kuid nagu Arrietty isagi elutargalt ütles, ei ole kõik hirmutav tühjagi nii ohtlik kui esmapilgul arvata. Aeglaselt avanevad uksed mitmele teemale, mis ei teeni sisu arengut, et jõuda ühest punktist teise, vaid embavad animatsiooni elavaloomulist võlu, tegelaste rõhutatud omapära ja rikkalikku teekonda, mis lõpuks ka kohustuslike järjestikuliste sisukäänakuteni juhatab.The Borrower Arrietty paneb oma tegelased liikuma kõige inimlikumalt tasandil. Tasandil, kus on tähtsad veel arenevate karakterite elukeskkond, rutiin, harjumused, tõekspidamised ja ellusuhtumised. Kõik, mis teevad inimesest inimese. Väike pikajuukseline Arrietty ei ole mingi kartlik tüdrukuke, kes alles avastab inimeste elukeskkonda, vaid julge, uudishimulik ja püüdlikult kartmatu laenaja. Arrietty rutiin hakkab selleni jõudmisel täistuuridel tööle. Kõik muidu harjumuspärane on oluliselt teisendunud ikkagi täiesti äratuntavaks osaks miniatuursest elust. Harjumuspärane eriliseks, eriline harjumuspäraseks. Taoline taktika on osaliselt ilmestanud kogu Miyazaki loomingut ja siingi taasväärtustatakse elu just nii palju, et seda jälle värske, uudistava pilguga jälgida. Sisseelamisele aitab palju kaasa ka fimile kogu muusika loonud Cecile Corbeli lapselik-naiselik lauluhääl ja keelpillide tempokas rütm. Päris alguses võib tundlikumat vaatajat(nagu mind) laulude liigkasutamine segama hakata. Segab ainuüksi kuidagi veidra ajastatuse tõttu, sest näiteks paar kaadrit tegelaste endi teksti ja Corbeli laulmise saatel sunnib vägisi otsustama, kumba siis kuulata, kui esimene varjutab teist ja teine jälle omakorda esimest.

Rohkem muusika tekitatud ebakõla esineda ei tohiks. Üldsegi on Arriety üha sagedamad külaskäigud täidetud rohkete pisikeste detailidega, mis tema teekonda ainult huvitavamaks muudavad. Küsimused nagu kuhu ta astub, kust kaudu ta kusagile jõuab, keda ta teel kohtab ja kuidas ta ise sellele kõigele reageerib omandavad sisu arenguetappidest veelgi olulisema tähtsuse. Temaatiliselt on filmi sisuline külg tugev, aga nagu adaptsioonile omane, on varasem kogemus antud taustaga varmas rikkuma üllatusemomendid. Momendid, mille tegelased läbivad; momendid, mis määravadki kogu Arrietty ja inimlapse Sho sõprusest tekkinud seikluse olemuse. Üllatusmoment on kadunud ja seetõttu jääb loota ainult tegevustiku tugevusele ning selles suhtes on järjekordne väikeste laenajate ekraniseering tabanud otse märki. Pole kahtlustki, et Arrietty pisikesed silmad, emotsioonidest tulvil nägu ja tuule käes lehviv pats vaatajat mõjutamata ei jäta. Kogu võlu peitub ikka ja jälle "sense of wonder" nimelise kivi all ja see kivi on juba ammuilma Ghibili valdustesse veerenud.Kahtlemata väga ilus lugu tähelepanuväärselt kauni animatsiooniga. "The Borrower Arrietty" ei ole üllatusterohke ega järjekordne näide Ghibili säravatest ideedest, vaid pigem jõuproov näitamaks, et see eredalt põlev tuluke meid ümbritsevas lahvatab ikka ja jälle Miyazaki ja Ghibili toimel üleni leekidesse.
8/10

5. JAFF - Tales of Vesperia: The First Strike 2009

Lavastaja: Kenta Kamei
Osades: Kosuke Toriumi, Mai Nakahara jne.

