Moon 2009

Lavastaja: Duncan Jones

Osades: Sam Rockwell, Kevin Spacey jne.

Sarnaselt Spellboundile ootasin Duncan Jonesi Mooni alates aasta algusest. Ilmus treiler ja paar klippi ning miski minus juba siis tahtis fimi näha. Rockwell on pea igas rollis omamoodi särav kuju ning eks see ja ka ammune kihk korraliku ulmefilmi näha aitasid pikaks veninud ooteajale kaasa. Nüüd, kui ma seda ühe korra näinud olen, võiks lühidalt sõnastada Mooni umbes nii: ilus ja kurb, mille hinge minev indie`likkus on viimasel ajal ulme vallas harv nähtus.

Lähitulevik. Maavarasid ei kaevandata enam Maalt, vaid hoopis Kuult. Sam Bell on ainuke inimene Kuul ja tema kolme aastane leping hakkab läbi saama. Viimase paari nädala jooksul hakkab aga Sami tervis märgatavalt halvenema ja kõige tipuks satub ta õnnetusse, millest toibumisel ta avastab, et ta ei olegi enam päris üksi.

Mooni võlu peitub teostuse lihtsuses. On olemas kindel tegelane, kes täidab oma töökohustusi Kuul ja on olemas baas, kus enamus tegevusest toimub, kuid päris mööda ei saa vaadata ka filmi ühest tähtsamast tegelasest, kelleks on ju ometigi Kuu ise. Film algab lühikesevõitu sõnumiga inimeste energiatarbimisest ja kuidas maavarad hakkavad ammenduma. Siis jõutaksegi otsaga Kuule, kus ülimalt uhkes üksinduses pesitseb Sam Bell(Rockwell), kes elab või vähemalt püüab elada rahulikult, mõõdukalt ja ilma liigsete riskideta, et saavutada vajalikku kogust heelium-3`e, mille tootjaks Lunar Industries ja saata seda regulaarselt Maale. Sam Rockwelli ainuisikuline rollisooritus on vaatemäng, mida saavad etendada ainult kindla omapäraga näitlejad ja Rockwell on kindlasti üks nendest. Ta oskab endast esile tuua mugava isiksuse, kes ekraanil paistab olevat äärmiselt harjunud Kuul asuva jaama eluga ja oskuslik seal toime tulemiseks. Arvan, et see on ütlemata vajalik omadus, et luua ohutu keskkond, kuhu igaüks saab sisse põigata ja jagada Sami valu ja vaeva. Teiseks tähtsaks omaduseks on muusika, mis Moon`i puhul on loodud meisterliku Clint Manselli poolt ja tema looming kostub Kuu üksinduses vapustavalt. Iga tähtis stseen on sünkroonis Manselli imehästi olukorda tabava palaga. Tema looming on niivõrd tõhus, et võib olla ainult üheainsa pisara valamise võimalus on tänu temale täiesti olemas, kuid selline olukord tekib nii või naa finaalis, kus isegi muusikata võib sündida nõutus ja kurblik meel üheskoos. Mooni valmimiseks kulus 5 millionit dollarit ehk teisisõnu järjekordne õppefilm, kuidas on võimalik luua tark film vähese raha eest. Stseenid Kuu pinnal, kus masinad kaevandavad ja Sami ekslemine uues ja tundmatus olukorras, on imehästi meeleolu loovad. Suureks abiks on kuupealne liikuvus ja realistlikkus, mis oma lihtsuses toimib paremini kui digitaalselt töödelduna.<div>Lavastaja: Duncan Jones</div><div>Osades: Sam Rockwell, Kevin Spacey jne.</div><div> </div>Sarnaselt <a href="http://jesterheadscolony.blogspot.com/">Spellbound</a>ile ootasin Duncan Jonesi Mooni alates aasta algusest. Ilmus treiler ja paar klipp ning miski minus juba tahtis fimi näha. Rockwell on pea igas rollis omamoodi särav kuju ning eks see ja ka ammune kihk korraliku ulmefilmi näha aitasid pikale veninud ooteajale kaasa. Nüüd, kui ma seda ühe korra näinud olen, võiks lühidalt sõnastada Mooni umbes nii: ilus ja kurb, mille hinge minev indie`likkus on viimasel ajal ulme vallas harv nähtus.<div> </div><div>Lähitulevik. Maavarasid ei kaevandata enam Maalt, vaid hoopis Kuult. Sam Bell on ainuke inimene Kuul ja tema 3. aastane leping hakkab läbi saama. Viimase paari nädala jooksul hakkab aga Sami tervis märgatavalt halvenema ja kõige tipuks satub ta õnnetusse, millest toibumisel ta avastab, et ta ei olegi enam päris üksi.</div><div> </div><div>Mooni võlu peitub selle teostuse lihtsuses. On olemas kindel tegelane, kes täidab oma töökohustusi Kuul ja on olemas baas, kus enamus tegevusest toimub, kuid päris mööda ei saa vaadata ka filmi ühest tähtsamast tegelasest, kelleks on ju ometigi Kuu ise. Film algab lühikesevõitu sõnumiga inimeste energiatarbimisest ja kuidas maavarad hakkavad ammenduma. Siis jõutaksegi otsaga Kuule, kus ülimalt uhkes üksinduses pesitseb Sam Bell(Rockwell), kes elab või vähemalt püüab elada rahulikult, mõõdukalt ja ilma liigsete riskideta, et saavutada vajalikku kogust heelium-3`e, mille tootjaks Lunar Industries. Sam Rockwelli ainuisikuline rollisooritus on vaatemäng, mida saavad etendada ainult kindla omapäraga näitlejad ja Rockwell on kindlasti üks nendest. Rockwell oskab endast esile tuua mugava isiksuse, kes ekraanil paistab olevat äärmiselt harjunud ja oskuslik Kuul asusuva jaama eluga ja seal toime tulemiseks. Arvan, et see on ütlemata vajalik omadus, et luua ohutu keskkond, kuhu igaüks saab sisse põigata ja jagada Sami valu ja vaeva. Teiseks tähtsaks omaduseks on nii või naa filmile loodud muusika, mis Moon`i puhul on loodud meisterliku Clint Manselli poolt ja tema looming kostub Kuu üksinduses vapustavalt. Iga pisemgi tähtis stseen on sünkroonis Manselli imehästi olukorda tabava palaga. Tema looming on niivõrd tõhus, et võib olla ainult üheainsa pisara valamise võimalus on täiesti olems, kuid selline olukord tekib alles finaalis, kus isegi muusikata võib sündida nõutus ja kurblik meel üheskoos. Mooni valmimiseks kulus 5 millionit dollarit ehk teisisõnu järjekordne õppefilm, kuidas on võimalik luua tarka filmi vähese raha eest. Stseenid Kuu pinnal, kus masinad kaevandavad ja Sam eksleb uues ja tundmatus olukorras, on imehästi meeolu loovad. Suureks abiks kuupealne liikuvus ja realistlikkus.</div><div> </div><div>Kuul asuv kaevandusbaas on malli võtnud ulmežanri edendajatelt/alustaladelt ja ka ulmele omase suurejoonelisuse loojatelt. Baasi sisemus on värvilt valdavalt valge jakujundus üsna kandilisevõitu, mis tingimata selge vihje mõnekümneaastatagustele ulmefilmidele nagu Alien või 2001: The Space Odyssey. Jones ei laena otseselt mitte midagi, kuid mõjutusi on igast võimalikust nurgast näha. Kui mõni lavastaja oleks lihtsalt kasutanud ära omaaegsete ulmefimide ideid, siis Jones pigem uuendab neid omas mahlas. Ta püüab Sam Belli ja suure laia Kuu abil luua eksistentsialistlikku teost, mis vastab igivanadele, kuid aegumatutele küsimustele. Inimelu väärtus, tehnoloogia haarde laienemine ja vahest ka arusaamine inimese olemusest -need kerkivad Moonis vahelduva eduga esile ja vastamine jääb pigem vaataja teha. Intelligentne film ei peagi kõigele vastama ja puust punaseks tegema. Õhku peakski rippuma jääma vastusteta jäänud küsimusi, mis tekitavad arutelusid ja panevad pikemalt mõtlema filmi temaatikast. Mooni stsenaarium ei ole midagi sellist, mida keegi meist ei ole varem filmina näinud. Sündmustik areneb rahulikult, mõtlikult ja suhteliselt sama sirgjooneliselt kui tõmmata näiteks pliiatsiga mööda joonlaua äärt, kuid Sam Belli karakter on vahel isegi ootamatu ja keeruline. karakteriarendus, mis lookleb mööda sirget, kuid järskude kurvidega rada. Muusika, mis rõhutab emotsioone ja Kuu, mille ilu on pimestav. Inimeluga on läbi filmiajaloo pidevalt mängitud, aga Moon ei paku uut lähenemist või innovaatilisust. Duncan Jonei filmi juures loeb suuresti ainuüksi tesotus, mis toetab ideed niivõrd õlitatult, et raske on hiljem fimi peale mitte mõelda.</div><div> </div><div>Järjekordselt harv nähtus viimase aja ulmefilmide maastikul. Mõtlik ja teostuselt suurepärane ulmefilm, kus Sam Rockwell tõestab jälle oma andekust.</div><div> jknmjghkjvhkljvhk<br /><br /><br />vhölmxbKuul asuv kaevandusbaas ja Kuus ise on malli võtnud ulmežanri edendajatelt/alustaladelt ja ka ulmele omase suurejoonelisuse loojatelt. Baasi sisemus on värvilt valdavalt valge ja kujundus üsna kandilisevõitu, mis on tingimata selge vihje mõnekümne aasta tagustele ulmefilmidele nagu Alien või 2001: The Space Odyssey. Jones ei laena otseselt mitte midagi, kuid mõjutusi on igast võimalikust nurgast näha. Kui mõni lavastaja oleks lihtsalt kasutanud ära omaaegsete ulmefimide ideid, siis Jones pigem uuendab neid omas mahlas. Ta püüab Sam Belli ja suure laia Kuu abil luua eksistentsialistlikku teost, mis vastab igivanadele, kuid aegumatutele küsimustele. Inimelu väärtus, tehnoloogia haarde laienemine ja vahest ka arusaamine inimese olemusest -need kerkivad Moonis vahelduva eduga esile ja vastamine jääb pigem vaataja teha. Intelligentne film ei peagi kõigele vastama ja puust punaseks tegema. Õhku peakski rippuma jääma vastusteta jäänud küsimusi, mis tekitavad arutelusid ja panevad pikemalt mõtlema filmi temaatikast. Mooni stsenaarium ei ole midagi sellist, mida keegi meist ei ole varem filmina näinud. Sündmustik areneb rahulikult, mõtlikult ja suhteliselt sama sirgjooneliselt kui tõmmata näiteks pliiatsiga mööda joonlauda, kuid Sam Belli karakter on vahel isegi ootamatu ja keeruline. Karakteriarendus, mis lookleb mööda sirget, kuid järskude kurvidega rada; muusika, mis rõhutab emotsioone ja Kuu, mille ilu on pimestav. Inimeluga on läbi filmiajaloo pidevalt mängitud, aga Moon ei paku uut lähenemist või innovaatilisust. Duncan Jonesi filmi juures loeb suuresti ainuüksi teostus, mis toetab Mooni ideed niivõrd õlitatult, et raske on hiljem filmi peale mitte mõelda.

Järjekordselt harv nähtus viimase aja ulmefilmide maastikul. Mõtlik ja teostuselt suurepärane ulmefilm, kus Sam Rockwell tõestab jälle oma andekust.

9/10

Avatar 2009

Lavastaja: James Cameron
Osades: Sam Worthington, Zoe Saldana, Sigourney Weaver, Stephen Lang jne.

Kui nüüd päris ausalt öelda, siis enne, kui kõmu hakkas Avatari teemal üldse sõna võtma, ei mõelnudki ma eriti Cameroni puudumisele ja ega oodanudki, et ta peaks lagedale tulema erilist suurust ja väärtust omava filmiga. Titanic oli üsna heatasemeline, kuid kõige otsekohesemalt öeldes meeldis mulle kuulsaima laeva loo juures Titanicu suurejoonelisus e. filmi tehniline külg ja uppumise vaatemängulisus. Jack ja Kate ehk teisisõnu sisu vedavad armunud, kes ületasid kõik takistused, oli minu jaoks pigem lihtne kõrvalekalle, kuigi ometigi olid just nemad Cameroni suurfilmi eestvedajad. Vahepealne paus sünnitas aga Avatari, mis pettis ja üllatas ootusi ja lootusi, kuid oli kindlasti etem kui Titanic. Titanicu tõin näiteks ainuüksi seetõttu, et see oli Cameroni viimane film, mida võis enne Avatari nimetada suurfilmiks ehk totaalseks blockbusteriks. Avatariga püüab Cameron luua midagi uut, revolutsioonilist, seninägematut, kuid vorm, kuhu uuenduslikkus on asetatud, ei kanna vilju igal tasandil.

Allpool vööst halvatud merejalaväelane Jake asendab oma hukka saanud venda kaugel kuul Pandora, kus ta võetakse Avatari programmi. See tähendab, et Jake saab võimaluse kohaliku populatsiooni Na`vi ja inimese hübriidina siseneda inimeste jaoks toksilise õhuga Pandora sügavasse džunglisse ja tutvuda looduslähedaste Na`videga. Pandoral hinnalist maavara kaevandav korporatsiooni tahab aga kiirelt ja tõhusalt Na`videst lahti saada ja seega kasutatakse Jake`i, et imbuda kohalike sekka. Kaks erinevat maailma põrkuvad paratamatult ja selles võitluses peab Jake valima, kelle poolel astub ta otsustavasse lahingusse.

Kummaline, et niivõrd lihtne sisu on tekitanud erinevalt palju kompleksematest filmidest märgatavalt suuremat poleemikat. See on põhjustatud liiga suurtest ootustest ja eksiarvamusest, et lubatud revolutsioon hõlmab tervet filmi, kuigi James Cameron rõhutas just Avatari teostuse uuenduslikust ja seninägematust. Kui esimest korda nägin juba terviklikumat teist treilerit, siis suutsin oma peas rahulikult valmis vormida Avatari sisu ja finaali, millega arvatavasti see kõik ka lõppeb. Cameron andis mõista, et ligi 14 aastat küpsenud CGI`d uuele tasemele viiv eepiline ulmefilm peaks olema nagu värske tuul arvutiga genereeritud filmikunsti vallas. Viimasel ajal ei ole mitte keegi midagi nii suurt lubanud ja seega oli ka üsna loomulik, etCameroni loomingu fännid/austajad niivõrd leili sattusid. Avatari tabas aga kurb saatus ehk ennatlik ülekiitmine, mis viis ootused põhjendamatult lakke ning seejärel tabas paljusid pettumuse laine. Selles suhtes olen ma õnnelik, et suutsin endas väikese lapse taltsutada ja oodata Avatari nagu iga teist filmi. Ma võisin küll väikest promo teha, aga minevikus olen seda isegi rohkem teinud. Hea näide oleks Watchmen, mis vastupidiselt Avatarile ületas ootusi mitmekordselt. James Cameroni filmipagas on kahjuks just paljulubavate mõõtmetega ja seega lootsin, et ka Avatar on mitmekihiline nagu Cameroni eelmised ja žanrilt väga erinevad filmid. Avatar oli mu esimene ja arvatavasti ka teine(lähipäevil lähen uuesti vaatama) kokkupuude 3D filmiga. Tean väga hästi, et eelmised nn. 3D filmid väärisid seda nimetust vaid ainult üksikutel hetkedel. Avatar oli täielikult 3D-s ja sellest sain isegi mina oma võhiklikuses päris hästi aru. Kõige paremini iseloomustab meedia poolt selle aasta suurfilmiks tituleeritud Avatari mõiste eyecandy ehk eestimaiselt silmakomm, sest just seda Avatari oligi.

Performance capture on fimimise viis, kus CGI võetakse üles sünkroonis näitlejate etteastega. Lihtsamalt öeldes leidis Cameron viisi, kuidas filmida CGI`d. Niimoodi olen ma sellest aru saanud. Parandage mind, kui ma eksin, sest ma ei ole just eriti kompetentne sellel teemal. Igatahes, põhimõte on siiski arusaadav ja Avatar suutiski manada ekraanile või tegelikult CGI keskonda inimlike näojoonte ja emotsioonidega arvutiga loodud tegelased, kes ei ole absoluutselt sellised nagu me oleme harjunud CGI tegelasi nägema. Veidi häiriv on asjaolu, et kogu film on enamjaolt arvutivõlurite maagia abil loodud. Nii palju looduse ilu, aga kõik, mida filmis näeme, on illusioon. Selle arusaamisega seostubki Cameroni püüe lasta nii Jake`l kui ka vaatajal siseneda ebareaalsusesse ning näha ja tunda värvikirevat Pandora keskkonda, mis viid meid kaugele ära. Ütleme nii, et Cameron suutis Avatari abil luua uue maailma, mida tahaks iga hinna eest külastada. Esmasel vaatamiskorral on kõik väga värviline, suurejooneline, detailne ja fantaasiarohke, kuigi peab tõdema, et kõik filmis nähtav ei ole just eriti originaalne. Pigem on Pandora oma elusloodusega lihtne, aga tänu CGI uuele realistlikuse tasemele värviküllane ja tänu tehnilise poole uuenduskuurile fantaasiarikas vaatemäng. Mina kui vaataja teen seda sama, mida halvatud Jake avatarina. Avastan uut maailma ja tutvun siniste põliselanikega. Detailirohked kirjeldused Pandora elustikust ja Na`vide sümbioosist loodusega olid põnevad ja midagi täiesti uut. Eriti just Na`vide suhe Ewyaga, kes oli nende jumaluseks. Cameron on näinud kurja vaeva, et luua täiesti uus universum tema kohustulike elementidega nagu keel, kultuur ja rahvas.

Valged mehed vs. põliselanikud on väga vana ja tuntud teema, mida ikka ja jälle filmides kasutusele võetakse. Avatar ei too sellele kahjuks mitte midagi uut juurde, et vana teema saaks muutuda märksa huvitavamaks ja mitmekesisemaks. Stsenaarium tundub olevat väga vana. Jättis isegi sellise mulje, et 90ndatel kirjutatud lugu jäi puutumata kuni filmi valmimiseni. Veidi mõistetamatu, et selline lavastaja nagu Cameron tuleb lagedale põhjalikult äraleierdatud looga ning tutvustab selle abil CGI uut taset. Ju oli see teadlik otsus, sest vaatamata üdini etteaimatavale stsenaariumile suutis lugu end lõpuni välja kanda ja seda suhteliselt sirge seljaga. Mitte päris küürakana, aga ka mitte väga sirgelt. Cameronist lootsin siiski väga palju enamat. Mitmekülgseid tegelasi Avatar ei pakkunud, sest kõik olid nagu ühe kindla ülesandega varustatud. Sina oled paha, sina oled hea ja sina muutud vahepeal pahast heaks ning oligi kõik. Selle malli järgi tegelased enda mugavalt sisse seadsidki. Jake, Na`vi printsess Neytiri, Quaritch, Dr. Augustine ja kõik ülejäänud tähtsamad asjapulgad panid mind tundma selgeltnägijana, sest iga nende tegu tähendas klišeed või äärmisel juhul ka mõnda ülimalt tobedat repliiki, mis võis pead vangutama panna. Laias laastus vaadates ei suuda ma mitte kuidagi tõdeda, et lugu oleks olnud labane, lihtsalt halb või ebamäärane mõttetus nagu Michael Bay Transformerid. Lugu oli täitsa heatasemeline, sest see oli siiski mõtekas, moraalitsev ja eelkõige ilus jutustus kaugest planeedist, armastusest ja sõjast.

Classic adventure tale ehk täpselt nagu Cameron ise ütles. Lugu ja tegelased on küll paljudele pinnuks silmas, aga ei saa eitada, et CGI tegelased ei oleks olnud just sellised nagu lubati. Na`vid ei olnud 100% fotorealistlikud, sest enamus tööst suunati arusaadavalt Neytiri ja Jake`ile, sest nende kahe ekraaniaeg oli kõige pikem, põhjalikum ja vajalikum kogu loo suhtes. Kummaline mõelda, et Neytiri oli tervenisti arvutiga loodud. Tema emotsionaalsus, liikuvus ja elavus tahtsid vägisi vastupidist tõestada. Eriti hingeminevad olid hetked, kui Neytiri emotsionaalsus rõõmu või ahastuse abil proovile pandi. Na`vid ja nende keskkond oli filmi parim osa. Lugu oli liiga lihtne, et selles hoolida, kuid õnneks elasin kaasa Na`videle, Jake`le ja Quaritchi sõjahimule. Teinekord tekkis aga sügav pettumus kui pöördelisena üles ehitatud stseenid oli liiga läbinähtavad, et tekiks üldse mingisugust kaasahaaravust tegelaste suhtes. Ei olnud sooja ega külma, kui Jake tunnistas oma süüd Na`vide ees või kohalik šamaan otsustas viimasel hetkel talle andestada. Sellistel hetkedel tundsin end petetuna, sest klassikalise loona film ometigi töötas, aga isegi sellisel kujul on võimalik luua usutavaid ja tõesti haaravaid pöördeid. Ikka ja jälle peab aga tõdema, et film tervikuna oli kaasahaarav, sest lugu töötas koos loodud maailmaga ja vastupidi. Silmailu oli kogu raha eest ja õnneks ei läinud raha tuulde transformerliku stsenaariumiga, mis oleks tõesti Avatarile kriipsu peale tõmmanud. Loodud filmimuusika tõstis eepilist elamust veelgi kõrgemale. Pärismaalastele omane flöödimäng ja muu sarnane rõhutas Na`vide indiaanlaslikku olemust ja üleüldse saatis filmi helgemaid hetki tempokas ja hästi koostatud muusika, mis oli sama haarav nagu Avatari CGI reaalsus.

Cameron tõestab Avatariga, et ta suudab ohjeldada mistahes lugu, aga talle omane kaasahaaravus ja innovaatilisus ei ole mitte kuhugi kadunud.

8/10

PÖFF09 - The White Ribbon 2009

Lavastaja: Michael Heneke

Osades: Christian Friedel, Ernst Jacobi jne.

Enne Esimese maailmasõja puhkemist hakkavad Põhja-Saksamaa külas toimuma eriskummalised juhtumid. Esmalt satub külaarst oma hobusega õnnetusse, mille põhjustajaks on traat, et hobuse liikumist halvata. Väikelapse toas on keset talve aken lahti tehtud ja kuur põleb maani maha. Keegi justkui ei tea, kes on nende jultunud tegude taga, aga sündmuste algatajateks paistavad olevat kohalikud lapsed, kes teavad rohkem, kui keegi arvata oskaks.

Sakslane Michael Haneke tutvustab range distsipliini ja eluoluga kokkuhoidvat küla, kus võõrastesse suhtutakse ettevaatlikult ja usk on tugev igal mehel, naisel ja lapsel. Vähemalt nii paistab pealispinnalt. Filmi põhiline teema on kogukonna kokkuhoidvus ja rangus, millel on traagilise olemusega tagajärjed. Inimestevahelised suhted on piiratud usulise korra pärast. Selline kord mõjutab suurel ja häirival määral lapsi, kes juhinduvad oma vanematest ja nende tegudest, mis kahjustavad järelkasvu mõttemaailma ja annavad tugevaid motiive ehmatavateks tegudeks, mis külas aset leiavad või hakkavad aset leidma. Kohalik õpetaja jälgib lapsi ja nendes toimuvaid muutusi. Ta hakkab uurima kuritahtlike tegude tagamaad ja avastab, et mida rohkem ta hakkab külas toimuvast aru saama, seda paremini ta näeb, et kurjajuureks on "süütud" lapsed, kelle süüsse ei suuda ega taha mitte keegi uskuda. Põhjuseks on motiivide olematus, aga selline elustiil ja distsipliin, mida vanemad oma lastele edasi annavad, ongi põhjusteks, miks toimuvad pisikesed, kuid üha ohtlikumaks muutuvad sündmused ühtsena seisvas külas. Külaarst on üheks osaliseks lüliks käimasolevas sündmuste jadas, kuna tema teod kannavad laste silmis kõige rohkem süüd.

The White Ribbon jälgib tähelepanelikult ja piinliku täpsusega külaelu tõelist olemust. Pime usk või hoolimatult ranged kasvatusmeetodid sisendavad lastesse samasugust vagaduse taha peidetud silmakirjalikkust, mille najal elavad enamus nende vanematest. Selline kummaline kooskõla sünnitab ebamäärast arusaamist ja teineteise mõistmist. Selgemalt sõnastades toimub vagaduse varjus vastuhakk valitseva võimu vastu ja vastuhakkajateks on see sama kogukond, kuid mitte elutargad ja paljunäinud külaelanikud, vaid lapsed, kes moodustavad oma ühise ja tugevalt koospüsiva ühiskondliku ringi, et vastu astuda oma vanemate räpasusele. Raske teema, mida Haneke lahkas püsivalt sirgjoonelise jutustusena, mis ei kaldunud oma trajektoorist kordagi kõrvale. Esikohale tõsteti olulised ja filmi jooksul võtmetegelaste staatuse omandavad karakterid, kelle tegelikke palgeid ei ole esialgu eriti lihtne kindlaks määrata. The White Ribbon pakkus versiooni ühiskonnast, mis mandub tänu enda kehtestatud korrale ja mille varjust tõuseb esile juba tugevam ja salakavalam kiht. Filmi teemale andis palju rõhku värvide puudumine ja detailne tollane olustik üksikus külas, kus ängistaval õhustikul oli lihtne tekkida.

The White Ribbon pakub lahkamiseks ja mõtlemisaineks intrigeerivalt koostatud lugu, mis jääb mõningal määral omaenda teostuse sirgjoonelisuse varju. Film möödus küll üllatustevabalt, kuid siiski keeruliselt tagamaid varjates ja jälgi segades ning pärast nägemist tekitas vähemalt minu puhul elava arutelu küsimustega "kes?", "miks?" ja "kuidas?".

8/10

Ja selleks korraks ongi PÖFF minu jaoks lõplikult läbi. Oli põnev ja mitmekesine elamus. Järgmine aasta jälle ja siis suurema hulga filmidega.

PÖFF09 - Enter the Void 2009

Lavastaja: Gaspar Noè

Osades: Nathaniel Brown, Paz de la Huerta jne.

Noor narkodiiler Oscar ja ta õde Linda elavad parasjagu Jaapanis, kui Oscar õnnetu pealekaebamise läbi surma saab. Olles äsja näinud kuuli oma rinda läbimas, avastab Oscar, et tema aeg ei ole veel tulnud ja nii satubki ta kahe maailma vahele, kus on võimalik jälgida nii lähedaste edasist elukäiku kui ka kogu möödunud elu.

Ostsin pileti Enter the Void`i seansile ainuüksi seetõttu, et kaasblogija ja filmiveeblane Forza oli jõudnud Gaspar Noè uusimat vaimusünnitist väga põhjalikult kiita ja kõige tipuks liitus temaga filmiveeblane/blogija Rauls, kelle kiiduavaldus andis filmi nägemiseks vajaliku innustuse. Gaspar Noè filmidega ei olnud ma varem tutvunud, kuid olin täiesti teadlik Noè 2002. aasta skandaalsest Irreversible`st, kus peaosades Monica Bellucci ja Vincent Cassell. Ka seegi peab kiiremas korras minu silme ette jõudma, sest Enter the Void`i saavutatu oli isegi päris hirmutav ja piinarikas elamus. Enter the Void`i võiks lühidalt kirjeldada nii: tegu on peaaegu et vägivallaga vaataja meelte kallal, aga see "piin" on nauditav ehk teisisõnu on see piinamine, millest vaataja mõnu tunneb. Ütlen ausalt, et midagi sellist ei ole ma oma lühikesevõitu elu jooksul veel näinud. Mitte miski ei valmistanud mind ette kannatust proovile panevaks katsumuseks, mida Enter the Void igal võimalusel ka pakkus. Pealtnäha on tegu sirgjoonelise ja minimalistliku sisuga, mis juba tutvustuses annab aimu filmi olemusest.

Tegelikult nii ju ometigi on? Aga vot EtV seda lõbu ei paku. Tühja lehena kinosaali istunud filmisõber nagu mina aimasin, mis mind ees ootab, aga tuli välja, et kõige ootamatumast kohast võib välja ilmuda lavastaja, kes mängib seninägematult filmikunsti(eelkõige kaameratöö) omadustega. Enter the Void tutvustab Oscarit ja Lindat, venda ja õde, kes on juba mõnda aega Jaapanis elanud. Oscarist on välja kasvanud narkodiiler ja sõltlane ning Lindast on saanud striptiisitar. Venna ja õe elu on olnud uskumatult raske, kuid selle vaatenurgaga saab tutvuda alles siis, kui Oscar siseneb hingedemaailma, et asuda taasavastama läbi elatud kogemusi ja näha õe kurba saatust edasi arenemas. Gaspar Noè lavastajatöö ei oleks absoluutselt nii märkimisväärne, kui filmil ei oleks olnud omapära, mida näeb üldiselt väga harva. Enter the Void on tervenisti üles võetud läbi peategelase silmade, mis tähendab, et kõik 161 minutit tuleb veeta Oscari seltsis ja näha, mida tema näeb ja teha, mida tema teeb ja see kõik on hullupööra haarav ja uimastav. Alates Oscari monloogidest ja lõpetades kehavälistest rännakutest mööda räpasust ja lärmi täis tänavaid, mille jooksul Oscar kui sihitu tont püüab leida vastuseid, vastutavaid ja oma lähedasi, keda ta ei saa enam lohutada ega päästa tumeda tuleviku eest.

Lisaks pidevale peaaegu et hõljuvale kaamerale on filmi teine suurim ja olulisim külg kinematograafia, mille loomisele pidi vist kogu meeskond tükike oma hingest andma. Sellist visuaalset meistriteost näeb haruharva. Kõik, mida Oscar koges kehavälises seisundis, oli justkui nagu harukordne kunstiteos, mis oma muutlikuse ja veidruse poolest tekitas meelehärmi ja ühtlasi ka meeletut joovastustunnet. Enter the Void`i kaameratöö ja visuaalne pool tekitab lendamise tunde, mis ei taha kaduda isegi pärast filmi. Kaameraga võeti üles iga pisemgi detail, mida inimene läbi oma silmade näeb. Silmade pilgutamine, närvilisus, narkootikumide mõju ja vahekord-kõik need inimlikud omadused ja tegevused leidsid laia kajastust läbi kaamera, mis jäädvustas kõike viimase peal visuaalse poole kireva värvidemänguga. Nüüd võib jääda mulje, et stsenaarium ei olegi siis nii oluline nagu eelpool kirjeldatud omadused lubasid juba eeldada. Võib olla mõne kogenematu lavastaja puhul vastaks see tõele, aga Noè teab väga hästi ja võib olla isegi liigagi hästi, mida ta kaamera taga ja ees laseb teha. Oscari hingeline rännak hõlmas tagasihüpet lapsepõlve ja toonaste sündmuste arengusse, kus raskepärase taktigaga tõsteti esile venna ja õe tõeline teineteist ühendav traagiline side.

Side, mille katkemine tähendas ühele osapoolele elu mõtte kaotamist, oli nagu pidevalt liikuv kaamera, mis ei kaotanud silmsidet maailmaga, mida Oscar pärast oma surma ainult kõrvalvaataja rollis näha sai. Noè stsenaarium on karakteripõhine, kuid filmi teostus võib tõestada vastupidist. See jäägu nüüd igaühe otsustada, kas Enter the Void kandis raskepärast lugu koos imeilusa vormiga õnnestunult või mitte. Oscari ja Linda lugu jäi vaatamata visuaalide rohkusele tugevalt püsima. Kõige mõtekam oleks filmi arengut võtta nii, et iga Oscari pikema peatuspaigaga või tagasivaatega eelnevale elule süveneti venna ja õe suhtesse ning minevikusündmustele, mis andsid nende elule sügava haava. Samal ajal arendati ka Oscariga toimuvat ja hingede rändmaine lõpuks andiski kogu filmile sobiliku ja kinos vaadatuna häirivalt vaatemängulise tulemuse ehk reinkarnatsiooni. Olulist rolli lisaks kaamerale ja pildile omas ka muusika, mis oli kaunis monotoonne, kuid äärmiselt tõhus saatmaks aeglaseid ja detailirohkeid stseene, kus kaamera hoiab toimuval eriliselt täpselt silma peal, kuid samas filmimine toimub iga võimaliku nurga alt. Põhiliselt küll ülalt alla vaadatuna, kuid siiski peaks ütlema, et iga nurga alt. Enter the Void`i rõhutav raskepärasus pärineb enamjaolt kompromissitust nägemusest, mis on Gaspar Noè juhtimise all lausa ängistav.

Karm, ilus, joovastav, piinav, väsitav ja eelkõige ainukordne filmielamus.

10/10

Iron Man 2010

Teine treiler Jon Favreau Iron Manile.

PÖFF09 - Breathless

Lavastaja: Yang Ik-Joon

Osades: Yang Ik-Joon, Kot-bi Kim jne.

Oeh, PÖFF-ist juba rohkem kui nädal möödas, aga ma ei ole ikka jõudnud kõike kirjutada. Pole ime, et ma PÖFF-i blogijaks end ei pakkunud. Mõtlesin küll päris palju selle üle, aga loobusin, sest arvestades minu kirjutamise kiirust, ei hakanud ma pigem proovimagi. Oleks muidugi tore olnud, sest ega tasuta filme mitu päeva järjest iga päev ei näe. See selleks. Mul veel vaja kaks PÖFF-i filmikest postitada ja siis on sellel teemal jutul lõpp.

Kibestunud ja üksildase võlanõudja Song-Hooni iga päev on üks ja see sama rutiin. Ta saab juhised kätte ja peksab võlgnikku nii kaua, kuni see ei suuda enam liigutada ja nii iga päev. Vabal ajal veedab Song-Hoon aega oma õe pojaga, kes ema pika tööpäeva tõttu enamus ajast veedab tänaval mängides. Ühel hommikupoolikul kohtub Song-Hoon absurdse juhuse tahtel koolitüdruku Yeon-Hue`ga, kes erinevalt teistest püüab võlanõudjale koha kätte näidata. Alguse saab konarlik sõprus, mis muudab Song-Hooni igapäevarutiini märkimisväärselt.

Ütleme nii, et üks asi on vaadata Chan-wook Parki ja Joon-ho Bongi filme, mis balansseerivad komöödia ja draama vahepeal, aga hoopis teine asi on vaadata Lõuna-Korea filmi, mis ei pakugi mainitud stiili, vaid läheb ainult ühte kindlat rada pidi. Lavastajaks on Yang Ik-Joon, kelle jaoks on Breathless näitlejatöö kõrvalt esimene oma lavastatud film. Breathless ei ole loomulikult märkimisväärselt eriline, et silma paista nagu Parki ja Bongi filmid. Breathless on päris monotoonne nende kahe suurepärase lavastaja filmide kõrval, aga samas ka väga realistlik, kaasahaarav ja tõenäoline sotsiaalne kriitika Lõuna-Korea eluolu suunas ja seda veel eriti pealtnäha vaesemates rajoonides, vähemalt nii saab filmi järgi aru. Kõigepealt tahaks kiita posterit, sest raevu täis valgunud korealase nägu on antud konteksti jaoks vägagi tähendusrikas. Filmi peategelane on Song-Hoon, keda kehastab lavastaja isiklikult. Breathless tutvustab võlanõudjat armutu ja hoolimatu jõhkardina, keda ei huvita, miks ja kuidas ta kelletki raha lagedale peksab. Vähemalt pool filmi kestvusajast keskendub Song-Hooni tööle ja Yeon-Hue suhtele mehega, kes võib olla äärmiselt ettearvamatu. Breathless`i võib lugeda sotsiaalkriitiliseks teoseks, mis näitab sealset olukorda filmi peategelasi näiteks võttes. Igatahes, Song-Hoon, kelle käitumine ja elustiil ei ole kindlasti tavaline nähtus nagu seda võib näha lugematutes USA filmides. Nii suulisele kui ka füüsilisele vägivallale pühendati sama palju aega kui Song-Hooni tööpäeva kirjeldamisele. Tegemist on rahutu ja palju kannatama pidanud mehega, kes väljendab oma emotsioone jalgade jõuga.

