60 sekundit üksindust aastal null - 60 Seconds of Solitude in Year Zero

 

"Hoolimata turundajate, produtsentide, ettevõtjate ja moraalse enamuse künismist koondus hulk režissööre üle maailma, et linastada ühekordne kollaažfilm 60 SEKUNDIT ÜKSINDUST AASTAL NULL ja pühendada see kino vabale mõttele. Filmi ei turustata ega levitata, koopia hävitatakse." 

Kindlasti märkasid paljud PÖFFilised programmi nimega 60 SEKUNDIT ÜKSINDUST AASTAL NULL, kus linastusid muu hulgas ka Naomi Kawase Hanezu, Sarneti Idioot ja Winterbottomi The Trip. Tegemist on Tallinn 2011  üritusega, mille lõid Taavi Eelmaa ja Veiko Õunpuu, kes on ühtlasi ka "60 sekundit üksindust aastal null" manifesti loojateks. Ürituse tagamõtteks on lehvitada hüvastijätuks filmilindile kui kaduvale kunstile, mis on aina enam hääbumas digitaalajastu massiivsete võlude keskel. Senimaani ei ole lint kui selline veel välja surnud, aga on suuremate tootjate poolt on lõpetatud näiteks traditsiooniliste filmikaamerate tootmine. Lindi kasutus on tõesti vähenenud, aga on rõõm tõdeda, et on neid, kes seda märkavad ja kes lindi tähtsust senini rõhutavad. Üheks nendeks on üritusega mitte kuidagi seotud Christopher Nolan ja tema The Dark Knight Rises, millest vähemalt 50 minutit on filmitud IMAXi kaameratega ehk siis vastupidiselt tavalisele 35 mm lindile hoopis 70 mm lindile. Kahjuks pole Eesti IMAX-i kinosid, mistõttu võime ainult ette kujutada, kuivõrd erinevad võivad olla meie ja USA kinokülastajate elamused.

Ürituse tarbeks võeti ühendust režissööridega, kelle hulgas on ka Naomi Kawase, Park Chan-wook ja Kim Jee-woon. Park võib-olla ei tule meile külla, aga äkki on tulemas näiteks Kim Jee-woon. Mitmed režissöörid tulevad ürituse ajaks ka Eestisse. Sellisel juhul lähevad küll kõik Eesti Korea fännid kui üks mees sadamasse kuulama Ülo Kriguli muusikat ja vaatama 60 sekundi filme omanäolistelt režissööridelt, et näha, kas Jee-woon on ise ka kohal. Ürituse kulminatsiooniks on kino vabale mõttele pühendatud kollaažfilmi koopia põletamine. mis ei linastu mitte kusagil mujal maailmas. Üritust kajastavad näiteks Twitchfilm, Screen ja Deutsche Welle. Tasub kohal olla.

The Nights of PÖFF: The Good, the Bad and the Weird of the 15th PÖFF

Tänavune, 2011. aasta Pimedate Ööde Filmifestival pidas juubelit. PÖFF sai 15 aastaseks. Juubelit tähistati igale filmile eelnenud PÖFFi treileriga. Usun, et päeva lõpuks kui kaks või kolm filmi ja liiga palju kohvi juba hinge all oli lause "Happy PÖFFday!" juba sügavale alateadvusse kaevunud. 15. PÖFFi treiler suudab üllatada ka mitmel vaatamiskorral. Tavaliselt kolmanda või siis kahekümne viienda filmi eel ei viitsi enam trailerisse süveneda, aga vähemalt esialgu oli split screene`iga mängiv PÖFFi trailer muhe, vaimukas ja stiilne. Vähemalt iga aasta tahavad PÖFFi korraldajad ikka ja jälle üllatada. Olgu selleks siis trailer või filmiprogrammid, mille sügavustesse laskumisel võib end sinna täiesti ära kaotada. Kauaoodatuid filme, meeldivaid üllatusi ja tundmatuid rabajaid oli palju, aga usun, et festivali sadade filmide seas on veel palju pärleid, mille olemasolust lihtsalt mitte midagi ei tea. Alati võib tagantjärgi edasi uurida, need endale märkmikusse kirja panna ja oodata, millal tekib võimalus ka neid kunagi näha. 

Oma kava koostasin väga spetsiifilistest filmidest. Peamiselt režisööri, näitlejate, sisu, varase kõmu ja tootjamaa põhjal. Endalegi üllatuseks oli PÖFFi programmis julgelt üle 10 linateose, mille ma olin endale juba tükk aega tagasi kõrva taha pannud. Seda kergem oli kava koostada. Tõeliseks trikiks on aga tundmatute nimede hulgast leida see eriline säde, mis vaatama kutsub ja siis loota, et pimedas kinosaalis vastu vaatav teos kuidagiviisi mind ka kõnetab, hinge poeb või õnnejoovastusest õhetama ajab. See viimane juhtus näiteks ka Ruben Östlundi draama Play ajal. Kogu aeg oli suu lahti ja olin lausa sunnitud filmi pidevalt kommenteerima. Mitte küll iseendaga, vaid Spellboundiga, kellega me vaatasime kogu aeg täpselt samu filme. Hea oli siis pärast seanssi magusalt lõhnavate latte`dega filme taga rääkida.

PÖFFi lõpuks vaatasin ära 33 filmi, kuigi alguses oli planeeritud märksa rohkem, aga kunagi ei tea, kuidas tervis või päevaplaan vastu peab. Alati võib miski ette trügida ja usinalt koostatud kava täiesti ära rikkuda. Seda juhtus päris mitmel korral. Üheks probleemiks kujunes pidev teadmatus, kas Solarise välja müüdud seanssidel saab treppidel istuda või mitte. Alguses ei olnud probleemi. We Need To Talk About Kevini vaatasingi mõnusalt trepil istudes. Lõpuks väsis küll selga ära, aga õnneks oli film vaeva väärt. Shinya Tsukamoto värskest filmist Kotoko jäin ilma puhtalt selle tõttu, et ühel hetkel otsustati, et inimesi treppidele ikka ei lasta. Sarnasel põhjusel jäi nägemata ka Naomi Kawase Hanezu. Ma saan aru, et ohutusnõuded on olulised, aga teinekord võiks see teema ikka väga selge olla. Ainuüksi juba selle pärast, et filmisõbrad ei peaks pidevas võltslootuses vähkrema. Lisaks sellele tekib ka teine probleem.

PÖFFiliste saali paigutamine võtab aega ja kui õndsas teadmatuses sinise kaardi omanikud pingsalt sisse pääsemist ootavad, siis langeb kohe korraga kasvõi kaks filmi kavast välja. Filmid, mida oleks saanud petta saamise asemel kohe vaatama minna. Siinkohal tänan kino Artis mõistva suhtumise eest. Trepid olid meile alati avatud. Coca-Cola Plaza seansse pole mõtet isegi mainida, sest seal ei olnud võimalik isegi saali ukse juurde piiluma minna, et näha kas kohti on või mitte. Päris tihti selgus aga tõsiasi, et väljamüüdud saalis oli kaks esimest rida suhteliselt vabad. Päris muserdav, kui sind jäetakse just sellise saali ukse taha, kus linastub kauaoodatud linateos. Teinekord tuleb mängu ka lihtsad saatuse vingerpussid või siis omaenda lihtsameelsus.
Seisingi ühel hetkel kahe saali vahel. Ühes linastus Bruno Dumont`i Hors Satan, mille olin kavas mitmete ringikestega ära märkinud ja teises Mary Harroni Moth Diaries. Andsin võimaluse Harronile, sest tema American Psycho oli tol hetkel piisav põhjus, miks end filmi vaatama sättida. Pettumus oli räigelt valus. 

