Adventureland 2009

Lavastaja: Greg Mottola

Osades: Kristen Stewart, Jesse Eisenberg, Margarite Levieva, Ryan Reynolds jne.

Greg Mottola Superbad on siiani üks vähestest noortefilmidest, mida kõlbab isegi mitmel korral taasavastada. Ise poole seda veel teinud, aga mälestused on üdini positiivsed. Viimasel ajal ilmunud komöödiad nagu Sex Drive ja muud sarnased käkid ei jõua Adventurelandile lähedalegi, sest sarnaselt mehe eelmisele tööle on see 80-ndatel aset leidev komöödia ühteaegu lustlik ja dramaatiline, kuid mitte kordagi mõttetult labane.

Kolledži lõpetanud James on sunnitud asuma tööle kohalikku lõbustusparki Adventureland, sest tema vanematel puudub raha tema edasiste õpingute kinnimaksmiseks. James lähebki suvetööle ja ta tutvub üpriski eripalgeliste inimestega ja sealhulgas ka oma tõelise armastusega, kuid miski ei lähe kergelt ning probleemid on kerged tulema.

Filmi suurim huvipakkuv külg oli see, et filmis astub üles nii Kristen Stewart, kes on oma võimekust juba korduvalt piisavalt hästi demonstreerinud kui ka Margarita Levieva, kelle roll David S. Goyeri The Invisible`s on siiani selgelt meeles. Jesse Eisenbergi näeb juba peaaegu igas filmis. Varsti saabub Zombieland ka veel. Kuigi tegelikult on seda vale öelda, et just Eisenbergi on igal pool näha, sest temasuguseid nohikulaadseid tegelaskujusid kasutatakse praegusel ajal ohtralt ja seetõttu ei erista massist enam õigeid nägusid. Film tegevustik oli viidud 1987. aastasse ja vastavalt sellele kostus ka selle aja muusikat, kuigi vaatamata sellele ei anna film palju vihjed oma tegevusaja kohta. Kui poleks muusikat ja kindlaid märke, mis kinnitavad 80-nendaid, siis võiks koheselt mõelda, et film leiab aset tänapäeval. Kes neid ameeriklasi ikka teab? Ju siis 80-ndad olid nendele väga hingelähedane aeg ja seega peab seda ka filmides kajastama. Sisu oli isenesest täiesti tavaline, sest kes meist ei oleks juba näinud filmi, kus nohiklik nooruk leiab sõbrad, armastuse ja üldise õnne. Tavaline või mitte, aga Adventureland oli oma tegelaste ja näitlejatöödega väga loomulik noortefilm, kust ei puudunud ka piinlikud hetked. Need on ameerika filmitööstuses arvatavasti lausa reeglina kirjas, sest pea igas filmis peab olema midagi veidralt piinlikku. Eisenbergile sobis rolli hästi ja tundus, et temagi oli endaga üsna rahul. Keda need noored ikka kehastasid, kui mitte mingil määral ka iseennast ja seetõttu ei saagi noorukite kujutamine ekraanil vist eriti pingeline olla. Filmi ei tunginud idiootlikud seksinaljad, millest hiljutised komöödiad paistavadki elatuvat. Toodi sisse eri liine, mis hakkasid üksteisega põimuma ja nii saabusidki keerulised olukorrad, mis nõudsid selgitust, aga nagu tavaliselt keegi ei leia aega, et maha istuda ja kuulata. Nii umbes juhtuski Eisenbergi Jamesi ja Stewarti Emiga. Suhtedraam at rikastasid päris kenasti huvitavad tegelas ed nagu Levieva Lisa P., Reynoldsi Mike ja teised amerikaniseeritud nohikud.

Eriti huvitav oli vaadata Levievat, sest antud roll oli hoopis midagi teistsugust kui The Invisible osatäitmine. Alles jõudis kinodesse ka teine film Levievaga peaosas. Nimeks on Spread ja mida ma tavalisel juhul arvatavasti ei vaatakski, aga noore venelanna pärast olen valmis ära kannatama. Igaühel oli midagi tarka öelda, mis on imelik, sest USA noortekomöödiates ei kuule ju kirjandusest vestlevaid intelligentseid noori inimesi, vaid hoopis ilastavad idioote lolli juttu suust välja ajamas. Üks selline oli Jamesi niiöelda sõbraks, kelle lemmiktegevus oli Jamesi munadele rusika andmine. Õnneliku lõpuga filmi puhul sai too tüüp, mida ta tahtis ja see oli just rusikalöök vastu mehe aud ja uhkust. Ega ta väga nõme ei olnudki. Elamust rikkuma ei hakanud ja üldsegi oli temaga seoses ohtralt hirmnaljakaid hetki. Raske sellise filmi kohta öelda komöödia. Võib olla esimene pool kestvusajast on seda mõõtu, aga tevikuna oli Adventureland pigem draama, mitte lihtlabane komöödia. Siin kohtus ebalev ja nohiklik poiss kena tüdrukuga, kes osutus märksa probleemsemaks isikuks. Kristen Stewartis on midagi nii ülevoolavalt kena, mis alati tõmbab kogu tähelepanu endale. Nii oli ka antud filmi igas steenis. Stewarti veidi kohmakavõitu näitlemine ja lünklik kõne sobisid filmi nagu valatult. Isegi reaalsuses on ta samasugune ja see teebki ta ekraanil niivõrd vaatamisväärseks. Jään ootama tema aina uusi ja asjalikumaid rolle. Käigu see kuradi Twilight oma nõmedusega põrgu. Stewartil niigi oskusi, et olla miski muu kui masside ihaldusobjekt. Aga kes teab, mis põhjused siin taga olid. Film oli täis pikitud oskuslikke kohti, mis muutusid hetkega väga koomiliseks. Üks hea näide oli Jamesi põgenemine jõmmide eest ja jõmmide ähvardamine kurikaga lõbustuspargi juhataja poolt. Juhataja oli eriti pull kuju. Kergelt närvi minev, aga siiski kindla närvikavaga mees, kelle juhtimisstiil oli puhas lõbu. Suhte teravnemine ja taas leppimine oli kesksel kohal ja sama lugu oli ka klassikalise suhete rikkumisega eri põhjuste pärast, mida kõik osapooled ei mõista. Aga lõpp hea, kõik hea.

