Lavastaja: Kenta KameiOsades: Kosuke Toriumi, Mai Nakahara jne.
"Vesperia lood: Esimene rünnak" põhineb samanimelisel Xbox 360-nel ja Playstation 3-el tegutseval mänguseerial. Tales of Vesperia kuulub Tales`i nimelisse mängusarja ja järjekorras on tegu juba kümnenda alaepisoodiga. Seos mänguga tagab selle põhjal loodud filmile loomulikult ka pika ja mitmetasandilise fantaasiamaailma, sest kui heita pilk Tales of Vesperia sisulisele poolele, siis paeluvat ideederohkust on enamgi kui küllaga. The First Strike on esimene film, mis Tales of Vesperia põhjal on valminud ja taaskord avatakse omalaadne uus peatükk salapäraste koletiste vastu võitlevasse maailma.
Filmi juhatab sisse monoloog, mis selgitab maailmakorda ja selles valitsevat eripärast jõuallikat, mida rüütellik ühiskond kasutab nii kaitseks kui ka rünnakuteks müstiliste olendite vastu, mis aegamisi metsades luuravad. Loodud mütoloogia on põnev: jõuallikas "aer" ja selle erinevad kasutusviisid, rüütlid ja maagia vs. monsters, suletud linnad müüride taga, mis kaitsud igavese jõuallika "aeri" abiga loodud barjääriga jne, jne. Aga kahjuks kõigest sellest ei piisa, et taoline maagiline rüütlimuinasjutt tööle hakkaks. Miks siis ometi? Põhjus peitub väga igavas ja vaimuvaeses stsenaariumis, mis töötab otse risti vastupidi arvamusele, et anime pakub pea alati komplekset ja üdini läbimõeldud tegelasi ja nende läbitavat silmapaistvat ohtude rohket rännakut. Kahe peategelase tausta, motiivide ja hingemaailma pidev ja kahjuks üllatustevaba lahkamine muutub kiirelt ennastkordavaks ja nämmutavaks. Probleem ei seisne aga üldsegi niivõrd tegelastes, kuigi põhjust nurisemiseks on ainult kuhjaga. Peamine murelaps on tegevustik, mis ei saa jalgu alla enne kui pool fimi kestvusajast möödunud. Alles siis asutakse lahendama peamist ja kõige olulisemat saladust, mis laiendab pidevalt, aga kahjuks vaevumärgatavalt oma kurjakuulutavat varju. Enne seda toimub kohustuslikuna näiv maailma, tegelaste, omavaheliste suhete tutvustus ja nendega ümberkäimine, aga see on väga kahetsusväärne kui kogu maailma vaev ja valu langeb tühjana kõmpivate tegelaste õlgadele. Õlgadele, millele toetuvad pead on tühjades sõnadest ja tegudest pungil.Teisiti sõnastades vüib öelda nii, et film raiskab väärtuslikku aega nõrgalt kirjutatud tegelastele, kelle külge on poogitud kõikvõimalikud klišeed. Klišeed on pea igas animes nii või naa olemas, aga enamikes ei asetata neile asjatult palju rõhku ja kogu tegelase olemus ilmnebki enamikel juhtudel läbi mõtestatud tegevuse, mille jooksul annavad endast märku ühe või teise protagonisti nii tugevad kui ka nõrgad iseloomujooned ning mitme eri nurga alt lähenetud hingeelu. Tales of Vesperia seda aga teha ei suuda ja seetõttu kaob kogu tutvustatud maailma võlu, mida peaks animele omaselt üleval hoidma pingestatud tegevus ja selles osalevad pidevat salapära säilitavad tegelased. Peale kohutavalt nõrkade karakterite pakutakse ka tüüpilisevõitu sisu, mis ei üllata millegagi mitte üks raas. Kogu sisu jääbki väga kindlapiirilise raamistikku: salapärane konflikt seoses jõuallikaga, seda lahendama asuvad tegelased, saladuse ilmsitulek, lihtne pööre seletamaks avastatu tagamaid ja silmapiiri taha kaduv unelev lõpplahendus. See on Tales of Vesperiast ootamatu, sest isegi veelgi ilmetumate tegelaste ja nende laustuima disainiga Space Battleship Yamato suutis pakkuda visuaalset silmailu ja mitme eri teemaga rikastatud üpriski põnevat sisu. Ei oska küll kommenteerida, kas tegu on mängu lihtsustatud struktuuri järelkajaga, et esimene täispikk anime niivõrd lihtsakoeliseks osutus. Ega midagi peale huvipakkuva Princess Mononoke stiilis verevärvi kombitsate ja punasilmsete huntide kiita polegi. Ka seda, mis kiitust väärib, on kogu selle keskpärase jagelemise taustal talumatult vähe.
Ebaõnnestumine peaaegu et igal võimalikul tasandil.4/10
Mõned mängud võiksid mängudeks jäädagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar