The Brothers Bloom 2009

Lavastaja: Rian Johnson

Osades: Mark Ruffalo, Adrien Brody, Rachel Weisz, Rinko Kikuchi jne.

Vennad Bloomid on tegutsenud kelmidena terve elu. Ikka ja jälle on neil perfektne ja lollikindel petuskeem kohe varrukast võtta. Peainseneriks on Stephen, kes pettuste najal toimivat elu igati naudib. Vend Bloom soovib aga elult midagi muud ja alles 30nendate eluaastate alguses otsustab ta pettuste maailmast välja astuda. Mõnda aega eemal olnud siseneb Stephen koos oma ustava abilise Bang Bangiga taas Bloomi ellu ja pakub ühte viimast tööotsa, mida koos läbi viia. Sihtmärgiks on kogu elu kodus istunud Penelope ja tema hiiglaslik pärandus.

Juba päris mitu korda on filmi lavastanud Rian Johnson olnud külaliseks Slashfilmi podcastis. Selle vedajate David Cheni ja teiste saatejuhtide vahendusel kuulsingi Bricki lavastaja uuest filmist, millele jagub ainult kiitust. Johnson on vähemalt saatekülalisena väga humoorika ja sümpaatse mulje jätnud ja eks seda enamgi ootasin The Brothers Bloomi. Nüüd peaks ka Joseph-Gordon Lewitt`i Bricki kiiremas korras üle vaatama, aga hetkeseisuga on rohkem tuju tutvuda Wes Andersoni loominguga. Steve Zissou ja Fantastic Mr. Fox on juba minevik ja veel neli filmi ootavad kenasti tulevikus vaatamiskorda. Andeks mees, ei oska midagi muud öelda. Rian Johnson pakub The Brothers Bloomiga tugevat konkurentsi kelmifilmide hulgas. Peaks ka mainima, et eelmise aasta filmidest tuleks Johnsoni ühteaegu lõbus ja muhe teos kindlasti esikümnesse valida, sest tegu on värske ja isegi parajalt originaalse looga omasuguste seas. Peaosades säravad Mark Ruffalo ja Adrien Brody loovad üheskoos hästitöötava koosluse enesekindlatest petjatest, keda vaevab reaalsuse ja pettuse tasakaalus hoidmine. Mis on ja ei ole pettus?

Sellele on filmi arenemisel üsna raske vastata, sest hakates juba arusaama ühe või teise sammu vajalikkusest, ilmub hoopis kolmas samm, mis ajab tekkinud mõtted ühe kiire hoobiga kummuli. Lugu saab alguse Bloomide tutvustusega, mille jooksul ilmnevad edasises tegevustikus aset leidma hakkavad vendadevahelised konfliktide ja arusaamade põrkumiste põhjused. Vennad Bloomid on stiilsed nii nooruspõlves kui ka täismeestena kõikvõimalikke skeeme läbi viies. Mark Ruffalo tundus olevat Stepheni rollis äärmiselt rahulolev ja enesekindel, mis tema rolli jaoks olidki vajalikud omadused. Ruffalo roll Martin Scorsese märkimisväärselt õnnestunud Shutter Island`is oli märgatavalt hea ja ka Johnsoni juhendamise järgi näitab ta end oma parimast ja andekamast küljest. Sama võib öelda ka Adrieni Brody kohta, sest tema roll on märksa raskem ja mitmekihilisem, kui Ruffalol, aga siiski mõlema sooritused olid nauditavad. Nad ei ole lihtsad petturid, sest vennad Bloomid elavad oma skeemides, nagu nad on seda juba raskevõitu lapsepõlvest alates teineteist usaldades teinud. Neid teeb veel eriliseks filmi stiil, mis ilma pikema poosetamiseta annab kergelt mõista vendade olemuse ja võime eesmärgile pühenduda. Kogu filmi läbib pidev joon, mis eristab vennad massist. Selleks on nende endi imago, mis muudab nad veelgi silmapaistvamaks.

Kui näiteks Ocean`s Eleven oli staaride paraad ja uhkelt toretsev, siis The Brothers Bloom jääb pigem omaette nokitsema ja looma midagi omapärast ja uudset. Vendadevaheline suhe, selle pingestumine ja pidev koostöö, mille taustal mõlemi soovid ja tahted avaldusid oli kirjutatud tunduvalt erinevamalt, sest film süübis kiirseti oma tegelastesse ja kujutas realistlikult vendade muresid. Veidrusi täis kelmikomöödia oleks vist kõige õigem iseloomustus, aga pinna all peitub palju enamat kui tuntud pöördeid ja klišeesid. Need eksisteerivad, aga film areneb koos oma tegelastega ja vastupidi ning seeläbi ei tundu klišeed eriti mõjuvad, sest need on omamoodi teadlikult ümberkirjutatud. Vendade uueks ja oletatavasti viimaseks sihtmärgiks valitakse Rachel Weisz rikkurist eksentriku Penelope`na. Mainin juba ette ära, et kõigi nelja näitleja koostöö on niivõrd nauditav ja ehe, et paratamatult tõmmatakse vaataja kiiresti nende intriigidesse ja skeemidesse. Neljandaks tegelaseks on pidevalt vaikiv Bang Bang, keda kehastas Rinko Kikuchi, kes kandideeris Oscarile oma rolli eest Alejandro Gonzalez Inarritu filmis Babel.

Siingi oli tal tegu huvitava karakteriga või ehk nagu Penelope Bang Bangi õhkamislembust jälgides ütles: "I want to know more about her".

Peaaegu kogu filmi sõnatult ja vaikselt tegevustikku kaasa haaratud Bang Bang lausus ainult paar sõna ja neidki hoolikalt valitud inimestele. Iseäralik lisa, mis veelgi enam täiendas Bloomide ja Penelope veidrat kooskõla. Filmi jooksul jõuti reisida riigist riiki, mis oli loomulikult hea vaheldus, sest vastasel juhul oleks Penelope`t puudutanud petuskeem muutunud üheülbaliseks ja ennastkordavaks. Stepheni sarm, energilisus ja kavalus ning Bloomi kahevahelolek lõi hea pinna, et kallutada toimuva usutavust igas suunas. Korraks tekkis pähe mõte, et kas siis nii kaugele ja suurejooneliseks minnaksegi, et paar miljonit välja petta. Tänu Bloomide süvenemisele ja tutvustatud eelloole ei pidanud end õnneks kauem vaevama, sest nende skeemide laiaulatuslik süsteem selgitati paari lihtsa vaatega vendade elule ja omavahelisele suhtele nii minevikus kui ka olevikus. Üllatav, et antud ideed suudeti rakendada andeka lavastaja poolt niivõrd mitmekülgselt ja iseäralikult. Eks omapära mõistab igaüks isemoodi, aga igal juhul pakub The Brothers Bloom uut ja värsket lähenemist petjate elule ja elatusviisile.

Polegi rohkem midagi muud öelda, kui ainult, et nüüd tunnen vajadust Brick`i näha ja jälgida Rian Johnsoni edasist arengut.

8/10

Fantastic Mr. Fox 2009

Lavastaja: Wes Anderson

Hääled: George Clooney, Owen Wilson, Bill Murray, Meryl Streep jne.

Härra Rebane on juba mitmeid aastaid olnud perekeskne isa ja abikaasa, kuid aeg on käes, et mekkida unustusse laskunud kanavarga elu. Rebane on rebane ja jääb ka rebaseks ning seda tahabki kaval härra Rebane enesele tõestada. Koos uue sõbra opossum Kylie`ga alustab ta kolmest osast koosnevat suurejoonelist plaani, kuid selle õnnestumisel on hirmsad tagajärjed ja lõpuks peab kogu metsarahvas eesotsas härra Rebasega tagajärgedele vastu astuma.

Sisu lastejutule omane lihtsameelsus ei tohiks eemale peletada mitte ühtegi huvilist, kui ta teab, kes on Wes Anderson ja missugused filmid on tema käe all valminud. Kõige pikemat tutvust olen ma teinud filmiga The Royal Tenenbaums, kuid sellest korrast on juba palju aega möödas. Fantastic Mr. Fox põhineb Roald Dahli lasteraamatul, mis ilmus 1970. aastal. Ka Tim Burton on kasutanud Dahli teost, et seda oma filmimaailma sisestada. Selleks oli muidugi Charlie and the Chocolate Factory, mis filmina oli kahjuks nõrk, aga burtonlikku veidrusi pakkuv. Wes Anderson valmistas Reinuvaderi loost, aga stop-motion animatsiooni, mis töötab pea igal tasandil suurepäraselt. Fantastic Mr. Fox on sarmikas, intelligentse stsenaariumiga, hämmastavalt detailirohke ja aruka huumoriga. Kui Pixari Up kasutas vana ja head valemit, et tuua ekraanile kurblik lugu vanast mehest ja tema uutest seiklustest, siis Andersoni Fantastic Mr. Fox keskendus eelkõige karakterite eripäradele ja kiiksudele. Loomad jäid loomadeks, mis siis, et nad kippusid vahel käituma liialt inimlikuna. See ei oma tähtsust, kui pintsakus rebane istub laua taha ja raevutseva kiirusega sööb armastava abikaasa proua Rebase valmistatud hommikusööki ja seda nii loomalikult kui vähegi võimalik. Lugu rõõmsameelsest, elunautivast ja kavalpeast rebasest muutub iga mööduva minutiga seda omapärasemaks, elulähedasemaks ja unikaalsemaks, mida rohkem langeb šüzee areng tegelaste argimuredele ja nende ebaharilikult loomulikule kujutamisviisile. Stop-motion pole kunagi veel nii värske ja kaasahaarav tundunud. Eelmine sarnane elamus oli eelmise aasta ühte andekamat animatsiooni Coraline`i vaadates. Ei salga, et seegi ülendas meeli ja sundis nukufilmi loomeprotsessi veelgi rohkem hindama. Just sama saavutas ka Wes Anderson. Arvutianimatsiooniga saab vast kõike teha, aga käsitööna valminud teoses on hinge olemasolu korral kohe tunda tegijate higi ja verd.

Rääkides higist ja verest, siis peaks mainima, et mitte alati ei sattunud tegelased, mille hulka kuulusid rebased, mägrad, rotid ja nirgid, pidevalt fookusesse, aga sellest polnud lugu, sest keskkond, kus kogu tegevus aset leidis, oli rohkemgi kui tähelepanuväärselt detailirikas. Just see omadus tabaski ära ühe klassikalist mõõtu lastejutu olemuse, aga õnneks ei piirdutud kindla vaatajaskonnaga. Seda poleks Wes Andersonilt niikuinii oodanud. Nüüd ma ei teagi filmi andekas huumor pärines siis Andersoni või Dahli sulest. Arvan, et filmi tarbeks stsenaariumi kirjutamine nõuab üskjagu pingsat tööd ja loovust, et säilitada raamatu ja ekraniseeringu tuntav erinevus ja looja omapära, mille abil tõmmata piir kahe erineva vormiga teose vahel. Iga tegelane sai omajagu ekraaniaega ja seega ei jäänud keegi eriti võõraks. Ainsaks erandiks oli vist treenerist nirk, kellele laenas hääle Andersoniga varemgi koostööd teinud Owen Wilson, kuigi temagi osa oli niiöelda põhjapanev. Nimelt lasus Wilsoni ja ühtlasi ka nirgi õlul keerukas ülesanne kirjeldada loomade vabaõhumängu, millest kohe aru ei saagi. George Clooney kohta niipalju, et ta oli jällegi ainuõige valik libekeelse ja muheda karakteri rolli. Umbes nagu Up in the Air`s, aga seekord rõõmsam ja tegusam. Härra Rebase poeg Ash, nagu ka enamus peategelastest, osutus märkimisväärselt keerulisemaks kui oleks osanud oodata. Fantastic Mr. Fox eristubki massist peamiselt rohkete tegelaste tähelepanuväärsete isiksuste tõttu. Kui Fantastiline härra Rebane oleks võtnud rohkem lihtsama ja pealispindsema suuna, ei oleks detailsus mõjunud niivõrd ülevoolavalt nagu seda tegi Andersoni kätetöö, mis austab oma tegelasi, laskumata kordagi lapsikusse fantaasiasse. Lugu iseenesest on võib olla isegi tahtmatult kiire, kuid siiski lõpmatult humoorikalt ja targalt kirjutatud.

Eelmise aasta lemmik koos Mary and Maxiga ja Coraline`iga.

10/10

Romantically Apocalyptic by Vitaly S. Alexius

DeviantARTis tuhlates leiab alatihti mõne eriti isikupärase kunstnikuhinge, kes jagab maailmaga oma loomingut. Vitaly S. Alexius on vist isegi väga tunnustatud ja hinnatud professionaal, aga antud juhul see mind ei huvita, sest minu tähelepanu köidavad eelkõige Alexiuse erinevad tööd, mis lausa imekaunid ja kõige suuremat huvi pakub isemoodi koomiks "Romantically Apocalyptic". Jällegi on tegu postapokalüptilise nägemusega, milles on peategelasteks Kapten, Piloot, Snaiper ja Insener. Kapten on põhitegelane, kelle käsutuses on enamus pildiseeriast. Iga uus osa on kavalam või humoorikam, kui eelmine. Must huumor koos nihestunud mõtlemisega tegelastega keset tuumaholokausti. Alexiuse töö pildiseeria juures on hirmuäratavalt kena nagu kõik teised töödki. Lugege ja naerge;D

Praeguseks on ilmunud 21 osa ja neid tuleb aina juurde.

Koduleht koos näidetega tema loomingust.

Romantically Apocalyptic`u koduleht. Näiteks toodud pildi pärinevad Romantically Apocalyptic kodulehet ja Alexiuse DeviantARTi kontolt.

The Road 2009

Lavastaja: John Hillcoat

Osades: Viggo Mortensen, Robert Duvall jne.

Hävinenud tsivilisatsiooni riismetel reisivad isa ja poeg. Nad suunduvad lõunasse, lootuses, et kunagi hakkab eespool terendama helgem maastik ja paremad tingimused ellujäämiseks. Maailma on tabanud selgitamata katastroof, mis on muutnud maa viljatuks ja taeva halliks. Isa ja poeg rändavad nii toidu kui ka peavarju leidmiseks, et puhata ja lõputust näljast üle saada. Alati on kõigest puudust ja alati varitseb teel oht sattuda vastamisi teiste rändajatega. Iga vastutulija on potentsiaalne tapja ja isa ei hakka pikema tutvumisega riskimagi. Tugevam jääb ellu, lootus sureb viimasena, ühes lootjatega.

John Hillcoati The Road`i olen ikka üksjagu oodanud. Põhjus ei peitu kahjuks Cormac McCarthy romaanis, mida ma plaanin kiiremas korras läbi lugeda, vaid hoopis minu postapokalüptilisuse lembuses. The Book of Eli oli asjalik action ja igati mõtekas nägemus, kuid The Road on puhtehtne inimlik draama, mille külm ükskõiksus ja vastutulev julm paratamatus poeb kiiresti hinge. Praegu on mul veidi imelik hakata filmi kiitma, kui samas on olemas Pulitzeri preemia võitnud romaan, aga film ja raamat pidavat olema vägagi sarnased, isegi vist piinliku täpsusega valminud. Jällegi ei tea ma päris täpselt, sest väidan seda ainult tänu erinevatele arvustustele. Ikka ja jälle on hävinud tulevikus moodne võidelda maanteegängidega ning teha seda stiilsete liigutuste ja külmrelvade sähvatustega. The Road on sellisest iseloomustusest kaunis kaugele läinud, sest tegu on eelkõige looga kahest rändajast, teineteisele lootmisest ja ellujäämisest, mis on surmahirmuga üle valatud teekonnal nagu kustunud sütel kõndimine, sest paljud söetükid ikka veel hõõguvad põletavalt, aga ainult üsna varjatult. Selget põhjendust või selgitust minevikus maa kõrbemise kaasa toonud sündmustele ei tooda, vaid suundutakse otsekoheselt isa ja poja seltsi, mida saadab isa narratsioon ja minevikumeenutused ajast vahetult pärast kõrvetavat apokalüpsist. The Road on väga rahuliku ja mõtliku arenguga, peaaegu et raamatule omaselt ümbrust ja tegelasi kirjeldav.

Ainult selle vahega, et mitte keegi ei ole autori rollis. Päris tihti selline lähenemine ei tööta, aga The Road võttis vaikse ja avara hääletu jutustaja vormi hõlpsalt üle ja kujundas oma näo järgi. Abiks olid muidugi kaks peategelast, nende toiduotsingud, pidev paranoia, hallikastume värvitoon ja avarad vaated purustustele, mis andsid rõhku olukorra lootusetusele. Viggo Mortensen astus taas rolli, milles avaldub tema tõeline andekus. Muretseva ja äärmuseni viidud isana oli Mortenseni äärmiselt hea vaadata. Tõsine ja realistlik roll, mis õnnestus suuresti tänu algmaterjalile. Kogu film seisnebki rännakus lõuna poole, mille jooksul isa ja poeg meeletult kannatama peavad. Nende taak on raske, aga mitte fiktsionaalselt raske, vaid tõesti reaalse tulevikustsenaariumi moodi, sest kaks karakterit arenevad vastavalt inimloomusele, vastupidavusele ja tühjuse väljakannatamatule lõpmatusele. Nende mured, unistused ja teod äärmuslikes olukordades on reaalsed ning nõuavad pealtvaatajalt mõistmist ja respekti, sest põhjatuna tunduv sügavik on mustendav ja piilujale vaatab sügavik ka alati tagasi. Isal ja pojal on kaitseks revolver kahe kuuliga. Kaitse ei tähenda aga võitlust elu ja surma nimel, vaid enda kaitsmist hädaolukorda sattumisel, mille puhul ei suunata revolri toru vaenlase poole.Tagasivaated eelnenud sündmustele kirjeldavad raske tõsidusega mehe kaotusi ja kahetsusi. Poeg sündis kõrbenud maailma. Ta ei ole mitte kunagi sinist taevast, rohelust ega loomi näinud. Ta on näinud ainult vägivalda, tundnud pidevalt hirmu ja näinud pealt ellujäämise valupunkte. The Road kujutab tegelaste möödunud ja senist elu armutult ning kahjuks üsna reaalselt. Inimlikkus pole enam teretulnud, kuid see on ainuke omadus, millest poeg püüab kõvasti kinni hoida. Isa tahab vaid poega kaitsta ja armastada vaatamata kõigele kohutavale, mis nende ümber toimub. Kuivanud metsad lahvatavad põlema või langevad omaenda raskuse tõttu maha, maavärinad, mis rebestavad pinda ja hulkurkambad, mis ei jaga armu mitte mingil tingimusel. Inimlikkus on ainus, mis hoiab kahte seltsisist koos. See ja samuti ka asjaolu, et isa püüab poega kaitsa, kaotades ise vähehaaval kaastunnet, mõistmist ja usku inimkonda. Poeg on nagu isa mõistuse hääl, mis hoiab pea selgena ja tirib välja tupikust, kuhu isa meeleheites võib sattuda. Isa on pojale rääkinud lugusid õilsatest meestest ja aegadest, kui kõik oli veel teisiti. Poisi silmis on olemas "head" ja "halvad" inimesed, ses nii on talle isa õpetanud. Õpetaja on aga kõike endas hoides kaotanud igasugused väärtused ja seetõttu hoiab ta tugevasti kinni oma ainsast pojast. Maailm on tume ja äärmiselt kompromissitu. Inimesed elavad gruppides ja toituvad võõrastest, kes pahaaimamatult nende teele satuvad.

Kõik on arenenud loomulikus suunas meeleheite ja viimse piirini aetud tühjuse toimel. Eriti ahastavalt väljendab kõikvõimast lootusetust mehe naise saatus ja poja muutumine tänu isa tegudele. Poeg püüab aina rõhutada, et nemad on "head kangelased" kõikide teiste "halbade" keskel, kuid isegi nooruk usub või tahab uskuda, et lisaks neile on veel nendesuguseid "häid" inimesi. The Road on enamjaolt valminud füüsilises keskkonnas, mis tuleb ainult kasuks, sest ainuüksi CGI ei suuda luua ääretut mahajäetuse ja kurbuse tunnetust. Filmi alguses on näha kõrbenud puid mäe küljel. Antud hetk filmiti Washingtoni osariigis St. Helensi mäe juures, kus olen isegi jalutanud ja see fakt muutis need kaadrid minu jaoks mõnevõrra erilisemaks. The Road asetab põhirõhu karakterite kannatustele ja vastavalt sellele sündivatele tegudele, mis tekitavad neis küll vastumeelsust, aga ellujäämine on tähtsam kui eetika. Isa ennastohverdav tegutsemine ja kiindumus poega muudavad filmi veelgi traagilisemaks ja hingeminevaks. Sa tahad loota, et nad jõuavad lõunasse ja leiavad raskele olukorrale mingisugusegi lahenduse, aga sisimas on juba teada, et õnnelikku lõpplahendust ei ole ega tule. On ainult kannatused ja miski, mille nimel elada, end ohverdada või tükike hingest maha matta ja tegutseda oma põhimõtete vastu.

The Road on tähelepanuväärne teos traagilisest elust ja kannatustest lõpututel tühermaadel, mis on kindlasti "üks parimatest". Tähelepanu väärib ka meeleolukas muusika, mis on loodud Nick Cave`i ja Warren Ellise poolt.

9/10

Invictus 2009

Lavastaja: Clint Eastwood

Osades: Morgan Freeman, Matt Damon, Tony Kgoroge jne.

1994. aastal valiti Nelson Mandela pärast 27 aastast vangistust Lõuna-Aafrika Vabariigi presidendiks. Ta seadis oma eesmärgiks ühendada rahvas: valged ja mustad. Suurepärane võimalus selle teostamiseks oli võita maailmakarika etapp riigi jalgpallikoondise Springpokiga. Meeskond oli pidevate kaotuste tõttu põlu all, kuid Mandela ei andnud alla ja sisendas ka kahtlejatesse usku ja lootust.

Clint Eastwood võib olla juba üsna vana, aga see pisike detail ei takista tal peaaegu et igal aastal lagedale tulla uue intrigeeriva filmiga. Seekord asus vanameister poliitika ja spordi pärusmaale eesmärgiga tuua ekraanile LAV-i esimene mustanahaline president Nelson Mandela ja tema soov ühendada rahvas ja lõpetada rassiline diskrimineerimine. Midagi poliitilist pole Eastwood kaua aega teinud, aga see ei tähenda, et uue suunaga kaasnevad kohe ka probleemid. Kaugeltki mitte. Invictus on heatasemeline ja isegi väga tasakaalukalt kulgev film jalgpallimeeskonna ponnistustest seista oma riigi eest. Meeskonna kapteniks on Francois Pienaar, kellena saab näha viimasel ajal Bourne`i filmidega madistanud Matt Damonit.

Valgenahaline asunik asub esialgu suurte kahtlustega Mandela soosingusse sattudes innustama närtsinud meeskonda ja lõppude lõpuks saavutabki ihaldatu. Reaalselt aset leidnud sündmusi kajastavatel filmidel on alati üks viga: me teame, kuidas nad kõik lõppevad. Vahel ei ole pinget ja vahel ei paku lõpplahenduski erilist huvi. Invictus on see-eest huvitava stsenaariumi ja teostusega, kuid sellega film piirdubki. Lisaks tugevale ja kindlale haardele, mida Eastwood kordagi ei lõdvendanud, on Invictuse peakangelane siiski Morgan Freemani Nelson Mandela, kelles rollisooritus on tõesti nagu sümpaatsus kuubis. Selles pole kahtlust, aga Freeman üksi tegutsedes ei suuda mitte kuidagi jagada värskust ja eastwoodilikust, mida Invictus oleks pidanud kohe kindlasti pakkuma. Teisiti sõnastades on Invictus õnnestunum kui Flags of Our Father, aga taset, mida pakkusid Changeling ja Letters From Iwo Jima, Eastwoodi värskeim teos ei paku.

Invictus käsitleb raskeid teemasid palju kannatanud riigis ja selle veelgi rohkem valu tundnud presidendiga. Freemani oskus ümberkehastuda tuleb ainult kasuks, sest kui meenutada, siis on Freeman võib olla isegi liiga palju kordi USA presidendina üles astunud. Siingi jälle presidendina, aga seekord võiks siis öelda, et lõpuks ometi ka oma rahva juhina. Freemani roll on sama rahulik nagu filmgi e. üllatustevaba nii teostuselt ja näitlejate poolelt. Mõneti kahju, et igati väärikat poliitilist figuuri kaasatakse ebaeastwoodilikku aeglase tempoga draamasse, mis lihtsalt ei oma piisavalt võimekust, et kuidagi silma paista. Paistab, et Eastwood on liiga palju auru välja lasknud ja asunud mitte nii tormisele rajale. 2008. aasta üllatajast pole enam mitte mingit märki. Kõigele vaatamata ei saa ikkagi väita, et tegu oleks halva filmiga. Seda ta ei ole, aga kahjuks ka mitte midagi märkimisväärset. Freeman võib küll Oscarile kandideerida, aga teda ma pigem ei soosi. Kogu valikust pooldan hetkel kõige rohkem Jeff Bridgesit. Invictus kannab endas olulist sõnumit ja jagab seda kiiduväärselt hästi. Mandela isiksus(nii palju kui seda tervikuna oli) jõudis oma mõju avaldada ja levitada ning sõnumit jagada kõigiga, kes vähegi kuulasid. Nii jalgpallurite kui ka presidendi jõupingutused kandsid vilja ja seda oli tunda ka väljaspool ekraani.

Mitte just pettumust valmistav, aga kindlasti mitte eriline ega silmapaistev linateos muidu ikka ja jälle üllatada osanud Clint Eastwoodilt.

7/10

Crazy Heart 2009

Lavastaja: Scott Cooper

Osades: Jeff Bridges, Maggie Gyllenhaal, Colin Farrell, Robert Duvall jne.

Bad Blake on tasapisi hääbuv kunagine kuulus kantrimuusik, kes on viimased paar aastat esitanud vanu lugusid ja elanud endisest edust. Tal ei ole pere ega üldse kedagi lähedast. Ta vaid reisib pidevalt ühest linnast teise, joob nii kuidas jaksab ja mõtiskleb igavledes vanade heade aegade üle. Järjekordset kontserti andes kohtub Blake ajakirjanik Anne`i ja tolle pojaga ning uus tutvus muudab kantrilegendi elu totaalselt.

