The Polar Express 2004

Umbes 8 aastat tagasi nägi ilmavalgust Robert Zemeckise esimene animatsioon The Polar Express, mis talle kui filmirežissöörile omaselt ei olnud tegelikult ei midagi muud kui ühes motion capture`i tehnoloogiaga valminud animeeritud mängufilm. Alates sellest ajast on Zemeckise käe all valminud ka Beowulf ja A Christmas Carol ning iga filmiga on Zemeckis motion-capture`i abil püüdnud lippu kõrgel hoida. Seni viimane, 2009. aastal linastunud A Christmas Carol tõestas, et Zemeckise püüdlused ei ole luhta läinud ja et ta on tõepoolest suutnud luua kireva ja elavaloomulise animeeritud filmimaailma. Zemeckise soov luua täismahus arvutianimatsioon, kasutades tegelaste kujunduses performance capture`i võimalusi läks täide ja seda on tema kolme animatsiooni arengut vaadeldes ka kohe näha. Zemeckis pole aga mitte mingi uustulija, sest tema loomingu hulka kuuluvad tuntud filmid nagu Back to Future`i triloogia, Forrest Gump ja Who Framed Roger Rabbit?, What Lies Beneath ja Cast Away. Seepärast tunduski esialgu natukene veider, et seni ainult mängufilmide kallal töötanud lavastaja asub järsult animatsioone tegema. Siinkohal aga sündis vastupidiselt ootustele aga hoopis midagi erilist. Zemeckis ei ole kunagi animatsioone teinudki, tema kolm teost on animeeritud filmid nagu filmirežissöörile kohane.

2004. aastaks oli USA animatsiooniturgu valitsenud peamiselt Pixar ja Dreamworks ning seda enam tuli paljudele üllatuseks kui Zemeckis asus Chris Van Allsburgi lasteraamatu põhjal arvutianimatsiooni väntama. Filmi eelarveks tohutu 165 miljonit dollarit annab tunnistust tollase tehnika arengust seoses arvutianimatsioonide ja motion-cap`i suhtest, mis oli tollal alles metsikus arengujärgus. Zemeckise "Polaarekspress" on lugu poisist, kes on kaotamas usku jõuludesse, Jõuluvanasse ja jõuluvaimu. Ta tahab uskuda, et kusagil on olemas maagiline Põhjanaba ja seal elutsev Jõuluvana, aga olles oma õele vanem vend ei raha ta uskuda millegisse, mida ta ei näe ega tunne. Temas on Jõuluvana eksistentsi vastu isegi teatavat viha ja pessimismi. Ühel õhtul aga peatub poisi akna alla Polaarekspress: tohutu auruvedur, mille konduktor veel kahtlusi täis poisi endaga kaasa kutsub ja Põhjanabale sõidutada lubab. Rongis kohtub ta veel teistegi lastega, kellel kõigil on omad kahtlused Jõuluvana eksistentsi suhtes. Sisu on jõulufilmi tüüpstsenaariumiga igati vastavuses.

Jõuluteemaline lastekeskne film, mis jutustab usust ja kahtlustest jõuludesse. Siinkohal on täiesti mõistlik laskuda eelarvamuste küüsi ja lahterdada The Polar Express seda isegi nägemata lasteanimatsioonide sekka, mida võib ainult poole silmaga vaadata. Tegelikkuses on Zemeckise esimene katse vahest isegi tema parim animeeritud film, aga tänu tehnoloogia ebatäiuslikkusele on filmil ka tohutult palju eemaletõukavaid omadusi, mis lausa takistavad nautida pakutavat lugu ja seiklust. Seda probleemi suhteliselt keskpärasel Beowulf`il ja lausa suurepärasel A Christmas Carol`il enam ei olnud. Ja see lihtne asjaolu muudabki näiteks A Christmas Carol`il märksa toimivamaks elamuseks, kuigi kolmikust on kahtlemata omapäraseim just nimelt The Polar Express. Kui tähelepanelikult jälgida, siis kõik Zemeckise ponnistused animatsiooni vallas paistavad teravalt silma kui efektsed võõrkehad. Need on mängufilmid, mille puhul Zemeckis uskus, et arenenud animatsioonitehnika suudaks märkimisväärselt efektsemalt jutustada. Mis seal ikka, ilma katsetamata või proovimata kaugele ei jõua. Ilma Zemeckise püüdlusteta oleks praegune tase ehk isegi madalam.

The Polar Express ei ole tüüpiline lastefilm, mis kohustuslikus korras võimalikult palju nüansirikast komöödiat, seiklust, fantaasiat ja jõulude heasüdamlikkust näkku paiskab. Zemeckise lavatajatöö ja tema poolt ka osaliselt kirjutatud stsenaarium jutustab harjumatult teistsugust lugu, mis lõpuks jõuab ikkagi klassikalise jõulumoraalini, aga teekond selle harjumuspärase punktini on hoopis teisest mastist. The Polar Express`is on midagi väga painajalikku, unenäolist ja kohutavalt mängufilmilikku. Need omadused ei tohiks mitte ühtegi vaatajat petta ja lasta uskuda, et tegu on ainult heasoovliku lennuka lastefilmiga. Filmi tonaalsus on märgatavalt või ehk isegi harjumatult tõsine. Peaaegu täielikult puudub tüüpiline jõulumeeleoluga kaasnev melu ja jõuluaja siiras naiivsus. Need omadused on küll selgelt olemas, aga nad ei ole domineerivad nagu tavaliselt. Zemeckis võtab aega ja loob kõige esimesena meeleolu. Selleks ei kasuta ta ära jõuluaja toredust, vaid oma peategease rahutut maailma. Filmi esimene vaatus põhinebki suurel määral väikese poisi rabeleval käitumisel. Meeleolu muutused nii tegelases kui ka pildis tulevad ja lähevad, aina ootamatumalt ja kiiremini. Korraga ei tea nii vaataja kui ka tegelane, kuhu see kõik nüüd edasi liikuma peaks.

Zemeckis on mängufilmide lavastaja ja ta ei loobu sellest eelises ka oma esimese animatsiooni meisterdamise juures. Mängufilmile omast liikumist ja arengut on tunda pea igas tähtsamas episoodis ja üleminekus. Ainuke hetk, kus see kaob on filmi viimane vaatus, sest kuna Zemeckis ei ole kunagi varem teinud imalaid ehk siis antud juhul jõuluimesse uskuvaid lastefilme, mille tõttu on filmi viimases vaatuses seda ääretut imalust ka teravalt tunda. Kuna film baseerub siiski lasteraamatul, peab seekord Zemeckisele andeks andma. Siinkirjutaja jaoks rikkus lõpp ära filmi originaalse tunnetuse. Tunnetuse, mis koheselt eristas filmi kõikidest teistest samalaadsetest USA jõulufilmidest-ja animatsioonidest. Filmi režii on äärmiselt intrigeeriv, eriti just animatsiooni seisukohalt. Suured plaanid nägudest, lennukad kaadrid üle liikuvate või liikumatute objektide ja isepäiselt eri nurkade all paiknevad kaadrid, mis on enamjaolt iseloomulikult pigem mängufilmidele. Filmi painajalikku unenäolisust rõhutab ka vaikselt töötav helimaastik. Kui filmimuusika kui selline on enamjaolt toretsev ja seikluslik, siis filmi helitöö toetab Zemeckise režii iseärasust tekitamaks vaatajas ootusärevust ja salapära.

Stsenaarium on aga hoopis teisest mastist, sest arenevas loos võtab pea alati võimust liigagi ülepaisutatud lapselik naiivsus, rõõmus seikluslikkus ja kõige lõpuks ka usk jõuluimede erakordsusse. Kui filmi esimesed kümmekond minutit ei suunaks vaatajat tundmatutele ja salapärastele radadele, siis jõulufilmile omane melu ei hakkaks ka nii väga häirima. Siinkohal saab aga välja tuua erinevad tegelased ja loo arenguetapid, mis üheskoos aitavad filmil muust massist eristuda. Tom Hanksi mitmikrollidest on kõige meeldejäävamad kindlasti rongi katusel aega veetev kodutu ja Polaarekspressi konduktor. Need kaks tegelased nagu ka paljud teised mõjuvad ootamatu ja rohmakana ning hoiavad filmi salapärasuse kaant kõvasti kinni. Peategelase suhtlemine nende kahe tegelasega toovadki kaasa vast kõige intrigeerivamad episoodid, mis toovad esile ehk isegi õudustäratava tonaalsuse. Lisaks suurepärasele režiile on loo areng samuti üks suurimaid õnnestumisi. Enamik filmist leiab aset rongis, milles peategelane suhtestub ülejäänud kaaslastega. Igaüks teenimas oma eesmärki ehk taastamas usku jõuluimesse.

Kogu filmi moraal kusjuures ongi soov ja tahe uskuda millegisse kaunisse, säravasse, siirasse ja heasoovlikku nagu jõulud ja kõigi laste lemmik Jõuluvana. Samal ajal satub rong oma teekonnal erinevatesse ohtlikesse olukordadesse, mille toob eriti ilmekalt esile motion capture animatsiooni eripärad.  Tegevustik on lennukam, fotorealistlikum, maalilisem, sujuvam ja on võimeline liikuma mis tahes moel ja kujul. Oleks film keskendunud ainult erinevatele pöörastele situatsioonidele nii rongis kui ka Põhjanabal, siis oleks olnud tegemist üsna tavalise lähenemisega. Mõistetavalt õnnestus The Polar Express`i loo struktuur tänu algmaterjalile ja eks tänu sellele Zemeckise üllitis eriskummaliselt kutsuvalt töötabki. Filmi ainsaks, aga kõige mõjuvamaks komistuskiviks on inimtegelaste näoilmete animatsioon. Kuna tollal ei olnud näitlejate nägude ülekanne animatsiooni eriti tõhus, siis mõjuvad enamik tegelaste nägusid äärmiselt inetu ja eemaletõukavana. Ainult need vähesed tegelased, kelle nägu oli enamus ajast varjatud või kes olid piisavalt ilmekalt vormitud suutsid muidu väga tobekoomiliste tegelaskonna kuidagi moodigi päästa. Aga kui sellest märgatavast veast mööda vaadata, siis ülejäänud ponnistustega võib vägagi rahule jääda.

Robert Zemeckise The Polar Express on senisest kolmikust kõige selgemini eristuvam nii lavastuse kui ka animatsiooni omapära poolest. Film kannatab meeletult ilmetu ja inetu näoanimatsiooni tõttu, aga lugu, lavastus ja motion capture animatsioon paistavad silma kui originaalne kompott, et luua meeldejääv jõulufilm.
7/10

Performance capture

14. PÖFF: L`Illusionniste 2010

Lavastaja: Sylvain Chomet

Vananev mustkunstnik ei suuda leida endale ja oma trikkidele rahulolevat publikut ja nii ta suundubki Šotimaa rannikukülla, kust naastes on tal kaaslaseks noor tüdruk, kes aitab illusiooni loojal nii mõndagi mõista.Tänavusel Animated Dreams`i ehk PÖFFi avapäeval linastunud The Illusionist ehk originaalkeeles L'Illusionniste põhineb prantsuse suurlavastaja Jacques Tati poolelijäänud stsenaariumil, mis toob taaskord luubi alla Härra Hulot`iliku tegelaskuju. Maaliliste taustadega varustatud animatsiooni lavastajaks on Sylvain Chomet, kelle varasemaks tööks on isegi Cannes`il esinenud Les Triplettes de Belleville, millele iseloomulik unikaalne animatsioon tõi Chomet`ile palju kiitust. Vaatamata oma lühiksesevõitu karjäärile on Chomet püüdlik ja samuti ka parajalt palju furoori tekitanud. Furoor seoses Jacques Tati stsenaariumiga, mis oli Tati pühendumus oma tütrele Sophiele, kellega ta oma elu ajal just palju ei tegelenud. Teisalt on ka välja ilmunud info, et Tati vanim tütar, kes on Tati perekonna ainus elus olev liige, väidab, et isa kirjutas The Illusionisti just temale. Raske nüüd öelda, kellel siis õigus on. Eriti just siinkirjutaja puhul, kes seda poleemikat vaatab väga võõra pilguga. Sylvain Chomet on igal juhul hakkama saanud kauni ja vahest isegi meisterliku mõõtu animatsiooniga, mille põhiteemaks on igihaljas armastus ja suure kaaluga ohverdused, mis armastuse nimel tehakse või peaks tegema. The Illusionist peegeldab ka Tati soovi leevendada pingelist suhet oma tütre/tütardega, kellelt ta vähemalt ligipääsetavate andmete väitel soovis andestust saada. Stsenaarium, mis kirjutati 1956. aastal jõudis ekraanile alles 2010. aasta viimastel kuudel. Täpsemini öeldes reede õhtul kinos „Sõprus“ pärast Animated Dreamsi avafilmi, milleks oli Mati Küti eriskummaliselt muljetavaldav „Taevalaul“.The Illusionist on lihtne lugu vananevatest inimestest. Vanad nii seest kui ka väljast. Need, kes jõuavad ammutada tahtejõudu muutumaks koos ülejäänud maailmaga ja need, kes seda ei leia ning loobuvad vajudes unustusse pimedas tänavanurgas. Vananev nii meetoditelt kui ka välimuselt muidu väga muhe ja sõbralik mustkunstnik rändab punktist punkti leides ees nii pettumust publikust kui ka oma tööandjatest. 50Ndate uued tuuled on võimust võtmas ja vanad trikid noorte jaoks enam ei tööta. Seetõttu rändab heatujuline ja igasugu veidrusi uudishimulikult jälgiv mustkunstnik linnast linna. Jõudes viimaks Iirimaa kalurikülla kohtab ta sooja vastuvõttu ja lahkudes saab ka kaaslaseks noore seiklusalti tüdruku, kes usub, et kummaline mees ongi ehtne maag. Isale ja tütrele omaselt malbe suhe, mis valgub eri asukohtade maalilistel taustadel lahti, on universaalne. Tati ja Chomet`i koostööl valminud ja viimase abil lõpetatud lugu ei ole otsekohene pajatus. On ainult üks pidev tegevusliin, mida on tunda ja näha. Domineerib mustkunstniku ja noore tüdruku iseäralik suhe, mille arenedes muutub filmi pealkiri aina enam sisuga haakuvamaks. Peategelane on väga Hulot`ilik ja kui välja arvata muidu üsna ebatati`lik helikujundus on kogu film Tati`le omaselt vähese arusaadava dialoogi ning rohke ja rohke heliliselt tugeva, mõjuva, tuntava, kuuldava küljega. The Illusionist on nagu tummfilm, kus kogu sisuarendus tuleb esile läbi miimika ja pideva tegevuse, millel ei ole korduvat joont, mida pidi kogu film edasi areneb. Ülevaatlikult lendlev lugu puudutab nii ühiskonna kiiret arengut kui ka aeglaselt ja omasoodu ajas liikuvat eluolu, kuhu mustkunstnik filmi alguses ka jõudis ning kus film oma päris õige alguse leidiski.Oma maaliliste taustade, täpsete detailide ja inimlike joonistatud tegelastega mõjub The Illusionist värske ja uudsena. Juba arvutianimatsioonidega harjunud publik tunneb end kindlasti rahuldatuna kui vaatab tavaformaadis käsitöömeistrite suure vaevaga valmistatud animatsiooni, mis on justkui nagu pärit aastate tagant. The Illusionisti võlu peitub kahtlemata võrratus muusikas, kaunis mitmekülgses animatsioonis, huvitavates erinevate probleemidega tegelastes, kes ükshaaval või kõik korraga ilmestavad illusionisti ja noore krapsaka tütarlapse isa ja tütrelikku suhet. Üks õpetab teist ja vastupidi. The Illusionist on humoorikas, nüansirikas ja ka elavaloomuline. Ei teki tunnet, et vaatad lihtsalt ilusat pilti, kuigi tänu kaunile kujundusele tekib see tunne nii või naa, aga sellest sõltumata elab The Illusionist oma elu. Väärikalt, mõtlemapanevalt ja põnevalt.

Teeb südame soojaks. Teeb tõesti.
8/10

Vexille 2007

Lavastaja: Fumihiko Sori
Osades: Meisa Kuroki, Shosuke Tanihara jne.

Aasta 2077. Jaapan on juba 10 aastat varjunud ülejäänud maailma pilkude eest ja nüüd püüavad ülejäänud riigid eriüksuse SWORD abiga tungida saareriiki, mille saladused võivad osutuda hädaohuks kogu inimkonnale.CG anime on uuenduskuur traditsiooniliste animede hulgas, kuigi niiviisi sõnastades jätan pigem endast kummalise mulje. Pigem tahaksin öelda, et animede uus laine on meeldiv, aga kindlasti mitte etem kui vanad head stiilid. Eksperimentaalsed loovanimatsioonid Jaapanist on justkui nagu James Cameroni halvad unenäod. Mis siis, et miimika jäljendamise tase on ikkagi Cameroni käte vahel, on Jaapani stuudiod suutnud luua juba fotorealistlikkust taotlevad arvutianimatsioonid, mis omalaadsete hulgas säravad nagu tänavalaternad pimedal talveööl. Usun, et tuntud animestiilid ei kao mitte kusagile, aga eks ongi juba viimane aeg kombata või siis ületada seniületamatuid piire. Appleseed, Appleseed Ex Machina ja käesolev 2007. aasta anime on õnnestunud omapärase, leidliku ja visuaalselt vägagi köitva universumi loomise poolest. Vexille`il ei seisa selja taga tuntud manga või animeseriaal. Tegu on rohkemal või vähemal määral iseseisva maailmaga, kuigi tuntud animede teemade ja nende käsitlusviisidega varustatud. Vexille otsustab juba varajastel alguminutitel, et originaalne püant ja selle käsitlus on parim viis pakkumaks uut ja põnevat utoopilist maailmakorda. Vexille`i võlu ei seisne ainult visuaalset maisupala pakkuvas CG animatsioonis, vaid üllatavalt tõsiseltvõetavas sisus ja inimtegelaste peaaegu et perfektses kujutamises. Erinevalt Appleseed`i filmidest on püüd jõuda inimemotsioonidele võimalikult lähedale vägagi tuntav ja tajutav. Silma hakkab rõhutamine päikesele ja muudele ilmastikunähtustele, mida arvutianimatsioonides just väga tihti ei kohtagi. Vastukaaluks suurejoonelistele action-stseenidele keskendub Vexille pigem eksistentsiaalsemale temaatikale, milleks on taaskord inimene, tehnoloogia ja inimlikkus. Olgugi, et mitmetes stseenides demonstreeritakse CG anime võlusid, on Vexille lähedane sugulane rohkem Ghost in the Shell kui Appleseed.Vexille on atraktiivne tänu salapärasele sissejuhatusele ja intrigeerivale avastusele, milleni jõutakse küll kiirelt, aga selle järel tempo taandub ja hetkeks võib sulgeda silmad, et rahulikult hingates endasse tõmmata Jaapani isolatsiooniaastate tagajärgi. Müsteerium, mis rabab efektiivsemalt kui mistahes hull teadlane pimedas laboris. Peategelaseks ongi Vexille, kes kuulub SWORD`i nimelisse üksusesse, mis saab ülesandeks tungida totaalsesse isolatsiooni langenud Jaapanisse, et välja nuhkida jaapanlaste viimase 10 aasta tegevuse tulemus. Vexille`i ja tema meeskonna raske ülesandega kaasnevad ka paar kohustuslikku intriigi, mis peaks tegelastevahelisi suhteid veelgi keerulisemaks ajama, kuigi need ei omanda kordagi elulist tähtsust. Kogu tähelepanu suunatakse ainult Jaapani suurele saladusele ja kuidas selle tagajärgedega toime tulla. Taaskord tegeletakse vaba tahte, inimlikkuse ja inimhinge puudutavate küsimustega. Vexille ei võta kasutusele stililiseeritud taktikat kujutamaks lennukaid võitlusstseene või lahinguid, pigem võib eest leida hoopis targa ja mõtlemapaneva anime, mis laskub mõningate mööndustega oma nimekate eelkäijate sekka. Vexille`i ei ole aga vigadeta ja sellest on tegelikult isegi väga kahju. Meelehärmi võib tekitada karakterite vähene areng ja lühike ülevaade utoopilisest Jaapanist, mis sisaldab endas pealtnäha niivõrd palju materjali, mida saanuks edukalt rakendada muidu üllatavalt originaalsele ideele. Tegevuspaigad on pigem filmilikumat laadi, sest värviküllased vaated inimestemerele või piiritule kõrbele oleks justkui nagu kaameraga üles võetud. Karakterites toimub aga piisav kogus muutusi, et nende motiive mõista ja ühes nendega hirmuäratava tulevikustsenaariumi üle muljetada. Kuni lõpunminutiteni on Vexille teatud määral nagu road movie`lik sirge seljaga tammuv kivikõva ulmeseiklus, mida rikastab kaunis animatsioon, lennukas tegevustik ja paeluv idee, kuid taaskord satutakse lihtsate valikute sohu ja viimastest olulistest minutitest sünnib mittemidagiütlev finaal. Kas stsenaristidel said mõtted otsa või otsustati lihtsalt traditsioonilise suuna kasuks?Raske öelda, aga kahtlemata on Vexille omanäoline maiuspala. Seda küll varjutavad mitmed kaheldavad valikud, mis taandavad filmi tegelikku väärtust, kuid ikkagi peaks tõdema, et kauni välimuse all on peidus tugev süda.

7,5/10Vahepeal ilmusid välja Dune`st tuntud liivaussid, kes seekord ei olnud lihast ja luust, vaid hoopis metallist.

Wonderful Days 2003

Lavastaja: Moon-saeng Kim

Tulevikus on maailm laastatud sõdade ja keskkonna saastamise mõjul. Viimaseks kantsiks on sirgunud Ecoban, mis jätkab enesehävituslikku tegevust. Ecobani agent Jay hakkab kahtlema suurlinna metoodikas ja ühendab jõud vastupanuvõiltejatega, et Ecobani tegevus lõplikult maha suruda.Wonderful Days ehk amerikaniseeritult Sky Blue on minu esimene kogemus Lõuna-Korea animatsiooniga ja ega ta suurt tavalisest animest erinegi, kui välja arvata tegelaste kujundus ja iseloomulikud loomuomadused. Kõiksugu plakateid vaadates tekkis lootus, et tegu on isegi väga omapärase ja animatsiooni poolest leidliku teosega, kuid nendest kahest ootusest täitus vaid viimane. Keskne sisu, mille ümber tegelased vaevarikkalt tegutsevad, on juba kuskilt kaugest või isegi lähemast tulevikust tuttav ja vahest isegi liiga etteaimatava sisulahendustega. Siiski ei saa väita, et Wonderful Days`i ei kõlba vaadata või et sellele ei maksa aega raisata. Ikka maksab, sest lugu, nii ebaoriginaalse sisuarendusega kui see on, suutis end maksma panna ja üheskoos omalaadse teostusega muutuda põnevaks tulevikunägemuseks, mille jooksul pakutakse nii mõtlemisainet kui ka parajas koguses ootusärevust. Wonderful Days ei ole nagu Ghost in the Shell või The Place Promised In Our Early Days, kus peategelane oli ja jäi loo pidepunktiks. Siin tegutsevad tegelased küll mitmel eri tasandil, kuid kunagi ei süübita karakterisse, et teda esitleda kui maailma viimast lootust või ei tähtsustata nende rolli tumedas tulevikukeskkonnas. Võib olla on see isegi hea, sest seeläbi ei minda mööda tuntud radu, kus alati on olemas keegi üks ja ainus, kuid siiski kaotab Wonderful Days päris palju pinget just tänu lõdvale karakteriarendusele. Keskkonna saastamise tagajärjel on maailm alates tänasest päevas sada aastat hiljem kattunud pimedusega ja kõikvõimalikud ennustused on täide läinud. Sinist taevast peaaegu et üldse enam ei eksisteerigi ja nii rikkad kui ka vaesed elavad tumedate pilvede all. Sisuline pool peibutab eelkõige idee hea teostusega, aga tänu ebaoriginaalsele arendusele ei teki korralikku sidet ei tegelaste ega ka esitletava maailmaga.

Viimane aspekt on muidugimõista vaieldav, sest CGI animatsioon ja fotorealistlikud taustad teevad oma tänuväärse töö, et pakkuda mitte just väga detailset silmailu, aga see-eest efektset liikuvust ja silmapaistavaid taustasid sünge visiooni kujutamiseks. Wonderful Days loob huvitava, kuid mõnevõrra igava vastasseisu kahe erineva maailma vahel. ECOBAN on organisatsioon, mis elatub keskkonnast ja ongi väiksema skaalaga apokalüpsise põhjustaja ning lihtinimesed, kes elavad ECOBAN`i suurlinna äärealadel elatudes tööstusest ja üha suurenevast mässumeelsusest nende orjastajate vastu. Visuaalselt ja atmosfäärilt on keskse loo taust igatipidi paigas, et mõjuda rahustavalt nii silmale kui ka mõistusele, ent lahendus kõikidele maailma probleemidele, mida ECOBAN on põhjustanud, ei rahulda mitte mingil juhul suurepärast animatsioonitehnikat. ECOBAN`i agendi Jay dilemmad on veenvad, kuid tähtsusetud tänu etteaimatavuse kõrgele tasemele. Tema ja vastaspoole võitleja Shua sõprus ja eneseohverdus maailma hüvanguks on filmi läbivaks ja ühtlasi ka kaasahaaravamaks küljeks. Aktuaalne postapokalüptiline maastik on igati tore oma inimeste ja ülesehitusega, kena ja rahustav nii pildi kui ka muusikavaliku poolest. Jay tegelaskuju meenutas kohati major Motoko Kusanagit Ghost in the Shell`st, kuigi viimase karakteriarendus on etem kui antud teoses. Korea keel kõlab kummaliselt, sest minu kõrv on viimasel ajal harjunud jaapani keelega, aga kuna mõlemad on meeldivad, siis pole mingit probleemi. Kaalusin ka WD`i inglise keelse versiooni vaatamist, kuid õnneks IMDB kommentaar ütles dubleeringu kohta nii mõndagi negatiivset. Ma nii või naa pooldan originaali isegi siis, kui dublaaž on õnnestunud.

Silmailu pakkuv, sisult küll juba tuntud teema, aga vähemalt on esitus suurepärane.

6/10

5 Centimeters Per Second 2007

Lavastaja: Makoto Shinkai

Kolm lugu armastusest, kohustustest ja otsustest läbi koolinoore Takaki silmade.

Makoto Shinkai episoodiline teos püüab veelgi rohkem laieneda inimeseks olemise poleemilisele tasandile ja püüab sellele anda lahendusi läbi teostuse, mille ilu jääb kauaks meelde. Puudub igasugune ulme nagu Shinkai eelmistes animedes. "5 Centimeters Per Second" koosneb kolmest osast. Iga loo läbivaks jooneks on täiskasvanuks sirguv koolinoor Takaki, kellel mõlgub meeles kunagine sõbranna Akari. Teemadeks lapsepõlve rõõmud, otsutamishetked ja lõpuks sooritatud valikutega leppimine. Shinkai on hüljanud igauguse ebamaisuse ja suundunud kõige kõrgematele inimlikele tasanditele. Vahel kisuvad arenevad lood väga emotsionaalseks kätte, võib olla isegi liiga tundeliseks, et toimuvasse tõsiselt suhtuda. Esimeses osas reaalsusega probleeme ei tekkinud, aga teine osa Takaki uuest klassiõest Kanae`st kannatas tunnete ülekülluse all. Ei saagi otseselt öelda, kas see on halb või mitte, aga tõenäoline stsenaarium kippus kaduma koos liiga emotsionaalse ja uskumatult häbeliku tegelasega. Võib olla on väär seda karakterit laita, aga samas sooviks tundeküllases loos näha arenevat armastust, mis ei tunduks liiga ülepingutatud. "The Place Promised in Our Early Days" pakkus ka samalaadset suhet poisi ja tüdruku, mehe ja naise vahel, aga sellel õnnestus siiski jääda reaalseks/kahe jalaga maa peale.

Kui välja arvata teise episoodi ülepingutatud armastuse, siis on Shinkai jällegi hakkama saanud imetabaselt kauni kunstnikutööga. Kõik on taaskord temale väga iseloomulik, aga õnneks mitte end liialt kordav. Siin ja seal leidub elemente, mis viitavad selgelt Shinkai eelmisele kahele üllitisele. Teine osa seostus "Voices of A Distant Star`iga" ja kolmas osa "The Place..."", kuid mitte otseselt, vaid pigem kaudselt. Makoto Shinkai armastab kaugeid ja avaraid vaateid loodusest, linnast või taevast. Vaated on alati esitatud aeglase rütmiga ja need on pea alati taustaks loo peategelastele. Midagi väga kauget ja müstilist suudab Shinkai luua talle omase kireva värvidemängu ja muusika abil. Vaatamata mõningasele möödalaskmisele on ka "5 Centimeters Per Second" igati arvestatav teos, milles esineb juba väga tuttavaks saanud teemasid, kuid õnneks on need nauditavad tänu Shinkai animatsioonile ja Tenmoni muusikale. Tuule tekitatud liikumine, taevas, pilved ja ilmaruum on kõik väga olulised elemendid, mille abil Shinkai jaotab laiali tegelaste tundeid ja mõtteid minevikust, olevikust ja tulevikust. Paistab, et Shinkai naudib väga kolme tema viimast filmi läbivat teemat. Armastus ja selle kõikehõlmav jõud on Shinkai pärusmaaks. Ta suudab seda luua väga kaunilt ja poeetiliselt. Antud teose puhul jääb ainsaks miinuseks ennastkordav stiil, mis ei leidnud endale uut suunda nagu eelmise kahe anime puhul.

Vaatamata kõigele on "5 Centimeters Per Second" ilus lugu väga kauni animatsiooniga. Kuid tuleb tõdeda, et liiga palju head ei ole ka hea.

8/10

The Place Promised In Our Early Days 2004

Lavastaja: Makoto Shinkai
Sõbrad Hiroki, Takuya ja Sayuri elavad poolitatud Jaapani põhjaosas. Päevad mööduvad ühe uute konfliktidega kahe riigi piiril, aga sõpru see eriti ei puuduta. Nemad naudivad üksteise seltskonda ja suve, mille jooksul võib kõike juhtuda. Lõunapoolel kõrguv salapärane torn kuulutab aga hävingut ja ühtäkki ongi noored igaveseks seotud kahe riigi vaenu ja müstilise torni saladusega.

Makoto Shinkai 2002. aasta lühianime "Voices of A Distant Star" oli ühteaegu emotsionaalne ja kummastav lugu armastusest ja selle määramatusest. Oma lühikese kestvuse kohta oli tegu oskuslikult animeeritud looga, mille melanhoolsesse tooni segati armastust ja segaseid tundeid loova tuleviku. "The Place Promised In Our Early Days" on Makoto Shinkai esimene täispikk animefilm, mis laenab nii stiili kui ka vormi oma väikesekasvuliselt eelkäijalt. Laenamine kui selline ei ole antud juhul otseselt mõistetav, sest Shinkai on taas filmi peamine looja ja seekord ongi ta märgatavalt suurenenud eelarve abil loonud oma täpsete näpunäidetega justkui täiuslikuma versiooni "Voices`st". Tegelikkuses on filmid teineteisest selgelt eristuvad juba areneva idee ja sellele lähenemise poolest. Paralleeluniversumid, rõhutatav unenäolisus ja kauguses ähvardav, aga ometigi ligitõmbav üüratu jõud on tuttavlik juba ka "Voices-ist", kuid Shinkai joonistab seekord välja terve maailma ja laseb melanhoolse tooniga karakterikesksel lool rahulikult areneda.

Kui animest rääkida, siis lahterduvad need igaüks eri sahtlitesse, mis on tegelikult osa ühest suurest kapist. Lõbusad, emotsioonide-ja fantaasiarikkad, tundeküllased ja seikluslikud animed - neid esineb vast kõige enam. "TPPIOED" esindab kahtlemata tunnete-ja karakteripõhiseid ametivendi, mis huvituvad ka tehnoloogia arengust ja tulevikumuusikast, kuid eelistavad siiski jääda inimlikuks. Umbes nii Shinkai täispikk üllitis töötabki. Kaadervärk toimib parasjagu haaravalt ja mõtlemapanevalt, kuid kogu lugu ei ole pühendatud sci-fi eri tahkudele, sest film pühendab selles halvaendelises tulevikuvisioonis oma aja tegelastele ja nende taustale. Täiesti piisav kooslus, et end antud anime värviküllasesse maailma ära kaotada. Lugu kolmest sõbrast, kolmest elusaatusest ja kõikepurustavast armastusest, mille mõistmiseks peab ületama kõik barjäärid, on igati nauditav, kui seda serveeritakse kirevate värvitoonide ja omapärase animatsiooniga. Mainimata ei saa jätta ka stsenaariumi kõrget taset. Tase, mis hoiab elavana nii esitletava tuleviku süsteemi kui ka tegelaste terviklikkuse Shinkaile omases tundelisuses. Miinuspooleks ainult nii palju, et stsenaarium kippus liialt palju eri teemadega mängima. Ühel hetkel on põhikohal karakterid, torn ja tulevik, kuid poole filmi pealt muutub kõik ja esikohale tõstetakse torni tegelik eesmärk ja selle ümber toimuv sõjaline seisukord.

Iseenesest intrigeeriv kooslus inimlikkusest, tulevikunägemusest ja ulmest, mis on pigem kaarik, mida lugu edukalt enda järgi veab. Film oli siiski pühendatud armastusele ja seda oli tunda ka ulmelise poole ebaterviklikusest. Mõte kaheks vaenutsevaks pooleks jaotatud Jaapanist manab silme ette Korea poolsaare olukorra. Kaugel taamal taevalaotusse kaduv torn erutab kolme sõbra meeli. Õigemini Hiroki ja Takuya meeli, sest noor kooliõde Sayuri huvitub rohkem suvest, sõpradest ja unenäost, mis teda alatihti kummitab. Animatsiooni õrnus ja kohatine ülevoolav maalilisus on tegelaste suhtes helde. Ei midagi ülepakutavat ega naeruväärset. Emotsiooonid on vaoshoitud ja delikaatsus on igast nurgast välja paista. Hirmuäratav ja aukartust tekitav torn muutub loetud minutitega üha tähtsamaks objektiks, kuhu poole üheskoos teadlikult või teadmata püüeldakse. Sõpruse lagunemine ja armastatud tüdruku äkilise kadumise lahendus on juba alguses kindlaks määratud salapärasusele igati vastav. Jaapani animaatoritele omaselt nauditakse tundeid ja tehnoloogiat omavahel segada. See on neile väga iseloomulik, sest pea igas animes on võrdlusmomente isegi siis, kui tegu on täiesti erineva lavastaja ja filmiga.

Kui stiil kipub filmist filmi korduma, siis tuleb hakata juba kriitilisema pilguga vaatama, aga antud juhul on "TPPIOED`i" sugune anime värske ja uudne elamus. Makoto Shinkai muusikaliseks usaldusisikuks on muusik Tenmon, kes lõi helilise külje nii "Voices-ile" kui ka käesolevale filmile. Ka Shinkai viimasele kahele teosele "5 Centimeters Per Second" ja "Children Who Chase Lost Voice from Deep Below" lõi muusika just nimelt Tenmon. Tundelised ja mõtliku alatooniga klassikaliste instrumentide segused palad tagavad oluliste hetkete meeldejäädavuse ja kaasahaaravuse. "The Place Promised In Our Early Days" mõjub pikana nagu selle inglisekeelne pealkirigi. Vahest isegi aeglase ja ühel kohal tammuvana, kuid see ei vasta siiski tõele, kui võtta vaevaks ja süveneda pakutud universumisse, selle karakteritesse ja Shinkai rõhutatult omapärasesse kunstilisse nägemusse. Olgu see paralleeluniversum või mitte, aga karakerikeskne lugu võtab tuurid üles iga mööduva minutiga, et lõpetada suurejoonelise emotsionaalse pauguga.
 

Tunneterohke anime oma parimas vormis.

9/10

Ghost in the Shell 1995

Lavastaja: Mamoru Oshii

Aasta 2029. Tokyo. 9. osakond tegeleb tehnoloogial põhineva kuritegevuse ärahoidmisega ning üksuse uueks ülesandeks on end Puppet Master`iks nimetava terroristi tabamine. Puppet Master tungib ohvri ajju ja loob ohjeldamatuid illusioone. Tema põhieesmärki ei paista keegi teadvat ja seda püüabki 9. osakond välja uurida.

Eksistentsialism on ulmeradadel niivõrd tuntud ja paeluv teema, et nii uued kui ka vanad väljendusvahendid pakuvad läbi väga erinevate keerkäikude sellel teemal palju mõtlemisainet. Olgu selleks Terminaatori seeria küborgist peategelane või Matrixi triloogia laialivalguv süsteem, mis haarab endasse kogu reaalsuse sealhulgas ka inimese oma igivanade dilemmadega. Alati satub eksistentsi küsimuse ümber tekkinud arutelu keskseks teemaks eetilised ja moraalsed otsused, mida sooritavad inimlikkusest kaugenenud olendid, poolinimesed/masinad või puhas tehisintelligents. "Ghost in the Shell" on nö. üks paljude seast, mis paistab silma eelkõige originaalse animatsiooni ning paeluva idee arenduse poolest. 1995. aastal laineid löönud Jaapani samanimelise cyberpunk mangal põhinev anime tutvustab tulevikku, mis välimuselt ei erine tänapäevasest maailmapildist ja inimestest, aga siiski eristub "Ghost in the Shelli" visioon ühe väga olulise ja tänapäevalgi teoreetiliselt algstaadiumis oleva täienduse poolest.

Virtuaalreaalsus ja selle laienemine inimõistusesse, et lihtsustada interaktiivset suhtlemist nii inimeste kui ka opereeritavate masinate vahel. Ilusa eesti keelse pealkirjaga "Hing anumas" pakub tulevikuversiooni, kus inimajuga on võimalik mägesid liigutada ja silme ette ilmuva internetiühendusega vaadelda ja reageerida kiiremini kui peastaabis pesitsev masin, mis on juba iganenud arusaam arvutist. Lihtsalt torkad juhtmed kuklasse ja oled ühenduses kogu käsitletava süsteemiga. Tänaval jalutavad lihtinimesed ja terroriste jahtivad eriüksuste liikmete bioloogiline keha on varustatud mehaaniliste lisadega, et asendada hävinenud kehaosi või et arendada end veelgi efektiivsemaks sõduriks.

Peategelane Matoko Kusanagi on korravalveüksuse 9. osakonna juht. Ta on küborg ja juba ammu minetanud oma tõelise "mina". Kergesti kokkulapitav, aga samas ka äärmiselt tõhus relv terrorismivastaseks võitluseks. "Ghost in the Shell" pakub tulevikku, selles peituvaid tegelasi, ülemaailmset internetivõrku ja ohte, mis see endas kätkeb. Üheks sellises ohuks ongi juba eelnevalt mainitud Puppet Master, kes tungib inimmõistusse ja laseb idaneda võltsreaalsusel, mida ohvrid varmalt järgima asuvad. Kahtlemata intrigeeriv ja küsimusi tekitav idee, aga kindlasti terviklikumal mangal põhinev animatsioon ei suuda täita juba eos püstitatud potentsiaali loomaks veelgi meelierutavam lugu keset küberajastut. Jaht Puppet Master`ile on aeglane ja lünklik ehk ebaterviklik stsenaarium jätab tühimikke, mis ei lase kaunist kesta täiel määral nautida, olgugi et kõikehõlmav idee inimhinge ja tehisinimese ühildumisest jõuab oma kulminatsioonini kaunilt ja graatsiliselt.

Animatsiooni tase on oma aja kohta üsna hästi säilunud ja nägemus linnast, selle koledusest ja ilust, on maaliline ja oma ülerahvastatuses vägagi ligitõmbav. Olles veel kord positiivselt meelestatud, oleks sobilik veel lisada, et läbiv muusika kehtestab kuratlikult hästi tunnetuse, et müsteerium vajab lahtiharutamist ja midagi müstilist varjab end pimeduses. Kõiki püstitatud tahke "Ghost in the Shell" ei puudutanud, kuigi potentsiaal oli selleks täiesti olemas ja seda kõike tänu veidi hüplikule stsenaariumile, mis ei suutnud paigal püsida ja toimuvat õieti analüüsida. Mamoru Oshii ei huvitu täpsest uurimistööst ja lineaarsusest. Oshii`le on tähtsam analüüsida oma lugu, maailma ja tegelasi rohkem temaatiliselt, kasutades selleks elemente, mille abil defineerida inimeseks olemise hinda futuristlikus ühiskonnas. 

"Ghost in the Shell" märkimisväärne saavutus nii idee kui ka teostuse poolest. 1995. aastast ei ole teist nii mõjuvat filosoofilise kallakuga anime`d, mis lisaks sügavusele pakub visuaalselt mitmekülgsust ja detailirohkelt välja joonistatud maailma. 

8/10