The Last Airbender 2010

Lavastaja: M. Night Shyamalan
Osades: Noah Ringer, Dev Patel, Jackson Rathbone, Nicola Peltz jne.

Kunagi valitses Vee-, Maa-,Tule-ja Õhurahvaste seas harmoonia, aga siis otsustas Tulerahvas allutada kõik oma võimu alla. Algas laastav sõda, millel ei paista lõppu olevat. 100 aastat tagasi kadus kõigi nelja elemendi taltsutaja Avatar, kelle ülesandeks on säilitada rahu. Sajand hiljem leiavad Sokka ja Katara noore Avatari ning takistuste kiuste püüavad nad taaskord taastata rahu kõigi nelja rahvuse vahel.M. Night Shyamalani uusim filmiprojekt osutus adaptsiooniks, mida teenekas ja andekas lavastaja polnud varem kordagi teha otsustanud. Valituks osutus Avatar: The Last Airbender. Kolme hooajaga varustatud animaseriaal, mis jooksis aastatel 2005-2008. Siinkirjutaja on sarja tähelepanelikult läbi vaadanud ja seda ka väga hindama hakanud. Nii et idee filmiversioonist ei pannud otsekohe erutusest hüplema, vaid sundis hoopis ettevaatlikult linastumiskuupäeva ootama jääma. Seda ma ka tegin ja vaatamata ülinegatiivsetele arvustustele, ei saa öelda, et tegu on väga halva filmiga, mis väärib esikohta ühes Twilight`i seeriaga. Seda siiski mitte, aga suurepärasel seriaalil põhinev linateos ei küündi mitte mingi loogika järgi rikkalikke detailide, humoorika, aruka ja suurejoonelise maailmaga kanda kinnitanud sarja tasemele. The Last Airbender tekitas või tegelikult tekitab siiani poleemikat peaosadesse valitud näitlejate pärast. Põhjus on lihtne: A:TLA on suures osas väga lähedane aasia kultuurile ja seega olid sarja jaoks loodud tegelased peamiselt asiaatide välimusega, kuigi kõik muu, mis puudutab karaktereid, on pigem üsna läänelik. Vaatamata sellele tõigale kombineerisid sarja loojad Michael Dante DiMartino ja Bryan Konietzko hoogsa fantaasialennuna maailma eri kultuuride eripärad üheks komplektiks ja kaadervärk töötab õlitatult. M. Night Shyamalan`i versioonis otsustati puhtameeriklalike näojoontega noorte näitlejate kasuks ja seega polegi vaja imestada, et fänniarmee ja üldse kogu filmiüldsus selliste valikute tõttu häält tõstsid.