Crazy Heart pakub kõneainet eelkõige Jeff Bridgesi silmapaistva rolli tõttu. Viimati oli Bridges niivõrd heas vormis Coen`ite The Big Lebowskis ja K-PAX`s. Tuleb siiski tunnistada, et kui arvestada mehe karjääri, siis ega tal halbu rolle polegi. Üsnagi suurepärane näitleja, aga vahel astub ta kaamera ette ja kipub üha tihedamini üllatama. Crazy Heart`i tegelaskuju Bad Blake on veidi sarnane The Dude`ile, kuid ainult eluviisi tõttu. Lugu vananevast ahelsuitsetajast ja alkohoolikust on midagi enamat kui lihtsalt film, mis kujutab taas ühe mehe uue elu algust. Asja muudab huvitavamaks kantrimuusika ja kogu keskkond, kus lugu aset leiab. Lõunaosariikide kuum päike, kõrb, kauboimütsid ja erinevat sorti maasturid koos kantrimuusikaga loovad südantsoojendavalt koduse koosluse. Trumbiks on muidugi Jeff Bridges, kelle sooritus on täpselt selline nagu temalt oodata võiks, ainult et parem, märgatavalt parem. Bad Blake on ootamatu viskit rüüpav ja kustuva sigaretiga juba järgmist süütav elupõletaja, kes ei taha eriti oma senist elu raskemaks muuta. Parem on esineda oma fännide ees, kelleks on tavaliselt keskealised paarikesed linnakeste baarides ja olla rahulik kuni elupäevi on antud. Bridges toob Blake`st välja halvima ja ta teeb seda sihikindla rahulikkusega. Kohe näha, et kusagil seal peidab end The Dude`i uhke naeratus. Bridges kandideerib Blake`i rolliga Oscarile ja tänavuses konkurentsis on tal päris hea võimalus kuldvennike endale napsata ja kui nii ka juhtub, siis olen mina igatahes rahul. Lisaks Bridgesile teeb hea etteaste ka alati kena Maggie Gyllenhaal.

Gyllenhaali ja Bridgesi tegelaste suhe on düsfunktsionaalne, sest mõlemil on olnud halvad ajad, mis mõjutavad usalduse tekkimist. Blake elab hetkes ja võtab sellest viimast, aga Anne hoolitseb poja eest ja hoiab eemale vigu, mida sai tulevikus tehtud. Blake teebki läbi taassünni tänu Anne`i lahkusele ja visadusele Blake`i iseloomuga toimetulemiseks. Õnneks ei võta Crazy Heart taaskord üles vanu ja tuntud teemasid. Film kaldub pigem loomulikule rajale ja seetõttu väldib näiteks järjekordset minevikus tehtud vigade parandamist. See tuleb küll jutuks, aga siiski ei kaasata seda sündmuste keskele. Kantrimuusiku elu edenemisest pajatav film põhineb tegelikult Thomas Cobb`i 1987. aasta romaanil. Isegi üllatav, et Bad Blake ei olegi reaalne kantrikuulsus. Miskipärast arvasin vastupidist, aga eks see tuleneb asjaolust, et biograafilist mõõtu filmid kipuvad ju alati põhinema kellegi elul. Crazy Heart`i muusika on võrratu. Bridges esitab Blake`ina kõik lood ise. Tema hea häälekõla ja Blake`i lood klappisid muusikaliselt täpselt nii nagu Bridges olekski eluaeg kantrimuusikat viljelenud. Filmi ametlik soundtrack on kohustuslik kuulamine. Ka Colin Farrell ja Robert Duvall andsid oma panuse Blake raskel teekonnal. Farrell oli filmis noor ja populaarne Blake`i kunagine õpipoiss, kuid nende teed olid lahku läinud. Duvall aga ilmus baariletti taha ja surus Bridgesil mehiselt kätt. Kahe andeka näitleja kooskõla rahustas meeli ja aitas omasoodu arenevat lugu veelgi rohkem nautida.

Jeff Bridgesi Oscarit vääriv roll Bad Blake`na ja muusikalise draama tugevus garanteerivad vägagi meeldiva elamuse.

8/10