14. PÖFF: L`Illusionniste 2010

Lavastaja: Sylvain Chomet

Vananev mustkunstnik ei suuda leida endale ja oma trikkidele rahulolevat publikut ja nii ta suundubki Šotimaa rannikukülla, kust naastes on tal kaaslaseks noor tüdruk, kes aitab illusiooni loojal nii mõndagi mõista.Tänavusel Animated Dreams`i ehk PÖFFi avapäeval linastunud The Illusionist ehk originaalkeeles L'Illusionniste põhineb prantsuse suurlavastaja Jacques Tati poolelijäänud stsenaariumil, mis toob taaskord luubi alla Härra Hulot`iliku tegelaskuju. Maaliliste taustadega varustatud animatsiooni lavastajaks on Sylvain Chomet, kelle varasemaks tööks on isegi Cannes`il esinenud Les Triplettes de Belleville, millele iseloomulik unikaalne animatsioon tõi Chomet`ile palju kiitust. Vaatamata oma lühiksesevõitu karjäärile on Chomet püüdlik ja samuti ka parajalt palju furoori tekitanud. Furoor seoses Jacques Tati stsenaariumiga, mis oli Tati pühendumus oma tütrele Sophiele, kellega ta oma elu ajal just palju ei tegelenud. Teisalt on ka välja ilmunud info, et Tati vanim tütar, kes on Tati perekonna ainus elus olev liige, väidab, et isa kirjutas The Illusionisti just temale. Raske nüüd öelda, kellel siis õigus on. Eriti just siinkirjutaja puhul, kes seda poleemikat vaatab väga võõra pilguga. Sylvain Chomet on igal juhul hakkama saanud kauni ja vahest isegi meisterliku mõõtu animatsiooniga, mille põhiteemaks on igihaljas armastus ja suure kaaluga ohverdused, mis armastuse nimel tehakse või peaks tegema. The Illusionist peegeldab ka Tati soovi leevendada pingelist suhet oma tütre/tütardega, kellelt ta vähemalt ligipääsetavate andmete väitel soovis andestust saada. Stsenaarium, mis kirjutati 1956. aastal jõudis ekraanile alles 2010. aasta viimastel kuudel. Täpsemini öeldes reede õhtul kinos „Sõprus“ pärast Animated Dreamsi avafilmi, milleks oli Mati Küti eriskummaliselt muljetavaldav „Taevalaul“.The Illusionist on lihtne lugu vananevatest inimestest. Vanad nii seest kui ka väljast. Need, kes jõuavad ammutada tahtejõudu muutumaks koos ülejäänud maailmaga ja need, kes seda ei leia ning loobuvad vajudes unustusse pimedas tänavanurgas. Vananev nii meetoditelt kui ka välimuselt muidu väga muhe ja sõbralik mustkunstnik rändab punktist punkti leides ees nii pettumust publikust kui ka oma tööandjatest. 50Ndate uued tuuled on võimust võtmas ja vanad trikid noorte jaoks enam ei tööta. Seetõttu rändab heatujuline ja igasugu veidrusi uudishimulikult jälgiv mustkunstnik linnast linna. Jõudes viimaks Iirimaa kalurikülla kohtab ta sooja vastuvõttu ja lahkudes saab ka kaaslaseks noore seiklusalti tüdruku, kes usub, et kummaline mees ongi ehtne maag. Isale ja tütrele omaselt malbe suhe, mis valgub eri asukohtade maalilistel taustadel lahti, on universaalne. Tati ja Chomet`i koostööl valminud ja viimase abil lõpetatud lugu ei ole otsekohene pajatus. On ainult üks pidev tegevusliin, mida on tunda ja näha. Domineerib mustkunstniku ja noore tüdruku iseäralik suhe, mille arenedes muutub filmi pealkiri aina enam sisuga haakuvamaks. Peategelane on väga Hulot`ilik ja kui välja arvata muidu üsna ebatati`lik helikujundus on kogu film Tati`le omaselt vähese arusaadava dialoogi ning rohke ja rohke heliliselt tugeva, mõjuva, tuntava, kuuldava küljega. The Illusionist on nagu tummfilm, kus kogu sisuarendus tuleb esile läbi miimika ja pideva tegevuse, millel ei ole korduvat joont, mida pidi kogu film edasi areneb. Ülevaatlikult lendlev lugu puudutab nii ühiskonna kiiret arengut kui ka aeglaselt ja omasoodu ajas liikuvat eluolu, kuhu mustkunstnik filmi alguses ka jõudis ning kus film oma päris õige alguse leidiski.Oma maaliliste taustade, täpsete detailide ja inimlike joonistatud tegelastega mõjub The Illusionist värske ja uudsena. Juba arvutianimatsioonidega harjunud publik tunneb end kindlasti rahuldatuna kui vaatab tavaformaadis käsitöömeistrite suure vaevaga valmistatud animatsiooni, mis on justkui nagu pärit aastate tagant. The Illusionisti võlu peitub kahtlemata võrratus muusikas, kaunis mitmekülgses animatsioonis, huvitavates erinevate probleemidega tegelastes, kes ükshaaval või kõik korraga ilmestavad illusionisti ja noore krapsaka tütarlapse isa ja tütrelikku suhet. Üks õpetab teist ja vastupidi. The Illusionist on humoorikas, nüansirikas ja ka elavaloomuline. Ei teki tunnet, et vaatad lihtsalt ilusat pilti, kuigi tänu kaunile kujundusele tekib see tunne nii või naa, aga sellest sõltumata elab The Illusionist oma elu. Väärikalt, mõtlemapanevalt ja põnevalt.