Minu seansside ajal tehnilisi praake tegelikult ei esinenudki. Vahelpeal kippusid filmid hilinema, aga õnneks olin kava just nii täpselt sättinud, et filmide algusajad üksteisega liiga lähestikku ei satuks. Pauligi pakutud kohviteenuste eest olen aga väga tänulik. Ilma selleta oleks PÖFFi üle elamine olnud märksa raskem.
 

Meeletuid pettumusi PÖFFi ei olnud. 33 filmi hulgas ei ole ühtegi, mille seansi järel oleks ajast kahju olnud. Igaüks oli omaette vaatamisväärsus. Pildikvaliteet andis see-eest tunda päris mitmel korral. Kõige hullem kogemus oli Lõuna-Korea filmi Dance Town`i ajal. Pilt oli niivõrd hägune, et pärast oli jube sant olla. Ei teagi, kas see oli kino süü või kannatas film hoopis lavastaja enda taotuslikkuse tõttu.

Pärle leidus palju. Ka mõni mädaõun mahtus kahe töise nädala sisse. Nähtud filmide kokkuvõte on aga selline. Kuna hindamissüsteemi põhjendamine on üsna tüütu, siis otsutasin kergelt mõistetavate omadussõnade kasuks.

Enne festivali algust olin juba näinud posu filme, mis lõpuks ka PÖFFi programmis maandusid:
Jelena - 10/10
Hwanghae(The Yellow Sea) - 9/10
Attack the Block - 8/10
Kirjad Inglile - 8/10
The King`s Speech - 8/10
Melancholia - 8/10
Haevnen(In A Better World) - 8/10
Uus Maailm - 8/10
La Havre - 7/10
Le gamin au vèlo(The Kid with a Bike) - 6/10
Lotte ja kuukivi saladus - 6/10
Kormoranid - 6/10
The Importance of Tying Your Own Shoes - 5/10
Üks mu sõber - 5/10
Rotilõks - 5/10

Igast nähtud filmist olen ka eraldi kirjutanud ja need kõik kuuluvad PÖFFi kokkuvõtete seeriasse The Nights of PÖFF ning vastavalt sellele kas siis Part I, II või III.

Ei hakkanud igale filmile miniarvustust kõrvale kopeerima. Muidu muutuks tekst natuke liiga kirjuks. 

Parimatest parimad ehk 10/10:

Play

La Terre Outragèe(Land of Oblivion)

Tyrannosaur

Babycall

Parimad ehk 9/10:
Wuthering Heights
Hwanghae(The Yellow Sea)

 

Väga head ehk 8/10: 
Martha Marcy May Marlene
We Need To Talk About Kevin
Koi no tsumi(Guilty of Romance) 
A torinói ló(The Turin Horse) 
The Artist
Taojie(A Simple Life)  
Börn náttúrunnar(Children of Nature)
Cave of Forgotten Dreams

Head ehk 7/10:
Oslo, 31. august(Oslo, 31st august)
Snowtown
Bizim Büyük Çaresizligimiz(Our Grand Despair)
50/50
Kiseki(I Wish)
Wild Bill
SuperClasico
Restless
Presumè Coupable(Guilty)
Strawberry Fields

Vaadatavad ehk 6/10:
Cut 
Book Chon Bang Hyang(The Day He Arrives)
Hei Bai zhao Pian(Nr.89 Shimen Road)
Dance Town

Keskpärased ehk 5/10:
Les Acacias(Acacias)
Sumarlandiõ(Summerland)
Perfect Sense

Halvad ehk 4/10:
Onno no kappa
Moth Diaries

The Nights of PÖFF: Part III

Play:
Ruben Östlundi kolmas täispikk film Play oli kahtlemata PÖFFi üks omanäolisemaid teoseid. Muud moodi seda kirjeldada oleks raske. Olgugi, et Bela Tarr ja Shion Sono meisterlikud monstrumid on samuti ei midagi muud kui unikaalsed autorifilmid, aga Östlund ja tema Play on suhteliselt tundmatud nimed ja seega ei olnud filmi suhtes mitte mingeid ootusi. Play tabas minu alati originaalsust taga ajavat filmimeelt nagu välk selgest taevast. Östlundi karm draama Rootsi heaoluühiskonna eri kihtidest ja pideva rahvaste rände tagamaadest rabab juba esimese kaadriga. Äärmine staatilisus, kirev ja elav maailm, mis on pidevas ja loomulikus liikumises. Östlundi näol on tegemist oma ala meistriga, kes on meisterdanud tõelise pärli. Östlundi filmikeel on külm ja publikust pidevalt distantseeruv, kuid see teenib ainult filmis pajatatava loo, teema ja sõnumi huve. Kaadrite info-ja detailirohkus on oma tuttavlikkes mõõtmetes siiski enamjaolt originaalne, kuid ometigi on näha ja tunda, kuidas filmikeele suurmeistrite loodu on Östlundi mõjutanud. Film on nii helis kui ka pildis tuntavalt kasvõi Jacques Tati`le omases elemendis. Lisaks meisterlikule ja rõhutatult omanäolisele lavastajatööle on lugu oma aktuaalsuses liigagi realistlik ja sedapuhku ka kohati väga masendav.
10/10

Hwanghae(The Yellow Sea):

2008. aasta üllataja Chugyeogja(The Chaseri) režissööri teine film, kuhu on taas kokku kutsutud debüütfilmi peakangelased Yoon-seok Kim ja Jung-woo Ha. The Yellow Sea on ehe ja aus näide Lõuna-Korea meistrimehe oskusest saavutada niivõrd kõrge kvaliteet, et sealt lõpuks alla langeda polegi enam võimalik. The Yellow Sea kätkeb endas Lõuna-Korea sotsiaalpoliitilisi probleeme. Vaesus, kuritegevus, immigratsioon ja keerulised suhted kaheks jaotatud rahva vahel. Peale selle on Hwanghae ka esmaklassiline thriller, mis toob mängu juba liigagi tuttavaid nüansse, kuid viskab need kiirelt pea peale oma originaalse filmikeelega, mis tõrjub tagaplaanile kõik, mis vähegi tüütuks on muutunud ja peaaegu, et uuendab neid kõige sügavaimate kihtideni. Peale sotsiaalpoliitilise kriitika ja originaalitsevate ideede pakub karikatuurset nägemust tuntud süžeele, kus ükski kivi ei jää oma kohale, kui üks pool on teisel naha üle kõrvade tõmmanud. The Chaser on Na teisest filmist tegelikult märksa originaalsem nii sisult kui ka teostuselt, aga The Yellow Sea`ga näitab Na kuidas tegelikult üks võimas action-elamus välja nägema peaks. Sisu-ja mõttetihe kannatusterada inimliku karakteriga ebaratsionaalses olukorras.
9/10

Oslo, 31. august(Oslo, 31st august):

Joachim Trier`i(mitte mingit sugulust selle tuntuma Trier`iga)  on intrigeeriv nägemus oma deemonitega võitleva endise narkomaani ellu, kelle suurimaks katsumuseks kujuneb ühe päeva üle elamine. Töö, perekond ja muud kohustused Norra ühiskonnanormide ees kujunevad rahutu peategelase pidevateks probleemideks. Kriis ellusuhtumises on lõhestanud endise narkomaani vaate ellu kui järkjärguliste astmetega süsteemi. Ta ei kuulu enam sellesse maailma. Ometigi soovib ta vastupidist. Võimetuna leida selgust liigub ta mööda Oslo tänavaid nagu rahutu hing, kelle kõik on ära unustanud. Trier on kahtlemata silmatorkav lavastaja. Tema kätetöö on võrreldav Lars von Trier`i loodud Dogma 95`e põhimõtetega, kuid samal ajal võib julgelt paralleele tõmmata ka Darren Aronofsky The Wrestleri ja Black Swani püsimatu filmikeelega. Trier säilitab oma filmis naturaalsuse ja realistlikkuse, mida toetab ka filmi külmad värvid. Peategelast kunagi silmist laskmata oleme tema külge justkui kleebitud ja lausa sunnitud nägema kõike, mida temagi. Ainult, et sisemise heitluse suhtes jääb film liiga kaugeks. Ühtlane ja peategelast tihti nii iseenda kui ka teistega diskussiooni paiskav tempo on küll laitmatu, aga samal ajal kaob kaugustesse tema järkjärguline areng, mis ühel hetkel muutub monotoonseks ja ei suuda enam olulisi arengupunkte esile tuua. Filmi suurimaks väärtuseks on sümpaatne ja juba välimuselt väga huvitav näitleja Anders Danielsen Lie. Kui tihtipeale proovitakse publikut veenda, et kivistunud ilme on põhjamaisele rahvale loomulik, siis Trier on Lie puhul rakendanud piiripealset vaoshoitust ja väheseid emotsioone näkku kirjutamata ta väga elulähedaseks muutnud.
7/10

Strawberry Fields:
Liikudes sujuvalt romantilisest komöödiast psüholoogiliselt nihestunud draamaks osutus Strawberry Fields parajaks üllatuseks. Põnevad kiiksuga karakterid ning humoorikad kõrvaltegelased kujundasidki müsteeriumiks ümber kasvanud ja tegelikult üsna traagilise filmi, mis pakkus ootamatuid lahendusi kahe õe äärmusliku suhte arengule.
 7/10 

The Moth Diaries:
Mary Harron oli see julge naine, kes lavastas kultusliku American Psycho. Nüüd, 2011. aastal saabus taaskord adaptsioon Rachel Kleini 2002. aasta samanimelisest romaanist. Tegu on gootiliku looga tüdrukute internaatikooli saabunud sensusaalsust õhkavast kahvatust noorest naisest, kelle saabumise järel on Rebecca ja ta sõbrannade koolielu harmoonia pidevas hädaohus. Põhimõtteliselt on film suunatud peamiselt noorele naisvaatajaskonnale, sest kogu lugu nõretab imalast ja naiivsest loost, mida püütakse rikastada poeetilisuse, gothic romance`iga ja vampiirifantaasiale omase müstiliste elementidega. Romaaniga tuttav ma ei ole, aga filmiadaptsioon on küllaltki kerge ja läbinähtav, klišeedest ja stampkarakteritest tulvil noortekas. Ei tea, miks see üldse PÖFFile toodi.
4/10

Mainimata ei saa jätta asjaolu, et filmi peategelast kehastab Sarah Bolger(In America), kes lisaks näitlemisele on ka oma häält laenanud. Kõik, kes õhinal Bioshock 2 mitu korda läbi mängisid, jälgisid kindlasti lummatult lõpus ilmunud videot, kus kaks peategelast lõpuks mingisugusegi lepituse said. Üks neist tegelastest on Eleanor, kellele Bolger oma hääle laenaski. Jääb ainult öelda, et Bolgeril on tegelikult väga ilmekas hääl, mis jääb kauaks kõrvu helisema. Mitte küll The Moth Diaries`ist, vaid ikka meisterlikust Bioshock 2`st.

The Nights of PÖFF: Part II

Tyrannosaur:
Paddy Considine`i debüütfilm möirgab nagu tõeline koletis. Karm, realistlik, külmavereline ja nõrgavõitu hellust ekraanile paiskav lugu vägivallast ja selle sünnitajatest. Tegu pole lihtsalt tuntud kaamerat väristava sotsiaalrealismiga, vaid täiesti isepäiseid lahendusi pakkuva draamaga, mis naerutab, masendab ja ehmatab hullemini kui ta tegelikult peaks. Üks parimatest PÖFFil. 
9/10 

A torinói ló(The Turin Horse): 
Bela Tarri filme ma varem näinud ei olnud. Bela Tarri film on kindlasti kogu PÖFFi üks omanäolisemaid. See on tõesti film suure algustähega. Tarr ei paku publikut pinguldavat struktueeritud lugu ega üldse mitte midagi, millega kinosõber üles on kasvanud. PÖFFilgi on küllaltki palju filme, mille vaatamise järel tõded, et “jah, lugu oli nagu ikka, aga noh teostus oli see, mis lasi filmil särada”. Tarri The Turin`s Horse on aga puhas kunst filmisõbra silmadele. Pole lihtsaid lahendusi ega tuttavaid nüansse. On ainult Tarr ja Tema film The Turin`s Horse.
8/10

 

The Artist:

Soe, siiras, tunneterohke ja peamiselt vaatemänguline meenutus tummfilmiajastu ôndsatest aegadest, kui ekraanile paisatav elu ei olnud midagi muud kui romantiline tunnetemuusikal. Film tabab ôige tummfilmi tunnetuse eksimatult ja liigub kärmelt edasi oma igavese grandioosusega. Meeldejäävad tegelased ja näitlejatööd. Universaalne lugu armastusest, mis on sama naiivne, aga samas uhke ja ôilis nagu vanal heal ajal ikka. Tahaks norida muusika kallal, sest kui iseendaga päris aus olla, siis hakkas see ühekülgne ja tuttavlik muusika ära tüütama.
8/10 

Martha Marcy May Marlene:
Martha Marcy May Marlene oli minu jaoks üks oodatuimaid filme PÖFFil. Uudis selle saabumisesfestivalile oli väga meeliülendav. Oli ju alates viimasest Sundance`ist filmist räägitud kui müstiliselt suurüllatajast, mis Sundance`i rahva pöördesse ajas. Sean Durkini debüütfilm on kahtlemata ülimalt täpne, omapärane ja kaunis teos. Operaatoritöö jääb kauaks meeli kummitama  painajaliku ja unenäolise kogemusena. Durkini režii on üsnagi vaoshoitud. Sama lugu on ka stsenaariumiga. Seekord ei tähenda vaoshoitus negatiivset kriitikat, vaid hoopis vastupidi. Martha Marcy May Marlene on pigem nagu udusulgedel kulgev sügavale peategelase psüühikasse kaevuv draama, mis peidab endas allasurutud mälestusi ja koletuslike painajaid. Seda kõike esitletatakse aga peamiselt läbi peategelase Martha silmade. Müsteerium avaldub aeglaselt. Pidevalt kruvib pinget Marthaga suhestuv hiilgav montaaž ja helimaastik. Ja kui lõpptulemus jääb korraliku lõpupauguta, siis elamus kui selline peaks ikka garanteeritud olema.
8/10

Koi no tsumi(Guilty of Romance):
Shion Sono tuli taas PÖFFile nagu ma nii väga lootsin. Eelmisel aastal tutvusin Sono vere-ja vägivallarohke thrilleriga Tsumetai Nettaigyo(Cold Fish), mis seadis esikohale enesekehtestamise oma töö-ja pereringis. Psühholoogilise vägivalla tulemusena nägime ühe ontliku pereisa taassündi. Tsumetai Nettaigyo seanss oli eelmise PÖFFi üks säravamaid hetki. Tänavune Koi No Tsumi(Guilty of Romance) on Cold Fish`i ja Noriko`s Dinner Table`iga võrreldes küllaltki kalkuleeritum ja vaoshoitum. Sonole omane tegelaste ja käsitletava teema pikk, põhjalik, laialdane ja pidevalt vigurdav analüüs on teisendunud konkreetsemaks. Sono anne publik ebamugavalt nihelema panna pole aga kuskile kadunud. Taaskord on teemaks armastus ja enesekehtestamine. Selleni jõudmiseks viib Sono meid kaugele alateadvuse telgitagustesse. Kohta, kuhu me vabatahtlikult ei läheks. Sono mängib nagu alati võimalikult ebameeldivate ja ehmatavate sisuliste käänakute ja ülepaisutatud tegelastega. Filosoofilised mõttekäigud kuhjuvad sujuvalt seksi ja vägivalla otsa ja kohe nii, et silm ka ei pilgu. See on kõik kuulub Sonole ja ta teeb seda kuradima hästi.
8/10

