reede, 30. jaanuar 2009

Gran Torino 2008

Lavastaja: Clint Eastwood
Osades: Clint Eastwood, Bee Vang, Cristopher Carley jne.

Vanameistril Clint Eastwoodil on see aasta üsnagi tegusad käed olnud. Algul Changeling ja siis Gran Torino, kus Eastwood ka ise üles astus. Mõlemad filmid on sügavmõttelised draamad ja ei suuda vaatajat mitte kuidagi külmaks jätta. Kuuldavasti pidi Gran Torino jääma viimaseks otsaks mehe näitlejakarjääris. Olgu kuidas on, aga Eastwood on ära teeninud oma filmi ja peaosa eest ainult kiitust.
Gran Torino peategelaseks on üksik sõjaveteran Walt Kowalski. Mitte just päris üksik, aga ta pigem oleks seltskonnast väljas kui sees. Waltil on 1972 aasta Gran Torino, mida püüab äpardunult varastada uue naabripere poeg Thao. Naabriteks on juhtumisi Waltile just mitte eriti meelepärase rassi esindajad ning ta ei püüagi nendega suhteid luua. Juhuse tahtel on Walt sunnitud pere kaitsma ja sellest saab alguse vastasseis kohaliku noortekambaga, mis iga korraga muutub üha hullemaks.
Eastwood kehastab sõjaveterani, kelle elus ei ole enam midagi rõõmustavat, kui ainult välja arvata auto, mis on talle tõeliseks silmarõõmuks. Pärast naise surma püüab kohalik pastor Walti pihitooli meelitada, aga Walt ei taha sellest midagi kuuldagi. Oma elus palju näinud ja kannatanud mees tahab lihtsalt rahus olla ja Eastwood toob kogu tegelaskuju perfektselt ekraanile. Eastwood on loodud selliste rollide jaoks, aga siin ta ei tekita mitte tulevahetust, vaid olukord on pigem sõnavahetuse piirides. Võrreldes Changelingu värvidega on Gran Torino eredam ja värviderikkam. Walti tegelaskuju oli hoolikalt läbi mõeldud, sest paika oli seotud mehe kindlad põhimõtted ja suhtumine ellu. Vestluses pastoriga tuleb Waltil tõdeda, et ta teab palju rohkem surmast kui elust. Clint Eastwood on kohutavalt vanaks jäänud, aga siiski on ta oma karuse hääle ja iseloomuliku oleku poolest tugev ning kõikumatu. Vana mees küll, aga seda talle näkku öelda ei tasuks.
Konflikti kujutamine üha suureneva pingega haaras mind filmiga kaasa võimalikult kiiresti. Noored näitlejad naabrite rollides said hästi hakkama ja neile polegi midagi ette heita peale selle, et nad jäid veidi võõraks. Kogu filmi kandis ikkagi Walt oma tugeva hoiakuga. Õpetas ka naabripoisile meheks olemist ning seda tegi ta eriti eriskummalisel viisil. Õpetas talle, kuidas "mehed" omavahel räägivad ja tulemuseks oli ropu suuga poisike juuksuri stseenis. Sama oli ka tööandja juures, sest alles oli Thao häbelik ja endasse tõmbunud, aga tänu Waltile oskas kõigile küsimustele ise vastata. Üha enam sai Walt Thao perega paremini läbi ja tänu kohaliku kamba laiali ajamisele oli Walt kogukonnas au sees. Kurblik alatoon oli algusest peale tuntav ja lõplikult lõi see välja kamba kättemaksuplaani läbiviimise käigus, mille tulemusena jõudis peretütar koju vägagi halvas seisundis. See oli koht, kus endalgi hakkas sisemuses midagi kiskuma. Filmi jooksul kasvas sümpaatia Walti suhtes märgatavalt, aga siiski ei osanud ma ette aimata lõpus toimunud sündmust. Andekas ning mõjuv oli Walti relva imiteerimine ja seda eriti kohas kui Walt ajas kamba noorukeid laiali. Algul võttis põuetaskust välja käe, aga teist korda kätt põue pistes võttis välja juba teadagi mille=). Oli arusaadav, mida Walt kavatseb kambale perekonna piinamise eest teha, aga arusaadav ei olnud tema lõplik teguviis. Kui see sündmus möödus sain aru, mida ta sellega saavutas. Aga mis hinnaga? Siiski, filmi lõpp oli täiuslik suurepärasele filmile. Lõpus kõlanud lugu osaliselt ka vanameistri enda esituse kõlas kui suurepärane ballad Gran Torinole. Lugu sobis filmi juurde veelgi paremini kui rusikas sobib silmaauku.

Suurepärane saavutus Eastwoodi poolt tugeva ning inimliku draama näol, mis jääb kauaks meelde.
Eastwood tegi seda jälle ja tulevikus teeb seda kindlasti veel.
Gran Torinole  9/10

Lõpus kõlanud lugu
Clint Eastwood & Jamie Cullum - Gran Torino

kolmapäev, 28. jaanuar 2009

Trivium - Throes of Perdition

Uus muusikavideo thrash/metalcore pundilt Trivium. Lugu pärineb eelmisel aastal ilmunud uuelt albumilt Shogun, mis tõi bändi identiteedikriisist niivõrd jõuliselt välja, et ma ei suutnud albumi kuulamist mitte enne paari nädala möödumist lõpetada. 

Jõulisem kui kunagi varem.


Sqwyky G

Eile külastas meie kooli Los Angelesest pärit hip-hop artist Sqwyky G. Tegemist oli rohkem loengu kui muusika esitamisega, sest ta alustas oma elu kirjeldamisega L.A-s, mis ooli tema jaoks tohutus uur katsumus. Vähemalt nii ta rääkis. Jutustas ta meile ka oma kurguhaigusest, mis ei lubanud tal korralikult rääkida kuni 10 aasta vanuseni. Rääkimise asemel pidi ta paratamatult piiksuma. Sellest tema artisti nimi tuligi.
Pikemalt pööras ta tähelepanu oma kannatusterohkele elule, kus juba 8 või 10 aasta vanuses kuulus kohalikku gängi ja ta 6 sõpra järjest suurenevate kampade omavaheliste tülide tõttu surid. Sellest ka loo moraal. Nimelt ta leidis Jumala ja alates sellest ajast keskendub ta oma muusikaga just kristluse poole peale. Ta on koos esinenud G-Uniti ja teiste suurte nimedega ning nüüd külastab ka Eestit. Ta oli enne ka teistes koolides käinud. Üks nendest oli vist ka Saku Gümnaasium.
Mina isiklikult sellist muusikast ei kuula. Maitse asi, kellele meeldib ja kellele ei meeldi. Aga erinevalt suurtest kuulsustest on Sqwyky G muusikal vähemalt mingisugunegi mõte/sõnum olemas. Tavaliselt ei kuule ju muud peale laulude, mis sisaldavad sõnu "ass and tits, I have new car and a bitch" või midagi sellist. Pärast läks tüüp koridori ja laulis ka paar lugu. Noh, polnud viga. Tore kui teeb midagi, millel on tugevamat sorti tagamõte. Vaatamata sellele ajab sedasorti muusika mul ainult ihukarvad püsti=). Aga kuna ma austan erinevaid stiile ja muusikamaitseid , siis minu poolest lasku käija.

Leidsin paar videot ka siia:



teisipäev, 27. jaanuar 2009

Dear Wendy 2005

Lavastaja: Thomas Vinterberg
Osades: Jamie Bell, Bill Pullmann, Chris Owen jne.

Dear Wendy on päris kummaline film, mis oma algusega pärast lõpus toimuvaid sündmusi absoluutselt ära ei reeda. Kõige kummalisem oligi just see lõpp, mida ei ootaks selliselt pealtnäha noorteliku vormiga filmis. Aga mul on hea meel, et lõpuks seda oma silmaga nägin, sest siiani olin kuulnud ainult, et tegemist on "huvitava" filmiga.
Filmi tegevus toimub kaevanduslinnas Estherslope. Peategelaseks on üksik nooruk Dick, kes ühel päeval saab endale relva. Miskipärast ta kiindub sellesse relva ja asutab koos teiste linna igavlevate ja üksikute noorukitega oma klubi mahajäetud hoones. Nimeks saab neil The Dandies ja nad seavad endale reeglid, mis lähtuvad patsifismist, kuigi samal ajal on igal ühel oma relv. Mingi aja möödudes läheb asi kontrolli alt välja ja nad peavad oma püstitatud reegleid rikkuma hakkama.
Peategelast Dicki kehastab Jamie Bell, kes on tuttav eelkõige filmidest King Kong, Billy Elliot ja Jumper. Bellis on tunda, et temast kujuneb andekas näitleja ja ta on end oma noore ea kohta  juba palju tõestanud. Dear Wendy on üks eriskummaline film. Algus seda kummalisust ära ei määra, aga mida rohkem filmi süveneda, seda rohkem on näha, et midagi pole päris "korras". Algus on üsna süütu. Kamp noorukeid loovad eesotsas Dickiga oma klubi ja nii nad hakkavadki oma aega sisustama klubi erinevate üritustega. Eesmärgiks on küll patsifism, aga igal liikmel on oma relv ja millele igaüks on ka nime andnud. Dicki relva nimeks on Wendy ja kogu filmi kujutamine toimub osalt jutustavalt ja seda läbi Dicki, kes räägib/kirjutab oma relvale kirja ning alustab sõnadega Dear Wendy. The Dandies on tapmise vastane ja nad nimetavad tapmist hoopiski armastamiseks ja nad ei tee seda mitte kunagi. Vähemalt nii nad arvavad või siis loodavad. Harjutavad tulistamist aga küll kui vähegi saavad. Pealtnäha tavalised noored lõbutsemas ja aega veetmas, mis siis et riietuvad kauboideks nagu väiksed lapsed ja teevad rongkõike tänaval.
Väike SPOILER siinkohal. Kui nad kambakesi üritavad aidata vanemat naist hädast välja ja too teeb midagi väga pöördumatut, siis vastupidiselt tavaloogikale tegutsevad Dandied vägagi teistmoodi. Vana naise kaitseks ja oma väga valesti kujunenud maailmavaadetega astuvad nad politseile vastu ning korraldavad oma Metsiku lääne. Asi lõpeb halvasti, väga halvasti. Mida rohkem hakkavad minutid kahanema, seda rohkem on näha, et nende noorukite loogikas on midagi väga viltu. Ja see lõpp jäigi mind kummitama, sest ma ei suutnud seda mitte kuidagi omaks võtta, aga see omakorda tähendab, et tegemist oli omapärase filmiga. Olgugi et väga ebareaalne ja mitteusutav, aga siiski omanäoline ja mitte sugugi mõttetu. 

Mõnus Inglise draama, mis andis nii mõtlemisainet kui ka pani tõsiselt kulmu kortsutama.
8/10

Yes Man 2008


Lavastaja: Peyton Reed
Osades: Jim Carrey, Zooey Deschanel, Bradley Cooper jne.

Viimane film Jim Carreyga oli mul Number 23, mis osutus oluliselt paremaks kui ma ootasin. Peale seda ei ole ma ei kuulnud ega näinud Carreyst kippu ega kõppu. Ja seega suundusin uut komöödiat suurima heameelega vaatama. Yes Mani mõte iseenesest meenutab veidi varasemat Carrey filmi Liar, Liar, kuigi otsest võrdlusemomenti filmi ajal ei tekkinudki, sest asja mõte oli õnneks sootuks teine.
Yes Mani peategelaseks on Carl Allen (Carrey), kes ütleb alalõpmata iga pisimale asjale "ei". Olgu selleks sõbrad või miski muu mis puutub otseselt ta erallu, aga kindel "ei" on tal keelel kogu aeg. See muutub kui ta sõbra õhutusel otsustab minna Ütle elule "jah" kursusele ja pärast mida ta sunnib end lausuma pidevalt öeldud "ei" asemel hoopiski "jah". Sellest saab alguse sündmuste jada, millel on nii halbu kui ka häid külgi.
Tuli välja, et tobeda plakatiga Yes Man ise nii tobe ei olnudki. Jim Carrey oli oma endises vormis tagasi ja ta suutis olla samasugune kumminägu ja korralik koomik nagu minevikuski. IMDB-s levib arusaam, et Carrey on "tagasi", aga minu meelest pole ta kuskile läinudki. Erinevalt näiteks Sandlerist, kes mulle suhteliselt hästi meeldib, kuigi tema viimased filmid on veidi allapoole vajunud. Yes Man oli üpriski positiivne filmike, mis sisaldas ka paari nilbet kohta ühe teatud vanamutiga. Aga muidi nalja oli ja seda oli palju, kuigi Carrey koomika on veidi juba kulunud, sest enam vähem kogu tema etteaste siin filmis oli etteaimatav. Õnneks mitte väga häirivalt etteaimatav, sest naerda ikkagi sai ja seda ka pea alati just tänu Carreyle. Zooey Deschanel oli filmis täitsa omal kohal. Mulle kohe väga on meeldima hakanud ta sinised silmad ja veidi kähe hääl nagu ta õel Emilyl Deschanelil sarjast Bones. Märkasin ka Danny Mastersoni sarjast That `70s Show. 
Filmi juures meeldis mulle erinevad tänapäevast tuntud elementide kasutamine nagu Harry Potter ja 300. Esimese juures peatuti pikemalt ja seda vaadates ei saanud tõesti midagi muud teha kui tobedalt irvitada. Naljakaid ja omalaadseid kohti oli veelgi nagu näiteks fotograafiaga kombineeritud tervisejooks, mille ajal Carl Red Bull mõju all nagu segane ringi jooksis. Sisu iseenesest oli ette teada, aga vaheldust suutsid pakkuda Carli erinevat tegevused, mida ta selle "jah" maania all ette võttis. Lõpp oli nagu ikka kohustuslik Happy ending, aga muidu üldiselt oli tore jälle Carreyt oma endises vormis näha.

Vahelduseks päris hea meelelahutus, mida vaataks isegi varsti uuesti.
7/10


laupäev, 24. jaanuar 2009

Changeling 2008

Lavastaja: Clint Eastwood
Osades: Angelina Jolie, John Malkovich, Jeffrey Donovan jne.

Clint Eastwoodi praeguse seisuga viimast filmi sai omajagu oodatud, sest tema viimased tööd on vanameistrile kohaselt vögagi hea mulje jätnud. Sarnaselt Letters From Iwo Jimale aimasin ma , et Changeling tulbe jällegi tõsiselt hea film, aga tegelikult kunagi täpselt ei oska oodata, mis lõpptulemusena välja tuleb. Sama oli ka Letters From..-ga. Eastwoodi filmid on kuidagi väga omanäolised, kuid nad ei ole siiani oma taset langetanud.
1928-ndal aastal jõuab Christine Collins koju ja avastab, et tema poeg Walter on mõistatuslikult kadunud. Algab laiahaardeline otsing, mis ei kanna mitte kuidagi vilju ja kui lootus on juba kadunud ilmub välja Walter. Probleem pole aga kadunud, sest Christine ei tunne leitud poisis ära oma poega ja püüab ennastsalgavalt jätkata otsinguid, kui samal ajal New Yorki võimud püüavad ta maha rahustada ja oma head minaet säilitada.

Changeling on sõna otses mõttes igas küljest huvitav ja üldsegi väga lummav film. Filmis on ehedalt tolleaegne ajastu välja toodud ning kordagi ei teki kahtlust, et miski on 20-ndate jaoks sobimatu. Aeglased trammid ja kohmakad autod lükkavad kõrvale tänapäeva ja kogu filmi jooksul oledki justkui tõesti selles ajastus. Ajastu esile toomisele aitas kaasa ka visuaalne pool, mis oli vastavalt hallikas ja rõske. Ütleks, et Angelina Jolie tegi Collinsina oma parima rolli. Ta ei olnud rolliga üle pingutanud, vaid ta oligi ehedalt esile toonud murest murtud ema, kes meeleheitlikult oma last otsib. Jolie oma hüsteerilise olekuga jäigi väga eredalt mõneks ajaks meelde. Collinsi otsingud olid huvitvad ja politsei võimetus ülepaisutamata ning karmilt välja toodud. John Malkovich tuli mõningase üllatusena, sest minagi ei teadnud tema osalusest siin filmis. Pastor Gustav Brieglebina oli ta üsnagi mõjuv, kuigi ta tegi üsnagi tavapärase rolli tema eelnevate filmidega võrreldes. Hoopiski üllatavam oli Jeffrey Donovan, kes tundus mulle kuskilt tuttav. Ta täitis korrumpeerunud võmmi Jonesi rolli, kellel oli Collinsiga kõige rohkem suhtlemist. Oma käitumismaneeriga jäi Donovan ehk Jones küllalti hästi meelde kui head mainet taga ajav politseinik, kelle jaoks oli õiglus kõige väiksem mure. Colm Feore´i olen siiani näinud ainult paaris õudukas, aga muidu on ta suhteliselt isevärki näitleja, kuigi Changeling´us jäi ta siiski tavapäraseks.

Peale tugevate näitlejatööde kandis film endas tugevat stsenaariumi, mis muutis filmi ikka väga paeluvaks. Arvad et nüüd on kõik selge, aga Changeling tegi suure kannapöörde, et ise ka suuresti üllatusin. Tooks välja märksõnad hullumaja ja mõrvar. Just see pealtnäha kõrvalise liini teke, mis tutvustas üksikut farmi ja illegaalist poissi, oligi kõige enam imekspandav. Eastwood ikka oskab üllatada, aga eks siin peaks tänama vist pigem stsenaristi. Gordon Northcott oligi üks tegevusliinidest, mida ma üldsegi siit filmist ei oodanud. Poja kadumisele ja otsingutele üsnagi värvikas lahendus kui nii on ilus öelda. Filmis juures lummas mind eelkõige pikaldased stseenid ja tolleaegse elu realistlik kujutamine. Need vanad telefonid, autod ja trammid andsid justkui vastava tunde edasisele sündmustikule. Lõpp taandus ainuõigeks loogiliseks valikuks, kuid ka mõnes mõttes etteaimatavaks, aga siiski kandis film end jõuliselt edasi kuni viimaste minutiteni. Eriti meeldis meeldis koht, kus Northcott oma kurvale saatusele vastu astus.

Ütleks, et Changeling on jällegi väga hea näide Eastwoodi filmivaramust ja kohe kindlasti tõuseb Changeling esile oma dramaatilisuse ja huvitavate sisukäänakute poolest.

9,5/10

Dark Water 2005





Lavastaja: Walter Salles
Osades: Jennifer Connelly, John C. Reilly, Pete Postlethwaite, Tim Roth jne.

Oman Dark Wateri DVD ja nüüd vaatasin kolmandat korda üle. Peaks ikkagi tõdema, et Dark Water on koos The Ring´iga vägagi õnnestunud remake. Mõlema puhul olen originaali näinud ja ikkagi meeldib mulle USA versioone rohkem vaadata. Mõlemas filmis on kaks eriti head naisnäitlejat ja Verbinski ning Salles on suutnud mõlema puhul teatava õhustiku õnnestunult paika seada ja tulemuseks ongi mõnusalt kõhedad õudusfilmid.
Dahlia Williams koos oma tütre Ceciliaga on ostnud just endale uue korteri, mis ei hiilga jsut puhtuse poole pealt ja pealekauba hakkab tütre toas lagi tilkuma. Samal ajal peab Dahlia toime tulema lahutusega, mis mõjub naisele üpriski kurnavalt. Suures kortermaja on aga midagi valesti, sest pidevalt tilkuv lagi ei kao isegi mitme paranduse järel ning ülevalt korteris on kuulda lapse mängimist, kuigi mingit last pole seal juba kaua aega elanud. Asjad hakkavad muutuma veelgi imelikumaks, kui Cecilial tekib väljamõeldud sõber, kes ei pruugigi just "väljamõeldud" olla.
Mitte et ma originaali maha teeks, aga USA versioon suutis endas rõhuvat kõhedust edukaltüleval  hoida. Originaal minu jaoks seda ei suutnud teha ja film muutus kohati igavaks. 
Dark Water ei ole tavaline õudusfilm, sest see ei ole ehmatuskohtadega üles ehitatud. Pigem keskendub film üha rohkem esile kerkiva kõheduse ja masendusega. Alustades kõheda kortermajaga ja lõpetades tilkuva laega, mis omab filmis päris suurt tähtsust. Esimene pool filmist keskendubki just Dahliale ja tema närvesöövale lahutusprotsessile. Connelly suutis Dahlia rolli reaalselt välja mängida ning ma hakkasin tahest tahtmata Dahliale kaasa tundma. Üldse on Connelly üks väga hea draamanäitleja. Tema roll siin meenutas isegi House Of Sand And Fogi osatäitmist. Suurt tähtsust omasid ka majahoidja ja korterit müünud mees ehk John C. Reilly Mr. Murrayna, kelle lõputu silmakirjalik loba hakkas heas mõttes pinda käima. Majahoidjana astus üles Pete Postlethwhaite, kes oli parajalt veider omas mahlas. Postlethwaiti olen ma nii mõneski filmis näinud, aga kunagi ei mäleta ma ta nime, aga alati jääb mulle ta nägu meelde. Siingi sobis ta kummalist majahoidjat Veecki kehastama ning ta tundus hirmutavam kui maja või korter ise.
Mõne jaoks võib Dark Water olla igav ja üldse väga aeglane, aga mulle just meeldiski näha draamaosa rohkem kui õudust ennast. Ja eriti just Connelly pärast, sest ta mängis ahastavat ema julgelt välja. Muusikal oli kogu õhustiku loomisel oluline osa, sest näiteks Dahlia pidevaid peavalusid ja üha süvenevat stressi tilkuva laega korteris toodi välja vaikse, kuid pinget kasvama paneva heliribaga.  Tegelikult ongi vale öelda, et tegemist on õudukaga. Mina pigem ütleks, et Dark Water on täpsemini öeldes õudusdraama ja just draama omas filmis suurimat rolli ning sealhulgas ka visuaalne pool, mis oli hallikastume ning aitas kõheduse tekitamisele väga palju kaasa. Dark Water jääb küll alla The Ringile, aga omanäolisuse poolest on see kindlasti väärt vaatamine. Kusjuures Dark Water ei olnudki nii etteaimatav kui ma kunagi arvasin, sest esikohale on seatud inimlikud probleemid ja alles hiljem tuleb esile huvitav lõpp ning filmi enda draamale omane vorm korvab igasuguse etteaimatavuse. Väike uurimustöö kummitava tüdruku kohta oli küll juba ette teada, aga õnneks lõpp seda ei olnud.
Kaasahaarav ning kurvavõitu õudusfilm, mis ei ole üldsegi selline, mida iga päev näha saab.

7/10


neljapäev, 22. jaanuar 2009

Watchmen 2009 - TV Spot 1 ja Dr.Manhattan Viral Video

TV Spot 1


Dr.Manhattan Viral Video


Death Race 2008




Lavastaja: Paul W. S. Anderson
Osades: Jason Statham, Joan Allen, Tyrese Gibson jne.

Miskipärast vältisin Stathami uut märulit pikemat aega, sest ega ma suurt midagi sellest ei oodanud. Sisu ei olnud kutsuv ega üldsegi huvitav, aga Stathami enda pärast vaatasin ikka ära. Statham on tore näitleja ja eks tema oligi ainuke, kes filmi juurde tõmbas.
Jensen Ames on endine rallisõitja, keslavastatakse oma naise mõrvas süüdi ja paigutatakse uut tüüpi vanglasse, kus harrastatakse surmarallit sõna otseses mõttes. Jensen peab nüüd hakkama oma elu eest võitlema, et saada vabapääsme, mille saab iga 5 sõidu võitja. Siiani pole keegi välja pääsenud ja ka seegi kord ei kavatseta kedagi välja lasta.
Death Race ei osutunudki niivõrd halvaks kui ma arvasin. Midagi huvitavat sisu ja kogu arengu poolt pakkuda ei suudetud, sest kõik oli liigagi tüüpiline ja juba ammugi nähtud kes teab mitmendat korda. Statham kandis Jenseni rolli ja ta oli jällegi ülbe suhtumise ja macholiku olekuga ossa sattunud. Selle poole pealt ei leia igatahes midagi uut. Death Race´i juba algusest tuntava läbinähtavuse suutis korvata korralik action ja viis, kuidas seda Surmarallit maailmale edastati. Igasugused autod ja nendevaheline gunfight oli isegi parajalt tõhus. Vanglas tutvustatud erinevad vangid ja sõitjad tundusid kõik juba ammugi tuntud kujud olevat.
Statham on pea igas rollis suhteliselt samalaadne. Kord ta kannatab ja siis maksab kätte ning vastupidi.
Surmaralli enda juurde tagasi minnes, siis suutis film keskmisest kõvasti parema madinaga piisavalt huvitavaks muutuda ja autode omavahelist jagelemist oligi kestvuse jooksul meeldiv jälgida. Vanglaülemana üles astunud Joan Allen oli tuttav Bourne´i kahest viimasest filmist, aga temagi oli filmi paigutatud kindla raamiga ning tema poolt midagi teistsugust ei ilmunud. Mingil määral sai tunda ka lähituleviku hõngu, aga see piirdus siiski ainult vangla ja ühe tööstuse kujutamisega. Lõpp oli küll läila, aga mida selliselt filmilt ikka oodata. Meeli lahutavat möllu sai küllaga tunda ja ega ka Stathamil midagi viga polnud. Ta on mulle alati veidi sümpaatsena tundunud. Ka visuaalne pool oli teemale vastavalt kena ja lagunevale majandusele sobilik.

6/10

kolmapäev, 21. jaanuar 2009

Pulp Fiction 1994


Lavastaja: Quentin Tarantino
Osades: John Travolta, Samuel L. Jackson, Tim Roth, Harvey Keitel jne.

Kui nüüd lühidalt öelda, siis ma olen vist mingit suuremat sorti kivi all elanud, sest ma ei olnud siiani näinud legendaarset Pulp Fictioni. Kõik aina räägivad ja räägivad, et sa pole õige mees ilma Pulp Fictioni nägemata ja minu õnneks õnnestus mul see paljuräägitud filmike järjekordselt televiisori vahendysel ära näha. Ei meeldi mulle telerist mitte üks raas filme jälgida, aga TV 3 pakkus niigi kiirel ajal võimalust seda näha ning seetõttu otsustasin teleri kasuks, sest muidu oleks Tarantino kultusfilm sootuks meelest läinud.
Filmi keskmes on kaks maffia palgamõrvarit Jules ja Vincet, kes läbi korraliku huumori teevad oma igapäevast tööd. Asjad lähevad käest ära kui Vincet on sunnitud välja õhtustama minema oma bossi naisega ning poksimatši kaotust lubanud poksija Butch ei täida oma lubadust maffa ees. Neid ja palju teisigi ootab ees pikk päev, sest nii mõnigi peab põgenema, inimesi ellu äratama ja restorani röövima.
Mul ei olnud õrna aimugi, et kuulsad laused filmi alguses: All right, everybody be cool, this is a robbery! Any of you fucking pricks move, and I'll execute every motherfucking last one of ya! - pärinevad just Pulp Fictionist. Olin nii mõnigi kord seda lausepaari kuulnud nii muusikapalade alguses kui erinevates reklaamides ning jumal teab kust veel. See üllatas mind tõsiselt, sest ma ju teadsin neid lauseid. Filmi üks meeldejäävamaid kohti oligi algus restoranis, kus mees ja naine arutavad röövimise põhimõtteid ning tulevad järeldusele, et kõige otstarbekam ongi röövida just väikest restorani. Tim Roth ühe röövijana oli vägagi meeldejääv eriti just oma kiire kõne ja närvilise oleku poolest. Järgmisena saab näha palgamõrvarite Julesi ja Vinceti töökorraldus ja kõige andekam oli nende kahe omavaheline jutt, mis oli peatselt toimuva maffiale omase "jutuajamise" kõrval hoopiski teise teemaga. Neid kahte ei häirinud miski ja kui häiris, siis sai alati asja parandada. Siin tooks välja autostseeni, kus õnnetu sell kaotas pea=). Mida ma ei teadnud oli aga see, et filmis osales Bruce Willis isiklikult, kellel oli kanda poksija Butchi roll. Tema meenutus kallihinnalise kella saamisest jättis teatud "suu lahti" tunde, sest selle jutu ajal mul jäigi lihtsalt suu lahti. Butchi ja Marsellus Wallace ühine seiklus kahe hullu poes üllatas vägagi, sest ma ei oleks iial midagi sellist oodanud, mis on muidugi hea, sest Pulp Fiction ei ole absoluutselt etteaimatav film. Kordagi ei osanud arvata edasist tegevust.
Samuel L. Jackson Julesi rollis oli enamgi kui lihtsalt lahe. Ta oli pigem absurdne, kuid samas loogiline. Eriti sai seda tunda pärast väikest "imet" piinatavate korteris. Samas toimus koomiline tulevahetus peldikus peitunud tüübiga. Vincet ja Jules vaatasid korra oma seisukorra üle ja avastades, et relvaga nende poole kõmmutanud mees ei saanud neile kordagi pihta, saatsid nad külma rahuga kuulid teele. Imelik aga samas koomiline oli jälgida auto puhastamist verest ja seda veel eriti siis kui kohale ilmus ka Harvey Keitel Winston Wolfina, kelle ülesanne oli probleemkiirelt ja tõhusalt lahendada. John Travolta jäi meelde kui vägagi viksi ja viisaka käitumisega palgamõrvarina. "Unustamatu" tantsustseen oli tõepoolest unustamatu, sest nähes Travoltat tantsimas eriti veidralt, siis ei saagi see nii lihtsalt ununeda. Värvikad tegelased aina lisandusid ja lisandusid ning kusjuures üks nendest oli Tarantino ise ka. Film oligi absurdne, koomiline ja samas ka väga leidlik ning kuhu lisandus ka tegelaste omavaheline suhtlemine. Finaal restoranis kahe röövija seltsis andis kena filosoofilise kõnelusega Julesi poolt tabava lõpu suurepärasele filmile.
See kivi oli ikka paganama raske, sest kuidas muidu ma olen nii suutmatu olnud ja mitte kunagi varem näinud Tarantino andekuse tippu. Stiilne ja leidlik ning parajalt koomiline.
9/10

laupäev, 17. jaanuar 2009

Letters From Iwo Jima 2006

Lavastaja: Clint Eastwood
Osades: Ken Watanabe, Kazunari Ninomiya, Tsuyoshi Ihara jne.