Mind ennast taoline lähenemine väga ei seganudki, sest leidsin, et parem on oodata ja näha, mismoodi filmi siis lõpuks ikkagi välja kukub. Kes ei ole veel TLA`it näinud ja tahab ikka veel uskuda, et tegu on alusetu laimuga, mida filmi suunas on siiamaani loobitud, siis nendele soovitan ootused ja lootused madalaks suruda ja loobuda mõttest, et tegu on sarja nime vääriva üllitisega. Seda ta kindlasti ei ole, aga samas on üleüldine negatiivsus omandanud niivõrd naeruväärsed mõõtmed, et kohe kindlasti ei tasu end lasta arvustustest mõjutada. Oma silm on kuningas ning positiivse või negatiivse ülistuse võib lihtsalt kõrvust mööda lasta. Võtame kasvõi näiteks Christopher Nolani suurepärase Inception`i. Nolani kauaoodatud teos on küll tõesti viimase aja parim blockbuster, kuigi sellist filmi niiviisi nimetades tunnen end veidi ebamugavalt, aga ilma igasuguse kahtluseta ei ole tegu meistriteosega, millest hakkavad malli võtma kõik tulevased filmid. Umbes sama on ka TLA`ga. Ainult, et vastupidise vastukajaga. Esimesi või viimaseid treilereid vaadates võib tõesti tunduda, et filmiversioon on kahtlemata õnnestunud, aga kuna monteerimine on kaval kunst, siis jäin ka mina uskuma, et Shyamalani huvitav filmivalik kannab siiski vilja. TLA kõige suurimad vead on noorte näitlejate ebausutav etteaste ja puudulik karakteriarendus, mis hakkab seriaali austajad raskelt häirima. Aang, Sokka ja Katara on kolm tegelast, kelle seiklustesse peaks armuma ja nende katsumusi jäägitu huviga jälgima, aga ebapiisav dialoog, näitlejate märgatav kohmetus ja kiirelt sündmuselt sündmusele hüppav tempo taandavad igasuguse võimaluse tegelasi tundma õppida. Just seda pakkus sari 20 osa jooksul, millest iga episood kestis 20 minutit. Arusaadav, et kõike ei olegi võimalik kahe tunni sisse mahutada, aga on asju, mille kulul koonerdada ei tohiks ja tegelaste areng on nendest üks tähtsaim. Stsenaariumi nõrkus andis end tunda iga tegelase juures. Nii et esimese paarikümne minuti jooksul peaks aru saama, et tegelastes on midagi väga valesti. Ja kohe nii valesti, et ainuke väärtus, mis neil säilub, on sarjast pärinevad nimed, nende taust ja erinevad võimed. Tegevuspaigad nagu näiteks lõunapoolus, õhutemplid, Maakuningriik, Tulekuningriik ja Põhja-Veehõimu kuningriik on ustavad seriaalis loodule ning seda on kohe rõõm tõdeda. Lendav piison Abba ja lendleemur Momo saavad üllatavalt vähe ekraaniaega ja erinevalt sarjast kaotavad nad kiiresti oma tähtsuse. Abba kujundus peab paika ja sama on ka Momoga. Siit võibki järeldada, et välimus on TLA`l püüdlikult sarnane A:TLA`ga. Kui tulla tagasi kiirustatuse juurde, siis esimese probleemina kerkib silme ette Aangi, Sokka, Katara ja Zuko omavaheline lävimine. Puudub humoorikas Sokka, emalik Katara, lapsik Aang ja alati vihane Zuko ning sellest juba mööda vaadata ei saa. Samuti on häirivalt palju olulisi momente muudetud olematuks.

Tihtipeale ei saagi identset koopiat valmistada, aga tegelaste arengut kirjeldavate hetkede puudumine kaotab tegelastevahelise sidususe ja muudab nad rohkem iseenesestmõistetavateks. Sellises viisil valmivadki huvitavad, aga tühjad tegelased. The Last Airbender püüab olla lennukas fantaasiafilm vee-, maa-, tule-ja õhurahvastest, kes suudavad neile omaseid elemente oma tahte järgi käskida. Shyamalani ponnistused õnnestuvadki suuresti elementide taltsutamise poolest. Idamaade võitluskunst ja maagiline vägi omab filmis väga suurt rolli ning seda esitletakse graatsiliselt, kuid siiski liiga tagasihoidlikult. Tegelaste motiivid ei omandanud kordagi selgeid mõõtmeid ja selle tõttu eriti Zuko, kelle raske taak oleks pidanud olema veidikenegi põhjendatum. Dev Patel sai Zuko rolliga enam-vähem hakkama nagu ka kõik teised näitlejad kui välja arvata põhiline kolmik. Pateli tegelaskuju ei olnud muidugi ligilähedanegi päris Zukole. Onu Iroh`st oli saanud ainult veidikene humoorikas Zuko nõuandja, kuid ikkagi oli tema tegelaskuju paremini välja joonistatud kui mõni teine. Tuleisand Ozai jäi originaaliga võrreldes kahvatuks, aga kindral Zhao oli see-eest päris õnnestunud. Hakkangi üha enam juba sügavale detailidesse laskuma ning parem olekski siinkohal selline pidev näägutamine lõpetada. Kes pole sarjaga kursis, sellel ei ole ka eriti põnev tegelaste võrdlemist lugeda. The Last Airbender on ülesehituselt ja osade näitlejate tõttu kohati isegi piinlikult nõrk, aga taltsutamise ja neljale rahvusele omaste keskkondade kujutamise poolest pigem õnnestunud. TLA on täpselt sellist tüüpi film, mis justkui kannataks lavastaja ebakompetentsuse all, kuigi antud juhul peaks taoline väide olema ebatõenäoline.M. Night Shyamalan`i suurim projekt osutus tema kõige ebaõnnestunuimaks filmiks, mis vastupidiselt mahategemiskoorile ei ole tegelikult väga halb, vaid lihtsalt üks väga nõrk keskmine.
4/10

Signs 2002

Lavastaja: M. Night Shyamalan

Osades: Mel Gibson, Joaquin Phoenix, Rory Culkin, Abigail Breslin jne.