Teeb südame soojaks. Teeb tõesti.
8/10

PÖFF09: Animated Dreams - $9.99 2008

Lavastaja: Tatia Rosenthal

Osades: Geoffrey Rush, Tom Budge, Joel Edgerton, Leon Ford jne.

Kolmas ja viimane animafilm PÖFF-il. $9.99 oli minu jaoks täiesti tundmatu animatsioon ühelt Iisraeli naisrežissöörilt, kes pidi filmi levitamiseks ja ennekõike tootmiseks ränka vaeva nägema. Tatia Rosenthal oli tema nimi ja minu üllatuseks oli ta enne seanssi kohal, et vaatajad veidi filmiga kurssi viia. Mingis mõttes tema sissejuhatus aitas, sest ma sain kummalisevõitu nukufilmile palju paremini sisse elada.

Elu mõtet taga otsiv nukufilm leiab aset Sidney korterelamus, kus grupp inimesi püüavad leida oma elule eesmärki või lihtsalt elu mõtet. Väike poiss õpib tundma raha väärtust ja leiab hoopis midagi muud. Poissmehest töötu elab siiani isaga koos korteris ja mõtiskleb elu mõtte üle. Tema vend on aga valmis oma uue armastuse heaks kõike tegema. Pensionärist vanahärra tunneb end üksildasena, kuid järsku ilmub ukse taha tema elu suurim üllatus. Ja viimane neist on armastatu poolt maha jäetud nn. vaba hing, kes veedab aega uimastite mõju all olles, et unustada südamevalu.

Tegemist on täiesti omamoodi nukufilmiga, mis kulgeb ka umbes sarnaselt. Nukkudega on alati kõik nii väga teistmoodi. Reaalsusetunnetuse puudumine on vast kõige tugevam mõju nukufilmide puhul. Vähemalt minu jaoks on see nii alati olnud. $9.99 oli aga teistmoodi ja ma tean ka väga hästi miks. Tatia Rosenthali elu üle mõtlevad nukud moodustasid koos ühe veidra ja lihtsa inimeste grupi ühes kortermajas, kus neid kõiki ootas ilmutus elust enesest. Töötu poja isa Jim läks hommikul kohvi järele ja otsustas juba ka ühe sigareti tõmmata. Ootamatult ilmus välja räsitud väljanägemisega pealtnäha kodutu mees, kes küsis Jimilt tule ja sigareti. Sellest hetkest hakkab kahe erineva mehe vahel arenema kaval ja igatpidi värvikas vestlus, mis lõppeb sama kiiresti nagu algab. Järkjärgult tutvustatakse kortermaja tavalisi ja vähemtavalisi elanikke. Mõni neist on paras tuulepea ja elab ainult ühes hetkes. Mõni teine jälle otsib kedagi või midagi, aga mitte kuidagi ei leia. Ilmub välja naissugupool, keda valdab alatihti tung beebipehme naha järgi. Kogu see kupatus tegi kokku kas just huvitava, aga hoopis veidravõitu lihtinimeste eneseotsingute kogumiku, mis oli teataval määral pealiskaudne ja andekas.

