laupäev, 30. jaanuar 2010

Shrink 2009

Lavastaja: Jonas Pate
Osades: Kevin Spacey, Keke Palmer, Mark Webber, Saffron Burrows jne.

Kevin Spacey on üks nendest näitlejatest, kelle näitlejaanne meelitab vaatama ükskõik missugust filmi. Olgu film pealtnäha vägagi ebahuvitav, aga kui Spacey juhtub olema peaosas, siis olen ka mina kõigega päri. Spacey ei tee kohe ka filmi paremaks, aga Shrinki puhul võib nii väita küll, kuid isegi eraldiseisvana on lugu neurootilisest kuulsuste psühhiaatrist üsna paeluv.
L.A tipppsühhiaater Henry Carter ei suuda oma naise äkilist surma kannatada ja süütunde/leina leevendamiseks meeldib talle igat sorti kanepi seltsis aega veeta. Patsiente ei oska ta enam eriti aidata, sest kõigepealt vajaks ravimist just tema hing, kuid nii kaugele jõudmiseks on vaja parajas koguses tahtejõudu. Juhuste kokkulangemisel määratakse Henry seansile probleemne nooruk, kelle ravimine aitab ka Henry enda seisundit.
Kuulsuste probleemid pole mulle mitte kunagi muret valmistanud, sest hoian neist kaugele eemale ja selleks on vaja vältida igasugust kokkupuudet kollase ajakirjandusega nii paberil kui ka Internetis. Shrink pakub aga hoopis võimalust kohtuda staaridega ja neile pinget tekitavate hädadega. Valikuid on palju: liiderlikkus, ängistav hirmutunne, kartused, milliseid tagajärgi võivad põhjustada omaenda salaihad. Neid lahendab Kevin Spacey Henry Carterina, kes pärast oma naise surma ei ole enam vaimselt kompetente, et patsiente ravida, aga ikkagi istub ta oma toolile, viskab jala üle teise jala ja võtab pastaka vaikselt kätte. Vähemalt niiviisi peaks see väike protseduur välja nägema, ent Carter ei ole enam endine ja tema jaoks on ümbritsev üsna teisejärguline. Päevad mööduvad kanepilaksu all olles ja uue koguse ostmises. Mees on tõesti murtud ja Kevin Spacey toob selle võluva kerguse ekraanile. Elus nördinud ja masendusse vajunud Carteri päevad lõppevad basseini lamamistoolil suure peavaluga. Ennastkurnav eluviis justkui ei klapiks klassikalise psühhiaatriga, aga vahel on möödunud traagika mõju niivõrd suur, et enam ei oska või ei tahagi end korralikult aidata.
Carteri ümber keerlevad igasugused kummalised tegelased, kes ajavad taga omi unistusi või lahendusi probleemidele, mis kipuvad vaikselt nende elu rikkuma. Film käsitleb endas pesitsevaid nutuse olekuga kangelasi sobiliku annuse huumori ja draamaga, mis segunevad omavahel delikaatselt ja loomulikult, et tagada tõsised üleminekud ühelt tegelaselt teisele ja ühelt sündmuselt järgmisele. Shrink vajub tihitpeale kooseksisteerivasse unistavasse ja masendavasse seisundisse, mis iseloomustab eriti selgelt Spacey karakterit. Carteriga õnnestub lihtsalt sina peale saada ja seega tekib tema vastu teatav sõbramehe tunne. Umbes selline, et loed kedagi heaks sõrbraks või seltsiliseks, kuid tumedatel päevadel ei oska endist elavaloomulist semu mitte kuidagi aidata. Kõik oleneb ka kannatajast endast, sest hingehaavade parandamiseks on vaja lasta end lähedastel aidata. Kui seda aga ei juhtu, siis kannatuste rada on pikk ja kõle. Täpselt selline tundub välja nägevat Carteri igapäevaelu kanepit tõmmates, patsientidele nõu andes ja ennast unustama sundides.
Spacey`ga astuvad üles ka Mark Webber, Dallas Roberts, Keke Palmer, Saffron Burrows, Jack Huston ja Pell James, kes kõik koos täidavad vägagi kandvaid rolle, mis loovad filmile märksa mitmekihilisema sisu, kui oleks pelgalt treileri järgi osanud arvata. Mark Webber kehastab isehakanud stsenaristi, kes püüab kuidagi jala või kasvõi sõrme filmimaailma ukse vahe saada. Tema pääseteeks on Dallas Robertsi energiline ja pidevalt vihaselt sõimlev produtsent Patrick, kes pillub enda ümber ainult sappi ja need, kes kohe pihta ei saa, saavad hiljem tunda Patricku tekitatud kibedat kaotusevalu. Üllatavalt vahva roll koos teiste kõrvaltegelastega, kes justkui kõik pretendeerisid peaosalisteks ebastabiilse psühhiaatri asemele. Vahepeal astub kaamera ette ka Robin Williams, kes tahab Carterile väga pihtida ja temalt teatava maiguga nõu saada. Tegelasi oli Carteri kõrval seega päris palju, mis oli muidugi suhteliselt kena võte tuua lähemale filmimaailma tegelaste helgemaid ja süngemaid hetki. Lein ja enese süüdistamine kasvas veelgi rohkem, kui niigi piiri peal Carterile määrati patsiendiks käitumisraskustega koolitüdruk Jemma, kes oli üle elanud umbes sama traagika, mis Cartergi.
Koos nö. lakuti ja ravitseti haavu, kuid teineteisele lähenemine nõudis aega ja kannatust. Tunded on õrnad ja emotsioone on taoliste sündmuste puhul kergem vaka all hoida, kui neid lihtsalt välja lasta. Peenetundelist teemat lahkab film delikaatselt, kuid tihti ka vastupidiselt, mis tuuakse esile läbi huumoriprisma ja näkku kargava karmi reaalsusega. See rõhub eelkõige Carterit ja Jemmat, kes otsivad vastuseid ,neid lõpuks päris ausalt ja põhjalikult saamata. Lisaks Spacey suurepärasele rollile ja mitmekesisele tegelastele kannab filmi temaatikat edasi oskuslikult valitud muusika, mis tabab kaarahaaravuse loomiseks enamjaolt märki. Mainimisväärne on ka see vähene, kuid huvitav kaameratöö, mis paistis rohkelt silma. Süžee ei olnud väga silmapaistev ega ka uuenduslik, kuid filmi kandev osa, milleks olid tegelased ja eelkõige just Carter ning teema lahkamine nende abil, muutus sisu üle domineerivaks ning tahest tahtmata võibki end leida muserdunud ja läbilööki ootavate tegelaste seltsis ja neile nende püüdlustes kaasa elada.
Ei ole halba ilma heata ja niiviisi Shrink lõputiitriteni lahti rulluski. Kui kõrvale jätta vähene klišeelisus, siis on Spacey värskeim rollisooritus ja film igati mõtlemapanev ja elavaloomuline väike teos.
8/10

kolmapäev, 27. jaanuar 2010

Sherlock Holmes 2009

Lavastaja: Guy Ritchie
Osades: Robert Downey Jr., Jude Law, Mark Strong, Rachel McAdams jne.

"No shit, Sherlock!" Niipidi saaks värskeima ja eelnevatest filmidest totaalselt erinevama Inglise härrasmehest detektiivi uue seikluse väga lühidalt kokku võtta. Aga miks siis nii? Sellepärast, et Guy Ritchie versioon pakub kõike seda, mida enne Holmesi juures ei olnud ja ei tulnudki. Koos Robert Downey Jr.`i ja Jude Law`ga pakub Ritchie seikluslikku, liiderlikku, kaklushimulist ja niisama energilist inglast, kellele meeldib oma intelligentsust enda äranägemise järgi ära kasutada. Kas sellist Holmes`i me tahtsimegi?
Londoni kuulsaim, kurikuulsaim ja hiilgavama mõistusega eradetektiiv Sherlock Holmes ja tema ustav partner Dr. Watson peavad vastu astuma peaaegu et mõistusevastasele vaenlasele, kelle hävituslikud plaanid ohtustavad tervet Inglismaad. Sedapuhku peabki Holmes mööda vaatama isiklikest probleemidest ja koos armastatud/vihatud Watsoniga leidma ja kahjutuks tegema salapärase lord Blackwoodi, kes paistab Holmes`ile olevat peadmurdev vastane.
Guy Ritchie, Robert Downey Jr. ja Jude Law-kombinatsioon, mis lubab justkui väga palju, kuid saavutab peaaegu et vastupidist. Guy Ritchie`i RocknRolla oli stiilne, värvikas ja ritchielik kelmi/krimikomöödia, aga Sherlock Holmes on ainult stiilne ja värvikas elamus, kuid üldsegi mitte Ritchie`le omaselt karakterite motiividega pendeldav ja mängleva kergusega lihtsa keeruliseks muutev. Kogu film on justkui pühendatud Downey Jr.`le, milles pole tänu näitleja sarmikusele ja andekusele probleemi, aga midagi on puudu kogu teostusest ja ühtlasi ka stsenaariumi tasemest. Ju siis on asi selles, et Ritchie ei kirjutanud ise stsenaariumit, aga seegi ei tohiks ju andekat lavastajat segada ja luua märgatavalt erinevam ja samuti ka keerukam lugu Holmes`st Downey nahas. Sherlock Holmes loob kardinaalselt erineva kirjanduskangelase. Downey on muutnud vaikse ja teed armastava inglase kaklevaks, kraaklevaks, kangemat mehejooki armastavaks ja enesekeskseks, kuid intelligentse mõistuse omanikuks, kes tormab mööda Londoni tänavaid ja harrastab meelsasti idamaist võitluskunsti. Downey sarm tööta eranditult filmi kasuks. Tegu ei ole ülekäe visatud karakteriga, keda on iga filmisõber juba väga palju varem näinud.
Võib olla mõned iseloomujooned klapivad varasemate kogemustega, ent siiski peab tõdema, et Downey Holmes või Holmes`i Downey esines ebaritchie`likus formaadis värske osatäitmisega, mis tihtipeale lasi nii kulmu kui ka muiet kortsutada ja esile manada. Film keskendus eelkõige Holmes`i ja Watsoni karakteritele, kuid mööda ei saa vaadata ka Mark Strongi alati enesehinnangule hästi mõjuvat osatäitmist lord Blackwoodina. Ma ei tea, kust kohast Strong nii järksu areenile astus ja miks ta üldse varem ei ole silma paistnud, kuigi filme on tal piisavalt palju, aga Jumal tänatud, et ta vähemalt nüüd on palju tähelepanu saanud. See mees on isegi pisikeses rollis niivõrd mõjuv ja tähelepanuväärne, et enam ei tahagi peategelasest hoolida. Antud filmiga midagi sellist loomulikult ei juhtunud, sest Sherlock Holmes oli kõigele vaatamata tempokas, sarmikas ja mis peamine intelligentne ning seeläbi kadus ka oht, et film võib laskuda labaseks. Holmesi ja Watsoni partnerlik suhe on nähtus, mis on tuttav juba kasvõi Leathal Weapon`ist või ükskõik, millisest filmist, kus peategelasteks on vastanduvad, kuid üksteist täiendavad ja usaldavad partnerid. Selle koha pealt jättis SH pigem iganenud maigu. 2009. aasta lõpul suurele ekraanile jõudes ei tohiks Guy Ritchie oma uue linateosega laskuda paljunäinud stampidesse, mis filmile mitte midagi juurde ei paku.
Võrdlusi võib teha isegi Gore Verbinski Pirates of the Caribbean`i seeria esimese osaga. Oma mastaapsuselt on Verbinski piraadid hulga etemad, aga kvaliteedilt hindaksin Ritchie tükki isegi veidi kõrgemalt. See ongi labasevõitu ja aruka stsenaariumi vahe. Nad võivad sarnaneda oma seikluslikkusega ja veidi ülepakutud kurikavalate plaanidega, mis viimasel hetkel peakangelastel ära hoida õnnestub, aga minu jaoks eristub SH kasvõi paari grammi võrra massist just tänu karakteritele ja ajale, mis neile pühendati, et tegelased paistaksid silma kui stiilsed, aga arukad inglise härrasmehed, mitte adrenaliinisõltlased, kes teevad imetrikke, mis riivavad oma ebarealistlikusega kohutavalt silma. Murelikuks teeb aga asjaolu, et Ritchie`t saab üldse võrrelda Pirates of Caribbean`iga. Ega ka SH pääsenud klišeedest ja kõrvaltegelastest, kelle olemasolu kujunes üha küsitavamaks. Üks selline on kindlasti Irene Adler, kellena astus üles Rachel McAdams. Tema osa pigem aeglustas sammu ja seda nii Holmes`il kui ka tervel filmil. Adler oleks võinud oma valelikust kestast välja astuda ja suunduda hoopis kardinaalsemale rajale, aga kahjuks jäi ta Holmes`i silmarõõmuks ja "väärikaks" vastaseks.
Jällegi üks klišee, mis oli isegi liiga ebavajalik, kuid mida oleks saanud tegelase motiivide ja tegude rikastamise abil parandada. Tihtipeale tekkis tunne, et been there done that ja seetõttu ei osanud filmi edasisest kulgemisest eriti üllatuda, kuid see muutus, kui Holmes`i dektetiivivõimed aegaajalt fookusesse jõudsid ja õnneks sinna ka jäidki. Lord Blackwoodiga seotud juhtum ja tema suured plaanid Londoni võimuladviku suhtes jõudsid omandada üllataval kombel isegi väga varjatud ja detektiiviloole omaselt selgitust nõudvad mõõtmed, mis valmistasid raskusi nii mulle kui vaatajale ja Holmes`i geniaalsele ajule. Salaorganisatsioonid ja nende vandenõud on juba märgatavalt vanad teemad ja arvan, et nende kohalolek ei tulnud SH`le kasuks ega ka otseselt kahjuks, sest filmi enda tempo, huumori, rõhutatult suurepärase muusika taustaks kõlbas vandenõuteooria üsna hästi kestvaks sisuliiniks. Väheke pettumust valmistas lõppvaatus, kus tähtsal kohal on Holmes`i ja Blackwoodi vastasseis. Sherlock Holmes on selgelt heatujufilm, mis kohe kindlasti ei paku midagi, mida pole juba tehtud, aga film esitab lugu, tegelasi, visuaalset stiili ja läbivat huumorit väga tasakaalukalt. Otseselt ei pakuta mitte millegagi üle, kuid eks oli ka neid hetki, kui peavangutus kippus üha ligemale jõudma.
Sherlock Holmes on stiilne, enamjaolt piisavalt hästi kirjutatud tegelastega, kelle seltsis veedaks meelsasti aega ning jälgiks nende toimetusi ja detektiivitööd. Guy Ritchie tegi valmis siiski puhtalt meelelahutusliku seikluse, mis võib petta Ritchie die hard fänne, aga otseselt mitte neid, kes vahel ihaldavad näha ühte korralikku ja ajudega seikluskomöödiat.
7/10



laupäev, 23. jaanuar 2010

Mother 2009

Lavastaja: Joon-ho Bong
Osades: Bin Won, Ku Jin, Hye-ja Kim jne.

Seekord tuleb jutuks järjekordne Lõuna-Korea film ja lavastajatoolis istub ei keegi muu kui minu isiklik lemmik Joon-ho Bong, kellelt olengi ma koos käesoleva teosega näinud kõiki filme. Olen enda üle kohe päris uhke, sest avastasin enda jaoks Korea kino, mis teinekord võtab lihtsalt jalad nõrgaks ja üllatab nii, et vähe ei ole. Ega nüüd kõik poolsaare rahva filmid head ei ole, aga vähemalt senimaani nähtutest pole mitte ühegis õieti pettunud. Joon-ho Bongi viimaseks filmiks on taas mõrvamüsteerium, mida asub seekord kergemeelsete külavõmmide asemel lahendama südi ema.
Do-joon elab koos oma vana emaga rahulikku ja päeva õhtusse saatvat elu, kuni päevani kui tapetakse kohalik koolitüdruk ning Do-joon arreteeritakse süüdistatuna tüdruku mõrvas. Niigi tähelepanu häirete all kannatav Do-joon mõistetakse peaaegu et tema enese teadmata süüdi ja ainult Do-jooni emal jätkub piisavalt palju tugevust, et leida tegelik mõrvar ja puhastada poeg süüst.
Joon-ho Bongilt on kronoloogilises järjestuses ilmunud tragikomöödia, mõrvamüsteerium, ülihumoorikas kollifilm ja nüüd, 2009. aastal esitleb Bong veel ühte mõrvamüsteeriumit. Loetelust jätsin välja Tokyo!, sest see lühifilmide kogumik kuulub mitmele erinevale rahvusvahelisele lavastajale, sealhulgas on ka Bong. Mõnes mõttes olin ma uuest mõrvaloost väga erutatud, sest 2003. aasta Memoires of Murder jättis minusse sügava jälje, aga Motheriga on teised lood. Bong on musta huumori taset märgatavalt langetanud ja tegelema hakanud rohkem korealaste isiksustega, jättes isegi veidi liiga kõrvaliseks kõik muu, mis mind Korea kinos nii väga võlub. Ei maksa valesti aru saada, aga mitmekesisust on Bong veidi taandanud, et lasta valusal ja realistlikul teemakäsitlusel areneda ühtlases tempos ja kergendust vähe pakkuvana. Lugu algab ema ja poja tutvustamisega. Poeg Do-joon on veidi aeglane ja kergesti ärrituv. Ema on teda kogu elu poputanud ja hoidnud ning nüüd paistab Do-joonil olevat suurest emaarmastuset kõrini ja seejärel probeemid algavadki. Sõbra õhutusel võtab Do-joon pähe, et oleks viimane aeg meheks saada, aga tulemus kukub välja väga sandilt. Mõrvasüüdistus, mäluaugud, peaaegu et kuritahtlik hoolimatus ja allaandmatu ema, kes tahab kõigest väest olla kindel poja süütuses.
Motheriga algatab Bong hoopis teistlaadi mängu kui ta Memoires of Murderis tegi. Film suunab mõrvaloo lahendamise otsekohe läbi ema silmade ja seega ka rõhutatakse, et enne lõpptulemust oleks justkui nagu vaistlikult juba teada, kes on süüdi või mitte. Kaastunne laskub Do-jooni tegelaskujule, sest paraku on see karakter kõige ebastabiilsem ja hiljemalt ka ootamatum süüdistatu. Kui esmalt jäetakse mulje ema õiglasest ristiretkest, siis hiljem koonduvad juhtlõngad ühte kogumikku ja keeratakse ootusärevusega segatud mõrvari jälitamine pahupidi. Mother on Bongile omaselt karakterikeskne ja aeglaselt uusi, märkamatuks jäänud või pöördelisi vihjeid ette laov üdini inimlik draama, kus tulevad jällegi esile korealaste eripärad nii filminduses kui ka tavaelus, mis antud juhul on paigutatud väikelinna/külla kergelt hukkamõistvate inimeste sekka. Mother on rahulik ja mitte eriti närviline, kuid samas tasakaalukalt humoorikas ja sünge retk endas kindel olevale emale. Pisikesi, aga olulisi vihjeid paisatakse filmi arengu jooksul pidevalt näkku, kuid neist on raske aru saada, kui rõhuasetus on tahtlikult asetatud süütuse ja õigluse eest võitlemisele, mida raudses kindluses oletatava mõrvari ema püüab ligimeste seas aktuaalsena hoida.
Korea kino ja arvatavasti ka eelkõige Joon-ho Bongi filmide huumori eriskummalisus rakendab end jällegi kaariku ette, et karaktereid edasi vedada. Kõike võib ju ometigi võtta huumoriga, kuid mõnikord jõuab kätte aeg, mil tegelastele iseloomulik koomika ei olegi enam nii väga soositud. Väike linn, teatava mainega mõrvatu ja palju motiive, kuid mitte ühtegi mõrva sooritajat, kui välja arvata see, kes juba trellide taga istub. Lisapinget leiutatakse juurde mõrvarile iseärasusi külge haakides. See tekitab illusiooni, et tegemist ongi külmaverelise tapjaga, aga jällegi kerkib esile küsimus: "Kes ta siis on?" Lihtsaim variant satub kohe võimude pikkade sõrmede vahele ja juhtum lahendatud, case closed. Bong mängib taas tunnetega ja segadustkülvava juhtumiga, mille iga uus juhtlõng ei kipu eelmisega klappima. Ema püüab ja püüab, aga peab ikka ja jälle endas pettuma. Kord on võimalik süüdlane juba käeulatuses, aga siis ilmnevad asjaolud, mis näitavad pika rasvase näpuga süüdistaja poole ja sõimavad teda närviliseks vanamutiks, kes võiks loobuda kõigest, mida ta enda arust seoses juhtumiga on leidnud. Ema on endas nii kindel, et on valmis väikese, kuid tugeva abilisega vastuseid välja peksma. Mõrva tagamaad hakkavad juba ilmet võtma ja ema sammub pooleldi võidukalt lahenduse suuna. Siis saabub pauk ja kogu ränk vaev on vastu taevast lennanud.
Segadus, rüselus, endas tõe alla surumine ja võika teo järel ilmselges ja kohutavas eelmaimduses visklemine viivad poega kaitsvate tagajärgedeni. On see õige või vale, et hoida oma ainsat poega eemal süüdistustest ja karistuses vaatamata olulistele faktidele? Mõnikord ikka, kuid kas ka alati? Nende küsimustega ema maadlebki, et mõista emainstinktide najal tehtut. Mother on visuaalselt kaunis ja omapärane, et edasi kanda vastavat masendavat reaalsust, mida Bong oskuslikult pakub. Kõik ei olegi nii süütud nagu nad algselt näivad olevat. Filmi taktika mõrvaloo lahtihargnemise juures on hüplik ja poolikuid vastuseid esineb rohkem, kui neid mida tahaks kõige rohkem teada saada. Mother tundub olevat Joon-ho Bongi kõige süngem film, sest vaimukuse tase on tasakaalus mõrvaloo tõsidusega, võib olla isegi veidi tasakaalust väljast, sest raskepärane teema tahab nagu rohkem süvenemist, kuid Bongi film juba ei saa läbi ajada heasüdamliku ja maa peale toova huumorita. Lõpp võttis mõnes mõttes veidi nõutuks, sest ema ja poeg saavutasid ihaldatud soovi, kuid neis mõlemis oli tärkamas juhtunust terviklik pilt ning see ei olnud midagi, mida nad teineteisega tahaksid jagada.
Väga kahepalgeline mõrvamüsteerium Joon-ho Bongilt, kes jõudis Memoires of Murderi tasemele, kuid mitte värvika mitmekülgsuse poolest, vaid hoopis petlike ja üllatavate pöörete poolest.
9/10

kolmapäev, 20. jaanuar 2010

The House of the Devil 2009


Lavastaja: Ti West
Osades: Jocelin Donahue, Tom Noonan jne.

Mõnikord tuleb tahtmine näha tõeliselt head horrorfilmi, kuid kahjuks ei sellel kümnendil seda kõige ilusamat sähvatust ilmunud, kuni muidugi päevani kui sattusin juba laia vastukaja saanud Ti Westi The House of the Devili peale, mis pehmelt öeldes eemaldas mälestustest igasugused ulmelised õudusfilmid ja tekitas minus otsekohe tunde, et just seda filmi olengi ma oodanud. The Ring, The Fourth Kind jt. ei ole küll halvad filmid, aga tahest tahtmata soovin ikka ja jälle näha vanakooli horrorit, mis oma nime tõesti väärib. The House of the Devil pakkus mulle taolist pingelist õhkkonda nagu kunagi Stanley Kubricku suurepärane The Shining, mis oli märgatavalt sisutihedam, kuid The House of the Devil pakub horrori tõelist olemust, millele viimasel ajal enam nii väga ei kiputa panustama.
1980ndad, tudengil Samanthal on kitsas käes ja kusagil ei ole ka pääseteed. Viimases rahahädas võtab Samantha vastu tööpakkumise, mis esmapilgul vastab täiesti naise võimetele. Saabudes suurde ja tontlikusse majja kohutab Samanthat veidravõitu abielupaar, kes jätavad ta üksi suurde majja hoolealuse järgi vaatama. Üks asi viib teiseni ning varsti mõistab Samantha, et tema tööpakkumisel on hoopis teistsugused tagamõtted.
The House of the Devil võib vähesel süvenemisel tunduda kui tavaline hirmulugu, milles polegi nagu mitte midagi erilist. Kõik oleneb minu arvates vaataja maitsest, sest nendele, kes on harjunud Ring`i, Grudge`i ja muude sarnaste Jaapani uusversioonidega, võib film jäädagi surmigavaks. Põhiline on siiski see, et tuleb aru saada, mida film õigupoolest taotleb ja kuidas filmi oma arusaamise järgi õieti hinnata. Eks see oleneb suuresti varasematest kogemustest. The House of the Devil juhatatakse sisse isegi mõnevõrra pika sissejuhatusega, kuid selle aja jooksul on võimalus peakangelannat tundma õppida. Film on sügavalt 80nendates. Juba algustiitrite ilmumine rõõmsalt tatsuva Samanthaga on 80nendad, mis 80nendad. Sulejope, lai tutimüts, kohevad juuksed, teksad ja valged kõrvaklapi juhtmed juuste alt paistmas on kõik kokku niivõrd retrohõnguline, et paraku ei anna mitte miski mõista, et tegu oleks õudusfilmiga. Kogu see harjumatu kombinatsioon paarikümne aasta tagusest ajast ja vaikselt teadmatust külvavavast tempost on sobilik alus laskmaks tunnetada toonast hõngu, muusikat ja värvi. Selle külje pärast on märgatavalt palju vaeva nähtud. Justkui oleks film valmistatud 80ndate tehnikaga. Vahet pole, et vahepeal on sada imet juhtunud, aga The House of the Devili jaoks oleks justkui nagu ajast tagasi mindud. Kui ma ei teaks fimidest mitte kübetki, siis Ti Westi loometöö peale sattudes arvaksin kohe, et film on arvatavasti 1980date algusaastatel valminud. Ei hakka varjama, et mulle Samantha väga meeldis. Kellegil oli hea silm, et ta just Jocelin Donahue Samantha rolli valis. Parajalt uudishimulik ja nooruslik neiu, mitte nagu mõni totu, kes ei tee vahet päikesel ega kuul.
Filmi peategelaseks on lisaks Samanthale ka hiiglaslik maja, kuhu naine ööd veetma läheb. Kummalised inimesed, kes naeratavad alatihti ja rõhutavad, kui väga on neil vedanud. Arusaamatud kokkulangevused, mille lapsehoidja paneb enda süüks, kuid kahtlus närib ikka, aga nagu põhjust ei olegi, sest mida pealtnäha meeldiva vanapaari majas ikka karta. Samantha sätib end sisse, uurib maja, käib teisel korrusel oma hoolealust otsima, kuid tulutult, vaatab televiisorit, kuulab muusikat ja tellib pitsat. Enda arvates veedab ta lihtsalt aega, aga kokkumäng on kokkumäng ja antud juhul ei olegi see pelgalt mäng, vaid ettevalmistus viimaseks ohverduseks. Kriiksuvad põrandalauad teisel korrusel, aegaajalt kuuldav kõndimine ja kellegi ilmselged toimetused, kuid uurimine ei kanna vilju. Keegi peidab end ülakorrusel. Miks? Teadmatus ei rahulda Samanthat ja aeglaselt pinget koguvas tempos püüab lapsehoidja leida kellegi või millegi, mis toimunut selgitaks. Aga vastust ei ole mitte kusagil näha, lihtsalt ei ole, kuid siis käib pauk ja kõik eelnev kaotab hetkega tähenduse ning 360 kraadi tegev kaamera annabki kauaoodatud vastuse, mis ei pruugi kõigile meeldida. Enne oodatud või mitte nii oodatud lõplikku pööret tuuritas film koos muretu kangelannaga mööda õudusfilmile kõige iseloomulikumate elementide vahel, mis tasusid end loomulikult ära. Iga pisemgi element tõi kaasa paraja doosi hirmutunnetust, mis oli ka väga oodatud, sest juba pikk aega pole ma näinud klassikalist rada pidi kulgevat horrofilmi, kus juba ammu tuntud ülesehitus on värske, uudne ja end väga tõsiselt võttev. Filmi ainsaks miinuseks loeks lõpupöörde, mis kulges liiga kiiresti ja vastuseid andmata. Vahel ei ole neid aga vajagi, vahel tõesti.
The House of the Devil on nagu värske tuul õudusfilmide vallas. Iganenu on taas saanud uue elu ja mille stiil töötab paremini kui kunagi varem.
9/10

laupäev, 16. jaanuar 2010

Highlander 1986

Lavastaja: Russell Mulcahy
Osades: Christopher Lambert, Sean Connery jne.


Enne filmi käsile võtmist seostus mul Highlanderiga ainult seriaal, mida sai ligi 9-10 aastat tagasi surematute fännina meeletult palju vaadatud. Mees mustas mantlis ja käes pikk, terav, ajalooline mõõk ning suurejooneline ja eepiline jõu omandamine selle sama mõõga läbi langenult kaassurematult olid ettekujutused, mis saatsid lühiajaliselt mu lapsepõlve. Vaimustus missugune, aga tuli aeg, mil sai sari kadus teleekraanilt ja kuni eelmise nädalani ei olnud ma raatsinud võtta ette filmi, mis pani aluse viiele järjele, animatsioonidele ja seriaalile, mis kestis koguni kuus hooaega. Minu side kogu seeriaga piirdubki ainult esimese filmi ja seriaaliga, millest mäletan õige vähe. Vaatamata järgedele, mis vahepeal on ilmunud, ei tekitanud Highlander erilisi emotsioone, sest lugu šoti surematust, kes eksleb 80-ndate New Yorgis, on ajale ja kvaliteedi tõusule/langusele jalgu jäänud ning endist surematuid armastanud poisikest ei suutnud ma endast mitte kuidagi välja pigistada.Connor MacLeod on surematu 20-nda sajandi New Yorgis. Ta pärineb MacLeodide klannist šoti mägismaalt, kus ta avastas oma tõelise olemuse tänu Ramirezile, kes oli kuulus ja kartmatu surematu. Alates 16. sajandist on MacLeodi jälitanud Kurgan, kes tahab jääda viimaseks meheks lahinugväljal, lüües seetõttu rajalt maha võimalikult palju omasuguseid. Nüüd on ta jõudnud New Yorki ja kahe surematu võitlus võib alata.
Highlanderi esimese ja arvatavasti ka kõige etema filmi peaosas on vana hea Christopher Lambert. Lambert ei ole just minu meelisnäitleja, kuid temas on mingi tagasihoidlik võlu. Selle filmi puhul kippus see vähene võlu paratamatult hajuma, sest Lambert oli justkui oma karakterist mööda vaadanud ja üldsegi olid enamus karakterid ebaloomulikult pentsikud ja väljaarendamata. Selline karakteriarendus rikkus kogu elamuse lihtsalt ära, kuigi lugu oli iseenesest eepilist ja aegumatut laadi, mis oleks parema lavastajakäe all andekamalt välja kukkunud. Highlander tekitas minus teatuid tundeid kunagise lemmikseriaali suhtes, kuid Lamberti efektiivselt ebatõhus näitlemine muutis süngust rõhutava loo isegi kergelt naeruväärseks. Seda ma ei oleks surematute algmaterjalist eriti oodanud, sest ootusi hoidis üleval nii Sean Connery osalus, surematute teema kasutamise vähesus ja ka Adrian Pauli surematu karakter päid eemaldavas seriaalis. Highlander püüdis ja püüdis, kuid lõpptulemus jäi siiski mannetuks. Connor MacLeod on elanud juba sajandeid ja ta pidi nägema, kuidas ta esimene armastatu ta kõrval üha vanemaks jäi ja lõpuks hääbus. See on surematu saatus. Kõik, mida ta armastab, kaob ükskord maamunalt, kuid tema jääb ikka ootama oma aega, milleks on ei miski muu kui The Gathering, kus kõik ellujäänud sõdalased võtavad viimases võitluses üksteisega mõõtu, et välja selgitada, kes on ja jääb viimaseks ja ainsaks surematuks.Lühike sisukokkuvõtte annab aimu, et on oodata tormi ja MacLeod omab selle keskel väga suur tähtsust. Kahjuks oli asi nii, et MacLeod oligi tähtis, aga vastupidiselt loogilisele ootusele ei olnud ta inimene, kellele oleks saanud kaasa elada ega ka eriti huvitav persoon, kelle igavikuline võitlus meeldivalt juhmivõitu Kurganiga oleks omandanud natukenegi stiilsust või läbimõeldust. Kahe mehe vastasseis oli aeglane ja selgelt nõrk saavutus "suurte ja tugevate" surematute poolt, kelle õlul on juba paar sajandit kanda. Stsenaarium käitus oma tegelastega hooletult ja neid tihtipeale naeruvääristades. Alatasa kippus filmi naistegelase tegudel igasugune motiiv kaduma, mis pani kukalt kratsima ja imestama, et film on ikkagi kõrgelt hinnatud, aga kaks aastat varem valminud Terminator on siiani ilus vaatemäng asjalike rollisooritustega. New Yorgis MacLeodi jahtiv Kurgan hakkas filmi pideval arenemisel meenutama esimest terminaatorit, kes Terminatori Sarahit kõrvaldama saadeti. Oli see siis tahtlik viide või midagi muud? Ei tea, kuid Kurgan oli tõesti sarnane, sest tal oli isegi peaaegu et sama valge nahk ning nahkriietus jaki ja pükstega. Film kulges kassi ja hiire mänguna, põigates vahepeal ka minevikku, et tutvustada MacLeodi treeningut, esimest kohtumist Kurganiga ja Connori õpetajat, kellena sai näha Sean Conneryt. Lamberti šoti aktsent juhtus mõnikord nii häiriv olema, et hakkasin arvama, et keegi loeb talle teksti peale. Kogu lugu kannatas rängalt nõrkade karakterite tõttu. Vastasel juhul oleks Highlander mulle täitsa meeldinud, kuid kui sidet tegelastega ei teki, siis seda lihtsalt ei teki.Ootasin Highlanderist väga palju enamat, aga film oli arusaadavalt vanaks jäänud. Tehnilise külje kohta ei ole mul tollast aega arvestades mite midagi halba öelda, aga halvad olid näitlejad, millest oli ikka väga kahju. Sooviks hea meelega näha filmi uusversiooni, kui seda üldse kunagi tegema hakatakse. Juhul kui Highlander tõesti läheb taaskasutusse, siis arvan ja loodan, et sellisest materjalist valmistatakse hulga võimekas teos.
5/10

esmaspäev, 11. jaanuar 2010

J.S.A.: Joint Security Area 2000

Lavastaja: Chan-wook Park
Osades: Kang-ho Song, Yeong-ae Lee, Byung-hun Lee jne.

Kolmas ja ühtlasi hetkel ka viimane film Chan-wook Parki repertuaarist, kuid seda hakkan üha suureneva kiirusega parandama. Chan-wook Parki filmid erinevad nii stiililt, tempolt, teemalt kui ka korea kinole omase huumori tasemelt. Kui Joon-ho Bongi filmidelt on tihti võimalik leida ühiseid jooni, siis Parki puhul on seda juba raskem teha. J.S.A. puudutab korealaste jaoks üsna valusat ja vägagi aktuaalset teemat, kuid film ei tohiks küll mitte kedagi külmaks jätta, sest iga rahvus saab samastada end kasvõi õige vähesel määral J.S.A. tegelaste ja nende väljapääsmatu olukorraga.
Lõuna-ja Põhja-Korea piiril toimub kardetud intsident. Kaks Põhja-K. sõdurit tapetakse ja oletatavasti üheainsa Lõuna-K. sõduri käe läbi. Juhtumit kutsutakse uurima neutraalne uurimiskomisjon, et vältida igasugust konflikti kahe Korea vahel. Sündmuskohal toimunu ja süüdlase vaikimine hakkab aegamisi ümber lükkama vähest, kuid arusaadavat selgust juhtunu osas. Kõik pole nii nagu paistab ja intsident osutub veel traagilisemaks ja lihtsamaks, kui keegi oleks osanud arvata.
Pealkiri J.S.A ilmub pärast paari püssipauku uhke ja hukutava säraga ekraanile, umbes nagu püütakse öelda, et mõningate osapoolte ihaldatud konfliktialge kuulutab hirmuvärinaid tekitavat sõnumit kahele vaenupoolele, kuid mida kõike võib leida pinna alt, kui see põhjalikult lahti kraapida ning võtta asja võimalikult inimlikult, asjatundlikult ja samas jällegi rõhutatult inimlikult kaalutlevalt. Kuulid vihisevad läbi piirivalvuri punkri seinte tähistamaks traagikat, mida on oma rahva sekka puistatud ja ka põhjalikult juurde külvatud. Ühelt poolt kommunistlik režiim ja teiselt poolt vaba ühiskond, kuid ometigi on tegu sama rahvusega. Ei saa ju näkku vaadates teha vahet lõuna-ja põhjakorealase vahel. Rahvus on rahvus ja eks selleks see ka jääbki. Vahet mistahes ideoloogiad elu rikkuma kipuvad. Neutraalne uurimiskomisjon seatakse jalule ja kogu oma elu Rootsis elanud major Lee samuti. Neutraalne ja mõjutusteta sõjaväeline komisjon asub tööle, et kiirelt ja efektiivselt lahendada juhtum, mis juba eos tekitas ja tekitab pingeid kahe riigi vahel. Erinevalt Parki uuematest filmidest on J.S.A. üsna jutustava ja mosaiikliku laadiga. Alustatakse juhtumiga, seejärel lahendusprotsessiga, millest avaldub tõe vaevaline, väga vaevaline välja uurimine ja piltmõistatuse kokkupanek, mis paneb proovile nii neutraalsed kui ka oletatava süüdlase lõpliku kannatuse mõistmatute keskel. See on lugu sõprusest, keelude eiramisest, teineteisemõistmisest, mis on ometigi niivõrd elementaarne, aga väga raske keerulises olukorras, kus valel ajal vales kohas päästikule vajutamine tähendab olukorra pingestumist.
Peaosas jällegi Kang-ho Song, kelle rollisooritus on vahelduva eduga sama lustlik ja heitlik nagu olen teda harjunud nägema. Kang-ho`ga tegi oma etteaste ka teised korea näitlejad, kes olid vastavalt nii Põhja-K. kui ka Lõuna-K. sõdurite rollides. Piiri peal rullus lahti lugu kõige tavalisemast, aga antud juhul ebatavalisemast sõprusest nelja sõduri vahel. Kaks põhjast ja kaks lõunast. Mehed nagu mehed ikka. Joovad, räägivad naistest, kiruvad oma valitsust, niisama kaklevad ja uhkeldavad nagu kambas ikka tavaks. Lõbusat ajaviidet saadab aga kahtluste ja hirmude vari, sest avastamise korral ei ütle mitte keegi enam mitte piuksugi. Süsteemiga harjunu vaatab ainult tühjalt ringi ja esmase reaktsioonina kobab käega relvakabuuri poole, et alatut Lõuna-K. karistada. Lugu haakub tugevalt emotsioonide külge ja toetub suurepärasele sündmuste lahtihargnevusele, mis lubab vaadata minevikku ja olevikku ning sõprusesse ja väljapääsmatusse olukorda, millest on raske aru saada ja seda nii kõrvalseisjatel kui ka asjaosalistel. Song ja kogu nelik, kes demonstreerisid nn. õnnetut armastust(kui nii võiks sõnastada) sooja ja energilise etteastega, aitasid kaasa võõra ja kauge riigi siseasjade ja inimeste omavaheliste suhete mõistmiseks. Esialgu koomiline ja täiesti uus kogemus kahe sõduri jaoks ja hiljem hirmuäratava tõsiasja tunnistamine, et sõprus langeb ignorantsuse ja liiga kaua aega kestnud erinevuste rõhumise tõttu. Intsident, mis algul tundus keerutavat üles liiga palju tolmu, taandus kõige lihtsama ja kergemini mõistetava tasemeni. Sõdurid nägid, teadsid ja tundsid oma vendasid, aga kiirelt arenevad sündmuste käigus ei kippunud see asjaolu end esile upitama. Vennad kaitsevad üksteist, vahel ränga hinnaga, kuid veel raskem on möödunud aegu meenutada ja mõelda "mis oleks, kui...".
Film algas rängalt, kuid selgitust nõudvalt ja lõppes tugeva emotsionaalse laenguga, mis korealaste jaoks oli ja on kindlasti mõtlemapanev nagu ka mullegi. Mis siis, et ma ei tea täpselt kõike kahe riigi ajaloost ja edasisest arengust lahknemise suunas, kuid arusaadav teema suudab mõjutada keda iganes.
9/10

laupäev, 9. jaanuar 2010

Barking Dogs Never Bite 2000

Lavastaja: Joon-ho Bong
Osades: Du-na Bae, Sung-jae Lee jne.

Ehk Flandersui Gae on Joon-ho Bongi esimene film ning juba sellest minimalistlikust ja lihtsast loost on näha kuivõrd kaugele on Bong möödunud aastate jooksul arenenud. Barking Dogs Never Bite ei ole sugugi halvem või vähemtähtsam Korea filmilavastaja filmograafias, kuid olles näinud peaaegu kõiki tema uuemaid filme, saan hõlpsasti tõmmata paralleele Bongi filmikeele taseme tõusuga ja langusega. Keda ma lollitan? Mingit langust pole siiamaani näha olnud.
Mitte eriline koertesõber kortermaja elanik Yun-ju ei suuda enam välja kannatada kusagil lähedal askeldavat klähvivat koera. Ta otsustab selles suhtes midagi ette võtta, kuid lärmaka koera probleem tekitab ühtäkki drastilisi pöördeid ja lõppude lõpuks peab just tema oma sõnu sööma. Samal ajal soovib noor naine Hyeon-nam oma eluga midagi ette võtta ja pälvida kasvõi natukenegi tunnustust ning koeri põlgav Yun-ju annab talle selleks hea võimaluse.
Barking Dogs Never Bite on suhteliselt isevärki film elus läbipõlemisest või sinnapoole suundumisest ja eneseleidmisest läbi läbi musta huumori ja tragikoomika. Hiiglaslik kortermaja peidab endas veidraid residente, kelle harjumused ei ole mitte halvad, vaid pigem kohutavad. Arvestada tuleb ka võõra kultuuri iseärasustega, mis meile ei mahu mitte kuidagi pähe, kuid antud juhul on mõni ülimalt veider tava/komme/söök korealaste jaoks täiesti tavaline nähtus. Õnneks üks kindel söök, mida majahoidja väga armastas, oli pigem siiski taunitav. Kogu tegevustik leiab enamjaolt aset suures kortermajas koeri mitte salliva Yun-ju seltsis, kuid samas põigatakse ka tüdruku Hyeon-nami eneseteostuse püüete juurde. Nende kahe tegelase tegevused põrkuvad koeraprobleemi lahendamise käigus. Abielumees Yun-ju on ülikooli õppejõud, kelle palk, edukus ja õnn on ta maha jätnud. Rase naine on nõudlik ja käsutav ning vaga mehike püüab kõigest väest naist igal moel rahuldada. Olgu selleks siis 200 pähkli ükshaaval purustamine või vihatud koera tagaotsimine. Mingil hetkel viskab mehel aga kopp ette ja nii ta siis niiöelda vaigistab klähvivat karvatuusti. Selles suhtes kerkis esile kaunis pentsik huumor, mis arvatavasti kuulubki korea musta huumori juurde.
Kõike, mida mees püüab endast eemale lükata tuleb sama kiiresti ka tagasi. Ta vihkab koeri üle kõige, kuid õige pea on uueks pereliikmeks koerake, kelle olemasolu ei salli Yun-ju esimesest päevast peale. Teine liin jõuab Hyeon-namini, kes tahab ka olla tugev ja kuulus nagu mõni teine tema rahvuskaaslane. Selle jaoks kohtubki ta kahel erineval viisil Yun-juga. Üheks viisiks on eneseteostus, mis hõlmab endas koeraprobleemi "traagilist" lahendust ja teiseks viisiks osutub olema Yun-ju vihatud, kuid kaduma läinud koera otsimine. Mida kõike peab tegema see vaene vennike, et niigi oma piiri peal naist õnnelikuks teha, kuid ta võtab ette ja teeb kõike vastupidist lonkides kurvalt mööda tänavaid ja kleepides naise vastostetud koera pilti postidele, aedadele ja seintele. Hyeon-nami aktiivsus ja tahtejõud kannatavad muserdavalt igava töö tõttu ja tihtipeale liitubki naine murettekitavate juhtumite kallale. Esmalt koertevihkaja koletu tegu, siis koeri süüa armastava kodutu lõuna varastamine ja lõpuks kõige lihtsam ehk pealkirjaga "Kadunud koer" lendlehtede jagamine. Mõlemad tegelased justkui said, mida tahtsid, aga nagu ei saanud ka.
Üldine temaa kippus tihtipeale teisenema eneseleidmisest humoorikaks igapäevaelu kujutamiseks, mis võib olla nii piinarikas kui ka üllatuslik, kuid mõte iseenesest ei kadunud kuhugi ja läbi Bongile iseloomuliku filmikeele ja karakteriarenduse sündiski lugu oma soove täita ihaldavatest inimestest.
8/10

teisipäev, 5. jaanuar 2010

Christmas Carol 2009

Lavastaja: Robert Zemeckis
Osades: Jim Carrey, Gary Oldman, Colin Firth jne.

Robert Zemeckis on viimaste aastate jooksul olnud ametis arvutianimatsioonidega, mille tase on iga uue üllitisega tõusnud. Tunnistan ausalt, et The Polar Expressi ma lõpuni ei olegi näinud, kuid vaatamata arengujärgus animatsioonile, mis riivab silma, on tegu palju parema teosega kui seda oli Bewulf, kuid Christmas Carol on neist kahest peajagu üle. Zemeckis pakub oma versiooni Charles Dickensi klassikalisest loost ja kogu kaadervärk töötab paremini kui ei kunagi varem, sest varem tundetuna näival animatsioonil on hing sees, mis muudab kogu loo märksa vastuvõetavamaks.
Ebenezer Scrooge on vana ihnuskoi, kes ei pühitse Jõulusid ja ei taha lasta seda ka teistel teha. Tal ei ole elus olnud just palju õnne ja rõõmu, kuid enamjaolt on ta oma elu ise kujundanud ja lõppude lõpuks on Scrooge kibestunud ja sallimatu, eriti just Jõulupühade ajal. Ühel Jõuluõhtul külastavad teda kolm vaimu, kes näitavad Ebenezerile tema minevikku, olevikku ja tulevikku ning kuidas ta saaks muuta oma praegust seisukorda.
Christmas Carol oli mul vaatamisnimekirjas ka pühade ajal, kuid kahjuks plaanitud jõulumeeleolu tõstmiseks mõeldud film kadus radarilt, kuni see jõudis kino Kosmose ekraanile. Zemeckise uusim katsetus jõudis Eesti kinodesse 3D-na, kuid miskipärast ei tõmba mind mitte miski animatsioone 3D-s vaatama. Ka Up oli 3D-s ja mõnes mõttes ma kahetsen, et 2D-s Pixari lustlikku lugu ei näinud. Eesti keel ka takkapihta ning seetõttu pidin kõvasti pingutama, et oma suhtumist dubleerimisse veidikenegi muuta ja filmi nautida. Kino Kosmose 2. saal ei ole just lust ja lillepidu oma väikse ekraani ja ebamugavate toolidega, aga 2D-na oli Christmas Carol arvatavasti sama uhke nagu 3D-na. Mulle meeldib vaadata animatsioone traditsioonilisel viisil, mitte kobakate 3D prillide abiga. Rober Zemeckisele tuleks siiski au anda, sest teadaolevalt on just tema see mees, kes arendas välja motion capture`i, et muuta tegelased näitlejate abiga võimalikult elulähedaseks ja Dickensi adaptsioon uhkustas päris tihti, kui ilusaks ja maagiliseks võib üks animatsioon muutuda. Klassikaline lugu, Jim Carrey Ebenezer Scrooge`i rollis, lennukas jutustusviis, vastavalt tempokas klassikaline muusika ja väheke peadpööritavad nägemused, mida kibestunud Ebenezer läbi elab garanteerivad meeldiva ja üpriski lõbusa jõulufilmi, mida võiks pühade tõttu kasvõi iga aasta koos Home Alone`i ja Die Hard`i esimese kahe osaga vaadata.
Muidugi ei olnud Christmas Carol terviklikult ilma vigadeta. Filmi jooksul märkab ikka ja jälle tegelasi, kelle animatsioon ei ole sugugi inimlik ja see asjaolu tagab mõningaid tagasilööke, et muuta lugu filmilikult kaasahaaravaks. Näiteks Väike Tim/Tiny Tim( tema poolt siis see kuulus lause"God bless us everyone") ei olnud isegi kaugusest vaadatuna eriti realistlik, mida ei tohiks juhtuda eriti veel temasuguse tegelase puhul, kellele kohe peab kaasa tundma. Kõik muu, kui mõned tegelased välja arvata, oli peaaegu et fotorealistlik. Mitte tegelased, sest nad oli loodud seiklusliku jõulufilmi võtmes, mis tagab neile isikupärased näojooned ja liikumise, vaid London, selle tänavad, maastikud, leidlikult lahendatud nägemused minevikust, olevikust ja tulevikust ehk üldiselt kõik, mis filmi juurde kuulus oli vägagi reaalne, kui võtta arvesse arvutianimatsioonide üha kõrgenevat taset. 3D efekti loomiseks oli filmi lisatud mitmeid kolmedimensioonilisust appi karjuvaid stseene, mis ka tavaformaadis aitasid mingil määral loo arengule kaasa. Ootusärevus kerkis siis, kui oli oodata kolme vaimu külaskäiku, sest nende välimust ei oleks osanud ette kujutada.
Christmas Carol pakkus üllatusi nii süžee lihtlabaste, kuid lennukate keerdkäikudega, moraaliga, mis ei saa arvatavasti mitte kunagi vanaks ja üha enam täiustuva animatsiooniga.

7,5/10

pühapäev, 3. jaanuar 2010

Memories of Murder 2003

lavastaja: Joon-ho Bong
Osades: Kang-ho Song, Sang-kyung Kim, Roe-ha Kim jne.

Joon-ho Bong jätkab üllatamast. Bongilt nägin esimesena The Hosti, mis erutas ja lahutas meeli kõige paremal ja nauditamal viisil. Järgmisena võtsin ette blogimaastikul tagantjärele lugedes paljukiidetud Memoires of Murderi, mis oli isegi parem kui The Host ja kinnitas Joon-ho Bongi mu lemmikuimaks Korea lavastajaks koos Chan-wook Parkiga. Huumor ja tegelased Korea stiilis on juba omaette klass, mida vaatan suure innu ja huviga.1986. Lõuna-Korea. Gynggi maakond. Kui leitakse teine noore kauni naise surnukeha, hakkab uurija Doo-Man Park juhtumit tõsiselt võtma ja selleks puhuks saabub Seoulist uurija Tae-Yoon Seo, et mõrvari tabamiseks oma panus anda. Kaks saamatut ja üks professionaalne politseinik astuvad vastu mõrvadejadale, millel ei paista lõppu tulevat.Kui mestis on Joon-Ho Bong ja Kang-ho Song, siis on alati midagi head oodata. Isegi mitte head, vaid suurepärast. The Host Kang-ho Songiga peaosas on tubli tõestus Korea filmimehe andekusest. Memoires of Murder on aga hoopis erinevam lui kollifilm. Lugu väikelinna rumalavõitu uurijate püüdlustest leida pidevalt tundmatuks jäävat mõrvarit, kes vihmastel öödel neidiseid püüab ja neid jõledal kombel tapab. Filmi võlu seisneb üksnes Bongi filmikeeles ja eriskummalises karakteriarenduses, mis on vahest iseloomulik ainult Korea lavastajate hulgas. Lõuna-Korea eluolu 21. sajandil ja ka möödunud aastakümnetel on hulga põnevam ja sisukam, kui USA suurlinnade tänavad ükskikute detektiividega, kes jälitavad tihti üleliia külmeverelisi mõrtsukaid. Korea külas toimuvat sündmustikku saadavad laiad põllud, mänguhoos kiljuvad lapsed, niisama kohalikud veidrikud ning rumalad ja ohtlikult vägivaldsed politseinikud, kes huvituvad rohkem patuoina tabamisest, kui ehtsa tegude autori püüdmisest.

Doo-man Park ja Yong-koo Cho on kaks väikelinna uurijat, kes asuvad noorte naiste mõrvu lahendama, kuid õnnetuseks kipuvad nad tihtipeale koperdama lohakuse ja hoolimatuse pärast valedele jälgedele. Kang-ho Song on Doo-man Parkina pesuehtne(kuigi väga õppimisvõimeline) julmur, kellele meeldib, kui kõik käib ainult tema pilli järgi. Olgu selleks siis süütud süüdlased või uurimismeetodid, millesse jällegi ainult tema usub. Siinkohal võiks filmi näinutele märksõnaks lisada külaennustaja külastamine ja tolle nõuande kuulda võtmine. Kui Doo-man võib vahel olla lihtsalt loll, siis tema partner on ohtlik loll, kelle jalge ette ei tahaks mitte keegi sattuda. Enne suurlinna võmmi tulekut krabavad kaks tunnistuste väljapeksmist harrastavad uurijad oma käte vahele iga kahtlusaluse, kes isegi õige natukene tapetutest liiga palju teab või hoopis mõne halva kuulsusega elaniku, kes lihtsalt sobilik kandidaat. Koomiline, kuid samas endalgi saamatust tekitav kurb vaatepilt, kui kaks jõhkardit mõnele sõnu suhu topivad.
Kogu toimuvat asjalikku ja detailirohket janti saadab peategelaste iseloomulik suhtumine ellu, mis on kasvõi huumori poolest niivõrd palju erinevam laiast massist. Doo-mani ja tema ustava kaaslase Yong-koo tegevusse sekkub Seouli uurija, kes pahaaimamatu Doo-maniga tutvub mõningal määral isegi ootuspärasel moel ehk otsekohene tutvustus, kuidas meie siinkandis asju ajame. Joon-ho Bong pani eriliselt suurt rõhku tegelaste arengule nagu alati. Sellel alal on lavastaja niisama oskuslik nagu mina sigaretti põlema pannes. Esikohale tõsteti peategelasi ehk kolme uurijat, kuid oma tähtsa rolli said ka kõrvaltegelased kahtlusaluste näol. Mõnikord ei pane isegi tähele, et vaene süütu tegelane on lihtsa naiivsuse või antud juhul ka kaasasündinud hälbega jõudnud õige vargsi naha vahele pugeda. Tulevik osutus tumedaks mitmete tegelaste jaoks ja tänu laiahaardelisele karakteriarendusele andis järelmõju tunda iga kaotatud hinge järel. Esialgu võib Memoires of Murder`ist tekkida petlik arusaam, et tegu on andeka komöödiaga, aga kui kätte jõuab aeg, et tutvustada mõrvari kätetööd, siis on nali naljaks ja kogu huumor kaob äkitselt ruumist.

Samal ajal ootab tapetud tüdruk metallist laual lahkamist. Mõrvaloo uurimine ei ole lihtne ja absoluutselt mitte etteaimatav. Võib olla alles filmi lõpus, kui lahendus oli käeulatuses, ei oleks osanud enam pakkuda, kuhu lugu niiviisi edasi areneb, sest vastus paistis juba käes olevat, aga lõplik lahendus keerles mitme mõjuka "aga" ümber ja seega oli kahtlustel lihtne tekkida. Bongile iseloomulikult saatis filmi meeleolukas muusika, mille erinevad meloodiad tabasid märki igas olukorras. Kaameratöö on lisaks igaks olukorraks vastava meeleolu loovale kinematograafiale tempokas ja energiline just sel silmapilgul, kui see oli kõige rohkem või kõige vähem oodatud. Asja teeb huvitavaks tõsiasi, et film põhineb tõestisündinud lool. See lisab ka veidi õli tulle, et muuta brutaalset mõrvadejada veelgi lähedasemaks vaatajale. Näiteks kasvõi minule. Ma olen vähe Korea filmidega kokku puutunud ja alles harjun nendega iga uue kogemuse võrra.
Suurepärane mõrvamüsteerium, mis oleks nagu perfektne Korea kino.
10/10