Börn náttúrunnar(Children of Nature):
Fridrik Thor Fridrikssoni 1991. aasta film on Ann Hui "Taojie"(A Simple Life) kõrval üks PÖFFi südantsoojendavamaid filme. Lugu oma kohta otsivast eraklikust vanahärrast, kes liigub kodust tütreni ja sealt siis vanadekodu seinte vahele on varustatud peene, delikaatse ja nüansirikka stsenaariumi ja samasuguse lavastajatööga. Veelgi ülevamaks aitab filmil jõuda looduslähedane ja rahulikult kulgev operaatoritöö ja imekaunis muusika.
8/10

Snowtown:
Reaalsetel sündmustel põhinev sadistlik, rõve ja ebamugav draama Austraalia õudustäratavast mõrtsukast. Film selgitab detailirohke ja psühholoogilise põhjalikkusega, kuidas mees mõrvadeni üldse jõudis. Alustades rõvedatest eeldustest ja lõpetades nihestunud tagajärjega mõrtsuka motiividega. Snowtown särab rabeleva kaamera, eemaletõukavate tegelaste ja järjekindlalt analüüsiva režiiga. Oma põhjalikkuses kipub film tarbetult venima ja aega raiskama ning tänu mõningatele ebaveenvatele karakteritele kannatab ka film vettpidavus.
7/10

Presumé Coupable(Guilty):
Rahmeldavalt ja pingeliselt toimiv tragöödia pereisast, kes ühel heal päeval vahistatakse ja pedofiilias peaaegu et süüdi mõistetakse. Film põhineb tõsielulistel sündmustel, mis avalikult häbistasid Prantsusmaa võimude suutmatust tõde välja selgitada. Lugu on traagiline ja poeb lõpuks ka hinge. Selle areng on aga etteaimatav ja tuntud ebaõigluse etappidele toetuv. Uut valgust kohtusüsteemi hammasratastele ei heideta. Põhjus on selge, sest tegu on ju tõsielulise filmiga. Filmi tõstab esile tempokas sündmuste kulgemine, halastamatu ja ebainimliku süsteemi kujutamine, mitmekesine loo areng ja Philippe Torretoni veeneb etteaste kohutavalt palju kannatanud pereisana.
7/10

Bizim Büyük Çaresizligimiz(Our Grand Despair): 
Meeleolukas, kuid temaatikalt tõsine draama kolmest juba tuttavast elusaatusest, mis ühest inimesest lähtuvalt lõplikult kokku põimuma asuvad. Lugu kolmest korterikaaslasest: kahest parimast sõbrast ja noorest ülikoolis tudeerivast neiust, kes läbib oma elu rängima episoodi. Vanemate äkiline surm paneb proovile sõprade tunded ja valmiduse ligimest aidata. Lugu ei ole juba ette mõõdetud etappidena üles ehitatud. Film keskendub peamiselt kolme inimese omavaheliste suhete arengule. Filmi elujaatav toon ehitab üles sooja ja inimliku, kuid samal ajal ka tõusude ja mõõnade paratamatuse kütkeis areneva sujuva loo. Tänu värvikale dialoogile, huvitavatele karakteritele ja tempokale loo arengule on Our Grand Despair igal juhul positiivne filmielamus, mis jääb kergelt meelde kui helge seanss enne PÖFFi raskemaid filme. 
7/10

