pühapäev, 21. november 2010

14. PÖFF: L`Illusionniste 2010

Lavastaja: Sylvain Chomet

Vananev mustkunstnik ei suuda leida endale ja oma trikkidele rahulolevat publikut ja nii ta suundubki Šotimaa rannikukülla, kust naastes on tal kaaslaseks noor tüdruk, kes aitab illusiooni loojal nii mõndagi mõista.Tänavusel Animated Dreams`i ehk PÖFFi avapäeval linastunud The Illusionist ehk originaalkeeles L'Illusionniste põhineb prantsuse suurlavastaja Jacques Tati poolelijäänud stsenaariumil, mis toob taaskord luubi alla Härra Hulot`iliku tegelaskuju. Maaliliste taustadega varustatud animatsiooni lavastajaks on Sylvain Chomet, kelle varasemaks tööks on isegi Cannes`il esinenud Les Triplettes de Belleville, millele iseloomulik unikaalne animatsioon tõi Chomet`ile palju kiitust. Vaatamata oma lühiksesevõitu karjäärile on Chomet püüdlik ja samuti ka parajalt palju furoori tekitanud. Furoor seoses Jacques Tati stsenaariumiga, mis oli Tati pühendumus oma tütrele Sophiele, kellega ta oma elu ajal just palju ei tegelenud. Teisalt on ka välja ilmunud info, et Tati vanim tütar, kes on Tati perekonna ainus elus olev liige, väidab, et isa kirjutas The Illusionisti just temale. Raske nüüd öelda, kellel siis õigus on. Eriti just siinkirjutaja puhul, kes seda poleemikat vaatab väga võõra pilguga. Sylvain Chomet on igal juhul hakkama saanud kauni ja vahest isegi meisterliku mõõtu animatsiooniga, mille põhiteemaks on igihaljas armastus ja suure kaaluga ohverdused, mis armastuse nimel tehakse või peaks tegema. The Illusionist peegeldab ka Tati soovi leevendada pingelist suhet oma tütre/tütardega, kellelt ta vähemalt ligipääsetavate andmete väitel soovis andestust saada. Stsenaarium, mis kirjutati 1956. aastal jõudis ekraanile alles 2010. aasta viimastel kuudel. Täpsemini öeldes reede õhtul kinos „Sõprus“ pärast Animated Dreamsi avafilmi, milleks oli Mati Küti eriskummaliselt muljetavaldav „Taevalaul“.The Illusionist on lihtne lugu vananevatest inimestest. Vanad nii seest kui ka väljast. Need, kes jõuavad ammutada tahtejõudu muutumaks koos ülejäänud maailmaga ja need, kes seda ei leia ning loobuvad vajudes unustusse pimedas tänavanurgas. Vananev nii meetoditelt kui ka välimuselt muidu väga muhe ja sõbralik mustkunstnik rändab punktist punkti leides ees nii pettumust publikust kui ka oma tööandjatest. 50Ndate uued tuuled on võimust võtmas ja vanad trikid noorte jaoks enam ei tööta. Seetõttu rändab heatujuline ja igasugu veidrusi uudishimulikult jälgiv mustkunstnik linnast linna. Jõudes viimaks Iirimaa kalurikülla kohtab ta sooja vastuvõttu ja lahkudes saab ka kaaslaseks noore seiklusalti tüdruku, kes usub, et kummaline mees ongi ehtne maag. Isale ja tütrele omaselt malbe suhe, mis valgub eri asukohtade maalilistel taustadel lahti, on universaalne. Tati ja Chomet`i koostööl valminud ja viimase abil lõpetatud lugu ei ole otsekohene pajatus. On ainult üks pidev tegevusliin, mida on tunda ja näha. Domineerib mustkunstniku ja noore tüdruku iseäralik suhe, mille arenedes muutub filmi pealkiri aina enam sisuga haakuvamaks. Peategelane on väga Hulot`ilik ja kui välja arvata muidu üsna ebatati`lik helikujundus on kogu film Tati`le omaselt vähese arusaadava dialoogi ning rohke ja rohke heliliselt tugeva, mõjuva, tuntava, kuuldava küljega. The Illusionist on nagu tummfilm, kus kogu sisuarendus tuleb esile läbi miimika ja pideva tegevuse, millel ei ole korduvat joont, mida pidi kogu film edasi areneb. Ülevaatlikult lendlev lugu puudutab nii ühiskonna kiiret arengut kui ka aeglaselt ja omasoodu ajas liikuvat eluolu, kuhu mustkunstnik filmi alguses ka jõudis ning kus film oma päris õige alguse leidiski.Oma maaliliste taustade, täpsete detailide ja inimlike joonistatud tegelastega mõjub The Illusionist värske ja uudsena. Juba arvutianimatsioonidega harjunud publik tunneb end kindlasti rahuldatuna kui vaatab tavaformaadis käsitöömeistrite suure vaevaga valmistatud animatsiooni, mis on justkui nagu pärit aastate tagant. The Illusionisti võlu peitub kahtlemata võrratus muusikas, kaunis mitmekülgses animatsioonis, huvitavates erinevate probleemidega tegelastes, kes ükshaaval või kõik korraga ilmestavad illusionisti ja noore krapsaka tütarlapse isa ja tütrelikku suhet. Üks õpetab teist ja vastupidi. The Illusionist on humoorikas, nüansirikas ja ka elavaloomuline. Ei teki tunnet, et vaatad lihtsalt ilusat pilti, kuigi tänu kaunile kujundusele tekib see tunne nii või naa, aga sellest sõltumata elab The Illusionist oma elu. Väärikalt, mõtlemapanevalt ja põnevalt.

Teeb südame soojaks. Teeb tõesti.
8/10

laupäev, 20. november 2010

Skyline 2010

Lavastaja: Colin ja Greg Strause
Osades: Eric Balfour, Scottie Thompson jne.

Kummalised sinised tuled ilmuvad Los Angelese kohale ja kohe satub kogu inimkond ohtu, sest külalised kosmose äärealadelt ähvardavad halastamatu hävitustööga kogu inimkonna eksistentsi.Praegu Solaris kinos jooksev vendade Colin ja Greg Strause ulmefilm on taaskord üks järjekordne lisa suuremahulisse ulmeliste katastroof/maailmalõpu filmide kategooriasse. Vennad Strause`id on tuntust kogunud ikooniliste filmikoletiste Alieni ja Predatori viimase ühisfilmi lavastamise eest. Erialalt on tegu visuaalefektide meistertajatega, kes kaasa löönud nii Avataris, Iron Man 2`s kui ka The Incredible Hulk`is. Täispikku filme on vendade minevikus koos Skyline`ga ainult kaks ning arvatavasti jääbvadki visuaalefektid vendade pärusmaaks, sest vaatamata Skyline`i tohutult avaratele üllatavalt õnnestunud hävingut külvavatele kaadritele ja ka ülejäänud efektsele tehnilisele teostusele, mida Solaris kino nauditav helisüsteem edukalt edasi kandis, on Strause`de uus film pigem nagu üks suur kogumik tuntud ulmefilmide nüanssidest ja ideedest kui originaalne linateos. Meelelahutuslikust aspektist peaks Skyline täitma vähenõudliku vaataja soovid, sest popkornikinole omast kärtsu ja mürtsu leidub tegelikult nõrgast või üldse halvast stsenaariumist sõltumata palju ning enamjaolt on inimese ja tulnukate kokkupõrked selgelt välja joonistatud ja isegi uuenduslikult teostatud, et spektaaklit aina rohkem ja rohkem jaguks.Skyline`i tekitab tunde, et sa oled seda juba varem näinud. District 9, Spielbergi War of the Worlds, Independence Day, Transformers, Deep Rising, Cloverfield, The Matrix ja vahest ka äkki Godzilla – kõik need filmid võivad valdavalt helesinist kõikjalt läbitungivat valgust tulvil Skyline`i ajal pähe turgatada ja pole ka ime, sest ilmselgeid viiteid või laenatud ideid on filmis rohkelt. Alustades taevaste vaenulike külaliste laevastiku väljanägemisest ja lõpetades erinevate väikelaevade meetodiga kinni püüda iga väike inimene, kes nägemisulatusse satub. On kalmaaritaolised ründelaevad, mitmest eri kollifilmist pärit tehisolendid, rõhutatult sinine valgus, millega pidev mängimine meenutab viimasel ajal Transformerite filmidega hõivatud Michael Bay armastust päikesevalguse läbitrügiva mõju vastu. Kõik see tundub tuttav ja tegelikult ongi tuttav. Kui tavaliselt püütakse iga uue filmiga saavutada mingit kõrgemat või hoopiski erilisemat taset, siis Strause`ide Skyline on pigem nagu kordussaade. Ainult, et sisu on jäänud aina väiksemaks ja efektiline külg aina suuremaks ja läbimõeldumaks. Ei saaks öelda, et 10 miljoniga loodud ulmefilm nagu Skyline poleks märkimisväärt. Ikka on, sest ega iga päev kohta USA mõistes madalaeelarvelisi mastaapsete kaadritega varustatud ulmefilme. Kahjuks on väärtuslik potentsiaal talvise külma tuulega lendu läinud ja vähemalt valmistoote põhjal võib järeldada, et Strause`i vendadele ei valmistanud see mitte mingit meelehärmi.Ideedevaesus on tuntav igas kaadris, milles pole näha rünnakut läbi viivaid UFO`sid. Kogu tegevustik leiab aset üheainsas kõrghoones, kus peategeleaskond püüab ja ei püüa meeleheitlikult välja pääseda. Peategelaskond koosneb noorest paarist ja mõnest vähemtähtsast kaduvatest ja ilmuvatest tegelastest, kelle vastu sümpaatiat ei teki , aga vähemalt on tegu just selliste stereotüüpsete tegelasega, et nende kohalolekuga harjub kiiresti ära. Ning nende roosiline ja vähemroosiline saatus on enam vähem juba siis teada, kui nad esmakordselt kaadrisse sammuvad. Tegu on pesuehtsate klišeeliste karakteritega, kellele pole tegelikult võimalik kaasa elada, kuid nende raiuv klišeelisus muudab filmi äärmiselt lihtsalt vaadatavaks, kas siis ainult madalakvaliteedilise katastroofilise ulmekana või lihtsalt halva filmina, mille ainus väärtus seisab eriefektidest moodustatud jalgadel. Vaatamata lihtsakoelisele tegevustikule, mis ei üllata millegi poolest, pakub Skyline piisavas koguses vaatamisväärset spektaaklit, mida ulmehuviline võiks isegi rahumeeli lõpuni vaadata ja lõpuks kiita ka eriefekte, mis on tõesti suurejoonelised, sest midagi muud mainimisväärset Skyline`st ei leia. Michael Bay Transformers 2 võis küll olla labaste naljade ja naeruväärse dialoogiga rikastatud, aga vähemalt oli isegi selles midagigi vaadata ja imestada. Sisulise poole pealt üllatab Skyline kõige rohkem lõpptulemusega, mis annab vastuse inimröövide läbiviimise küsimusele. Kui võrrelda kogu filmi viimaste minutitega, siis ilmutab läbiviimata potentsiaal end kõige tugevamini.