M. Night Shyamalan on ja jääb lavastajaks, kelle igat uut tööd ootan ma suure õhinaga. Mis siin ikka salata? Tema filmid varieeruvad mitme erineva žanri vahel, kuid pea alati on neil olemas üks või mitu sarnast külge, mis tegelikult ongi iseloomulikud just Shyamalanile. The Happening oli samuti hea näide tema lavastajavõimekusest, kuid eks pean nüüd aja möödudes tõdema, et The Happening jääb siiski teostust ja pinge kruttimist arvesse võttes eelnevatele filmidele mõnevõrra alla. Signs`i nägin esmalt kinos ja see oli tõeliselt õudne elamus. Mäletan, et isegi võpatasin seda Brasiilia koduvideot nähes. Nüüd vist nägin juba 4.ndat korda, kuid võlu on selle filmi puhul määratud püsima.

Pennsylvania osariigis leiab endine kirikuisa Graham Hess oma maisipõllult kummaliselt suured ja perfektsel meetodil loodud kujundid. Tema kui realistliku mõttelaadiga inimene ei mõtlegi, et tegemist peaks olema millegi ebaloomulikuga, kuid üha sagenevad teated samade nähtuste kohta erinevates riikides sunnivad Grahami siiski tõdema, et midagi kummalist on toimumas ja õige pea peabki ta kaitsma oma perekonda vargsi ligi hiiliva õuduse eest, mis nakatab kogu maailma.

Ma olen märganud, et algustiitrid on ka üsnagi iseloomulik külg Shyamalani filmide juures. Ka siingi alustab film kurjakuulutava muusika saatel, mis valmistab vaatajat ette kohtumiseks tundmatuga. Mel Gibson oli ainuõige valik pereisa rolli. Ta suutis ehedalt välja mängida segaduse, hirmu ja viha, mis valdasid Grahamist vahelduva eduga eri olukordades. Muusika omas tähtsat rolli, et luua pinget isegi olukordades, kus pealtnäha midagi olulist ei toimunud. Maja ilmatu suure põllu ääres andis hea üksildase tunde ja tänu millele mõjusid perele ligitikkuvad ilmingud veelgi paremini. Väga meeldib mulle filmi teostus, mis põhimõtteliselt on üpriski rahulikult lahti rulluv. Vaiksed ja dialoogita stseenid tegelaste eriilmeliste nägudega olid sujuvalt kooskõlas kriipiva muusika ja põllu hirmuäratava olemusega. Väikesed vahepalad olidki vaated majaesisele kiigele ja selle tagusele põlluservale, mis hirmuäratavalt tuule käes õõtsus. Tegelased olid igaüks isemoodi. Graham oli usus kahtlev mees, kes püüdis elada mõtlemata oma äkiliselt lahkunud naisele. Tema vend Merril(Phoenix) oli koomilise olekuga ja elus veidi pettunud. Grahami lapsed omasid tähtsat rolli, kuid kui vaatad esimest korda, siis saab nende tähtsusest alles lõpus aru. Väike tüdruk ei joonud oma vett kunagi lõpuni ja seetõttu oli kogu maja veeklaase täis. Poisil oli astma, mille tähendus tuleb samuti alles lõpus ilmsiks. Minul oli huvitav jälgida eri vihjeid ja märke, mis viitasid otseselt mineviku või tuleviku sündmustele. Signs on väga inimlik film, sest kogu ulmeline ja õudutekitav sündmustik oli välja toodud just Hesside pere kui tavainimeste vaatepunktist. Lapsed on loomulikult vastuvõtlikumad ja hakkavad kohe uurima kõiksugu teooriaid maavälise elu kohta, aga seda oli kentsakas jälgida, kuidas kaks täiskasvanud meest, eriti Graham ei suuda uskuda maailmas toimuvat kui samal ajal lapsed püüavad neile mõista anda, mis toimuma hakkab. Algusest peale sisaldas Signs tavaelu ja sinna kuuluvaid inimesi. Ei olnud ulmekatele tavalist mingisugust uurivat ja pöörast lahendust ja see punkt ongi see, mis muutis filmi niivõrd haaravaks. Oli vaid üks pere omaenese hirmudega. Kui Merrill nägi esmakordselt Brasiilia koduvideot, siis ta nihkus televiisorile võimalikult lähedale ja kusjuures isegi nüüd 4-ndat korda vaadates tegin mina samamoodi. Niivõrd kaasahaaravaks niivõrd lihtsal moel suudavad vähesed filmid olla. Film suutis tuua ulme maa peale ja muuta see naha vahele ronivaks õuduseks. Iga uus vaikne ja ligihiiliv sündmus nagu Grahami põlluleminek, koletis akna taga, ukse taga liikuv vari, väljasirutav käsi ja Brasiilia koduvideo olid oma tagasihoidlikuse ja lihtsusega olulisteks pinget pakkuvateks kohtadeks, kuigi nii on vale öelda, sest oskuslikku pinget pakkus siiski kogu film tervikuna. Mäletan, et esmakordsel vaatamisel kui Graham märkas öösel korstna taga seisvat kuju, siis tundsin sisimas tõsist hirmu. Isegi nüüd tundus see koht hirmutavam kui mistahes groteskne olevus mõnes tegelikult väga heas õõvafilmis. Lihtsuses peitub võlu ja seda motot on Shyamalan oma filmides kogu aeg kasutanud. Parimad küljed väljendusid muidugi ka läbi peategelaste. Filmi põhiline teema oli usk ja selle proovile panemine. Graham kaotas usu oma naise traagilise õnnetuse järel, aga vilj eringidega ja nendega kaasneva ohuga pannakse ta kõikuv usk proovile ja tänu kannatustele taastus endine usk temas täiesti. Ütleks, et Signs oli Graham Hessi tuleproov. M. Night Shyamalan omab alati väikest rolli oma filmides, kuid siin oli ta ekraanil isegi kauem, kui eelnevates või uuemates teostes. Ta kehastas Ray Reddy`t, kelle süü läbi Grahami naine suri. Nende kahe kohtumisel valitses alati vaikus. Pakun välja, et Ray oli määratud panema Grahami usu proovile ja seetõttu oli naise surm vajalik. Kriipivat hirmutunnet tekitab minus alati need lühikesed stseenid viljapõllust ja aknast välja vaatamisest. Kui Hessid hakkasid rünnaku vältimiseks maja kindlustama, siis Graham vaatas vaikselt akna juurde ja vaatas põldu. Alguses ta astus tikksirgelt akna juurde ja siis samamoodi astus ka tagasi. Miskipärast see pealtnäha tähtsusetu koht oli minu jaoks päris huvitav, sest ta nagu vaatas viimast korda, et näha kas tõesti on midagi tulemas. Veelgi kriipivamaks osutus vaenulike olevuste sissetung. Nad jooksid mööda maja katust ja verandat ning nende paljasjalgsest liikumisest tekkinud helid süvendasid hirmu tundmatu ees veelgi rohkem. Ei hakkagi lõpusündmusi enam kirjeldama, sest ei taha elamust rikkuda, kuid majale suunatud rünnak oli vägagi hirmuäratav ja eriti veel lõpp, mis seostus Grahami naise viimaste sõnadega.

