Memento 2000 ehk "Remember Sammy Jankis"

Lavastaja: Christopher Nolan
Osades: Guy Pearce, Carrie-Anne Moss, Joe Pantoliano jne.

Leonard on kaotanud võime talletada uusi mälestusi. Et leida oma naise tapja, elab ta faktide najal, mis võivad talle rängalt valetada või olla hoopiks suureks abiks.2000. aastal jõudis filmivaataja teadvusse Christopher Nolani ajalise ja struktuursese nihestusega psühholoogiline mõistufilm Memento, mille ülesehitus on keerulisem ja pöördelisem kui ükski varasem teos. Guy Pearce astub kaamera ette kui enim kannatanud ja teadmatuses virelelenud kangelane, kelle elu eesmärk on leida oma naise tapja. Probleem on aga sellles, et lühimälu all kannatav Leonard Shelby on lõksus omenda mõttemaailmas ümbritsetuna faktidest, mille taust ei jõua temani kohe mitte kuidagi. Memento on nagu pilk ühe segaduses mehe ellu, aga mitte ainult ülevaatlik pilguheit, vaid me näeme ja tunneme kõike, mida peategelanegi ehk teisisõnu me laskume tema vaatepunkti, et aru saada imekiiresti lahtirulluvast sündmustikust. Christopher ja Jonathan Nolan kirjutasid stsenaariumi koos ning tulemuseks valmis rida stseene, mille seotus on küsitavalt sidus ja kaootiline. Lugu uute mälestuste talletamisega kimpus olevast naise mõrvarit tagaotsivast meeleheitlikke samme läbivast mehest on innovaatiline ja isepäine nagu Following, mille esimesed stseenid panid paika eksentrilise ülesehituse. Memento ongi õigupoolest kõige heitlikum ja kahepalgelisem "order out of chaos"-stiilis müsteerium, mis ei anna lihtsaid vastuseid, ainult rohkem küsimusi, mille juurde kuuluvad poolikud ja ebalevad vastused. Leonard Shelby ja pidevalt rõõmsameelne Teddy eksisteerivad partneritena ainult ühel kindlal põhjusel ja umbes samamoodi töötab kogu film. Üks kindel fakt ja esitletav tegelane on kas sõber või vaenlane, võib olla ka mõlemat. Pealaest jalatallani tätoveeritud Leonard otsib taga iseennast, kuid loodud valede maailmas ei suuda ta end leida. Mõrvar, tapetud naine, Leonard ja uskumatult häiriv konditsioon, mis loob pooleks lõigatud pusletükkidega maailma, mida pole kerge taas kokku panna.Memento on ainult pealtnäha keeruline, sest end mõttetööga hõivates jõuab filmi tempole hõlpsalt järele. Vastassuunas jooksva linateose struktuur on üdini Nolanlik, kuid mitte ennastkordavalt sarnane järgnevate aastate jooksul ilmunud filmidega. Insomnia on vahest kõige ebanolanlikum, kuid The Prestige ja Memento on see-eest nagu austusavaldus vaatajale, kes tahab ja suudab ise mõistatada. Rääkimata siis Inceptionist, kuigi sedapeab kahjuks hurjutama nii mõnegi koha pealt. Sammy Jankise traagiline lugu, mida Leonard kõigile "uutele" tuttavatele tihtipeale jutustab, on kõrvalise liinina sissetoodud abistav või selgitav pala, mis omandab Nolanile omaselt pöördelise tähtsuse just siis, kui mitmeid kordi mainitud lugu on juba unustusehõlma vajnunud. Samasugust taktikat kasutas Nolan ka The Prestige`s Christian Bale`i karakteri juures. Olles kahe mustkunstniku vägikaikavedu kaks korda näinud, asusin seda mõned päevad tagasi taas vaatama ja nii mõnigi olulise tähtsusega seik jõudis minu teadvusse üllatusena, kuigi antud seik oli piisavalt oluline ja pöördeline, et see peaks tingimata meelde jääma. Nolani oskus kallutada stsenaarium kord ühele ja siis juba teisele rajale on häirivalt oskulik ja sujuv. Memento on aga tema filmide alustala, millega saab võrrelda kõiki tema seniseid töid. Finišist stardini kulgev Memento ei paku hingetõmbepause, et seedida Leonardi eksirännakut, mille iga stseen on omaette tähtsusega ning sidusus eelmise ja tulevase stseeniga tuleb ise luua ja korrastada loogilises järjekorras. Eetilise dilemma koha pealt tuleb taaskord mängu pettekujutelmad, mis on sündinud traagikast, mille mõju on hoomamatu. Viimasel ajal on sama teemaga filme üldse kuidagi palju kinolinale jõudnud. Võtame näiteks kasvõi Shutter Islandi või Inceptioni."Now...where was I?"
10/10

Following 1998 ehk üks jälitusmaania all kannatav õhtu Christopher Nolani seltsis.

Lavastaja: Christopher Nolan
Osades: Jeremy Theobald, Alex Haw jne.

Noor kirjanik hakkab tänaval inimesi jälitama ja ühtäkki satub ta sündmustekeerisesse eesotsas härrasmeheliku võõra Cobb`iga.Noor mees, kirjanik. Ei leia hallide seintega korteris inspiratsiooni. Jälitab algul üht ja siis juba mitmeid inimesi. Huvitub nende eesmärgist: kuhu nad lähevad ja miks. Ta ei taha neid isiklikult tunda, teda huvitab ainult sihtpunkt, mis iganes see ka poleks. Nii algab Christopher Nolani natuke üle tund aega kestev debüütfilm Following. Sissejuhatav osa on niisama intrigeeriv nagu Memento esimestel minutitel toimunu, mis hõlmas eelkõige Joe Pantoliano kehastatud tegelast. Jälitamine, millel puudub lõpp. Ebaterve, aga samas loomulik huvi kaaskodanike tegemiste vastu. Miks ta kiirustab või mis on ta süsimustas kohvris e. küsimused, millega noor ja töötu kirjanik end vaevab või hoopis lõbustab. Kui võtta arvesse, et tegu on Nolani teise lühifilmiga, siis pika või lühikese mõttepausi lõppedes võibki järeldada, et ambitsioonikus, kaugelenägevus ja ajaga manipuleerimine on mehe parim külg alati olnud ning tundub, et ta ei kavatsegi sellest loobuda. Inception ei ole mitte mingi erand, sest kõik detailid, mille järgi on võimalik eristada Nolani mõistatuslikkust armastavaid filme, eksisteerivad taaskord Nolani omaloodud maailmas, aga seekord veelgi suuremana, laiemana ja olulisemana. Inceptionist kirjutan pikemalt pärast Nolani filmidega ühele poole saamist.Following - algus on lõpp ja lõpp on algus. Mustvalgena filmitud lugu on pealtnäha lihtne, aga samas väljakutsuvalt üllatusterikas. Sujuv väike eksperiment lõpeb ühe pealtnäha suvalise jälitatava kannapöördega, mis tungib jäädavalt kogenematu kirjanikuhakatise ellu. Võõras nimega Cobb(see nimi tuli üllatusena) pakub oma teenuseid, et laiendada rõskes toas istunud kirjaniku elu. Varsti sekkub Cobb mehe ellu aina mõjukamate vahenditega. Vahendiks ongi noor kirjanik, kelle elu pööratakse pea peale tema enda teadmata. Kui oled näinud kõiki Nolani filme, siis Following on justkui nagu tema kõige klassikalisemas vormis teos, kui eirata fakti, et tegu ongi mehe ühe esimese filmiga. Nolanile iseloomulikku stiili võiks kõrvutada isegi Guy Ritchie krimi-ja kelmikomöödiatega, kuigi ei usu, et kriminaalne element Nolanile eriti korda läheb, kui nüüd meelde tuletada Mementot, The Prestige`i, Insomniat või Batmani filme. Alati on tähtsal kohal üks kindel detail, millega haakub kogu tervik. Following pendeldab ajaga ja suunab tähelepanu imelise kergusega ühelt tegelaselt teisele, jätmata kõrvale tegevusliine või karakteriarendust. Lõpuks oleme samasuguse mõistmatu pilguga nagu peategelane, kes püüab uurijale möödanikku vajunud sündmusi tulutult selgitada.Natuke kratsid pead, siis muigad ja tunned end hästi. Miks? Sest kõik on ja ei ole ka loogiline. Ettesöödetav on alati kõige tähtsam ja Nolan teab seda väga hästi.
8/10

My Dear Enemy 2008

Lavastaja: Yoon-ki Lee
Osades: Do-yeon Jeon, Jeong-woo Ha jne.

Rahahätta sattunud Hee-soo otsustab üles otsida oma vana poisssõber ja temale aasta eest laenatud summa tagasi nõuda. Byeong-woon`il pole raha aga mitte kusagil ja üheskoos asutaksegi koguma Hee-soo võlga. Teekond, mille jooksul avastab kibestunud Hee-soo nii mõndagi endast ja Byeong-woon`ist.
Pärast Secret Sunshine ilmus Do-yeon Jeon`iga My Dear Enemy, mida vaadates võib leida end keset standartset suhete klappimise teemat käsitlevat draamat, kuigi pealispinna alt leiab minutite möödumisel nii mõndagi huvitavat, ei suuda film sirge seljaga väga pikka maad läbi käija. My Dear Enemy areneb nagu thrillerile omane: aeglane algus, võõrad tegelased, tundmatud motiivid, mis vajavad selgitust ja lõpuks kulminatsioon, mida võib mitmeti mõista. Filmi arengut on energilises tujus võib olla raske jälgida, sest tähelepanu võib kergelt kaduma minna. Põhjus peitub siinkirjutaja arvates lahti hargnevas suhtedraamas, mis sisaldab tasast huumorit ja liiga tuntavat sirgjoonelist rada, kuid film suudab tänu köitvale ülesehitusele paista suurem kui ta tegelikult on. Köitva ülesehituse all mõtlen ebatavalist karakterite tutvustamise taktikat, mis on iseloomulik rohkem müsteeriumitele või thrilleritele. Olgu kuidas on, aga vähemalt sellise võrdlusmomendi suudab My Dear Enemy kiiresti tekitada ja seeläbi haakubki vaataja looga, millest tal endal pole õrna aimugi. Esimene probleem ongi siis lahendatud, sest kui huvi toimuva vastu kerkib iga mööduva minutiga aina kõrgemale ja kõrgemale, siis ei tohiks olla eriti raske võtta käsile sisuline pool ja vormida seda oma äranägemise järgi.Innovaatilist tragi - või suhtekomöödiat/draamat antud filmist välja ei koorunudki. Usun, et põhjus peitub tagasihoidlikus sisuarengus ja pingevabades, aga konfliktimaigulistes võtmestseenides, mis laotavad filmi niivõrd kiiresti laiali, et mõtlemisruumi õieti ei jäägi. Õigupoolest mõtlemisainet on küllaga, aga aeglase sammuga tammuv My Dear Enemy püüab liiga tihti näida mitmekihilisena, mida ta tegelikult nii väga ei olegi. Rahahädas Hee-soo usaldamatus ja tõrksus endise armastatu Byeong-woon`i vastu on ainus pidepunkt, mille abil lavastaja Yoon-ki Lee suudab luua kindla pinna arenevale loole. Do-yeon Jeon on vaikse võlanõudja Hee-soo rollis teinud läbi totaalse muutumise, sest Secret Sunshine`st tuttav näitlejanna on kadunud tähtsa ärinaise rolli nagu tina tuhka. Rõõmsameelset Byeng-woon`i kehastanud Yeong-woo Ha on Jeoni kõrval üllatavalt heatasemeline, võib olla isegi meeldivam kui Jeoni etteaste, kuid antud juhul tekitab lahkhelisid näitlejate rollid, mitte sooritused. Tegevuspaigad, seltskonnad, kuhu kaks tegelast võla kokkuajamise otsingutel satuvad ja endiste eesmärkide hajumine on põnevad ja huviäratavad, aga ikka ja jälle tõuseb esile ainult üks kindel tee: leida raha, avastada teineteise tundmatuid külgi ja jõuda paratamatu lõpplahenduseni ning mitte midagi enamat. Viimane neist oli õnnestunud oma äärmise tõsiduse ja realistlikusega, mis ei püüdnudki langeda etteaimatavuse sohu.My Dear Enemy sõnum on selge, arukas ja mõtlemapanev ning teostus on tänu vähestele vastustele, kuid paljudele küsimustele kaasahaarav. Pingelangust tekitab aga vana hea ideedevaesus, kuid sedagi kippusid korvama kaks võrratut peaosalist.
6/10

The Social Network 2010

David Fincheri uusimale huvitavale ja samas ka üllatavale filmivalikule The Social Network saabus mõni päev tagasi teine treiler. Lugu Facebooki asutajatest ja konfliktidest, mis sellele järgnesid kõlab ebahuvitavalt, aga antud juhul siiski mitte, sest Fincheri tegemiste vastu ei suuda mitte kuidagi ükskõikne olla. Peaosades Jesse Eisenberg ja Andrew Garfield. Kena valik, eriti just Garfieldi suhtes. Ootan tagasihoidliku põnevusega. Tänan treilerit huvi äratamise eest.

