reede, 27. veebruar 2009

Punisher: War Zone 2008


Lavastaja: Lexi Alexander
Osades: Ray Stevenson, Dominic West, Doug Hutchison, Colin Salmon jne.

Fletchu filmiblogi niiöelda õhutusel võtsin südame rindu ja vaatasin selle imeasja ära ning ka mina pean tõdema, et tegemist ei olnud üldsegi halva filmiga, sest korraliku ja lõbusa meelelahutuse saab uuest Punisheri möllust kenasti kätte. Stevenson on selgelt õigem valik karmi kättemaksja rolli, sest Thomas Jane´i Punisher oli liialt nõrguke ja kergelt peksa saav. Sisu leiab aset pärast Frank Castle aka Punisheri verist kättemaksu oma naise ja lapse tapjatele ning nüüd ta murrab jõuliselt maffiaperekondade selgroogusid. Ühe järjekordse rünnaku ajal tabab ta kogemata FBI agendi, mis paneb Punisheri tõekspidamised proovile. Uut õudu lisab ka Billy Russoti aka Jigsaw, kes oma hullunud vennaga püüab Punisherile iga hinna ees kätte maksta. Esmalt üllatas film oma otsekohesusega(ehk kuul kerre ja asi ants), sest esimesest osast olid mul veidi halvad mälestused. Miskipärast oli 1 osa liialt ülepingutatud Punisheri isiksusele keskendumisele ja tulemuseks oli aeglane ning minimaalse põnevusega actionfilm. Jane kõlbas küll, aga ta oli enamjaolt suurt midagi ütlev. Stevenson oli see eest nagu tank, kellega ei tohiks vabatahtlikult jamada. Enamus teda ümbritsevast ja läbi viidud möllust oli efektne ja krdi verine. Uus Punisher tegi oma tööd stiilselt, mis tõstis nii mõnigi kord muige näole, sest tema ja ta ütlused enne ja pärast järjekordset edukalt läbi viidud märuli olid koomilised ja vägagi teemakohased. Filmi algus lisas ka oma koomiksilikuse, mis näitas ikkagi kenasti ära, et tegemist on koomiksil põhineva filmiga. Ütleme nii, et action omas filmis kõige suuremat rolli ja puudu ei jäänud ka väikesed heldinud stseenid Punisheri ja väikese tüdruku vahel. Tundub, et need kohad olid vist mõeldud Castle inimlikkuse näitamiseks, aga miskipärast võttis nende sisse toomine üleliigselt tempot maha ja ega need heldivad hetked filmile kogu möllu keskel midagi juurde ei andnud. Stevensoni tõsine ja raudkindel nägu ütles rohkem kui mõni väike armas plikatirts. Mainimata ei saa jätta ka Jigsaw ja tolle venda, kes mõlemad olid parajad ahvid, aga siiski laheda ahvid. Eriti just Jigsawle iseloomulik käitumine. Mulle riivas silma aga Russoti muutumine Jigsawks. Mitte just protsess ise, aga just see koht, kus Russoti ise nimetas end selle nimega. Minu jaoks liiga koomiksilik, aga noh mis ma ikka virisen, sest see ju ongi koomiksifilm ning antud kontekstis võivadki asjad nii käija. Dominic Westi näitlejatöö tundus mulle kuidagi väga ülepingutatud ja rõhutav oma maffialikkusele. Jigsaw vend oli hoopis teist masti tüüp. See Punisheri sidekick oli üpriski tobe ja too tüüp oleks võinud täiesti olemata olla. Efektseid lahendusi leidus hulgi. Näiteks raketiheitja ja kolme kargleva Jigsaw meeste vaheline arveteklaarimine ja hoones karja meeste maha kõmmutamine läbi ukse püstolitoru surudes ning näiteks mõned ütlused nagu: "I Ax You a Question" ja "Jammi, jammi, jammi". Film oli ühteaegu lõbus ja üsnagi actionirohke ning lõpptulemusega jäin rahule, sest ma ei ole juba mõnda aega nii kena möllu näinud. Death Race oli liiga üksluine ning koos Rambo 4ndaga on Punisher: War Zone kindlasti viimasel ajal nähtud puhtalt verisele ja tempokale actionile üles ehitatud filmide hulgas mainimist väärt.

