Heartbreak Library 2008

Lavastaja: Jeong-kwon Kim
Osades: Yoo Jin, Dong-wook Lee jne.

Eun-soo on raamatukoguhoidja, kes avastab raamaturiiulite vahel luurava lehti välja rebiva vandaali. Tema tabamise järel tuleb ilmsiks aga loo teine külg.Lõuna-Korea romantilised komöödiad kipuvad olema märgatavamalt delikaatsemad ja nüansirikkamad kui Jaapani noortefilmid. Mõlema riigi antud žanri filmid on siiski igati nauditavad, aga tundub, et kui ootata midagi värsket ja mitmekihilist, siis tasub Lõuna-Korea komöödiatel silma peal hoida, aga see on ainult minu kogemuste põhjal valminud arvamus. Heartbreak Library on üks ilmatuma tore film armastusest, sõprusest, leinast ja teineteiseleidmisest. Erinevalt tavaarusaamadele romantilisest komöödiast ei esita lavastaja Jeong-kwon Kim tuntud teemat igavalt, läägelt või koopiana tunduvalt, vaid hoopis elulisema ja argisema lähenemisega, mis on tegelikult üsnagi iseloomulik Lõuna-Korea kinole. On kindlad tegelased, nende elud, mured ja rõõmud ning kõige selle keskel ujub sujuvalt ligi pealtnäha lihtne tegevusliin, mis edasi arenedes osutubki filmi peamiseks sisuliiniks. Argine sissejuhatus muhedate ja eluliste inimeste keskel aitab sulanduda ühte tegelaskonnaga ja võtta omaks nende tõusud ja mõõnad. Raamatukoguhoidja Eun-soo on äsja läinud lahku oma poissõbrast. Ta vaatab enda ümber lootusetuid romantikuid ja noateral püsivaid suhteid ning muigab neid õnnetuid või õnnelike jälgides. Ta on lihtne neiu: abivalmis, südamlik ja oma töösse tõsiselt suhtuv. Noorukese näitlejanna Yoo Jin`i rõõmsameelsus ja energilisus täidab iga stseeni, kui tähtsusetu see ka poleks. Tema meeleolukas roll on igal juhul filmi meeldejäävaim tegelaskuju. Ühel päeval astubki tema valvsa pilgu all olevasse tagasihoidlikusse raamatukokku Joon-oh, kes riiulite vahel kõndides raamatutel lehekülgi välja rebib.Eun-soo tabab ta teolt ja püüab talle ka vastavat karistust määrata, aga pildi klaariks löömise järel asub ta koos Joon-oh`ga lehekülgi lappama. Raamatukogus olevate teoste hulgas on üks kindel raamat, mille 198. leheküljel asub sõnum Joon-oh`le selja keeranud armastatult. Nüüd ta siis otsib ja otsib, kuid ilma abita ei jõua ta kuigi kaugele. Heartbreak Library muudab meeldivaks elamuseks hea näitlejate valik ja asjalik stsenaarium, mis ei asu kohe loo tuumaga tegelema, vaid leiab aega, et kujutada tegelasi loomulikult ja lihtsalt, aga samal ajal ei unustata keskset lugu, mille ümber loodud tegelaskond ja raamatukogu kiiresti tiirlema hakkavad. Joon-oh otsiskelu ei ole pelgalt armuvalus visklemine, kuigi just seda püütakse sisendada, et saladuseloori varjus virguv ja väikeste vihjetega varustatud Joon-oh minevik jõuaks punkti, kus see suudaks esitleda kurbusevarjundiga sisupöörde, mis tähelepanelikumat vaatajat ei tohiks just väga üllatada, aga igal juhul on tegu õnnestunud twistiga, mis muudab kogu filmi nägu ja tegu, kuid ei jäta unarusse eelnevat ülesehitust. Heartbreak Library peategelase Eun-soo`ga on kerge samastuda, sest järk järgult tuuma poole suunduv rõõmsameelne tegevusliin on kergesti jälgitav ja ühteaegu ka huvitav eriti just Joon-oh müsteeriumi taustal. Eun-soo ja Joon-oh konarlik suhe saab alguse eriskummalisest sündmusest ja jätkab täpselt samamoodi kuni humoorikas tasand hakkab hajuma ning nähtavale ilmub romantilistele komöödiatele ootamatu püänt. Selline pendeldav tunnetemäng toob veelgi rohkem esikohale kaks haavatud hinge, kes püüavad üksteist aidates ka endas selgusele jõuda. Emotsionaalsed katsumused on Lõuna-Korea vaatevinklis heitlikumad, eripärasemad ja ülesehituselt keerulisemad kui oleks julgenud uskuda. Eks seeläbi peitubki lihtsuses veelgi suurem ja mõjuvam võlu.
Ilus film armastusest, millesse on oskuslikult segatud traagikat, huumorit ja loomulikke inimsuhteid.
7,5/10

My Dear Enemy 2008

Lavastaja: Yoon-ki Lee
Osades: Do-yeon Jeon, Jeong-woo Ha jne.

Rahahätta sattunud Hee-soo otsustab üles otsida oma vana poisssõber ja temale aasta eest laenatud summa tagasi nõuda. Byeong-woon`il pole raha aga mitte kusagil ja üheskoos asutaksegi koguma Hee-soo võlga. Teekond, mille jooksul avastab kibestunud Hee-soo nii mõndagi endast ja Byeong-woon`ist.
Pärast Secret Sunshine ilmus Do-yeon Jeon`iga My Dear Enemy, mida vaadates võib leida end keset standartset suhete klappimise teemat käsitlevat draamat, kuigi pealispinna alt leiab minutite möödumisel nii mõndagi huvitavat, ei suuda film sirge seljaga väga pikka maad läbi käija. My Dear Enemy areneb nagu thrillerile omane: aeglane algus, võõrad tegelased, tundmatud motiivid, mis vajavad selgitust ja lõpuks kulminatsioon, mida võib mitmeti mõista. Filmi arengut on energilises tujus võib olla raske jälgida, sest tähelepanu võib kergelt kaduma minna. Põhjus peitub siinkirjutaja arvates lahti hargnevas suhtedraamas, mis sisaldab tasast huumorit ja liiga tuntavat sirgjoonelist rada, kuid film suudab tänu köitvale ülesehitusele paista suurem kui ta tegelikult on. Köitva ülesehituse all mõtlen ebatavalist karakterite tutvustamise taktikat, mis on iseloomulik rohkem müsteeriumitele või thrilleritele. Olgu kuidas on, aga vähemalt sellise võrdlusmomendi suudab My Dear Enemy kiiresti tekitada ja seeläbi haakubki vaataja looga, millest tal endal pole õrna aimugi. Esimene probleem ongi siis lahendatud, sest kui huvi toimuva vastu kerkib iga mööduva minutiga aina kõrgemale ja kõrgemale, siis ei tohiks olla eriti raske võtta käsile sisuline pool ja vormida seda oma äranägemise järgi.Innovaatilist tragi - või suhtekomöödiat/draamat antud filmist välja ei koorunudki. Usun, et põhjus peitub tagasihoidlikus sisuarengus ja pingevabades, aga konfliktimaigulistes võtmestseenides, mis laotavad filmi niivõrd kiiresti laiali, et mõtlemisruumi õieti ei jäägi. Õigupoolest mõtlemisainet on küllaga, aga aeglase sammuga tammuv My Dear Enemy püüab liiga tihti näida mitmekihilisena, mida ta tegelikult nii väga ei olegi. Rahahädas Hee-soo usaldamatus ja tõrksus endise armastatu Byeong-woon`i vastu on ainus pidepunkt, mille abil lavastaja Yoon-ki Lee suudab luua kindla pinna arenevale loole. Do-yeon Jeon on vaikse võlanõudja Hee-soo rollis teinud läbi totaalse muutumise, sest Secret Sunshine`st tuttav näitlejanna on kadunud tähtsa ärinaise rolli nagu tina tuhka. Rõõmsameelset Byeng-woon`i kehastanud Yeong-woo Ha on Jeoni kõrval üllatavalt heatasemeline, võib olla isegi meeldivam kui Jeoni etteaste, kuid antud juhul tekitab lahkhelisid näitlejate rollid, mitte sooritused. Tegevuspaigad, seltskonnad, kuhu kaks tegelast võla kokkuajamise otsingutel satuvad ja endiste eesmärkide hajumine on põnevad ja huviäratavad, aga ikka ja jälle tõuseb esile ainult üks kindel tee: leida raha, avastada teineteise tundmatuid külgi ja jõuda paratamatu lõpplahenduseni ning mitte midagi enamat. Viimane neist oli õnnestunud oma äärmise tõsiduse ja realistlikusega, mis ei püüdnudki langeda etteaimatavuse sohu.My Dear Enemy sõnum on selge, arukas ja mõtlemapanev ning teostus on tänu vähestele vastustele, kuid paljudele küsimustele kaasahaarav. Pingelangust tekitab aga vana hea ideedevaesus, kuid sedagi kippusid korvama kaks võrratut peaosalist.
6/10

Secret Reunion 2010

Eriagent Han-kyu Lee tabab Põhja-Korea saadetud mõrtsuka varjunimega Vari ja tema abilise Ji-won Songi otse teolt, aga mõlemal õnnestub Lõuna-Korea võimude käest pääseda. Olles kaotanud töö ja pere, avastab Han-kyu 6 aastat hiljem, et Varju abiline on siiani Lõunas ja plaanib tema abil tabada kurikuulusa Varju. Ji-won Song astub endise agendiga salajasse liitu, et oma seisukorda Põhja silmis parandada. Mõlemad teesklevad teadmatust ja püüavad salaja üksteiselt nii palju kui võimalik olulist infot välja uurida.2010. aasta on Lõuna-ja Põhja-Korea suhetes järjekordselt pöördelise tähtsusega aeg ning kunagi ei tea, kui kaugele seekord jõutakse. Secret Reunion toob aga ekraanile naaberriikide niigi ebamugava diplomaatia ja kahe erineva võimu esindaja. Lõuna-Korea salaluure agendiks on, kas siis iseenesestmõistetavalt või lihtsalt aruka valikuna kõige tuntum korealane Kang-ho Song ja Põhja-Korea spioonina astub üles sümpaatne Dong-won Kang. Koos astutakse üksteise vastu võitlusse, kuid pingelise konflikti arenedes jõutakse ka punkti, kus koostöö ja isegi sõprus on täiesti arvestatavad tulemused. Üsnagi paeluv teema, kuid film käsitleb kahe riigi põrkumist ainult taustana, et "inimlikustada" põhjalasi ja tuua kokku kaks vaevatud hinge, kellest saavad semutsevad vastandid. Secret Reunion alustab otsekohese ja kiireloomulise Põhja-Korea spioonide plaanide nurjamisega ning kulminatsioonina kaotatakse silmist kaks spiooni: noor Ji-won Song ja veteranist salamõrvar Vari. Operatsiooni läbiviimine, selle kaootilisus, teatav humoorikus ja isegi veidi ehmatav vägivaldsus loovad küllaltki põneva koosluse, mille lakkamise järel oledki juba, kas just jäägitult, aga kindlasti märgatavalt kõrgendatud tähelepanu saatel huvitatud sündmuste edasisest käigust. Reetmine, põgenikuna elamine ja üllatav salajane liit vaenlasega endise staatuse saavutamiseks - need märksõnad iseloomustavad kahte nö. errusaadetud agenti, kes pärast kuut aastat saavad võimaluse endise elu tagasivõitmiseks. Filmi esimese poole areng on märgatavalt põnevam ja muutlikum, kui ülejäänud film. Põhjus seisneb ilmselt asjaolus, et pärast pöördelisi sündmusi otsustatakse keskenduda kahte vaenupoolt esindava mehe tasapisi arenevale sõprusele ja samal ajal igikestvale usaldamatusele ning üksteise taga nuhkimiselele. Intrigeeriv idee kaob etteaimatavasse semufilmi ja tõuseb finaalis taas pinnale, kui on vaja liinid korralikult kokku ajada.Filmi muudab nauditavaks Kang-ho Songi ja tema ekraanipartneri head osatäitmised, mis peaaegu päästsid filmi olemast ainult semutsemisega piirdunud komöödiaelementidega täidetud spioonilugu. Kang-ho Song on vormis ja valmis võitlema nagu alati. Tema sarm ja tahtmatu või tahtlik miimika on meeliköitev mistahes kastmes. Secret Reunion on üldisemas mõttes nagu tema pealkirigi. Salajane ühinemine, aga mitte koostöötamise, vaid suhtedraama ülesehitamise tagamõttena. Suures plaanis on asjade selline käik meeldivalt humoorikas ja meelt lahutav, aga filmi enda ülesehitus pooldas pigem pingelist kassi ja hiire mängu, kus nii naeru kui ka valupisarate abil õpitakse valulikel meetmetel aru saama, et kõik ei ole nii must ja valge kui tahaks uskuda. Eelnevalt mainitu omas küll tähtsat rolli, kuid ikka ja jälle kandus film meelelahutusliku olemuse poole. Ka sellisena on Secret Reunion söödav ja tänu peaosalistele ühtlasi ka maitsev filmielamus, kuid kindlasti mitte silmatorkav ega oluline nagu Chan-wook Park`i J.S.A. Asjaolu, et tegu on kergemat sorti spioonilooga, et kõiguta filmi tempokat arengut, meeldivaid rollisooritusi ja muhedaid vahepalasid enne tõsisemate toonide ligihiilimist. Secret Reunion käsitleb vastandeid inimestena, kuid mitte lihtsustatult, vaid realistlikult, sest kes peaks uskuma, et Põhja agent hülgab mingil hetkel oma kodumaa ja alustab naerusui uut elu ilusas Lõunas. Hädavaled ja olude sunnil tehtud otsused on märgatavamalt pingelisemad kui lihtsad otsused ilma veenva põhjenduseta. Secret Reunion võttis kasutusele antud taktika ja seeläbi säilus nii karm spioonilugu kui ka sõprussidemeid loov, aga vahest liiga ootuspärane draama/komöödia. Ootused võisid küll algul erinevad olla, aga lõpptulemust võib tänu kiirelt ja mitmetahuliselt arenenud loole rahulolevalt jälgida ja poetada muige või paar.Kang-ho Song ja meelelahutuslik, aga siiski tõsistes toonides thriller ehk heatasemeline korealane.
7/10

Secret Sunshine 2007

Lavastaja: Chang-dong Lee
Osades: Do-yeon Jeon, Kang-ho Song jne.

Kaugelt Korea poolsaarelt sattus järjekordne maiuspala minu huviorbiiti tänu Kang-ho Song`ile kui minu lemmiknäitlejale ja osaliselt ka tänu Trashile, kelle soosiv kirjutis antud filmist kerkis esile kohe pärast väikest guugeldamist. Kõige esimene oli muidugi coolbeans a.k.a Gang-pae ja see ütleb ka nii mõndagi. Kang-ho Song`i rõõmsameelseid tegelaskujusid on alati lust vaadata, aga kohe näha, et mees ei piirdu ainult juba tuttavaks saanud rollidega. Secret Sunshine kuulub aga täielikult võrratu rolliga maha saanud Do-yeon Jeon`ile, kelle esitus paistis kohutavat ka vanad head Song`i. Järgnev tekst sisaldab spoilereid, mis kohe kindlasti rikuvad ära võimaluse filmi puhta lehena vaatama asuda ja ma leian, et antud juhul on see oluline.Ema ja poeg kolivad pärast abikaasa surma Milyangi, et alustada kõike otsast peale ja leida rahu. Uus elu ei kesta aga kaua, sest kuulujutud linna uuest elanikust levivad ja sellel on kohutavad tagajärjed.
2007. aasta Secret Sunshine pakkus mulle kui aasia filmide austajale avastamiseks ühe võimeka näitlejanna ja ka ühe huvitava käekirjaga lavastaja. Filmi vaatama asudes ei osanud ma end kuidagi ette valmistada vägagi raskepäraseks ja isegi rõhuvaks draamaks, mis valmistab sama palju üllatusi kui Chan-wook Park`i Sympathy for Mr. Vengeance. Humoorikalt ja eluliselt alanud draama keskendub lesestunud naisele ja tema veel päris noorele pojale. Nad kolivad abikaasa kodupaika, et täita mehe soov pöörduda tagasi niivõrd kaua tagaigatsetud linna nimega Milyang, mis tõlkides tähendabki salajane päikesepaiste. Uus algus ja varjatud motiivid saadavad hingelt murtud ema kõikjal. Ta püüab hoolitseda endassetõmbunud poja eest ja alustada tundmatus linnas uut elu, kuid väikesel kohal on suured kõrvad ja kuuldus mehe kaotanud üksikemast levib üle kogu linna. Oleks arvanud, et keskne konflikt seisneb klatšis ja selle vastu võitlemises, kuid lavastaja Chang-dong Lee pühendas filmi täielikult mitmele erinevale teemale ja veel eelneva hoiatuset. Eks seepärast oligi toimuvat mõnevõrra raske seedida. Üllatavate sisupööretega film on õnnestunud, kui kõik pöörded on loogilised, aga ettearvamatud või siis ebasoosingut teenivad variandid, mida keegi tegelikult näha ei taha.

Secret Sunshine e. Milyang algab kurbliku varjundiga, kuid siiski rõõmsameelse uue elu alustamise loona. Do-yeon Jeon`i veenvalt kehastatud lesestunud ema leiab kiiresti sõbra Kang-ho Song`i tegelases, kes võtab endale eesmärgiks abistada üksikema võõras linnas enese sisseseadmisega. Tundub, et vaataja silme ees hakkab tasapisi lahti rulluma kena lugu ilusatest inimestest, kuid kriminaalsete joonte ilmumisega kaob illusioon uuest elust ja tekib halvaendeline eelaimdus eesseisvatest sündmustest. Üks kohutav šüzeepööre teise otsa ning lõpptulemuse peale võib ainult tasakesi pead vangutada või nutta tihkuda juhul, kui oled filmist väga puudutatud. Esimene osa seisneb leinast ülesaamises ja värske elu alustamises. Teine osa aga poja röövimises ja tema tapetuna leidmises. Selle tulemusena langeb juba niigi mehe kaotanud naine deemonite küüsi ja on ennast peaaegu täielikult kaotamas, kui ta naabri õhutusel istub kiriku toolile ja laseb Jumala palge ees endast välja hinge näriva kohutava valu. Do-yeon Jeon`i esitus on märkimisväärselt kaunis ja hingepugev. Mõningaid sarnaseid jooni võib tõmmata Marc Fosteri Monster`s Ball`iga, kuid Secret Sunshine tegeleb korraga mitme eri teemaga ja veel pealekauba häirivalt veenvalt, pikalt ja halastamatult ning seetõttu pean ma Monster`s Ball`i selle kõrval väheke nõrgemaks filmiks.Kang-ho Song`i sõbraliku automehaaniku tegelaskuju on kui toetav käsi, kes vaatamata takistustele püüab ja püüab abivajajale alati toetust avaldada. Poja kaotanud ja nüüd juba kahekordistunud leina kogeva ema teekonda raske pealt vaadata. Jeon`i veenev rollisooritus peaks ära petma ka kõige filmikaugema inimese. Usu leidmine ja selle järgminine ei ole kergete killast, aga ema saab uue ülesandega hakkama, seda kuni päevani, mil tema usk pannakse kõige raskemal viisil proovile. Andestamine poja mõrtsukale muutub talumatuks, kui mõrtsukas lausub naeratades, et Jumal on talle andestanud. Sel hetkal algab kolmas osa: usu kaotamine ja kiuslik kättemaks Jumalale. Nii usulises kui ka vaimses mõttes rikub naine nii enda kui ka teiste inimeste elusid, et Jumalale tema tegude eest kätte maksta. "Kas sa näed?"küsib naabrinaise meest võrgutav ema taeva poole vaadates ja valab raskeid pisaraid. Sel hetkel on võimalik tagasi vaadata, kui kaugelt film alustas ning kui pikalt ja vaevarikkalt kavatseb lõppeda. Usk, selle leidmine, selle kaotamine ja kättemaks omaenda rumaluse ja jõuetuse läbi valgub ekraanile emotsionaalsete pursete saatel. Korea kino paneb jalad värisema ja hambad kirisema ning seepärast ma teda armastangi. Üllatus üllatuse otsa ja põhjalik ülevaade elu tõusudest ja mõõnadest ongi valmis.

Filmi viimased minutid räägivad iseenda eest, kui poja kaotanud ema vend saabub Milyangi ja küsib lihtsalt nagu ka ema filmi alguses: "Milline on see Milyangi linn?". Ja sõbralik automehaanik vastab korra tahavaatepeeglisse vaadates, et Milyang on nagu iga teine linn ja et siin ei juhtu kunagi midagi erilist. Üks elu, üks linn ja üks naine ning lõpuks saabub rahu nii linnale kui ka emale, kes vaiksel sammu ja veidi tühja pilguga püüab taas alustada poolelijäänut. The Secret Sunshine on isegi filmilikus mõttes veidikene erilisem teos. Silma jääb huvitav kaameratöö ja stseenide ülesehitus. Näitlejatöö vaimustav professionaalsus väljendub eelkõige korealastele iseloomulikus ellusuhtumises, käitumis-ja kõnemaneerides ning samuti ka kaunikõlalises keeles, mille värvikas kõla on üsna ligikutsuv. 2007. aasta Cannes`i filmifestivalil premeeriti Do-yeon Jeon`i oma rolli eest ka vastava auhinnaga. Sellise vaevalise rolli eest on ta seda igati väärt. Kang-ho Song on Jeon`i kõrval samuti meeldejääv, kuid ta säilitab siiski talle iseloomuliku olemuse, mis tuletab meelde nii Bong`i The Hosti kui ka Memories of Murder`i tegelaskujusid. Lihtne, abivalmis ja jutukas mees, kes satub kahtlaste sündmuste keerisesse. Chang-dong Lee`l tasub silma peal hoida. Tundub, et jälle on tegu just sellise lavastajaga, kelle nii mõnigi filmi paneb silmad särama ja rohkemat tahtma.Kohutavalt kurb lugu, kohutavalt tabav teostus ja näitlejatöö. Korea kino? Jah, Korea kino...
10/10

Wonderful Days 2003

Lavastaja: Moon-saeng Kim

Tulevikus on maailm laastatud sõdade ja keskkonna saastamise mõjul. Viimaseks kantsiks on sirgunud Ecoban, mis jätkab enesehävituslikku tegevust. Ecobani agent Jay hakkab kahtlema suurlinna metoodikas ja ühendab jõud vastupanuvõiltejatega, et Ecobani tegevus lõplikult maha suruda.Wonderful Days ehk amerikaniseeritult Sky Blue on minu esimene kogemus Lõuna-Korea animatsiooniga ja ega ta suurt tavalisest animest erinegi, kui välja arvata tegelaste kujundus ja iseloomulikud loomuomadused. Kõiksugu plakateid vaadates tekkis lootus, et tegu on isegi väga omapärase ja animatsiooni poolest leidliku teosega, kuid nendest kahest ootusest täitus vaid viimane. Keskne sisu, mille ümber tegelased vaevarikkalt tegutsevad, on juba kuskilt kaugest või isegi lähemast tulevikust tuttav ja vahest isegi liiga etteaimatava sisulahendustega. Siiski ei saa väita, et Wonderful Days`i ei kõlba vaadata või et sellele ei maksa aega raisata. Ikka maksab, sest lugu, nii ebaoriginaalse sisuarendusega kui see on, suutis end maksma panna ja üheskoos omalaadse teostusega muutuda põnevaks tulevikunägemuseks, mille jooksul pakutakse nii mõtlemisainet kui ka parajas koguses ootusärevust. Wonderful Days ei ole nagu Ghost in the Shell või The Place Promised In Our Early Days, kus peategelane oli ja jäi loo pidepunktiks. Siin tegutsevad tegelased küll mitmel eri tasandil, kuid kunagi ei süübita karakterisse, et teda esitleda kui maailma viimast lootust või ei tähtsustata nende rolli tumedas tulevikukeskkonnas. Võib olla on see isegi hea, sest seeläbi ei minda mööda tuntud radu, kus alati on olemas keegi üks ja ainus, kuid siiski kaotab Wonderful Days päris palju pinget just tänu lõdvale karakteriarendusele. Keskkonna saastamise tagajärjel on maailm alates tänasest päevas sada aastat hiljem kattunud pimedusega ja kõikvõimalikud ennustused on täide läinud. Sinist taevast peaaegu et üldse enam ei eksisteerigi ja nii rikkad kui ka vaesed elavad tumedate pilvede all. Sisuline pool peibutab eelkõige idee hea teostusega, aga tänu ebaoriginaalsele arendusele ei teki korralikku sidet ei tegelaste ega ka esitletava maailmaga.

Viimane aspekt on muidugimõista vaieldav, sest CGI animatsioon ja fotorealistlikud taustad teevad oma tänuväärse töö, et pakkuda mitte just väga detailset silmailu, aga see-eest efektset liikuvust ja silmapaistavaid taustasid sünge visiooni kujutamiseks. Wonderful Days loob huvitava, kuid mõnevõrra igava vastasseisu kahe erineva maailma vahel. ECOBAN on organisatsioon, mis elatub keskkonnast ja ongi väiksema skaalaga apokalüpsise põhjustaja ning lihtinimesed, kes elavad ECOBAN`i suurlinna äärealadel elatudes tööstusest ja üha suurenevast mässumeelsusest nende orjastajate vastu. Visuaalselt ja atmosfäärilt on keskse loo taust igatipidi paigas, et mõjuda rahustavalt nii silmale kui ka mõistusele, ent lahendus kõikidele maailma probleemidele, mida ECOBAN on põhjustanud, ei rahulda mitte mingil juhul suurepärast animatsioonitehnikat. ECOBAN`i agendi Jay dilemmad on veenvad, kuid tähtsusetud tänu etteaimatavuse kõrgele tasemele. Tema ja vastaspoole võitleja Shua sõprus ja eneseohverdus maailma hüvanguks on filmi läbivaks ja ühtlasi ka kaasahaaravamaks küljeks. Aktuaalne postapokalüptiline maastik on igati tore oma inimeste ja ülesehitusega, kena ja rahustav nii pildi kui ka muusikavaliku poolest. Jay tegelaskuju meenutas kohati major Motoko Kusanagit Ghost in the Shell`st, kuigi viimase karakteriarendus on etem kui antud teoses. Korea keel kõlab kummaliselt, sest minu kõrv on viimasel ajal harjunud jaapani keelega, aga kuna mõlemad on meeldivad, siis pole mingit probleemi. Kaalusin ka WD`i inglise keelse versiooni vaatamist, kuid õnneks IMDB kommentaar ütles dubleeringu kohta nii mõndagi negatiivset. Ma nii või naa pooldan originaali isegi siis, kui dublaaž on õnnestunud.

Silmailu pakkuv, sisult küll juba tuntud teema, aga vähemalt on esitus suurepärane.