"Vesperia lood: Esimene rünnak" põhineb samanimelisel Xbox 360-nel ja Playstation 3-el tegutseval mänguseerial. Tales of Vesperia kuulub Tales`i nimelisse mängusarja ja järjekorras on tegu juba kümnenda alaepisoodiga. Seos mänguga tagab selle põhjal loodud filmile loomulikult ka pika ja mitmetasandilise fantaasiamaailma, sest kui heita pilk Tales of Vesperia sisulisele poolele, siis paeluvat ideederohkust on enamgi kui küllaga. The First Strike on esimene film, mis Tales of Vesperia põhjal on valminud ja taaskord avatakse omalaadne uus peatükk salapäraste koletiste vastu võitlevasse maailma.Filmi juhatab sisse monoloog, mis selgitab maailmakorda ja selles valitsevat eripärast jõuallikat, mida rüütellik ühiskond kasutab nii kaitseks kui ka rünnakuteks müstiliste olendite vastu, mis aegamisi metsades luuravad. Loodud mütoloogia on põnev: jõuallikas "aer" ja selle erinevad kasutusviisid, rüütlid ja maagia vs. monsters, suletud linnad müüride taga, mis kaitsud igavese jõuallika "aeri" abiga loodud barjääriga jne, jne. Aga kahjuks kõigest sellest ei piisa, et taoline maagiline rüütlimuinasjutt tööle hakkaks. Miks siis ometi? Põhjus peitub väga igavas ja vaimuvaeses stsenaariumis, mis töötab otse risti vastupidi arvamusele, et anime pakub pea alati komplekset ja üdini läbimõeldud tegelasi ja nende läbitavat silmapaistvat ohtude rohket rännakut. Kahe peategelase tausta, motiivide ja hingemaailma pidev ja kahjuks üllatustevaba lahkamine muutub kiirelt ennastkordavaks ja nämmutavaks. Probleem ei seisne aga üldsegi niivõrd tegelastes, kuigi põhjust nurisemiseks on ainult kuhjaga. Peamine murelaps on tegevustik, mis ei saa jalgu alla enne kui pool fimi kestvusajast möödunud. Alles siis asutakse lahendama peamist ja kõige olulisemat saladust, mis laiendab pidevalt, aga kahjuks vaevumärgatavalt oma kurjakuulutavat varju. Enne seda toimub kohustuslikuna näiv maailma, tegelaste, omavaheliste suhete tutvustus ja nendega ümberkäimine, aga see on väga kahetsusväärne kui kogu maailma vaev ja valu langeb tühjana kõmpivate tegelaste õlgadele. Õlgadele, millele toetuvad pead on tühjades sõnadest ja tegudest pungil.

Teisiti sõnastades vüib öelda nii, et film raiskab väärtuslikku aega nõrgalt kirjutatud tegelastele, kelle külge on poogitud kõikvõimalikud klišeed. Klišeed on pea igas animes nii või naa olemas, aga enamikes ei asetata neile asjatult palju rõhku ja kogu tegelase olemus ilmnebki enamikel juhtudel läbi mõtestatud tegevuse, mille jooksul annavad endast märku ühe või teise protagonisti nii tugevad kui ka nõrgad iseloomujooned ning mitme eri nurga alt lähenetud hingeelu. Tales of Vesperia seda aga teha ei suuda ja seetõttu kaob kogu tutvustatud maailma võlu, mida peaks animele omaselt üleval hoidma pingestatud tegevus ja selles osalevad pidevat salapära säilitavad tegelased. Peale kohutavalt nõrkade karakterite pakutakse ka tüüpilisevõitu sisu, mis ei üllata millegagi mitte üks raas. Kogu sisu jääbki väga kindlapiirilise raamistikku: salapärane konflikt seoses jõuallikaga, seda lahendama asuvad tegelased, saladuse ilmsitulek, lihtne pööre seletamaks avastatu tagamaid ja silmapiiri taha kaduv unelev lõpplahendus. See on Tales of Vesperiast ootamatu, sest isegi veelgi ilmetumate tegelaste ja nende laustuima disainiga Space Battleship Yamato suutis pakkuda visuaalset silmailu ja mitme eri teemaga rikastatud üpriski põnevat sisu. Ei oska küll kommenteerida, kas tegu on mängu lihtsustatud struktuuri järelkajaga, et esimene täispikk anime niivõrd lihtsakoeliseks osutus. Ega midagi peale huvipakkuva Princess Mononoke stiilis verevärvi kombitsate ja punasilmsete huntide kiita polegi. Ka seda, mis kiitust väärib, on kogu selle keskpärase jagelemise taustal talumatult vähe.Ebaõnnestumine peaaegu et igal võimalikul tasandil.
4/10

