Skyline 2010

Lavastaja: Colin ja Greg Strause
Osades: Eric Balfour, Scottie Thompson jne.

Kummalised sinised tuled ilmuvad Los Angelese kohale ja kohe satub kogu inimkond ohtu, sest külalised kosmose äärealadelt ähvardavad halastamatu hävitustööga kogu inimkonna eksistentsi.Praegu Solaris kinos jooksev vendade Colin ja Greg Strause ulmefilm on taaskord üks järjekordne lisa suuremahulisse ulmeliste katastroof/maailmalõpu filmide kategooriasse. Vennad Strause`id on tuntust kogunud ikooniliste filmikoletiste Alieni ja Predatori viimase ühisfilmi lavastamise eest. Erialalt on tegu visuaalefektide meistertajatega, kes kaasa löönud nii Avataris, Iron Man 2`s kui ka The Incredible Hulk`is. Täispikku filme on vendade minevikus koos Skyline`ga ainult kaks ning arvatavasti jääbvadki visuaalefektid vendade pärusmaaks, sest vaatamata Skyline`i tohutult avaratele üllatavalt õnnestunud hävingut külvavatele kaadritele ja ka ülejäänud efektsele tehnilisele teostusele, mida Solaris kino nauditav helisüsteem edukalt edasi kandis, on Strause`de uus film pigem nagu üks suur kogumik tuntud ulmefilmide nüanssidest ja ideedest kui originaalne linateos. Meelelahutuslikust aspektist peaks Skyline täitma vähenõudliku vaataja soovid, sest popkornikinole omast kärtsu ja mürtsu leidub tegelikult nõrgast või üldse halvast stsenaariumist sõltumata palju ning enamjaolt on inimese ja tulnukate kokkupõrked selgelt välja joonistatud ja isegi uuenduslikult teostatud, et spektaaklit aina rohkem ja rohkem jaguks.Skyline`i tekitab tunde, et sa oled seda juba varem näinud. District 9, Spielbergi War of the Worlds, Independence Day, Transformers, Deep Rising, Cloverfield, The Matrix ja vahest ka äkki Godzilla – kõik need filmid võivad valdavalt helesinist kõikjalt läbitungivat valgust tulvil Skyline`i ajal pähe turgatada ja pole ka ime, sest ilmselgeid viiteid või laenatud ideid on filmis rohkelt. Alustades taevaste vaenulike külaliste laevastiku väljanägemisest ja lõpetades erinevate väikelaevade meetodiga kinni püüda iga väike inimene, kes nägemisulatusse satub. On kalmaaritaolised ründelaevad, mitmest eri kollifilmist pärit tehisolendid, rõhutatult sinine valgus, millega pidev mängimine meenutab viimasel ajal Transformerite filmidega hõivatud Michael Bay armastust päikesevalguse läbitrügiva mõju vastu. Kõik see tundub tuttav ja tegelikult ongi tuttav. Kui tavaliselt püütakse iga uue filmiga saavutada mingit kõrgemat või hoopiski erilisemat taset, siis Strause`ide Skyline on pigem nagu kordussaade. Ainult, et sisu on jäänud aina väiksemaks ja efektiline külg aina suuremaks ja läbimõeldumaks. Ei saaks öelda, et 10 miljoniga loodud ulmefilm nagu Skyline poleks märkimisväärt. Ikka on, sest ega iga päev kohta USA mõistes madalaeelarvelisi mastaapsete kaadritega varustatud ulmefilme. Kahjuks on väärtuslik potentsiaal talvise külma tuulega lendu läinud ja vähemalt valmistoote põhjal võib järeldada, et Strause`i vendadele ei valmistanud see mitte mingit meelehärmi.Ideedevaesus on tuntav igas kaadris, milles pole näha rünnakut läbi viivaid UFO`sid. Kogu tegevustik leiab aset üheainsas kõrghoones, kus peategeleaskond püüab ja ei püüa meeleheitlikult välja pääseda. Peategelaskond koosneb noorest paarist ja mõnest vähemtähtsast kaduvatest ja ilmuvatest tegelastest, kelle vastu sümpaatiat ei teki , aga vähemalt on tegu just selliste stereotüüpsete tegelasega, et nende kohalolekuga harjub kiiresti ära. Ning nende roosiline ja vähemroosiline saatus on enam vähem juba siis teada, kui nad esmakordselt kaadrisse sammuvad. Tegu on pesuehtsate klišeeliste karakteritega, kellele pole tegelikult võimalik kaasa elada, kuid nende raiuv klišeelisus muudab filmi äärmiselt lihtsalt vaadatavaks, kas siis ainult madalakvaliteedilise katastroofilise ulmekana või lihtsalt halva filmina, mille ainus väärtus seisab eriefektidest moodustatud jalgadel. Vaatamata lihtsakoelisele tegevustikule, mis ei üllata millegi poolest, pakub Skyline piisavas koguses vaatamisväärset spektaaklit, mida ulmehuviline võiks isegi rahumeeli lõpuni vaadata ja lõpuks kiita ka eriefekte, mis on tõesti suurejoonelised, sest midagi muud mainimisväärset Skyline`st ei leia. Michael Bay Transformers 2 võis küll olla labaste naljade ja naeruväärse dialoogiga rikastatud, aga vähemalt oli isegi selles midagigi vaadata ja imestada. Sisulise poole pealt üllatab Skyline kõige rohkem lõpptulemusega, mis annab vastuse inimröövide läbiviimise küsimusele. Kui võrrelda kogu filmi viimaste minutitega, siis ilmutab läbiviimata potentsiaal end kõige tugevamini.

Skyline on lõbus. Lõbus eelkõige visuaalefektide enam-vähem originaalse kasutamise poolest ja tobedalt lõbus pea igas mõttes halva stsenaariumi ja seeläbi ka üdini ebaõnnestunud tobedate tegelaste järgimise tõttu.
3/10