Efektne ja puhtalt meelelahutuslik elamus.
Arvan, et peaks nõustuma Fletchu hindega, kuigi ma ise kalduks veidi allapoole.
6,5/10

X-Men Origins: Wolverine

Uus poster ja ka mõned promopildid:

neljapäev, 26. veebruar 2009

Walk the Line 2005

Lavastaja: James Mangold
Osades: Joaquin Phoenix, Reese Witherspoon, Robert Patrick, Ginnifer Goodwin jne.

Nägin ka lõpuks Johnny Cashi elulool põhineva James Mangoldi filmi ära. Üldse imelik, et 2005 aastast pärit pärl oli täiesti nägematta, aga seda suurem oli elamus, sest see muusikaline draama oli tõesti hämmastavalt kaunilt ja ühele filmile kohaselt põnevalt välja kukkunud. Imelik mõelda, et Phoenix nüüd peast ära keeras, kuigi seegi pidi üks suur nali olema. Andekas mees, mida muud öelda. Ah jaa, andekas hääl samuti.
Walk the Line jutustab USA kuulsaima muusiku Johnny Cashi elukäigust. Tema tõusudest ja mõõnadest ning samuti on see lugu Cashi elu armastusest June Carterist, kellega ta läbi kiuste ikkagi õnnelikuks sai.
Hakkasingi praegu mõtlema, et see film tõi mind hulga lähemale Cashi muusikale, sest enne olin küll nime kuulnud, aga peale loo nimega "Hurt" ei olnud ma tema loomingust suurt midagi kuulnud. Hämmastav eluke oli sellel mehel. Laulis laule, mis said hetkega südamelähedaseks igale inimesele, samuti ka mulle. Film oli tugeva käega valminud, sest juba päris alguses oli tunda ranget, kuid samas ka pehmet meeleolu üles keeravat raami, millele film toetus. Koht, kus Johnny kruusatee peal bussi poole kõndis oli üsnagi meeldejääv, sest see lühike hetk oli filmis antud tähendusega vägagi meeleolukas ning emotsionaalne. Mehe käekäigu kulgemine ei olnud just eriti kerge ning tema tõuse ja mõõne sai elava huviga jälgida. Kõige hämmastavam oli tõsiasi, et Phoenix laulis filmis oma laulud ise ning tema hääl oli Cashi omaga võrreldes kohati väga sarnane. Kummaline, et Phoenixil niivõrd hea lauluhääl juhtub olema. Muusikat Cashi seltsis sai tunda terves filmis ning poole filmi pealt sai muusikat nautida ka Juna Carteri poolt, kes esitas lugusid koos Cashiga. Pärast oli hea kuulata sama lugu originaalis.
Terve film oli üsnagi haarav ja eluline. Oli olemas kangelane, kellel oli nii raskeid kui ka edukaid aegu. Mõõnaperiood oli Cashile see aeg, kus teda valdas teatav enesehaletsus ja võimetus midagi oma eluga peale hakata. Selle juures aitas teda suuresti June Carter ja tänu kellele Cash sai oma vormi tagasi. Mitte miski siin filmis ei riivanud silma ega tekitanud ebalevust. Kõik oli parimas vormis ning nii muusikaliselt, näitlejate poolest kui ka filmi ülesehituse poolest oli see kindlasti 2005 aasta üks parimaid filme. Üllatav oli näha Reese Witherspooni omamas rolli, mis sobis talle kui valatult ja varasem aruka blondiini osa polnud üldsegi tunda. Võiks öelda, et June Carterina ta tõestas end tõsiseltvõetava näitlejana. Suurim pluss kogu filmis oli pidepunkt Cashi isiksuse ümber, mis mööduvate minutitega üha rohkem kaasaelavamaks muutus. Tore oli ka näha näiteks Elvis Presleyd oma kuulsuse alguses suhtlemas ja üldse läbi käimas Cashiga, sest seda poleks nagu oodanudki, kuigi enne eeltööd tehes poleks see nii väga just üllatus olnud. Üldsegi oli Phoenixi ja Witherspooni omavaheline keemia väga sujuv ja loomulik ning pikapeale sai isegi tunda, mis sidus Cashi ja Carterit. "Hurti" videot vaadates tuleb endalgi veidi kurblik meel peale=).
Ray oli samuti igati õnnestunud teos, aga Walk the Line hiilgab veelgi rohkem oma muusikalise poole pealt ning vägagi õnnestunud ja kaasahaaravate näitlejasoorituste poolest.

Kui Ray oli 9/10, siis antud film läheb kenasti:
10/10


esmaspäev, 23. veebruar 2009

Oscarid 2009

Suur Oscari gala on läbi saanud ja tulemustega jäin suhteliselt rahule, kui välja arvata üks väga häiriv eiramine ühe nominendi suhtes. Gala oli minu meelest vägagi õnnestunud, sest Jackman pani peo koheselt lavale astudes käima. Õhtujuhina oli ta täitsa koomiline ja sorava jutuga. Meeldisid ka erinevad etteasted, kus mõni oli pühendatud eri valdkondadele nagu muusikalid või siis eri nominatsioonidele nagu naiskõrvalosatäitjad. Punast vaipa eriti ei vaadanud, sest nende intervjueerijate küsimused oli mõttetud ja mittemidagiütlevad....
Muidu oli kogu gala mõnusas rütmis ja vormis, sest seekord oli nominentide nimetamine muudetud hulga huvitavamaks. Näiteks võiks tuua stsenaariumide nominentide ettelugemise, kus filmide nimed ilmusid ekraanil paberile ja samas ilmus ka paar rida stsenaariumist.

Niisiis, võitjad kah kirja:

Parim film - Slumdog Millionaire.
Seda filmi nautisin nii kuidas vähegi võimalik ja nüüd ei pea ma enam kauem vastu ning plaanin uuesti vaadata, kuigi võib olla oleks juba targem kinno minna. 
Danny Boyle sai hämmastava tööga hakkama. Film oli täis tundmatuid näitlejaid, aga igaüks neist sai hakkama rolliga, mille üle võis kas nutta või naerda ja seda kõige paremas mõttes.

Kuigi mind jäi vaevama küsimus, miks The Dark Knight nominatsiooni ei saanud? See on juba teine ülekohus aasta parimate filmide hulgas, kui kaasaarvata ka Penni võitu.

Parim meespeaosatäitja - Sean Penn filmist Milk.
Geipoliitik, kes sai kuuli. Kah mul asi. Ei taha mitte kuidagi tunduda mingisuguse kinnise silmaringiga homode vihkajana, aga miks on see just nii, et kui peategelane on gei, siis saab palju tunnustust. Aga kui ta poleks tolles filmis homo olnud, kas siis oleks asjalood ikka samad.
Igatahes Mickey Rourke oli ja on siiani parim meespeaosatäitja, sest tema unustamatut rolli ei unusta keegi, kellele film vähegi meeldis. 
Suuremat ülekohust enam olla ei saa.

Parim naispeaosatäitja - Kate Winslet filmist The Reader.
Sisimas lootsin ikka Angelina Jolie võitu, aga muidu olin tahest tahtmata kindel, et Winslet võtab Oscari ära. Hea, et The Reader aasta filmiks ei saanud, aga Winslet oli küll igati vääriline saamaks Ocarit.

Parim meeskõrvalosatäitja - Heath Ledger.
No see oli kindlamast kindel võit, sest keegi ei trumbanud Ledgeri anarhistliku klouni rolli üle. Õige pea kaen The Dark Knighti kolmandat korda üle. Seisab alles ostetuna riiulis ja väärib kindlasti mitmekordset vaatamist.

Parim naiskõrvalosatäitja - Penelope Cruz.
Kahetsusega pean tunnistama, et see film on mul veel vaatamata ja seega ei saa ma tema võidu kohta suurt midagi öelda. Kuigi midagi imelikku oli nende kandidaatidega lahti, sest minu silmis Viola Davis nii meeldejääv rolli Doubtis küll ei olnud. 

Parim lavastaja - Danny Boyle filmi Slumdog Millionaire eest.
Nagu juba enne ütlesin, et Boyle sai unustamatu filmiga hakkama. Jään ootama tema uut teost, mis võib jällegi olla midagi erilist. Andekas see vend, mis muud.

Parim originaalstsenaarium - Milk.
Film veel nägematta, aga ka selle vea parandan õige pea.

Parim adopteeritud stsenaarium - Slumdog Millionaire.
Ma oleksin selles vallas pigem Buttoni võitu oodanud. Ega ma pettunud ei ole, aga olen arvamusel, et Button oleks seda rohkem väärt olnud.

Parim kinematograafia - Slumdog Millionaire.
Ka see oli Slumile vääriline Oscar, sest kohati oli filmi kinematograafiline pool ikkagi väga kaunis.

Parim filmimuusika ja parim muusikapala - Slumdog Millionaire.
Siin on ülekohut tehtud The Dark Knight´ile. Slumi muusika ja lugu olid väga head ja puha, aga oleksin eelistanud TDK OST´i ja kuhu jäid siis Gran Torino ning The Wrestleri unustamatud muusikapalad.

Parim animatsioon - Wall-E.
No see oli sama kindel nagu Ledgeri võit Jokkeri rolli eest. Ka seda oleks õige aeg uuesti nautida.
Minu jaoks esimene animatsioon, mis ei tekita lääget olekut mitte ühegi nurga pealt.

Parim võõrkeelne film - Okuribito ja parim dokumentaalfilm - Man on Wire - need mõlemad lähevad õige pea vaatamiseks.

Ülejäänud võidud: 

Best Achievement in Editing - Slumdog Millionaire.

in Art Direction - The Curious Case of Benjamin Button.

in Costume Design - The Duchess.

in Makeup - The Curious Case of Benjamin Button.

in Sound - Slumdog Millionaire.

in Sound Editing - The Dark Knight. 

in Visual Effects - The Curious Case of Benjamin Button.

Best Documentary, Short Subjects - Smile Pinki.

Best Short Film, Animated - La Maison en petits cubes. 

Best Short Film, Live Action - Spielzeugland.

laupäev, 21. veebruar 2009

The Reader 2008

Lavastaja: Stephen Daldry
Osades: Kate Winslet, David Kross, Ralph Fiennes jne.

Nii, ja nüüd The Reader. Seda filmi võib olla ootasin järelejäänud kandidaatidest kõige rohkem, sest oli ju filmis esindatud natsikuritegude käsitlus, Winslet ja Fiennes ning oligi valmis kompott, mis mind ligi meelitas. The Reader ei üllatanud ega toonud midagi uut ja uudset samalaadsete filmide hulka, aga mõjuvaks osutus Winsleti esitus ning kahvatu, kuid huvitava sisu juures, oli tema, see kes säras. 
Nooruk Michael Berg kohtub 1958 aastal temast märksa vanema naise Hanna Schmitziga, kellega areneb ta üsnagi julge armulugu. Mingil hetkel Hanna lahkub ning paljude aastate möödudes leiab Michael Hanna kohtust, kus teda süüdistatakse natside võimu ajal ränkade kuritegude sooritamises. Michael püüab tema ja naise vahelist saladust hoida, aga sündmuste arenedes muutub see üha suuremaks koormaks.
Täpselt ma ei osanudki arvata, et film jaotub põhimõtteliselt kaheks. Üks osa on Hanna ja Michaeli vaheline armulugu ja teise osa on Hanna kohtu ees ootamas ja saamas karistust kunagiste tegude eest. Winslet oli kuidagi erinevam kui tavaliselt. Ta näojooned olid kuidagi pinges ja ta ise oma olekuga ei meenutanud üldsegi varasemaid sooritusi. Winslet sai hakkama tugeva rolliga, mis oma olemuselt sobiks kohe päris kindlasti Oscari vääriliseks. Filmi kulge iseenesest oli huvitav, aga mingi teatav puudulikus siiski tekkis, sest filmiga ühele poole jõudes olin järeldusel, et äsja nähtud oli näinud juba mitmeid kordi. Eks selles on süüdi suurte tunnetega ja traagliliselt lahti kooruv stsenaarium, sest filmi alguses oli ikkagi enam vähem arusaadav kuhu kõik lõpuks jõuab. Fiennes oli nagu ikka ta olema. Sünge ja väärikas suudab ta olla pea igas vastava´teemaga filmis ning siingi kandis ta oma rolli tugevalt. Noor David Kross Michaelina oli veidi kummaline, aga siiski samuti üsnagi hea. Lihtsalt mulle ei jõudnud kohale, kust ta oma visaduse võttis, et ta alguses nii innukalt naise korterisse kippus.
Hannas oli näha, et ta on püüdnud mineviku selja taha jätta, aga see ei ole nii kerge ja seda veel eriti tema tegude suhtes. Paistis, et teda valdas umbusaldus pea kõigiga. Eks see on arusaadav, kui elad kinninabimise hirmus jne. Mingil hetkel hakkas sisu areng veidi lonkama, aga siis tuli eluvaim tagasi Hanna kohuistungiga, kus asjad hakkasid kulmineeruma üha rohkem ees ootava karistuse poole. Meeldiv oli ka aegade vaheldumine, kuigi pikapeale hakkasin üha rohkem huvituma millal tuleviku Michael Hannaga kohtub või mis temast oli üldse saanud. Michaeli tegelaskuju jäi veidi võõraks, sest tema kiindumus ei olnud arusaadavalt mõistetav. Vähemalt minu jaoks. Winslet oli oma alastusega kena ja puha, aga pikapeale hakkas asi vaikselt ära tüütama. Huvitavaks läks, siis kui ta koos Michaeliga reisile läks ja seal avaldusidki tema minevikupatud ning emotsioonid ei jänud varju. Varjatav kahetsus või  midagi sellist avaldus pidevalt enne Michaelist lahkumist. Lõpuks jõudis tuleviku Michael Hannaga kokku, aga seegi lõppes traagiliselt.

Ei nõustu parima filmi Oscariga, sest midagi eriti unikaalset siit ma ei leidnud. Parimaks palaks jäi kahe tegelase vaheline tegevus ja nende kannatused läbi kulgeva aja, aga film ise oli just selline nagu paljud on rõhutanud: Oscar mis Oscar.Nothing more, nothin less.
Lootsin midagi enamat, aga siiski rollisooritused domineerisid kogu filmis ning seega:
8/10

Doubt 2008

Lavastaja: John Patrick Shanley
Osades: Philip Seymour Hoffman, Meryl Streep, Amy Adams jne.

Suur oscariralli jäi mul veidi venima ja nüüd viimastel päevadel püüangi tähtsamate filmidega ühele poole. The Reader, Doubt, Slumdog, Benjamin ja Frost/Nixoni on nähtud ja nüd on veel vaja paar filmi veel üle kaeda. Doubti sisu tundus veidi igav, aga nagu Frost/Nixoni puhul, siis oli nähtu põnevam ja pingelisem kui oleksin lootnud. Kõige rohkem tõmbas mind Hoffmann, kelle rollid on olnud üsnagi huvitavad ja tema esituses vägagi nauditavad.
Doubti sisu keerleb 1964 aastal Katolikus koolis, kus õde Beauvier on hakanud kahtlema isa Flynni võimekuse nnig tasapisi hakkab ta levitama hirmu ja nõutust teiste õdede hulgas. Nimelt arvab õde, et isa Flynni suhted koolipoistega on piiridest väljunud ning nüüd ta püüab isa tegemisi läbi näha ja leida tõendeid isa patustamisest.
Filmi juures hakkas silma meeleolukas sissejuhatus, kus lihtsalt ja loogiliselt tutvustati kirikukooli igapäevaelu. Isa Flynnina astub üles Hoffmann, kes on oma tavapärases mullis ja seda heas mõttes. Meryl Streep aga on kahtlustava õena tõeline karm tädi, kelle rangus paistab iga järgneva teoga minevat üle piiri. Eks tolle kooli jaoks ongi rangust ja korda vaja, aga isa Flynn nii ranges igapäevastes asjades ei ole ja ta toob mõnigi kord nalja ja naeru kooliellu. Kohati väga koomiline olid nunnade ja isade söömingud, sest nunnad olid vait kui sukad, sest kõik pelgasid suud pruukida karmi õe Beauvieri juuresolekul, aga isade juures kostus ainult nalja ja naeru. Meryl Streep tegi suurepärase rolli range õena, sest filmi arenedes paljastus üha rohkem õe tõeline pale ning kõrkus teiste suhtes ja seda oli Streepi käe läbi väga meeldiv jälgida. Amy Adams seevastu oli suur üllatus. Enne tobedalt irvitav võlumaa printsess ja nüüd järsku vaikiv nunn. Adamsi kehastatud õde James oli ikka vägagi süütuke kui võrrelda teda näiteks Beauvieriga, kes ise ka nimetas Jamesi süütuks, kui too isa Flynni käitumisest esialgu midagi ei arvanud. Imelik oli aga see, et Beauvier otsis ise põhjuse välja ja siis hakkas uuest avastusest aretama üha kahtlasemaid järeldusi.
 Doubt kulges huvitavalt ja iga mööduva minutiga tekkis endasi kahtlus nii isas kui ka teda süüdistavas ões, sest tegelikult ma ei suutnudki lõpuks otsustada isa kahjuks või kasuks. Film seda küsimust ei vastanud, kuigi oli arusaada, et Flynnil oli midagi häbimärgistavat minevikus juhtunud. Aga kas just see, mille Beauvier teda süüdistas? Jäin kahevahele, sest ühelt poolt isat ei reetnud mitte miski ning seega pole ka süüdistustel alust, aga samas isa otsus filmi lõpupoole püstitas uue probleemi, sest miks ta muidu lahkus kui ta süüdi ei ole. Filmi valdas vastavalt teemale rõske visuaalne pool, mis tekitas sellise mõnusalt jaheda sügisese tunde. Filmi lõppedes ei saanudki rahu isa Flynni suhtes, sest ma jäin arvamusele, et temal süüd pole, aga siiski ei saa ma 100% kindel olla, sest süütuse pani kahtluse alla tema lahkumine ja eriti veel Beauvieri äkiline purse, mis pani veelgi suurema kahtluse alla tema süüdistuse õigsuse. Ütleks et nii Hoffmann  kui ka Streep väärivad oma rollide eest tunnustus ja sellest ei tohiks ilma jääda ka Amy Adams.
Kahtlus kahtluse otsa ja tulemuseks oli igati jälgitav ja tõsist teemat käsitlev teos, mille moraal peitub kindlasti õe käitumises ning mille lõpp oli enamagi kui üllatav.
8/10

reede, 20. veebruar 2009

PG Porn - episoodid 1-4

Mees nimega James Gunn võttis nõuks ja otsustas luua porno ilma häriva seksita, sest kes ikka tahab kahte inimest näha amelemas kui on ka midagi muud vaatada.
Ühesõnaga: Seksitu porno.

















neljapäev, 19. veebruar 2009

Black Sunday 1960

Lavastaja: Mario Bava
Osades: Barbara Steele, Andrea Chehhi jne.

Teine ühine filmivaatamine jõudis lõpule klassikalise horroi Black Sunday näol. Tegemist on mustvalge filmiga ning posteri järgi oleks pidanud olema midagi väga õudsat igale klassikalise horrori austajale - "Stare Into These Eyes".
Lugu seisneb kuratliku nõia/vampiiri tagasipöördumisest ning mida ta selleks pidi tegema. Enna surma löödi talle mask pähe ja suleti kivikirstu. Nüüd proovib ta tagasi pöörduda ja selleks peab ta noore ja kauni naise elu endale saama.
Film jättis kuidagi väga tuima mulje, sest erilist emotsioonirikkust siin näha ei saanudki. Kõik näitlejad ajasid oma hirmul silmadega naerma ja kohas, kus pidi õudus algama, algas hoopis koomiline jant minu jaoks. Klassikaline õudusfilm, mis jääb aga õudsaks ainult paarikümne aasta tagusesse aega. Lugu iseenesest oli üpriski huvitav ja see meenutas ohtralt Coppola Draculat. Muusika oli ka ikka igas õudusmomendil vastav, aga siis tulid peategelased oma mannetusega ja siis muutus minu jaoks film pigem paroodia taoliseks. Ei taha klassika kohta halvasti öelda, aga see on ikkagi oma aja ära elanud ja seda eriti tegelaste ning õuduse suhtes. Muidu oli täitsa huvitav jälgida 1960 aasta tehnilisi võimalusi ja filmi ülesehitust, mis ei olnudki üldsegi halb, pigem huvitav, sest muidu on ikka kõik veidi ülepingutatud. Siin aga sättis tegevus ja erinevad asukohad end paika ja vaatamata tegelaste kohmetule olekule sai seda old school horrorit ka tunda. Naise röögatused, mehe korduvad nime hüüdmised ja tegelaste omavaheliste lausete kordamine kiskus vägisi muige näole ning seda eriti selle noore naise suhtes, kes oma hirmunud ilmega mööda lossi ringi lippas. Mees mustas oli nagu mingisugune opakas, sest ta kippus tihtipeale urisema ja niisama häälitsema. Üldsegi käis närvidele tegelaste imestunud näod niigi loogilise avastuse juures, kuid samas olid need kohad kuidagi täiesti loomulikud oma suure veidruse juures. Imelik.
Ühesõnaga film mulle eriti ei istunud. Väga igav ja üksluine tunne tekkis vahepeal ning poolteist tundi venis ka pikale, aga oma vanas vormis ja tänapäevasest tehnikast hoopiski erinevamas helis ja pildis oli see siiski vaatamist väärt, sest sain tunda õudusfilmi oma veidrustega eriti hilisest perioodist.
4/10

Fast & Furious

Ja veel üks poster:

kolmapäev, 18. veebruar 2009

Watchmen TV Spot 5 ja 4 klippi filmist.

TV Spot 5


Klipid:








Minu jaoks on Watchmen 2009 aasta Dark Knight. Kohe jõuan koomiksiga ka ühele poole ning aasta elamuseks olengi siis valmis.

teisipäev, 17. veebruar 2009

My Boy Jack 2007

Lavastaja: Brian Kirk
Osades: David Haig, Daniel Radcliffe, Kim Cattrall jne.

ETV pakkus Esimese Maailmasõja teemalist filmi, kus astus üles sõtta kippuva Jackina Daniel Radcliffe. Nii osalt tema osaluse ja Rudyard Kiplingu seosega tekkiski filmi vastu huvi. Vaatasin, et see suurele ekraanile ei pääsenud ja suundus kohe telerimaastikule, kuigi filmi lõppedes mõtlesin, et seda oleks ka kinos suhteliselt mõnus vaadata olnud.
Esimese Maailmasõja puhkedes kipub Jack kangesti sõtta, kusjuures teda õhutab ka tema isa kuulus kirjanik Rudyard Kipling. Poeg saabki suuresti tänu isa mõjutustele rindele. Õige pea läheb aga poeg kaduma ja vanemad hakkavad poega meeleheitlikult otsima.
Film meeldis mulle oma inglaslikkuse poolest, sest miskipärast Inglise filmid tunduvad mulle kuidagi väga sümpaatsed ja seda oli ka siin filmis tunda. Radcliffe sai oma rolliga hakkama, aga tänu Potteri rollile ei suutnud ta oma kuulsuse toonud märki maha raputada. Tahest tahtmata nägin temas Potteri poissi. Veidi ebalev ja ebakindel tundus ta ka kohati, aga muidu täitsa rahuldav. Vuntside ja relvaga oli siiski teda koomiline jälgida, aga tänu tõsisele teemale hajus see väike harjumatuse tunne kiiresti. Kipling oli täitsa omaette sell, kellele läks sõda väga korda, kuigi ta oma poega ei sundinud minema, siis võis jääda siiski mulje, et just seda ta tegigi. Sõtta poiss läks ja kadunuks jäigi, kuni lõpuks ilmus välja üks poisi rühmakaaslastest, kes murest murtud emale ja isale kogu sündmuse ära seletas. Ei teagi nüüd, mida film otseselt mõista tahtis anda, aga poisi surma kujutamine sõjatandril ei olnud mingit moodi uhke ja meeldejääv, pigem hoopis mõttetu. Eks sõda ongi üks kole paik ja noored inimesed lähevad lihtsalt sõtta, et surra kuskil porilombis. Rudyard muutus ka osaliselt pärast poisi kohta kuuldud teavet, sest eks tallegi oli see ränk löök, et poiss nii oma elunatukese kaotas. Eks loo moraal peitub vast selles, et sa võid kõva sõja pooldaja olla, aga rängimaks teateks oma laste suhtes sa niikuinii valmis ei ole. Emana astus üles Kim Cattrall, keda ei olnudki selle Seks ja Linna pärast piinlik vaadata. Eks ta lühike film oli ja suheliselt mõnus vaatamine minu jaoks, kuigi lõpptulemus jäi nõrgaks ja mitte midagi ütlevaks. Pigem meeldis just see vastav inglaslik käitumine jne. Kõik see Inglismaa eluolu ja I Maailmasõda klappis kenasti ja sain jälle ühe filmikese võrra rikkamaks. Meeldejäävaks rolliks jäi David Haig Kiplinguna ja ega Radcliffel ka midagi häda polnud, aga tema varasem Potteri koorem on tuntavalt rõhuv. Kusjuures sõjatandril aset leidev tegevus oli rikastatud kena visuaaliga, mis paitas suhteliselt hästi silma, kuigi seda oli vähe.

Midagi väga erilist ei olnud, aga oma olemuselt siiski kiiduväärt.
7/10

Fast & Furious

Teine poster uuest Kiirete ja Vihaste rallist. Siingi loodan, et tuleb rohkem esimese jao sarnane. Eks seda tasubki loota, sest originaalist pärit meeskond on tagasi, aga siiski on oma silm kunn ja ootuste najal ei tasu filmi juba hindama hakata.