Secret Reunion 2010

Eriagent Han-kyu Lee tabab Põhja-Korea saadetud mõrtsuka varjunimega Vari ja tema abilise Ji-won Songi otse teolt, aga mõlemal õnnestub Lõuna-Korea võimude käest pääseda. Olles kaotanud töö ja pere, avastab Han-kyu 6 aastat hiljem, et Varju abiline on siiani Lõunas ja plaanib tema abil tabada kurikuulusa Varju. Ji-won Song astub endise agendiga salajasse liitu, et oma seisukorda Põhja silmis parandada. Mõlemad teesklevad teadmatust ja püüavad salaja üksteiselt nii palju kui võimalik olulist infot välja uurida.2010. aasta on Lõuna-ja Põhja-Korea suhetes järjekordselt pöördelise tähtsusega aeg ning kunagi ei tea, kui kaugele seekord jõutakse. Secret Reunion toob aga ekraanile naaberriikide niigi ebamugava diplomaatia ja kahe erineva võimu esindaja. Lõuna-Korea salaluure agendiks on, kas siis iseenesestmõistetavalt või lihtsalt aruka valikuna kõige tuntum korealane Kang-ho Song ja Põhja-Korea spioonina astub üles sümpaatne Dong-won Kang. Koos astutakse üksteise vastu võitlusse, kuid pingelise konflikti arenedes jõutakse ka punkti, kus koostöö ja isegi sõprus on täiesti arvestatavad tulemused. Üsnagi paeluv teema, kuid film käsitleb kahe riigi põrkumist ainult taustana, et "inimlikustada" põhjalasi ja tuua kokku kaks vaevatud hinge, kellest saavad semutsevad vastandid. Secret Reunion alustab otsekohese ja kiireloomulise Põhja-Korea spioonide plaanide nurjamisega ning kulminatsioonina kaotatakse silmist kaks spiooni: noor Ji-won Song ja veteranist salamõrvar Vari. Operatsiooni läbiviimine, selle kaootilisus, teatav humoorikus ja isegi veidi ehmatav vägivaldsus loovad küllaltki põneva koosluse, mille lakkamise järel oledki juba, kas just jäägitult, aga kindlasti märgatavalt kõrgendatud tähelepanu saatel huvitatud sündmuste edasisest käigust. Reetmine, põgenikuna elamine ja üllatav salajane liit vaenlasega endise staatuse saavutamiseks - need märksõnad iseloomustavad kahte nö. errusaadetud agenti, kes pärast kuut aastat saavad võimaluse endise elu tagasivõitmiseks. Filmi esimese poole areng on märgatavalt põnevam ja muutlikum, kui ülejäänud film. Põhjus seisneb ilmselt asjaolus, et pärast pöördelisi sündmusi otsustatakse keskenduda kahte vaenupoolt esindava mehe tasapisi arenevale sõprusele ja samal ajal igikestvale usaldamatusele ning üksteise taga nuhkimiselele. Intrigeeriv idee kaob etteaimatavasse semufilmi ja tõuseb finaalis taas pinnale, kui on vaja liinid korralikult kokku ajada.Filmi muudab nauditavaks Kang-ho Songi ja tema ekraanipartneri head osatäitmised, mis peaaegu päästsid filmi olemast ainult semutsemisega piirdunud komöödiaelementidega täidetud spioonilugu. Kang-ho Song on vormis ja valmis võitlema nagu alati. Tema sarm ja tahtmatu või tahtlik miimika on meeliköitev mistahes kastmes. Secret Reunion on üldisemas mõttes nagu tema pealkirigi. Salajane ühinemine, aga mitte koostöötamise, vaid suhtedraama ülesehitamise tagamõttena. Suures plaanis on asjade selline käik meeldivalt humoorikas ja meelt lahutav, aga filmi enda ülesehitus pooldas pigem pingelist kassi ja hiire mängu, kus nii naeru kui ka valupisarate abil õpitakse valulikel meetmetel aru saama, et kõik ei ole nii must ja valge kui tahaks uskuda. Eelnevalt mainitu omas küll tähtsat rolli, kuid ikka ja jälle kandus film meelelahutusliku olemuse poole. Ka sellisena on Secret Reunion söödav ja tänu peaosalistele ühtlasi ka maitsev filmielamus, kuid kindlasti mitte silmatorkav ega oluline nagu Chan-wook Park`i J.S.A. Asjaolu, et tegu on kergemat sorti spioonilooga, et kõiguta filmi tempokat arengut, meeldivaid rollisooritusi ja muhedaid vahepalasid enne tõsisemate toonide ligihiilimist. Secret Reunion käsitleb vastandeid inimestena, kuid mitte lihtsustatult, vaid realistlikult, sest kes peaks uskuma, et Põhja agent hülgab mingil hetkel oma kodumaa ja alustab naerusui uut elu ilusas Lõunas. Hädavaled ja olude sunnil tehtud otsused on märgatavamalt pingelisemad kui lihtsad otsused ilma veenva põhjenduseta. Secret Reunion võttis kasutusele antud taktika ja seeläbi säilus nii karm spioonilugu kui ka sõprussidemeid loov, aga vahest liiga ootuspärane draama/komöödia. Ootused võisid küll algul erinevad olla, aga lõpptulemust võib tänu kiirelt ja mitmetahuliselt arenenud loole rahulolevalt jälgida ja poetada muige või paar.Kang-ho Song ja meelelahutuslik, aga siiski tõsistes toonides thriller ehk heatasemeline korealane.
7/10