Mõned mängud võiksid mängudeks jäädagi.

5.JAFF - King of Thorn 2010

Lavastaja: Kazuyoshi Katayama
Osades: Kana Hanazawa, Eri Sendai, Toshiyuki Morikawa jne.

King of Thorn põhineb mangakunstnik Yuji Iwahara 2002. aastal alanud ja 2006. aastal lõppenud mangaseerial, mida on kiidetud loomingulise stiili ja paeluva süžee poolest, mille eri tasandid on keerulised ja mitmekihilised. Õnnneks jõudsin ise ka eelmise aasta suvel manga läbi lugeda. Tollal tulevast animeadaptsiooni ei oodanud ja ega teadnudki üldse plaanidest sellest täispikk draamaversioon vändata. Pean tunnistama, et King of Thorni mangast ei osanud ma selle lugemisel suurt midagi oodata. Samal ajal lugesin ja loen ka praegu Battle Angel Alita`t ja eelkõige Alita kvaliteetsuse tõttu ei arvanud, et KoT-i lõpunigi loen. Aga minu üllatuseks oli noore mangakunstniku kätest ja ideest vormitud omamoodi Okasroosikese lugu läbimõeldud ja efektne ulmeõudus ellujäämisest, konspiratsioonidest, mis ähvardavad kogu maailma ja ka igihaljast igavesest armastusest, usust ja lootusest. Mangana kogu lugu toimis. Pinge ei kadunud ja huvi edasise tumeda tuleviku vastu ei lahtunud ka päris lõpus, kui juba üsna traditsiooniliste võtetega aeti ulmeline survival story vahest isegi liiga kaugele taevastesse kõrgustesse. Algas minimalistlikult ja maailma tabanud õudust ning külmakambritest pääsenud tegelasi arendavalt ja lõpetas tohutu pauguga, mille peamine ja loomulikult ka kõige olulisem pööre suutis end ikka ja jälle pinnal hoida, mis siis et väikeste, kuid oluliste infokildude ja ideede kiire vaheldumisega kippus lugu veidi lonkama.Kui nüüd lõpuks animeversiooni juurde pöörduda, siis kõigepealt alustaksin selle kiitmisega. Kiitust väärib nii muusika, üldine animatsioon, atmosfäär kui ka tegelaste kujundus ja nendele manga vaimus külge poogitud nii sisemine kui ka välimine kujundus. Kurjakuulutav tulevikustsenaarium, kus ähvardavaks ohuks on inimesi kivistav ja neid tuhandeks pisikeseks killuks murendav Medusa viirus, mis sai alguse ei tea kust, on esile toodud läbi erinevate meediakanalite ja võimalikult laialdase mastaabiga, et süvenda olukorra lootusetust. Nii paistab see vähemalt kergelt väreleva ja alt mustendava pinna pealt. Sest iga müsteeriumi võti peitub alati tegelastest endis. Ja nii algabki sajaaastasesse unne soikuv lugu vähestest ellujäänutest ja nende jõupingutustest. King of Thorn paistab senise JAFF-i valiku hulgas selgelt silma, sest enamik nähtutest nagu One Piece, Space Battleship Yamato: Resurrection ja Oblivion Island ei hiilga originaalsete katsetuste poolest. Seetõttu loengi King of Thorni ja eile ligi 2 tundi ja 45 minutit kestnud The Disappaearance of Haruhi Suzumiya`i seni kõige värskendavamateks elamusteks JAFF-il. Stsenaarium, mis koosneb korraga kahest ideest, paelub oma värske animatsiooni, tehniliste lahenduste ja huvipakkuva disainiga.