Etteaimatav või mitte, aga filmil olid tõepoolest palju häid külgi. Alates näitlejavalikust, tegevuspaigast ja lõpetades koomika ja dramaatika mõnusa tasakaaluga.

8/10

Margarita Levieva

Inglourious Basterds 2009

Lavastaja: Quentin Tarantino

Osades: Brad Pitt, Eli Roth, Til Schweiger, Christoph Waltz jne.

Quentin Tarantino uusimat üllitist sai nagu elevil lapsuke oodatud. Nüüd on temake nähtud ja Tarantino säras jälle nagu ta seda kogu on teinud. Tarantinole omases stiilis pole ma kordagi pidanud pettuma ja nüüdki sai näha Tarantino kõikehõlmavat filmikunsti natside poolt okupeeritud Prantsusmaal. Osaliselt on teada tuntud headus just väga hea, aga osaliselt lisab selline suhtumine veidi pingelangust, sest värskus on see, mis paneb rattad käima.

Üks kord ammu natside poolt okupeeritud Prantsusmaal tegutsesid juudipäritolu rühm nimega The Basterds ehk Tõprad, kelle ainueesmärk oli tappa natse. Mitmed saatused põimuvad ja tõprad saavad uskumatu võimaluse hävitada keegi, kelle surma ihkab iga juut.

Natsides suurt hirmu ja õudust esile toovad The Basterds ehk tõlgituna Tõprad omasid küll kogu filmi, aga siiski ei olnud nemad ainukesed peakangelased, sest filmi jaotus lubas igal tegelasel muutuda mingil määral tähtsaks ja nad kõik said esile astuda. Seda ei saa öelda kõigi huvitavate karakterite kohta, sest osade tegelaste tutvustused ja teod jäid märkimisväärselt üürikeseks. Seekord oli filmis midagi teisiti, sest kurikuulsad Tõprad ei olnud päris need, kellena neid reklaamiti ja film oli laias laastus hoopiski teistlaadi. Tegemist on osalt meelelahutusega, aga samas ka tarantinolik meistriteos, mis hõlmab endas huumorit, vägivalda, sadismi ja tugevat traagikat nii sõjas kui inimeste elus. Ausalt öeldes väärib film oma geniaalset pealkirja 100%-liselt, kuid samas ei pea Tõprate nime pähe võtma ainult Brad Pitti kehastatud Aldo Raine käsutuses olnud mehi, sest põhirõhk maandus väga erinevatel inimestel ja oleks väga vale öelda, et filmi staarid oli riukalikud ja minu arust üdini meisterlikud Tõprad. Brad Pitti leitnand Aldo Raine`i kogu olemus oma kummalisevõitu, kuid lõbusa aktsendiga ja veidi imeliku või isegi rumalavõitu käitumisega on kindlasti üks meelierutavamaid karaktereid, keda härra Tarantino kinolinale on toonud. Raine lausa hiilgas oma iseäraliku jutuga, sest see pani mind muigama päris tihti ja tänu tema aktsendile muutus ta koheselt ekraanile jõudes kogu tähelepanu keskpunktiks. Kahju, et tema salapärast kõrihaava kordagi ei selgitatud, kuid samas ei oleks seda nii väga ka oodanud. Tarantino oskab valida näitlejaid ja veelgi paremini oskab ta luua tegelasi, kelle omapära lööb üsnagi suure jõuga välja kas siis alguses, keskel või lõpus, aga kahtlemata suudab see mees muuta vähetähtsa tegelase hoobilt isikupärase iseloomuga karakteriks, kelle kurvast saatusest on ainult kahju.

Tõpraid oli kokkuvõttes päris palju, kuid Brad Pitti Rainega, Eli Rothi kurikat armastava Donny Donowitziga, natsitapjast natsi Til Schweigeri Hugo Stiglitziga ja veel ühe või kahe rühma kuuluva tõpraga erinevate liikmete tutvustamisega piirdutigi. Need kolm olid kõige silmapaistvamad nii oma tegudes kui ka minevikus, aga oleksin oodanud ka ülejäänutele tähelepanu pööramist. Põhjus on ju lihtne. Nad olid natside hulgas kurikuulus mõrtsukbande, kelle haardest ei pääsenud reeglina mitte ükski räpane nats. Eli Roth Donnyna oli meeldiv, kuid otsekoheselt sõnastades paras tolgus, kuid tema ja kurikas olid filmis lahutamatud kaaslased. