Christmas Carol 2009

Lavastaja: Robert Zemeckis

Osades: Jim Carrey, Gary Oldman, Colin Firth jne.

Robert Zemeckis on viimaste aastate jooksul olnud ametis arvutianimatsioonidega, mille tase on iga uue üllitisega tõusnud. Tunnistan ausalt, et The Polar Expressi ma lõpuni ei olegi näinud, kuid vaatamata arengujärgus animatsioonile, mis riivab silma, on tegu palju parema teosega kui seda oli Bewulf, kuid Christmas Carol on neist kahest peajagu üle. Zemeckis pakub oma versiooni Charles Dickensi klassikalisest loost ja kogu kaadervärk töötab paremini kui ei kunagi varem, sest varem tundetuna näival animatsioonil on hing sees, mis muudab kogu loo märksa vastuvõetavamaks.

Ebenezer Scrooge on vana ihnuskoi, kes ei pühitse Jõulusid ja ei taha lasta seda ka teistel teha. Tal ei ole elus olnud just palju õnne ja rõõmu, kuid enamjaolt on ta oma elu ise kujundanud ja lõppude lõpuks on Scrooge kibestunud ja sallimatu, eriti just Jõulupühade ajal. Ühel Jõuluõhtul külastavad teda kolm vaimu, kes näitavad Ebenezerile tema minevikku, olevikku ja tulevikku ning kuidas ta saaks muuta oma praegust seisukorda.

Christmas Carol oli mul vaatamisnimekirjas ka pühade ajal, kuid kahjuks plaanitud jõulumeeleolu tõstmiseks mõeldud film kadus radarilt, kuni see jõudis kino Kosmose ekraanile. Zemeckise uusim katsetus jõudis Eesti kinodesse 3D-na, kuid miskipärast ei tõmba mind mitte miski animatsioone 3D-s vaatama. Ka Up oli 3D-s ja mõnes mõttes ma kahetsen, et 2D-s Pixari lustlikku lugu ei näinud. Eesti keel ka takkapihta ning seetõttu pidin kõvasti pingutama, et oma suhtumist dubleerimisse veidikenegi muuta ja filmi nautida. Kino Kosmose 2. saal ei ole just lust ja lillepidu oma väikse ekraani ja ebamugavate toolidega, aga 2D-na oli Christmas Carol arvatavasti sama uhke nagu 3D-na. Mulle meeldib vaadata animatsioone traditsioonilisel viisil, mitte kobakate 3D prillide abiga. Rober Zemeckisele tuleks siiski au anda, sest teadaolevalt on just tema see mees, kes arendas välja motion capture`i, et muuta tegelased näitlejate abiga võimalikult elulähedaseks ja Dickensi adaptsioon uhkustas päris tihti, kui ilusaks ja maagiliseks võib üks animatsioon muutuda. Klassikaline lugu, Jim Carrey Ebenezer Scrooge`i rollis, lennukas jutustusviis, vastavalt tempokas klassikaline muusika ja väheke peadpööritavad nägemused, mida kibestunud Ebenezer läbi elab garanteerivad meeldiva ja üpriski lõbusa jõulufilmi, mida võiks pühade tõttu kasvõi iga aasta koos Home Alone`i ja Die Hard`i esimese kahe osaga vaadata.

Muidugi ei olnud Christmas Carol terviklikult ilma vigadeta. Filmi jooksul märkab ikka ja jälle tegelasi, kelle animatsioon ei ole sugugi inimlik ja see asjaolu tagab mõningaid tagasilööke, et muuta lugu filmilikult kaasahaaravaks. Näiteks Väike Tim/Tiny Tim( tema poolt siis see kuulus lause"God bless us everyone") ei olnud isegi kaugusest vaadatuna eriti realistlik, mida ei tohiks juhtuda eriti veel temasuguse tegelase puhul, kellele kohe peab kaasa tundma. Kõik muu, kui mõned tegelased välja arvata, oli peaaegu et fotorealistlik. Mitte tegelased, sest nad oli loodud seiklusliku jõulufilmi võtmes, mis tagab neile isikupärased näojooned ja liikumise, vaid London, selle tänavad, maastikud, leidlikult lahendatud nägemused minevikust, olevikust ja tulevikust ehk üldiselt kõik, mis filmi juurde kuulus oli vägagi reaalne, kui võtta arvesse arvutianimatsioonide üha kõrgenevat taset. 3D efekti loomiseks oli filmi lisatud mitmeid kolmedimensioonilisust appi karjuvaid stseene, mis ka tavaformaadis aitasid mingil määral loo arengule kaasa. Ootusärevus kerkis siis, kui oli oodata kolme vaimu külaskäiku, sest nende välimust ei oleks osanud ette kujutada.

Christmas Carol pakkus üllatusi nii süžee lihtlabaste, kuid lennukate keerdkäikudega, moraaliga, mis ei saa arvatavasti mitte kunagi vanaks ja üha enam täiustuva animatsiooniga.

7,5/10