Sisu kui selline algab klassikalise müsteeriumi lihtsate lahendustega ja seda kuni hetkeni kui tegelastebande hakkab murenema siseheitluste ja varjatud saladuste kaasabil. Pidevalt annab endast märku ka võti, et jagada väheseid infokilde okkamaailma telgitagustest ning seeläbi avalduvad ka protagonisti minevik ja olevik, mis ongi filmi kõige paeluvamad ja psühholoogilist pinget pakkuvamad küljed. Teatud hetkel on tegelased isegi liiga "head ja halvad", kuna nende disain aitab juba kaugelt mõista, missugust rolli nad antud apokalüpsises mängivad. King of Thorn-i suurimaks probleemiks end ikka ja jälle tõestavate stampkarakterite kõrval on sisuliinide omavaheline haakumine. Kuna uue informatsiooni tulv on suur, siis ei jõua silma peal hoida kõigel, mis tegelaste sisemaailmas tegelikult toimub või siis antud juhul peaks toimuma. Visuaal on kaunis nii kaua kuni see toetab ideed ja sellele hädavajalikku arendust. Ligi kaks tundi muutubki ühel hetkel kohmakaks, sest omaenda silmaga on ilma igasuguse pingutuseta võimalik märgata loogikavigu ja liiga lihtsaid lahendusi, mis annavad filmile võimaluse tegelikult tähtsatest etappidest kiiresti ja valutult üle hüpata ilma, et tekitaks pinnal liiga palju sogast vett.Sogast segu siiski tekib ja tekib kuhjaga. See on häiriv ja paneb segadusse sattudes pead kratsima, sest ühel hetkel tõesti ei tea, miks on tegelaste jaoks miski täiesti iseenesestmõistetav või kuidas on nad üldse kogu maailmavallutusliku konspiratsiooniga seotud. Õnneks pakub King of Thorn meelelahutuslikust punktist vaadates palju õnne ja rõõmu, mis kõik väljendub läbi puhta ja ereda teadatuntud, aga läbi digitaalse töötluse veelgi säravamaks modifitseeritud joonistuse. Tegelaste emotsioonid on elavaloomulised ja võimaldavad publikulgi neile kaasa elada. Sama ei saanud teha näiteks Space Battleship Yamato: Resurrection`i puhul, sest inimeste ilmetus osutus Yamatole totaalse komistuskiviks. Nii ilmetuid nägusid pole veel kaua aega näinud, mis siis, et Yamato on 2009. aastal valmis meisterdatud. Mine tea, äkki tuleb siin mängu läbi aastate ühtlast stiili hoidnud joonistus, mis defineeribki Yamatot kui legendaarse ajalooga animeseeriat. King of Thorn on ambitsioonikas ja kahtlemata intrigeeriv, aga erinevalt mangast hakkab animeversioon poole kestvusaja pealt kahe jalaga lonkama ehk kogu Medusa viiruse ja kõikehõlmava lõpupöördega seotud salapära kannatab ootamatute sisuliste edasihüpete all.