Cut:
Meeleheitlikult pretensioonikas lugu väärtkino aktivistist, kes veedab päevi tänavatel tôde kuulutamas vôi oma katusekorteris rahvale kultusfilme näitamas. Idee kunstkino kui sureva kunsti kaitsjast ja tema enda loodud reeglitega maailmast on suurepärane. See on originaalne ja intrigeeriv. Sama lugu on nii karakteriga, kelle vankumatu murdumatus on nii kahemôtteline kui veel olla saab. Ka lavastus on omapärane: digitaalpilt, realistlik ja lihtne kaamerakäsitlus, unenäolisuse ja reaalsuse piiride pidev hägustamine ning kôigele lisaks ka teatraalne yakuza liin, millega peategelasel on kogu aeg käed jalad tööd täis. Elamust rikub aga pidevalt ja tarbetult veniv tempo, kohmakad näitlejatööd ja kohati ikka väga ûlbe ja oma mustvalgeid ideaale taga ajav stsenaarium, mis jääb tihtipeale toppama, teadmata kuhu edasi liikuda.
6/10

Book chon bang hyang(The Day He Arrives):
Muhe dialoogikeskne draama filmindusest, kahes parimast sõbrast, armastusest ja igatsusest. Film kannatab eelkõige stsenaariumi kohmakuse all. Kord kaob filmil siht, kord ei jõua tegelaste ühiselt arutatud teema justkui mitte kuhugi. Lühifilmina töötaks vast paremini.
6/10

Las Acacias(Akaatsiad): 
Väga tavaline festivalifilm. Lõikamata realism, millega festivalikülastaja peaks ikka väga tuttav olema. Kohe tunda, et tegu on debüütfilmiga. Kogu filmi peale on kaks karakterit, kes ühe teekonna jooksul teineteist tundma õpivad. Aeglaselt ja vaevarikkalt jõuavad kaks võõrast teineteisele aina lähemale. Mõlemal seljas oma raske taak, mis siis tükk tüki haaval kaalu kaotama hakkab. Pikad kaadrid tegelastest omas elemendis ei päästa filmi arengut läbipaistvusest ega ka üheplaanilisusest. Tegelased üllatusi ei paku. Kõik on juba niigi selge. Filmil pole piisavalt lugu, et olla isegi täispikk. Isegi lühifilmina oleks Las Acacias väga monotoonne vaatamine. Tavaline kunstiline debüütfilm, mis on festivalidele suunatud.
5/10

Sumarlandiõ(Summerland):
Tore muinasjutulise maiguga komöödia. Naiivsevõitu tegelased ja lihtsameelne toon, aga õnneks omapäraselt arendatud lugu. Väga Islandi-keskne film, mis ei püüagi ronida juba loodud stampidesse. Film ei hiilga võrrledes enamike festivalil linastuvate filmide hulgas.
5/10 
  
Onna no kappa(Underwater Love):
Veiderdav ja jaburdav absurdikomöödia Jaapanist, mis on täidetud odavate naljade, ohtrate seksistseenide ja õhkõrna looga. See on Jaapanis populaarne žanr pink eiga. Segades kodumaist mütoloogiat, seksi ja ülimalt lihsat ja venivat sisu on Underwater Love kindlasti osa omast stiilist, mis Jaapanis pole ammu juba midagi enneolematut. Näitena sellistest filmidest jätab antud film aga äärmiselt külmaks. Tahaks öelda, et seni PÖFFi nõrgim film, aga kuna ma ei saa öelda, et oleksin tuttav sellise Jaapani kinoga, siis ei tahaks ma filmi ka eriti materdada. Usun, et selline kino pole mulle ja jään ikka tõsisemat sorti Jaapani filmikunsti juurde. Alati võib lisa vaadata ja silmaringi avardada, aga vähemalt see film nüüd küll mingit isu ei tekitanud. Elame ja näeme.
4/10