6/10

Three...Extremes 2004

Pärast pikka eksamiperioodi olen jälle vormis, et uue ja värske tuhinaga edasi blogida. Blogi tahaplaanile vaibumine oli kahetsusväärne, kuid vajalik. Ajaloo riigieksam oli päris tore, vähemalt tunne on hea. See vist ütleb ka midagi. Igal juhul astun ma ülima hea meelega tagasi blogijate ridadesse, et jagada arvamusi ja kriitikat. Olgu kuidas on, aga eksamiperioodil suutsin ikkagi omajagu filme ära vaadata. Kuidas siis muidu?Üks nendest oligi siis Chan-wook Park`i, Takashi Miike ja mulle veel tundmatu lavastaja Fruit Chan`i ühistööna valminud kolmest omapärasest episoodist koosnev õudusfilm. Filmil on ka eelkäija pealkirjaga Three, millele tasub ka pilk peale visata. Mina teen seda igal juhul. 2004. aasta versiooni lavastajatest olen kõige paremini kursis Chan-wook Park`iga ja veidi ka Takashi Miike`ga. Miike varasemaid ja uuemaid filme vaadates läks silme eest kirjuks. Isu nende järele on suur. Sama lugu on ka Ji-woon Kim`iga. Nüüd aga kolm eraldiseisvat õuduslugu, milles domineerivad igale lavastajale omased tunnused ja oma nägemus kindlast teemast.

Esimene lugu kannnab nime Dumplings ehk emakeelsena "Pelmeenid", mille lavastatoolis istub Fruit Chan. Nõidtohter Bai Lingi nahas pakub meeleheitlike mõtetega naistele võimalust end taas noorena tunda ja seda sõna otseses mõttes. Hingekriipiva koostisosaga pelmeene valmistav ja abivajajatele kätt ulatav tohtripreili ei ole aga kerge iseloomuga ja pigem peidab ebameeldivusi tekitava protsessi uudishimulike silmade eest ära. Vahel juhtub aga vastupidi ja olles eriti janune nooruse järgi, ei kohuta ka teadmine väärastunud koostisainest. Dumplings oli lühike, tabav ja otsekohene. Mitte midagi ei jäetud varju ja selge otsekohesusega koheldi nii unistajatest naisi kui ka ohvrit, kellelt võetigi üks väga salajane lisakomponent. Omapärane idee, kuid mitte sama iseloomuga teostus. Julmavõitu ja ladus, kuid vähese pingega. Kokku tuli üks tore jutt pelmeenidest, naistest ja hädavajalikest tegudest, et unistusi täide viia.

Teine lugu pealkirjaga Cut on valminud aga Chan-wook Park i käe all ja tegu on kahtlemata silmapaistvaima osaga terves kolmikus. Lugu õudusfilmi väntavast režissöörist ja tema kunagisest abitöölisest, kelle sõlme keerdunud loogika viib meeletute tegudeni. Seekord pöördub teema hoopis huvitavamaks ja seda tänu asjaolule, et Cut pühendus psühholoogilisele tegevustikule, mille lõpptulemust oli raske ette kujutada. Mõneti klassikaline algus lõppes vastuseid nõudva tegelasega, kelle elu suured möödalaskmised ei lasknud mehel enam normaalselt mõelda. Pidevad ja äkilised meeleolumuutused garanteerisid igati põneva lühifilmi Park`i enda vormitud kujundis.

Takashi Miike Box omas palju tuttavaid elemente õudusfilmidest, kus kesksel kohal on liikumatult seisev, kuid siiski märgatava kiirusega ligihiiliv õudus. Noor naine näeb korduvaid luupainajaid oma õnnetult surma saanud õest. Need öised ilmutised on tema jaoks seletamatud ja vägagi hirmutavad. Minevikuvarjud tõusevad pinnale koos oskuslike õõvastust ja ligihiilivat hirmu kujutavate elementidega. Õnneks ei hakka Box end kordama ja suundub mööduvate minutitega aina kaugemale tuntud radadest. Püänt on mõneti isegi liiga üllatav, aga antud juhul siiski loogiline jätk eelnevalt toimunule. Kindlaid piire ei ole ning see tagab ka laia pinna, kuhu saab laotada omi mõtteid. Ilus nii tegelaste kui ka teostuse poolest. Tugev 2. koht Park`i Cut`i järel.

Kena kogumik, mis annab põhjust uurida veel lähemalt juba tuttava, veel võõra ja täiesti tundmatu lavastaja loometööd.

8/10