Hüpped, mis on kogu loole hädavajalikud, aga ometigi kasutatakse neid pigem hüppelauana kiireks edasiminekuks, mitte kui olulist informatsiooni jagavate seikadena. Muidugimõista on vale oodata, et vastuseid hakataks kiirelt lauale lajatama. Seda ei taha mitte keegi, sest siis kaob pinge ja lõpplahendus oleks lihtsalt igav. King of Thorn püüab aga Medusat ja juba eelnevalt mainitud twisti vähese jõupingutusega kokku ühendada, aga kohmakate sisukäänakute toimel ei mõju see üldsegi usutavalt või loogiliselt, vaid pigem segadusseajavalt. King of Thorn on laenatud mõtetest kokku klopsitud originaalsevõitu, osaliselt ka viisakalt pingeline ja muidugi animele omaselt vägagi efektne elamus. See paistab silma seni JAFF-il nähtud filmide hulgas, sest oodatud ootamatust on ohtralt ja vaatamata tegelaste rännaku liigsele fantaasiavaesele suunamisele, mida mangas nii väga tunda polnudki, on loodud okkaline ohtlik maailm uurimist ja puurimist väärt isegi siis kui film ise suudab loo eri arengupunktid asjatult keeruliseks ajada.Õnneks ei ole King of Thorn klišeehunnik, mis midagi uut ei paku. Otse vastupidi: stampkarakterid ja üks tõeline peategelane on loo hüvanguks hõlpsalt tööle rakendatud ja peale pisikesi pinget maandavaid tegelastele pühendatuid hetki, ei oskagi neisse etteheitvalt suhtuda. Algusest peale on neile justkui nagu otsaette märgitud, kuidas keegi hädaolukorras tegutsema hakkab. Sama lugu on ka kiiduväärt idee rakendamisega jänni jäänud stsenaariumiga. See tegutseb nagu kahel tasandil ehk osaliselt täidab ja ei täida oma peamist eesmärki. Vaatamata kohmakustele ja vahel lihtsusega lajatamisele on lugu igal juhul põnev ja iseseisev ning kõige lõpuks taandub kogu ulmeline osakaals puhtinimlikule tasandile, mis minu silmis on alati teretulnud.
7/10

5. JAFF - One Piece: Strong World

Reedene seanss Artises oleks võinud mööduda veatult, aga tehnika vedas siiski alt. One Piece`i viimase veerandtunni jooksul tuli taluda pildi tardumist ja kadumist ning kõige lõpuks tuli leppida asjaoluga, et filmi kõige põnevamat osa publik ei näegi. Usun, et probleemiga tegeletakse ja tänaõhtusel Artise Space Battleship Yamato ja Haruhi Suzumiya kadumine seanssidel midagi sellist ei juhtu. Eks tegijatel juhtub ikka ja kõik on täiesti arusaadav.

Olgu kuidas on, aga minge kõike JAFF-ile!!
One Piece`i vaadates sain kohe aru, kuivõrd mahukas ajalugu järjekorras juba kümnendal filmiseeria osal selja taga on. Seeõttu oli kaugelt näha ja tunda rõhuvat episoodilisust. Nagu ikka kaasneb episoodilisusega küsimustetulv, millele vastust nii või naa ei saa. Aga tegelikult ei peagi, sest mida mahukam manga-, anime seriaal või filmiseeria, seda raskem on tutvustada ühte ja sama maailma uutele huvilistele. One Piece: Strong World`i tegevustik leiab aset fantastiliste mõõtmetega maailmas, kus liigeldakse meritisi võimsatel purjelaevadel ja tuleb ette ka olukordi, kus tuleb silmitsi seista kurikavalate piraatidega. Strong World annab mõista, et omavahel läviv seltskond on määratud reisima eelkõige merel ja läbima aina raskusterohkemaid seiklusi. Seekord satutakse piraat Shiki ja tema lendava saare küüsi ning üheskoos püütakse peatada piraadi inimkonda ohustavad plaanid. Üle dekaadi kestnud manga ja animeseeria on populaarne tänini, sest iga aasta ilmub uus One Piece`i film. Nagu seriaalidel ikka tavaks käsitletatakse kirju peaseltskonna seiklusrikkaid rännakuid. Strong World pakub suurejoonelist actionit, suuremõõtmelisi vastaseid ja absurdselt tobenaljakaid tegelinskeid ja õrnu, kuid võimekaid naistegelasi ehk siis kõikvõimalikud anime klišeed on kuhjatud ühte hunnikusse. Minu silmis ei midagi enamat kui mõnusalt kirev meelelahutus, mille joonistusstiil ja meeletus koguses energiat hoiavad silmi ekraanil. Sisulise külje poolest jääb Strong World kahtlemata varju enamikele JAFF-il linastuvatele animedele. Kuna film töötab äärmiselt lihtsal ja loogilisel tasandil pakumata või siis süvenemata tegelaste ja kogu One Piece`s eksisteerivale maailmale. Episoodilise filmina jooksevad tegelased mööda kindlaksmääratud teed pidi ja jõuavad punktist punkti erilist vaeva nägemata. Emotsionaalsuse ja kaasahaaravuse vähesuse tõttu ei paku vahel isegi väga hirmkoomiliste tegelaste rännak läbi lendavate saarte ja suure kurjuse paleede erilist pinget. Omadus, mis kogu filmi koos hoiab, ongi pillerkaaritavalt efektne ja värviline, kuid minu maitsele liiga lihtlabane joonistus ja sellest ekraanile paiskuv energia, mis ei rauge ega rauge. Mis puutub tegelastesse, siis olenemata võõraks jäämisele on nad kõik naerusuiselt koomiliselt ja terviklikud oma eriliste võimetega.