Skyline on lõbus. Lõbus eelkõige visuaalefektide enam-vähem originaalse kasutamise poolest ja tobedalt lõbus pea igas mõttes halva stsenaariumi ja seeläbi ka üdini ebaõnnestunud tobedate tegelaste järgimise tõttu.
3/10

teisipäev, 9. november 2010

Makoto Shinkai "Hoshi o Ou Kodomo" ehk "Children who Chase Lost Voices from Deep Below"

Voices of A Distant Star`i, The Place Promised In Our Early Days`i ja 5 Centrimetres Per Second`i looja Makoto Shinkai on taas aktiivseks muutunud ja seda tõestab äsja internetiavarustest leitud trailer Shinkai 2011. aastal ilmuvale uuele täispikale anime`le. Kolme täispika teosega endale nime teinud Shinkai`d on juba jõutud nimetada järgmiseks Hayao Miyazak`iks. Olgu sellega kuidas on, aga Shinkail on siiamaani olnud oma veteranist ametivennast vägagi erinev ja rõhutatult omalaadne käekiri, kuigi trailerist on isegi näha Miyazakile iseloomulikke jooni. Loodan, et Shinkai jääb ka seekord Shinkaiks.

neljapäev, 4. november 2010

Zack Snyderi "Sucker Punch"

Viimasel Comic-con`il esitles heatasemelise remake`i Dawn of the Dead`i, 300 ja eelmise aasta eepilise suurteose Watchmeni CGI`d, koreograafiat, slow mo`d ja green screen`i armastav lavastaja Zack Snyder oma verivärske ja ka ühtlasi esimese originaalstsenaariumi põhjal valminud filmi Sucker Punch trailerit, mis olevat pead tuulde ajanud ja filmiarmastajate lõuad eemale lennutanud. Tegelikkuses oli reaktsioon kahtlemata normaalsem ja kaalutletum, aga ise tahaks uskuda, et pärast esmase traileri vaatamist võis end kahtlemata enneolematus ootusärevuses leida. Ega see ei peagi kõigile laiendama, aga igal juhul on Snyderi ambitsioonikus õige kõrgele tasemele jõudnud. Loodan, et ta suudabki luua just sellise maailma, milele on võimalik heita pilk kahes traileris. Üks vanem ja teine väga värskem. Segu anime`st, möödunud aja sõdadest, robotitest, zombidest, suure skaalaga mõõga-ja relvavõitlusest fantaasia eri kontinentidel on teretulnud kombinatsioon, mille vettpidavuse ja sisukuse hindamine on veel kaugel ees. Aga kui arvestada Snyderi lavastajakäe senist võimekust nii tohutu hulga CGI keskkonna loomise ja kui ka tegelasterohkete filmide vallas, siis jään Sucker Punch`i kõrgendatud valmisolekus ootama.