Otsustasin vana võla kahjutuks teha ja Letters From Iwo Jima ning Flags Of Our Fathers ära vaadata. Iwo Jima on mul DVD-l, aga Flags Of Our... kahjuks mitte. Ma ei teagi miks, sest nüüdseks on juba kaua aega möödunud. Aga see selleks. Nii et ma pean tunnistama, et Eastwoodi ees peaks kohe mütsi maha võtma ja mehel kätt suruma, sest Iwo Jima on julgelt öeldes Eastwoodi üks parimaid filme. Sellist erapooletut vaadet igalt ameeriklaselt ei ootaks, aga sisimas ma teadsin, et kui tema teeb, siis tuleb midagi erilist.
Letters From Iwo Jima on Iwo Jima lahing läbi jaapanlaste vaatevinkli. Läbivateks tegelasteks on nooruke sõdur Saigo, kes kahtleb oma kohustuses kodumaa ees, kindral Kuribayashi, kellele on antud võimatu ülesanne kaitsta Iwo Jimat ning olümpiavõitja, kes on samuti sõjatandrile saadetud. Nii nemad kui ka ülejäänud teavad, et Iwo Jima on langemisele määratud, aga siiski püüavad nad täita oma kohust kodumaa ees.
Kogu sündmuste käik toimubki Iwo Jima saarel, kus toimusid kohutavad tapatalgud. Jaapanlased olid selgelt vähemuses, aga siiski olid nad vägagi südikad ning nii tõid nad USA vägedele palju peavalu. USA vägede saabumisel olid jaapanlased end sisse seadnud koobastesse, et kaitsata end pommitamise eest. Sarnaselt just nähtud Katynile on siingi valitud väga loomulikud näitlejad, kes tunduvad eelkõige Jaapani sõduritena, mitte näitlejatena. Ainuke jaapanlane, keda teadsin, oli Ken Watanabe kindral Kuribayashina. Rolliga sai ta suurepäraselt hakkama, sest ta suutis ilma igasuguse probleemita välja tuua ühe suurt vastutust kandva jaapanlase mõtisklused ning meeleolud. Kusjuures ma arvan, et hea mõte oli tutvustada ja piirduda paari-kolme tegelasega, sest muidu oleks kõik hakkanud laiali valguma. Tegelikult mitte laiali valguma, vaid vastasel juhul ei oleks olnud kellegile kaasa elada/tunda. Noor Saigo ja Kuribayashi olidki põhilised tegelased kogu filmis. Kõik jaapanlased olid kuidagi loomulikud ja üldsegi polnud märgata nende ebaprofesionaalsust. Nende ajalugu ja eks nemad toovadki kõige eredamalt selle ekraanile.
Filmi kattis täielikult rusuv meeleolu ja ühtlasi oli kogu filmi visuaalne pool üsna hall ja tume. See andis õnnestunult edasi sõjalist ja ka meeleheitlikku tunnet, mis valdas sõdureid USA vägede sissetungimisel. Kõige rohkem meeldiski näha mõlemat vaenupoolt võrdsena sõja ees. Oli nii julmi kui ka halastavaid sõdureid, kes ei olnud veel valmis igaühte tapma kogu möllu keskel. Välja oli toodud ka Jaapani range distsipliin ja sellega kaasnev kõhklematu kuulekus. Siinkohal tooks välja just selle koera ja kahe jaapanlase vahelise juhtumi ning samuti ka meetod, kuidas mitte langeda vaenlase kätte. Ei hakka ära spoilerdama. Filmi aeglane kulg oli minule alguses veidi harjumatu, kuid õige pea väikese aja jooksul kustus seegi tunne ning nautisin kuni kurva lõpuni. Vaated saarele meeldisid vägagi, kuigi ma lugesin, et ainult väike osa filmist filmiti päris Iwo Jimal.
Letters From Iwo Jima on kindla käega valminud ning toob vägagi efektselt ja dramaatiliselt ekraanile au ja kohuse oma kodumaa ees, mis siis et see sisimas tundub vale. Iwo Jima ei ole nagu paljud teised sõjafilmid, kus põhirõhk on sõja kujutamisel. Siin tuuakse vaataja ette eelkõige inimesed ja nende kannatused sõjamöllus. 

Üks tugevaim II Maailmasõda kajastav teos.
9/10




neljapäev, 15. jaanuar 2009

Fast & Furious 2009




Järjekorras teine trailer tuli just välja. Tundub Kiiretele ja Vihastele igati kobe, aga siiski jäi silma paar ülepingutatud kohta. Loodan siiski et nüüd liiga hulluks ka ei minda ja uus film suudab ikka järele jõuda esimesele osale, kuigi ega sellist juhust just palju ei tule ette.