Klassikaline nooruslik anime, mis pakub tegevuserohket ja vaatamisväärset actionit, kuid natuke liiga tühja ja lihtlabast loo arengut.
5/10
Hetkeseisuga olen jõudnud vaadata juba kolme filmi ja senini pole absoluutselt mitte mingeid komplikatsioone tekkinud. Tubli töö igal juhul!

King of Thorni saksakeelsed subtiitrid panid veidi imestama, aga pika nurisemise järel suutsin juba rahulikult ekraani all olevaid subtiitreid lugeda. PÖFF-i kogemused tuleb isegi praegu kasuks.

4.JAFF - Evangelion: 2.0 You Can (Not) Advance 2009

Lavastaja: Hideaki Anno, Masayuki, Kazuya Murumaki.

Osades: Megumi Ogata, Megumi Hayashibara jne.

Tulevikus on Maad tabanud enneolematu hädaoht. Kõrgustest on laskunud hiiglaslikud olendid koodnimega Inglid ja nende ainsaks eesmärgiks on inimkonna hävitamine. Võitlus nende vastu ei ole lihtne ja seepärast on loodud hiiglaslikud robotid, mida saavad teadmata põhjustel juhtida ainult lapsed, et astuda võitlusse tundmatu vastasega.

Ja nüüd siis 2.0, mis on võrreldes eelkäijaga teostuse poolest küllaltki arenenum, terviklikum, kaasakiskuvam ja igas mõttes efeksem. Artise kinosaali mugavad istmed ja mõnusalt suur ekraan tagasid meeletu visuaalse sõidu koos EVA-de ja nende pilootidega. 2.0 on tunduvalt paremini kirjutatud kui 1.0, sest erinevalt eelnevast osast peaks vaatajale korda minema ka karakterid, kes on kas väga sünged, väga rõõmsad või üldse väga piiripealse vaimse seisundiga. Oletan, et kui ameeriklased oleksid Evangelioni oma käpa alla saanud, siis oleks taassünnist saanud kohutavalt emotsionaalne ja tänapäevast noortekultuuri rõhutav noortekas. Jaapanlased ajavad oma rada ja see on tore, sest tihtipeale näebki ainult seda, mis kõigile peaks meeldima, aga Evangelioni puhul näeb seda ja ainult seda, mis meeldib saareriigi elanikele. Endassetõmbunud, vaikse iseloomuga, kuid ülimalt võimekas peategelaste rühm on suures osas samasugune nagu eelnevas jaos, aga tänu täiendava taustainfo jagamisele, et teki pidevat tühja tunnet. Enne oli olukord umbes selline: "Nemad teavad, millest jutt käib, aga mina ei tea ja nad ei suvatse selgitama ka hakata. Oh well". Sellist olukorda eriti tihti enam ei tekkinud, kuid eks päris palju on veel saladuseloori taga peidus ja nende avaldamiseks on vaja oodata ära 3. ja 4. osa.