Iga päev jalutab ta oma ülemuse juurde, saab sealt juhised kätte ja läheb koos mõne uue õpipoisiga teele, et jultunud võlgnikele koht kätte näidata. Esimene pool filmist on tõesti väga ühekülgne, aga vähemalt minu jaoks absoluutselt efektiivne viis, kuidas tutvustada ebameeldivat inimest ja lasta tal vaataja jaoks üha meeldivamaks muutuda. Minule läks ränga minevikuga mehe käekäik korda ja tundsin talle filmi pikema arengu möödumisel kaasa. Tema suhe koolitüdruku Yeon-Huega algas niivõrd absurdselt, et tahest tahtmata jäigi otsustamata, kas nutta või naerda. Üldsegi saab ainuüksi tänu Breathless`ile näha ja tunda korealaste niivõrd erinevat kultuuri ja käitumisnorme ning üle piiri ulatuvaid norme filmis ka hiilgavalt esitleti. Ei maksa arvata, et Breathless läheneb komöödiale nagu Bongi käekiri, sest tegemist on eelkõige traagilise ja kripeldama panevalt kurva looga rikutud noorusest ja sellega kaasnenud elust, mis ei vii kuhugi, kui ise midagi selle muutmise nimel ei tee. See mõte hõljus peategelase pea kohal kogu aeg, aga sellest kinni haaramine ei olnud lihtne. Yeon-Hue esindas koduvägivallaohvrit nagu Song-Hoon, aga erinevalt vaesest niiöelda endisest pätipoisist, oli tüdrukul isa, vend ja kena korter, kuhu ta igal õhtul pärast kooli suundus. Kuid päris palju peitub pealispinna all. Alati ei ole kõik nii nagu paistab ja Yeon-Hue eluolu kirjeldas hulluse ja vaesuse piiri peal kannatavat ohvrit mänglevalt, aga kindlasti väga elavalt.

Kindlasti on lavastajal olnud kogemust raskemat sorti eluga ja nüüd sai ta võimaluse seda kõike filmilindile üles võtta. Vähemalt ma arvan nii, sest teema ja tegelased tunduvad liialt reaalsed, et mitte põhineda kellegi elu rängemal poolel. Korealaste miimikat ja iseloomulikku käitumist jälgin huviga arvatavasti edaspidigi. Siiamaani olen nautinud korea näitletööd igas filmis, mida olen jõudnud vaadata. Memoirs of Murder oli näiteks peaaegu et perfektne korea mõrvamüsteerium, mis kujutas elava filmikeelega inimesi ja eluolu ühes väiksemas linnakeses. Breathless ei ole aga film, mis üllatab mitmekülgsusega ja rõõmustab filmivaatajat iga vähese aja jooksul uudsete omaduste poolest, mida ei oleks osanud oodata. Peaosatäitja debüütfilm taotleb inimlikkust ja kõike, mis vägivallaga kaasneb. Olgu selleks siis kodune vägivald, armsamate ootamatu surm, vaimne tasakaalutus või katkematu ring, mis hävitab inimelusid elu elu haaval. Mingil hetkel jõuavad kõik patud Song-Hoonini tagasi ja alles siis mõistab ta, et järelemõtlemata teod maksavad valusalt kätte. Filmi pildikeel võib paista tavaline, aga pikemal jälgimisel on näha temaatikaga hästi klappivat betoonikarva visuaalset poolt, mis toonitab vägivalda ja Lõuna-Korea agulitänavaid halli reaalsust tegelaste keskele luues. Igal tegelasel oli oma lugu, mis ei kannatanud kordamist. Võlanõudjaid ja nende ülemust ei püütudki tahtlikult halvustada või ilustada.

Nad oli tavalised inimesed, kelle elud kujunesid läbi tekkinud raskuste keerulisteks ja äraelamise nimel ei tulda küsima mehe töö tegelikku tausta. Tahaks mainida, et filmis ropendati tohutult palju ja tänu sellele said mulle tuttavaks mõned koreakeelsed vandesõnad nagu "shiba" või "shibaloba", mis on samal pulgal ameeriklaste ja üldse kõigi lemmikuga "fuck". Täpset kirjapilti kahjuks ei tea, aga ma lihtsalt tahtsin jagada veidi kahtlase väärtusega meelde jäänud infot. Song-Ho ja Yeon-Hue suhe muutus tögavast ja vihkamist täis suhtlusest sõbralikuks ja teineteist vajavaks teatud määral kiindumuseks. Mõlema olukord õpetas neile, mis nende endi elus on valesti ning mis vajab suuremat hoolt või parandamist. Lavastaja kasutas oskuslikult ära kõige valusamaid elukogemusi, mida tegelased olid üle elanud ja missuguseid tagajärgi toovad kaasa mõtlematud vägivallaaktid ning kuidas see mõjutab tegelaste otsustusvõimet olulistel hetkedel, kui nad saavad aru tehtu mõjust. Breathless`i moraalilugev ja kritiseeriv sisu on selge ja õnneks ka väga tahtejõuline. Selles mõttes, et peategelaste kannatused ning õppimine elust enesest muudavad raskekujulise ja aktuaalse teema peaaegu et käegakatsutavaks, aga samas ka karjuvaks ebaõigluseks, milliseks võib ühe või teise isiku elu kulgeda. Filmi lõppfaas võttis kaunis kaua aega, kuid pikalt lahtihargnevana ja selgitavana sobis selline lähenemine ülejäänud filmiga kokku nagu paber ja liim. Kuid miski poleks ka muutunud kui selgitavat täiendavat lõppu poleks olnud. Mööda ei saa siiski vaadata asjaolust, et vägivallarohke täisringi saavutamise hetk andis mõnusalt kurbliku tooni filmi teema paratamatusele.

Breathless on pikk ja põhjalik teos inimloomuse muutusest ja muutmatusest, leppimisest ja leppimatusest, mille Yang Ik-Joon on valanud vägivaldsesse ja karmi reaalsesse ellu, mis oma monotoonsusega võib nii eemale peletada kui ka ligi tõmmata.

8,5/10

PÖFF09 - Deliver Us From Evil 2009

Lavastaja: Ole Bornedal

Osades: Lasse Rimmer, Lene Nystrom jne.

Johannes naaseb koos noore perekonnaga oma kodulinna, kus teda ootab seninägematu katsumus, et kaitsta oma tõekspidamisi. Linnakeses elab bosnialane, kes on sõjas kaotanud oma pere, kuid harimatus ja sallimatus käivad käsikäes ning kohaliku jõugu muullase kallale ässitamine ei ole raske ülesanne.