Signs on haigelt hea isegi pärast päris mitmekordset nägemist ja iga korraga võib avastada midagi, mis enne märkamata jäi. Shyamalanil on omadus märgata ja kujutada asju, mis tundub tavaline, kuid ta muudab iseenesestmõitetava ebaharilikuks ja nii muutub kõik jälle uueks ja huvitavaks. Märkasin, et filmi lööklause on "It`s happening". Huvitav, millele see vihjab?=).

9,5/10

The Happening 2008

Lavastaja: M. Night Shyamalan

Osades: Mark Wahlberg, Zooey Deschanel, John Leguizamo jne.

Hiljaaegu Videoplanetisse sattudes jäi silme ette alles välja tulnud M. Night Shyamalani uusim teos The Happening. Tuli täitsa üllatusena, et juba müügil. Ostsin ka kohe ära. Esmalt nägin seda kinos ja teadsin kohe, et selle peab ostma. Üldse on mul Shyamalani filme vähe ostetud, sest enamus on "kalapoest" saadud. Eks varsti hakkan seda viga parandama. Mul on mingi teatud nõrkus tolle andeka hindu filmide suhtes, sest alati suudavad need mulle midagi uut ja huvitavat omapärases vaatevinklis pakkuda. Ega The Happening suurt erinevam ei olnud. Shyamalani filme kiputakse alati seostama õuduse või muu õudusfilmide nähtustega. Mina sain The Sixth Sense ja Unbreakable järel aru, et tema poolt tuleb erineva temaatikaga filme ja alati kipub esikohal olema inimesed (perekond, mingi grupp inimesi vms). Toome näiteks Lady in the Wateri. Muinasjutuline sisu, näkid ja muu säärane ning film oli suurepärane. Seetõttu ma ootangi iga kord Shyamalanilt midagi eriliselt head. Seda ma sain ka The Happeningu näol.