Kinoekraani vaadates kadusid ajataju ja teised külastajad saalis, sest toimunud vaatemäng pakkus rohkem silmailu kui ükski hiiglasliku eelarvega ja CGI-ga täidetud suurfilm kunagi üldse pakkunud on. Põhjus peitub jaapanlaste võimes hingestada ka kõige üleloomulikum olend või ükskõik missugune monstrum. Vaadates EVA-de, pilootide ja Inglite armutut võitlust ellujäämise nimel, ei teki kordagi mõtet, et toimuv on absurdne või lihtsalt mõttetu. Eksisteerib ainult kaasahaarav hingestatud tegevustik, mis ei lase lahti enne lõputiitrite ekraanile ilmumist. Imestusväärne, et kahe jalaga longanud 1.0-le lisandunud järg on kahe lonkava ja vahest ka kahe täiesti terve jala võrra etem saavutus. Evangelioni on raske ette kujutada mõnes muus formaadis. Joonistusstiil pakub võimalust luua peaaegu et naeruväärseid emotsioone, tohutute mõõtmetega vaateid ja võitlustandreid, millel ilutsevad suursugused EVA-d ja Inglid. Sisuline pool jääb vaatamata suurele arengule ikkagi nõrgaks, sest liiga palju jäetakse välja ning see tagab jällegi ebaselguse säilumise mitmete väga oluliste tegelaskujude motiivide juures. Tegevus kandub aga võõrast keskkonnast kiiresti välja ja kaasab filmist huvituva inimesehakatise apokalüptilisse maailma.

Märgatavalt andekam ja suurejoonelisem kui eelkäija. Efektne ja meeliülendav kinoelamus.

9/10

4.JAFF - Summer Wars 2009

Lavastaja: Mamoru Hosoda

Osades: Ryunosuke Kamiki, Nanami Sakuraba jne.

Kenji meelitatakse kooliõe Natsuki abiga tüdruku perekonna maakoju, et valmistuda vana-vanaema 90-ndaks sünnipäevaks. Samal ajal ründab ülemaailmset virtuaalkeskkonda OZ-i tundmatu sissetungija, kes ähvardab kogu süsteemi laiali paisata. OZ-iga vägagi kursis olev Kenji ja Natsuki koos mitmepealise perekonnaga satuvad aga otse sündmuste keerisesse. Sellega algavadki suvesõjad OZ-i päästmiseks.