Ole Bornedaliga olen tutvust teinud ainult ühe filmi kaudu ja selleks oli Bornedali enda filmi Nightwatch`i USA versioon, kus peaosas olid Ewan McGregor, Josh Brolin, Nick Nolte ja Patricia Arquette. Tegemist oli üsna perverse teosega, mida ma hästi enam ei mäleta, kuid vähemalt tean, et tegu oli arvatavasti hea filmiga. Originaali tasub ka kindlasti ette võtta, sest kuuldavasti on see parem kui remake. Hetkel on mul veel ootejärjekorras I Am Dina Gerard Depardieu`ga peaosas, mis ilutseb mul juba pikemat aega riiulis ja nõuab vaatamist. Järelikult oligi Bornedali nimi määravaks, et Deliver Us From Evil`i üldse KUMU-sse vaatama minna. Bornedali uusim filmi kajastab väikelinna sallimatust, harimatust, kambajõmlust ja pesuehtsat, kuid äärmiselt ohtlikku rumalust. Lollus on alati ohtlik ja Bornedal kujutab selle tagamaid ootamatute pöörete ja isikupärase teostusega, mille puudumisel oleks film olnud etteaimatav ja juba korduvalt äraleierdatud lugu. See oli mu suurim hirm, kuid õnneks olin auditooriumis istudes filmi suhtes õndsas teadmatuses. Deliver Us From Evil`it võib võtta kui oskulikku ja igati suurepärast teost, kuid samas ei saa mööda vaadata faktist, et sisu ei hiilga originaalsusega, kuid õnneks paljudele lavastajale omapäraste külgedega. Bornedal osutus piisavalt targaks meheks, et mängida kõige muuga, mida tehniline külg teha lubab. Alates väga muutlikust kaameratööst, filmi harjumatust sissejuhatusest ja linnaelanike omapärastest stereotüüpidest. Suurt rolli mängis harimatu ja vägivaldsete kalduvustega rekkajuht Lars, kelle tegudest kõikehaarav sündmusteahel alguse saigi. Tema käe läbi hukkus üks linnaelanik, kelle puudumise märkamise järel ärevus ja viha ei tahtnud vaibuda. Seda küll ainult pealispinnalt, sest põhjalikum järeldus jõuab tegelasteni alles finaalis. Filmi omapäraks saaks lugeda üsna omalaadse sissejuhatuse, kus iga tähtsamat tegelast tutvustati eraldi ja ka kohati päris põhjalikult. Äkilised kaameraseisakud tutvustamiseks olid meeldejäävad väikesed, kuid kindlasti olulised lisad.

Ka kinematograafia üllatas nii mõneski mõttes. Esialgu jääb küll varju, kuid filmi temaatika süvenedes jõuavad visuaalid ja värvid esile tulla ning end ka maksma panna. Üsnagi meeldiv, et muserdavalt tavalise sisu juures töötab tehniline külg kõigele vastupidiselt. Tulles nüüd sisu juurde, siis päris üllatustevabaks ei saaks seda siiski lugeda, sest ainuisikuliselt Bornedali poolt kirjutatud stsenaarium on rikastatud pööretega, millele tehtav eeltöö laseb tähelepanu pöörata põhjalikele tegelaste arengutele, aga mitte eesootavatele traagilistele sündmustele. Endalegi üllatavalt pühendas Bornedal palju aega Larsi tegelase karakteri arengule. Ta oli äkiline ja ebaintelligentne jõmm, kellest võis kõike oodata, kuid tal oli piisavalt oidu, et sallimatusest põhjustatud allasurutud viha suunata bosnialasele, et varjata arvatavat kuritegu, mida Lars enda peale ei kavatsenudki võtta. Filmi põhilisteks tegelasteks on siiski Johannese perekond, mitte Lars ja tema kamraadid. Johannes oli healoomulise ja intelligentse pereisa musterkuju, kellest oli juba ette arvata, et ta kaitseb märatseva rahva poolt taga aetavat bosnialast. Larsi teoga seostub samuti andekalt välja kirjutatud tegelane, kes on kättemaksu peamine organisaator ja bosnialase suurim vastane. Bornedal loob veidralt, humoorikalt ja väga isikupäraselt maailma, kus on linn kitsarinnaliste ja kergemeelsete inimestega. Veidralt suurepärane sissejuhatus ja pikk tegelaste areng enne pöördelist avastust ja reaktsiooni süüdlase suunas. Film võtab realistliku aeglusega üles rassismi, rumaluse ohtlikkuse ja kättemaksu pimestava jõu, mida esindavad julmade tegudega märatsev rahvajõuk. Deliver Us From Evil pingestab olukorda tavapäratute situatsioonide ning lähedaste ja vastaste motiividega, mis sunnib neid vastavalt oma olukorrale erinevalt tegutsema, mis kõik juhtuvad olema üpriski ootamatud Kombineerituna tehnilise külje omapärasusega paiskus avalikkuse ette mitmeid kiiksuga traagilisi sündmusi ja kurjuse äratamise järel kannatasid kõige rohkem õigluse eest seisjad. Toimuva läbi viimiseks ol kasutusele võetud helide ja muusikaga pidev mängine, mille roll tõestas end eriti lõpusündmuste käigus.

Veidralt huvitava arenguga teos, mille tavalisus kipub kohe vägisi kaduma Ole Bornedalile omaste kiiksude ja suurepärase tehnilise poole taha.

8/10

PÖFF09 - Lebanon 2009

Lavastaja: Samuel Maoz

Osades: Reymond Amsalem, Ashraf Barhorn jne.

1982. Esimene Liibanoni sõda. Rühm Iisraeli sõdureid satuvad vaenlase tagalas ohtlikku olukorda ja tank nelja mehega kaotab sihi ning nii jäävad nad omapäi vaenlase nägemisulatusse. Nad püüavad säilitada rahu ja talitseda paanikat, kuid maailm läbi sihiku on hoopis hirmsam, kui olla väljas rusude varjus varitsemas.

Olin üsna üllatunud, kui paar kuud tagasi promotud Iisraeli film otsustati PÖFF-i kavva võtta. Vähemalt sain võimaluse seda suurel ekraanil näha. Vastasel juhul oleksin seda arvutiekraanilt mokk töllakil näinud ja kirunud filmi, sest selgelt on see justkui loodud suurele ekraanile. Lebanon on nagu sõjafilm läbi tanki sihiku, kus avanev vaade nõuab sihikindlust ja kiirust. Filmi keskmes on neli väga erinevat sõdurit. Tekivad eetilised dilemmad, mis ei saagi lahendatud, sest noored sõdurid lihtsalt ei suuda vägivalda pealt vaadata ja olla nende tekitajaks. Peamise probleemi allikaks on noorukist tankist, kes kahtleb iga kord kui käimas on otsustav hetk vaenlase ja omade ridade vahel. Neli meest võtavad osa käimasolevast sõjast ja samas osalevad ka lahingus, mis toimub tanki nelja seina ja kahuritoru vahel. Tankist, kes ei suuda taluvuse piiri ületavaid käske täita, laadija, kes ei täida käske, rühmajuht, kes ei suuda oma mehi kontrollida ja kõige lõpuks noor juht, kes ei taha mitte midagi muud, kui et ta emale kirjutataks ja teatataks tema seisukorrast. Toimuva tõsiduse ja ebaõigluse efektseks kujutamiseks on tolmustele tänavatele toodud tank, mille kahuri sihikust avanev vaade ja tanki enda sisemuses toimuv heitlus nelja mehe vahel hõlmavadki kogu filmi. See ebatavaline asjaolu muudab Lebanoni huvitavaks eksperimendiks ja seda ta kindlasti ka oli. Paranoiline sihik liigub mõnikord närviliselt ja häälekalt mööda purustatud linna. Pingelisematel hetkedel hakkas kahuritoru pöördumisega kaasnev hääl mitte häirima, vaid kiiresti kujundama lisaks klaustrofoobilisele tankile pinget loovat õhustikku, mis muutis otsutavad hetked kahuri taga rõhutatult elu hinda määravaks ja tankisti jaoks otsustusvõimetuks.

