Lavastaja: Ti WestOsades: Jocelin Donahue, Tom Noonan jne.
Mõnikord tuleb tahtmine näha tõeliselt head horrorfilmi, kuid kahjuks ei sellel kümnendil seda kõige ilusamat sähvatust ilmunud, kuni muidugi päevani kui sattusin juba laia vastukaja saanud Ti Westi The House of the Devili peale, mis pehmelt öeldes eemaldas mälestustest igasugused ulmelised õudusfilmid ja tekitas minus otsekohe tunde, et just seda filmi olengi ma oodanud. The Ring, The Fourth Kind jt. ei ole küll halvad filmid, aga tahest tahtmata soovin ikka ja jälle näha vanakooli horrorit, mis oma nime tõesti väärib. The House of the Devil pakkus mulle taolist pingelist õhkkonda nagu kunagi Stanley Kubricku suurepärane The Shining, mis oli märgatavalt sisutihedam, kuid The House of the Devil pakub horrori tõelist olemust, millele viimasel ajal enam nii väga ei kiputa panustama.
1980ndad, tudengil Samanthal on kitsas käes ja kusagil ei ole ka pääseteed. Viimases rahahädas võtab Samantha vastu tööpakkumise, mis esmapilgul vastab täiesti naise võimetele. Saabudes suurde ja tontlikusse majja kohutab Samanthat veidravõitu abielupaar, kes jätavad ta üksi suurde majja hoolealuse järgi vaatama. Üks asi viib teiseni ning varsti mõistab Samantha, et tema tööpakkumisel on hoopis teistsugused tagamõtted.
The House of the Devil võib vähesel süvenemisel tunduda kui tavaline hirmulugu, milles polegi nagu mitte midagi erilist. Kõik oleneb minu arvates vaataja maitsest, sest nendele, kes on harjunud Ring`i, Grudge`i ja muude sarnaste Jaapani uusversioonidega, võib film jäädagi surmigavaks. Põhiline on siiski see, et tuleb aru saada, mida film õigupoolest taotleb ja kuidas filmi oma arusaamise järgi õieti hinnata. Eks see oleneb suuresti varasematest kogemustest. The House of the Devil juhatatakse sisse isegi mõnevõrra pika sissejuhatusega, kuid selle aja jooksul on võimalus peakangelannat tundma õppida. Film on sügavalt 80nendates. Juba algustiitrite ilmumine rõõmsalt tatsuva Samanthaga on 80nendad, mis 80nendad. Sulejope, lai tutimüts, kohevad juuksed, teksad ja valged kõrvaklapi juhtmed juuste alt paistmas on kõik kokku niivõrd retrohõnguline, et paraku ei anna mitte miski mõista, et tegu oleks õudusfilmiga. Kogu see harjumatu kombinatsioon paarikümne aasta tagusest ajast ja vaikselt teadmatust külvavavast tempost on sobilik alus laskmaks tunnetada toonast hõngu, muusikat ja värvi. Selle külje pärast on märgatavalt palju vaeva nähtud. Justkui oleks film valmistatud 80ndate tehnikaga. Vahet pole, et vahepeal on sada imet juhtunud, aga The House of the Devili jaoks oleks justkui nagu ajast tagasi mindud. Kui ma ei teaks fimidest mitte kübetki, siis Ti Westi loometöö peale sattudes arvaksin kohe, et film on arvatavasti 1980date algusaastatel valminud. Ei hakka varjama, et mulle Samantha väga meeldis. Kellegil oli hea silm, et ta just Jocelin Donahue Samantha rolli valis. Parajalt uudishimulik ja nooruslik neiu, mitte nagu mõni totu, kes ei tee vahet päikesel ega kuul. 
Filmi peategelaseks on lisaks Samanthale ka hiiglaslik maja, kuhu naine ööd veetma läheb. Kummalised inimesed, kes naeratavad alatihti ja rõhutavad, kui väga on neil vedanud. Arusaamatud kokkulangevused, mille lapsehoidja paneb enda süüks, kuid kahtlus närib ikka, aga nagu põhjust ei olegi, sest mida pealtnäha meeldiva vanapaari majas ikka karta. Samantha sätib end sisse, uurib maja, käib teisel korrusel oma hoolealust otsima, kuid tulutult, vaatab televiisorit, kuulab muusikat ja tellib pitsat. Enda arvates veedab ta lihtsalt aega, aga kokkumäng on kokkumäng ja antud juhul ei olegi see pelgalt mäng, vaid ettevalmistus viimaseks ohverduseks. Kriiksuvad põrandalauad teisel korrusel, aegaajalt kuuldav kõndimine ja kellegi ilmselged toimetused, kuid uurimine ei kanna vilju. Keegi peidab end ülakorrusel. Miks? Teadmatus ei rahulda Samanthat ja aeglaselt pinget koguvas tempos püüab lapsehoidja leida kellegi või millegi, mis toimunut selgitaks. Aga vastust ei ole mitte kusagil näha, lihtsalt ei ole, kuid siis käib pauk ja kõik eelnev kaotab hetkega tähenduse ning 360 kraadi tegev kaamera annabki kauaoodatud vastuse, mis ei pruugi kõigile meeldida. Enne oodatud või mitte nii oodatud lõplikku pööret tuuritas film koos muretu kangelannaga mööda õudusfilmile kõige iseloomulikumate elementide vahel, mis tasusid end loomulikult ära. Iga pisemgi element tõi kaasa paraja doosi hirmutunnetust, mis oli ka väga oodatud, sest juba pikk aega pole ma näinud klassikalist rada pidi kulgevat horrofilmi, kus juba ammu tuntud ülesehitus on värske, uudne ja end väga tõsiselt võttev. Filmi ainsaks miinuseks loeks lõpupöörde, mis kulges liiga kiiresti ja vastuseid andmata. Vahel ei ole neid aga vajagi, vahel tõesti.
The House of the Devil on nagu värske tuul õudusfilmide vallas. Iganenu on taas saanud uue elu ja mille stiil töötab paremini kui kunagi varem.
9/10
Oehh, tõeliselt õudne film. Surmigav ja ma ei ole postituses mainitud uusversioonide fänn ;)
VastaKustutaEks paljudele võib ta olla jah tõeliselt surmigav, aga kui olla inimene, kes hindab detaile, millele kogu film on üles ehitatud, siis oleks arvamus vist vastupidine.
VastaKustutaIgaüks seda muidugi ei pea olema:D