Jimi kohatud kodutu ei olnud päris see, kellena ta välja paistis ja ühtlasi muutus kodutu roll vähemalt esialgsel arvamusel kogu filmi jaoks oluliseks. Miskipärast seda ei juhtunud ja see tõi kaasa erinevate tegevusliinide nõrkuse ja pooleli jäämise. No mitte päris pooleli. Iga lugu ja iga tegelane sai oma lahenduse kätte, kuid loo terviklikus oli siiski lühike ja katkendlik ning tundus, et vastuse saigi kätte ainult tegelane ise ja vaataja jäeti üldse kõrvale. Muidugi tuleb arvesse võtta allteksti ja kõike seda, mida film üldsegi taotleb. Petukaupadega lausvale müümine lihtsameelsetele ja vastuvõtlikele. Mõnikord ei olegi neil halvad tagajärjed, sest näiteks $9.99 pakub versiooni, mis kõigub hea ja halva vahel ja lõpptulemuseks oligi filmi lihtsameelseima tegelase poissmehest töötu mõtte avardumine ja suhete paranenime oma võõrandunud isaga. Paraku ei pakkunud väga meeldiva vormiga teos uuenduslikust ega piisavalt palju omapära, et muutuda silmatorkavaks teiste omasuguste seas. Ingliteema tõotas tuua ja osaliselt tõigi tegelaste keskele nutikust ja mõnusat salvavat reaalsust, kuid pärast teda olid ülejäänud tegelased oma muredega kaunis kahvatud.

Tervikuna oli $9.99 mõtlemapanev nukufilm elust ja üldse kõigest, mis eluga kaasneb. Aga osade tegelaste nõrkus ja etteaimatavus vähendasid üllatust ja andekust, mida omasid endas ülejäänud pool tegelastest.

7/10

PÖFF09: Animated Dreams - Mary and Max 2009

Lavastaja: Adam Elliot

Osades: Toni Collette, Philip Seymour Hoffman, Eric Bana jne.

Paar kuud tagasi tulles Pixari uusima ja selle aasta märkimisväärseima animafilmi Up`i seansilt ei olnud ma päris kindel, kas ka see aasta saavutab Pixar Oscaritel võidu ja naudib üleüldist tunnustust. Up ei olnud Wall-E ja Wall-E ei olnud Up. Mõlemad on tasemel animatsioonid, kuid kahjuks ei saa Up´i aasta parimaks nimetada. Siis juhtusin nägema Henry Selicki Coraline`i, mis oli nagu värske tuul hallis maailmas. Suur konkurent Up`ile ja mulle isiklikult meeldis nukkude nukravõitu seiklus nööpide maailmas rohkem kui vanahärra Fredricksoni rännak Paradiisijoale. Aga kui nüüd järele mõelda, siis minu ainuke Oscari eelistus on nüüdsest peale kindlasti Mary and Max. Mitte et Oscarite jagamine mingit tähtsust üldse omaks, aga Mary and Max on kindlasti Coraline`i ja Up`i kõrval esikolmiku tipus.

Kaheksa aastane Mary elab Inglismaal Melbourne`is. Ta on tagasihoidlik, häbelik ja üpriski üksildane laps. Vanemate soovimatus lapsega tegeleda on viinud Mary meeleheitliku sammuni, et leida uusi sõpru. Ta kirjutab kirja ja saadab selle telefoniraamatust pimesi valitud inimesele. Sõrm satub New Yorgis elavale samamoodi õnnetule, kuid erinevalt Maryst elust tüdinenule Maxile, kes kirja lugedes ja Maryle kirjutades leiab end taas enam-vähem õigel kursil. Kirjavahetusest saab alguse sõprus kahe üksildase inimese vahel, mis peab kannatama tõusude ja mõõnade all, aga vaatamata kõigele jääb sõprus püsima.

Inglastele ikka väga meeldib mängida plastiliiniga. Muidu poleks Wallace ja Gromit sellisel viisil ilmavalgust näinud ja ma kahtlen, kas teisiti oleks ka edu saavutanud. Mary and Max hiilgab eelkõige detailide ja kõrvaltegelaste poolest. Samal ajal kui tutvustatakse jutustaja abil üksildase Mary elu tuuakse kiirelt ja vägagi märgatavalt sisse pisikesed kõrvalehüpped Maryt ümbritsevasse maailma, et lähemalt näha ja kuulda, mida inimestel öelda on. Põhilised on siiski filmi kangelased Mary ja Max. Mõlemal on omad probleemid. Mary on valmis neist välja kasvama, aga juba keskealine Max on kannatanud kogu oma elu, mis on viinud ta enesehaletsusse ja liiga mugavasse ellu. Kahe otsaga nöör, kus üks ots on juba põlenud, aga teine veel mitte. Plastiliinimaailm on alati olnud võrratu, sest nagu eelnevateski leiab ka Mary and Maxis väga palju detailsust ja nutikat omapära, mis rabavad oma leidlikuse ja realismiga. Reaalne olukord, mis on edasi antud animatsioonina, kuid teema on iseenesest vägagi kurblik ja masendavalt reaalne. Mary on armas ja õpihimuline tütarlaps, kes kannatab napsilembelise ema ükskõiksuse ja isa eraklikuse all. Kõik negatiivsed iseloomujooned ja harjumused, mida Mary ema vähegi omada võiks, on jutustaja ja iseloomuliku emotsionaalse animatsiooni abil läbi huumoriprisma silmale nähtavaks tehtud ja neid korratakse päris tihti uuesti ja uuesti. Mary lapselik naiivsus ja uudishimu toovad kaasa palju kannatusi vaesele Maxile, kes on suhelnud rohkem kuldkaladega kui inimestega. Plastiliini tehnika toetab loodud maailma nagu võlutult. Nüüd enam ei suudagi neid tegelasi ette kujutada mõnes muus stiilis. Tegelaste kujundus on rõhutatult koomiline ja nende negatiivseid külgi väljatoov, kuid samas ka sisemist ilu toonitav.

Kõige kurvem saatus oli Maxil, kes elas suures ja hallis New Yorgis. Ta oli sõna otseses mõttes hirmude ja foobiate meelevallas ning Mary oli tema jaoks kui päästeingel, kes tõi ta välja rusuvast rutiinist. Ka Maxi ümbritsev oli loodud detailselt ja vaimukalt. Ütlus "naudi väikeseid asju" tasub end ära just Mary ja Maxi loos, kus iga nurga peal võib leida mõne eriti omapärase lisa ja need kõik aitavad arendada kahe üksiku hinge lugu. Inglastel ja ameeriklastel on väga erinevad arusaamad elust. Inglismaal sünnivad lapsed õllekannus, aga Ameerikas hoopis koola pudelis. Aga samas on see ju raskendatud, sest lapsed ei saa niivõrd väikesest plekkpudeli avausest välja. Just selliste vaimukustega oli rikastatud kogu film. Osavalt oli tasakaalustatud kurblikud lood inimestest ja huumor, mis õhkus kõigest, mis filmis vähegi näha sai. Kindlasti ei sobi Mary and Max lastele, sest käsitletavad teemad on aktuaalsed ja vägagi masendavad. Mary and Max oskas jagada rõõmu ja nukrust, leidlikust ja omapära, mis kõik tulenes andekast ja mitmekihilisest stsenaariumist. Toni Collette`ilt ja Philip Seymour Hoffman`ilt laenatud hääled Maryle ja Maxile olid tundmatuseni muutunud. Ma ei tundnud ära isegi Hoffmani madalat häält, mis on veider, sest ta hääl ongi just selline, mille tunneb iga kell ära. Maxi ja Mary naabrite lood olid sama vaimukad ja tõsised nagu kahe peategelase sõpruse kujunemine. Esines ka ootamatusi, mis puudutasid kõige rohkem Mary vanemaid ja Mary enda elu täiskasvanuna, kus tal tuli jällegi tõrjuda valusaid lööke elust enesest. Maxi karakter oli loodud väga veenvana, võib olla isegi liiga veenvana, kuid vaatamata vähesele ülepingutamisele hakkasin Maxile ja Maryle innukalt kaasa tundma ja kaasa elama ning seetõttu oli endalgi valus vaadata tagasilööke, mille all mõlemad pidid kannatama. Lõpplahendus sundis aga silmad ekraanile ja nii pidigi vaikselt istuma ja järele mõtlema, miks kõik just sellisel moel pidi lõppema.

Liigutav, kurblik ja vaimukas lugu elust enesest, mille detailne ja tundeline jutustusviis viib kaasa ja laseb lahti alles lõputiitrite ilmumisel.

10/10

PÖFF09: Animated Dreams - Fear(s) of the Dark 2007

Lavastaja: Blutch, Charles Burns, Maire Caillou, Pierre Di Sciullou, Lorenzo Mattoti, Richard McGuire

Tänavu saigi käidud esimest korda PÖFF-i alafestivalil Animated Dreams. Valituks osutusid kolm animafilmi, mis kõik linastusid kino Sõpruses. Erinevate maade animatsioonid on mind alati ahvatlenud, kuid minu kogemustepagas ei ole eriti suur. Piisavalt, aga mitte rahuldavalt. Seetõttu oligi põnev just PÖFF-i raames intrigeeriva teemaga animatsioonide kogumikku näha.

Neli lugu, mis kujutavad õudusunenägusid ja inimesi painavaid hirme. Lood on esitatud must-valgelt mitmes erinevas stiilis, mis paljastavad osavalt hirmude olemust ja tõelisust.

Fear(s) of the Dark kui filmide kogumik peibutas eelkõige ühtse teema pärast. Iga osa elustas lavastaja vaadet luupainajatele ja hirmudele, mis meid kunagi või isegi praegu pimeduses olles hirmutavad. Ma ei oska öelda, kas asjaolu, et Fear(s) of the Dark valmis täielikult prantslaste käte all, aga miskipärast mõjus just õuduse taaskujutus läbi prantsuse keele ja muusika palju kummastavamalt kui mõni inglise keelne animatsioon. Tugevalt varieeruv stiil ei kaotanud oma eripära mitte kordagi. Iga stiili jaoks oli loodud vastav lugu, milles lahti hargnev hirmujutt sulandus loodud animatsiooniga paeluvalt kokku. Fear(s) of the Dark koosneb neljast loost, mida ühendavad veel kaks vägagi omapärast lüli. Üheks neist on iga loo järel ilmuv kuratliku naeratusega mees, kes jalutab oma metsikuid ja raevunult haukuvaid koeri. Iga kord, kui mees kellegiga kokku puutub, juhtub midagi kohutavat ja ootamatut. Alates mehe tahtlikust koerte ässitamisest ja lõpetades veretöödega, mida koerad korda saadavad. Teiseks lüliks on must-valgete kujundite ja moodustiste taustal kostuv naishääl, mis kirjeldab oma hirme. Need kaks lüli läbisid tervet kogumikku ning järkjärgult muutusid need aina vägivaldsemaks ja metafoorsemaks. 1. osa oli lugu putukaid armastavast poisist, kes ühel kenal ja ilusal päeval leidis eriskummalise putuka, kelle ta ka koju kaasa võttis. Veider olend läheb kaduma, aga miskipärast kuuleb poiss pea igal öösel põrandal krabistamist ja häälitsemist. Mitmed aastad lähevad mööda ja poiss on vahepeal ülikooli astunud. Kodust oli ta sunnitud kaasa võtma oma vana voodi, sest uue jaoks ei järkunud raha. Varsti kohub ta enda üllatuseks kena tüdrukut, kuid kõik muutub, kuid äsja kohatud neiu jääb ööseks poisi korterisse. Üsnagi painav lugu üksildasest noormehest, kelle sotsiaalne elu ei ole rikas nagu kõigil teistel. Lool on aga varjatud külg. Tuleb välja, et krabistamine ja häälitsemine pole mitte kuskile kadunud. Huvitav müsteerium paelus rohkem animatsiooni kui idee enda poolest. Läbinähtav või mitte, aga lahenduskäik muutus iga sammuga aina kriitilisemaks ja seetõttu oli lõpplahendus saladuslikule loole omaselt igati kobe.

2. osa oli jaapani tüdrukust, kes viibib haiglas ja püüab meenutada midagi kohutavat, mida ta ise oletatavasti on korda saatnud. Tegu oli jutuga, millesse segati kummitusjutte ja seestamist. Lühikese lülina oli jaapani tüdruku läbielamused efektiivne animatsioon, kuid stiil ei hiilanud millegi uuenduslikuga ja ka lugu oli rohkem tasasel veepinnal kulgev paadike. Huvi oli kerge kaduma, aga see-eest toimis kui tükk ühest tervikust. Stiili poolest oli tegemist jaapanliku muinasjutu verisooniga, kus elutsevad deemonid ja kuulsad samuraid. Mitte midagi märkimisväärset. 3. lugu oli juba selline, mis mind tõesti kaasa haaras. Kui enne meeldis kõige rohkem 1. lugu, siis kolmanda osa puhul oli arvamus kerge muutuma. Täpsemalt öeldes köitis uus jutt tiheda ja musteneva vormiga, millest selgelt väljendus antud tehnika kõige paremad küljed. Lugu iseenesest pajatas väikesest külast, kus inimesed öösiti kaovad. Kuna lähedal asub soo, siis kartlike inimeste arvates elutseb seal kohalikke kimbutav kurjus. Peategelasteks oli kaks poissi, kes koletisejahist innukalt osa võtsid. Sisu oli siiski päris paeluv ning seda kinnitas ka kurjakuulutav lahendus koletisele soost. 4. osa mängis meeltega vast kõige paremini. Eksisteerisid ainult mus ja valge ning nendega mängiti andekalt igal võimalikul viisil. Ainsaks tegelaseks osutus läbi lume sumpav mees, kes satub inimtühja majja ja otsustab seal endale veidi sooja teha ja jalgu puhata, kuid maja pole siiski tühi või vähemalt nii hakkab mees pikapeale arvama. Pimedus oli lõpmatu ja täielik ning selles kompav urisev mees oli üsna humoorikas vaatemäng. Ka tema saatus tegi silmad ette eelnevatele lugudele, kui põhiline andekus väljendus siiski maja ja mehe vastasseisust, millele mees paratamatult alla pidi vanduma. Eri nurkade alt jälgitav liikumine mustavas ruumis pakkus palju lõbu, sest mehe valge peanupp ja valgust taga ajavad kämblad tegutsesid üheskoos, et majas tuld teha ja ruume uurida ning see oli isegi põnevam kui kõik eelmised lood kokku. Seda kindlasti mitte stiililt, sest eelnevate animatsioonid olid ikkagi märksa mitmekesisemad ja paeluvamad.

Pingeline, luupainajalik, uneäoline ja müstikat pakkuv animatsioonide kogumik, mis andis päris kena elamuse, mille üle mõelda ja arutleda.

9/10