Võib arvata, et kui enamus filmist leiab aset tankis, siis ei tohiks seal midagi erilist juhtuda. Aga läks vastupidi ja aset leidnud psühholoogiline mäng sõdurite tõekspidamiste ja hirmude vahel mängis ülitähtsat rolli. Eelaimdus tulevaseks eraldatud võitluseks vaenlase territooriumil hakkas tekkima juba täiskooseisus rühma liikumisel läbi linna. Mehed ees ja tank järel ning raadiost kostvad juhendid lõid küllaltki äkilisevõitu olukorra, kus ootamatud hetked tabasid tõesti ootamatult ja ülejäänud kolme sõduri nähtavuse nullilähedus lõi sobiliku pinna närvilisteks vaidlusteks, kui midagi paratamatult või siis tankisti süü läbi oodatult untsu läks. Õlised, räpased ja väsinud mehed satuvad eraldatusse ning vastasleer on neile lähenemas. Kõigele lisaks on neljale mehele toodud sõjavang, kelle vastu sooje tundeid teki. Kõige tipuks tabavad tanki kõikvõimalikud jõud ja neli mees istuvad nagu muretud pardid tiigi ääres, kes ei tea, et jahimees luurab pöösa taga. Isegi vaataja peab tunnistama õnnetut teadmatust koos meeleheites sõduritega. Öised vaated läbi sihiku ei kesta kaua ja sellest on isegi kahju, sest rohekad pimeduses toimuvad tulevahetused on kõige efektiivsemad ja seda veel eriti sellise sõjafilmi puhul. Filmi lavastajaks on Samuel Maoz, kes on ise üle elanud Liibanoni sõja ja seega teab, mida ta oma filmis kujutab ja millele õhutab. Lebanon ei võta pooli, sest keskmes on ainult inimesed ja inimsusevastased rünnakud. Need kaks ei klapi hästi kokku ja seetõttu tekibki süvenev hirm sõdurite seas. Keegi neist ei taha päriselt otsustada inimese elu või surma üle, kuid käsk on käsk ja vähemalt ühe sõduri mõistmist mööda tuleb neid ka äärmuslikes olukordades täita. Filmile on loodud õline, tahmane ja tumerohekas visuaalne pool, mis toetab tanki räpasust ja hapnikuvaesust kriisiolukordades. Kaameratööd on äkiline ja kiire. Eriti mõjuv kaamera ongi tanki sihik, mis domineerib terve filmi vältel.

Raskepärane sõjadraama, mis kujutab realistlikult ja oskuslikult tanki, selles peituvaid inimhingi ja ümbritsevat sõjakollet, mis püüab tanki sisse murda.

8/10

PÖFF09 - London River 2009

Lavastaja: Rachid Bouchareb

Osades: Brenda Blethyn, Sotigui Kouyate jne.

Toimub 2005 aasta terrorirünnak Inglismaal. Inimesed on paanikas ja samas ka teadmata kadunud. Elisabeth on üks esimestest. Täpsemini öeldes suundub naine turvalisest kodust oma täiskasvanud tütart otsima, sest tütar ei vasta telefonile juba mitmeid tunde pärast rünnakuid. Samasuguse plaaniga saabub Londoni ka aafriklane Ousmane, kes otsib oma poega, keda ta ei ole juba pikemat aega näinud. Kaks täiesti erinevat inimest on sunnitud koostööd tegema ja oma eelarvamused kõrvale lükkama, et leida kadunud lapsed.

London River on eelkõige traagiline lugu tavalistest oma elu elavatest inimestest. Olgu nad mustanahalised, valged või lihtsalt tõmmud, kuid kriisiolukorras on nad kõik samasugused. Seda film enam-vähem tahabki edasi anda. On ka teisi teemasid, mida filmis läbi kahe peategelase ka suurepäraselt kajastatakse. Elisabeth on muretsev ema ja Ousmane on islami usku aafriklasest prantslane, kes jättis oma pere maha ja nüüd otsib oma last ainuüksi terroriaktide tõttu. Plahvatused ja paanika lähendas kahte väga erisugust elu omava mehe ja naise, ema ja isa. Neil mõlemil on oma taak kanda. Kellel raskem, kellel kergem, kuid värisev hirm oma liha ja vere kaotamise pärast ajab tagajalgele ning surub pikali minevikuvarjud. See kehtib eelkõige Ousmane kohta, kes kahetseb minevikus tehtut igal sammul. London värises ning poegi, tütreid, emasid, isasid ja muid sugulasi teatati kadunuks peaaegu et iga tunni järel. Arusaadav, paanikasegune hirm uskumatuna näiva vägivalla tõttu võib ajada segadusse ja luua arusaamatusi erinevatesse kultuuridesse kuuluvate inimeste vahel. Filmi põhiteemaks on eelarvamused, hirmud ja kõikemattev teadmatus. Brenda Blethyn kehastab muretsevat ema Elisabethi eheda siirusega, mis rõhutab inimelu kallidust ja armastust kogu filmi vältel. Tragi ja väsimatu ema ei saa rahu tütre kadumise tõttu. Tema otsingud on esialgu tulutud ja lootust kustutavad.

Otsingute käigus astub mängu Ousmane, kes on vana, põdur, aeglase sammuga ja kepi najal liikuv palju vaeva oma elus näinud aafriklasest metsavaht, kellel rahu südames. Selle tagamõttega ta poega otsima saabubki. Ta kardab hullemat ja seda ka õigustatult, sest milline intelligentne mees ei kahtlustaks oma poega tegudes, mis on põhjustatud usu nimel võitlemisest. London River on mõtlemapanev ja raskepärane teos, mis poeb parajal määral hinge, et seda raputada ja filmi kannatavatele tegelastele kaasa elama panna. Võiks isegi öelda, et Londoni terrori tagajärgi kajastav film on niivõrd realistlikult üles võetud, et tähelepanu hajumisel võiks seda pidada isegi dokumentaalfilmiks, aga seda ta muidugi ei ole. Põhirõhk taandub laste otsingutele ja ema jaoks hirmu tekitavatele faktidele, mis järgemööda tütre eraelu uurimise käigus ilmnevad. Elisabeth ja Ousmane on vaiksed inimesed ja seega ka vaiksed kannatajad. Koos nad läbivad tuleristseid ja lõpuks õnne, mis annab äkitselt tagasilöögi. Mõlemad suunduvad oma turvalisse keskkonda tagasi, aga teadmisega, et enam ei ole mitte miski turvaline.

London River kannatab realistlikuse üledoosi käes. Film annab tõsise tooniga edasi turvalise mulli lõhkemise ja võõrana näiva probleemi pärast tekkinud vägivalla tagajärgede levimise, kuid puudu jääb uuenduslikusest ja omapärasusest.

7/10