The Happening toob meie ette versiooni võimalikust inimkonna niiöelda hukust. Nii kaugele küll ei jõutud, aga siiski midagi taolist oli toimumas. Filmi keskmes on Elliot oore, tema naine Alma, sõber Julian ja tema väike tütar Jess. Kui Central Parkis puhkeb vägagi kummalise ja äkilise iseloomuga surmatoov epideemia, siis Elliot eesotsas püütakse üheskoos põgeneda tundmatu eest.

The Happening on jällegi täiesti tuntav Shyamalani kätetöö. Isegi aeglane, aga kurjakuulutav algusmuusika oli olemas. Filmi tegi huvitavaks uudne mõte surmavast katkust (või kuidas seda nimetada) ja samuti ka tegelased. Oli näha, et kõik olid täiesti normaalsed inimesed, kes kõik lihtsalt kartsid ümberringi toimuvat. Eriti muiet esile tõstev oli Ellioti naine Alma (Zooey Deschanel), kelle tühi pilk tundus teatud stseenides täiesti eriskummaline. Kummaline oli näha Wahlbergi kehastamas liigagi tavalist meest. Isegi hääl oli vastavalt pehmemaks keeratud. Muidugi peaks mainima ka muusikat. Juba algusmuusika lubas,et peaks ka soundtracki hankima. Nii ma tegingi. Palju kuulutati, et vot nüüd tuleb esimene Shyamalani kõrge reitinguga film, aga ega need surmad nii häirivad ei olnudki. Pigem hoopiski huvitavalt läbiviidud. Näiteks massienesetapud ehitusel, kus üsnagi vaikses õhkkonnas inimesed lihtsalt prantsatasid ja prantsatasid vastu maad. Üsnagi õõvastav, kui vaatad filmi täiesti üksi ja täielikus vaikuses. Üks läbivamaid elemente filmis oligi nimelt vaikus ja teemakohane muusika. See mõjus isegi päris hästi, sest ilma sõnagi lausumata sai aru mis masti tegelasega tegemist on. Näiteks kurb oli näha Juliani oma otsa leidmas ja mis jällegi toimus vaikuses.

Sisaldab spoilereid!!!

The Happeningu lõppu võib võtta kahte moodi, sest ühelt poolt sai see katk läbi, aga teiselt poolt tundus, et nakatumisel mängis suur rolli inimeste meeleolud. Näiteks see hotdogi tüüp oma kasvuhoones. Kuidagi kummaline, et seal siis midagi traagilist ei juhtunud. Tüüp veel ise mainis, et õigel suhtlemises kasvavad taimed paremini. Võib olla oli see vihje, et aru saada katku levikust. Samuti anti vaatajale vihjeid Ellioti näol, kui ta päris alguses mesilaste kadumisest rääkis. Vana naine oma majas ajas tegelikult rohkem hirmu nahka kui katk ise. Temagi sai kiiresti otsa. Võib olla oli seegi põhjustatud vihasena taimede keskele minekust.

Mainiks veel seda, et taimede rünnak nii ulmeline ei olegi. Taimed pidavat ka hädasignaale saates või mingit muud moodi lehti söövaid loomi ründama. Oma tõetera on ikka sees, aga siiski ulmelisevõitu vormis. Täit vastust nagu ei saagi, aga Shyamalani puhul nii see ongi. Ise peab ka siiski mõtlema ja pakkuma oma versioone filmist, eks sellepärast lõpp mulle meeldiski. Ei anta nii lihtsalt kätte kogu vastust, vaid jäetakse asi õhku rippuma ja kui film läbi, siis tuleb ise mõelda mis oli ja mis ei olnud.

Shyamalan on jällegi hakkama saanud tugeva filmiga ja mille juures ma nautisin igat hetke. Mulle lihtsalt läheb Shyamalan vägagi hästi peale. Siiamaani on mulle kõik tema filmid meeldinud.

Kuna hindan vägagi kõrgelt Shyamalani võimekust, siis sarnaselt ülejäänutele filmidele väärib The Happening minu poolt ka vastavat hinnet. Vanemad filmid on olid siiski mõnevõrra võimekamad, kui seekordne üllitis, kuid samal tasemel on The Happening ikkagi.

8/10