Mamoru Hosada järgmist üllitist nägingi juba suurel ekraanil ja pean tõdema, et väike kuvar ei saa kunagi kinoekraani vastu ja eriti just anime puhul. Summer Wars oli ja ei olnud ka juba veidi sarnane lavastaja eelmisele filmile The Girl Who Leapt Through Time`ile, aga üldplaanis oli virtuaalmaailma sisenev Summer Wars märgatavalt erinevam juba temaatika ja tegelastevahelise suhete poolest. Summer Wars algab tüüpiliselt heatujuliselt tutvustades kahte pealtnäha ebasotsiaalset sõpra, kes veedavad enamuse oma ajast virtuaalreaalsuses nimega OZ, mis on ühtlasi ka tervet maailma hõlmav süsteem, kuhu on koondatud kõikvõimalikud eluvaldkonnad. Kolmandana astub mängu kooliõde Natsuki, kellega Kenji veedabki ebahariliku suve. Filmi suurimaks üllatajaks oli kahtlemata Natsuki perekonna laiahaardeline tutvustus ja neile ebaharilikult kaua tähelepanu pööramine. Animest ei olekski niivõrd põhjalikku põhitegelaste tutvustust oodanudki, kuid nagu arvata oligi osutus just perekonna väärtused filmi kõige olulisemaks osaks. See ja muidugi ka alati ligihiiliv armastus Kenji ja Natsuki vahel. Parandage kui ma eksin, aga romantika on kohustuslik iga taolise anime jaoks, vähemalt nii tundub valdavas enamuses olevat. Ilma selleta ei saanud hakkama ka Summer Wars, kuid Hosodale omane käekiri on võimeline vast igast puust materjali vormima vastuvõtlikuks igale huvilisele ja segada kokku koomiline, fantaasiarikas ja ka tõsiseltvõetav kompott naerutavast paralleelmaailma põimumisest igapäevaeluga. Taaskord lähevad kiidusõnad eelkõige animatsioonitehnikale. Põhjus on lihtne. Isegi kõige ebatähtsamal momendil, kui võrrelda seda OZi mastaapsusega, on näha ja tunda hoolikat viimistlustööd, mis ei jäta kedagi või midagi unarusse, vaid kaasab ka kõige pisema mutrikese sündmustikku. Elulisus ja samastumisvõime on joonistuse peamisteks märksõnadeks.

Summer Wars`i muudab eriliseks suurt tähtsust omavate sündmuste aset leidmine kõikvõimsas OZis, mis on sattunud kohutava viirusliku jõu ohvriks. Nagu ikka on just Kenji ja Natsuki oma perekonnaga sunnitud "maailma päästma". Sisuline pool OZ-is meenutab kangesti mõnda Digimoni osa ja pole ka midagi imestada, sest Hosoda on isiklikult paar osa valmis meisterdanud kunagisele ka Eestis tuntust kogunud seriaalile, kus keskseteks tegelasteks olid lapsed ja nende lojaalsed digimonid. Ei tasu end aga tolle sarja lapsikusega ära ehmatada, sest Summer Wars on animatsiooni poolest nagu ema pehme pai, millele on raske asendust leida. Muidugi on olemas ka märksa süngemates toonides animesid, mis käsitlevad samalaadset teemat palju sügavamalt, aga nagu näha on Hosoda üks neist animekunstnikest, kes suudab ühendada inimlikkuse, ebainimlikkuse ja ebamaiselt uhkeid mõõtmeid omandava võitluse hea ja kurja vahel. Võrreldes The Girl Who-ga on Summer Wars kahe jalaga lausa kaugele taevalaotusse jõudnud, kuid samas pole kuskile kadunud loomulik eneseväljendus ja elu valusad õppetunnid, mis tulevad juba akugelt tuttavad ette. Teistpidi mõeldes on Summer Wars`i sõnumiks see, et virtuaalmaailma sisenemine ja ebasotsiaalsus tasuvad end justkui kunagi ära. Lohutav mõte ja seega ka tasemel tükk neile, kes ihkavad minna kaugemale kui lihtne kuvar ja vasaku jala kõrval surisev ja tolmukorra all seisev kompuuter. Miks ka mitte pakkuda uusi võimalusi, mis seostuksid eelkõige üha süveneva infotehnoloogia arenguga. Seda on ka varem tehtud. Näiteks see sama Digimon arendas sarnast mõtet päris pikka aega, kuid see ei kannata võrdlust Summer Warsi kaasahaaravuse, lihtsuse ja arukusega ning siirast rõõmujoovastust pakkuva animatsiooniga. Olgu seal hiiglaslikud monstrumid ja tohutu tahtejõu ülekanne kõikjalt üle kogu maailmast, aga seda kõike on hea vaadata teadmisega, et mis tahes kui pöörasel sündmusel on olemas kindel tagamõte ja eelnevalt on nähtud mitmekülgne lugu, mis toetab toimuvaid fantastilisi heitlusi kindlameelse visadusega.

Minu esimene JAFF ja minu esimene anime suurel ekraanil. Yataaa!!!

9/10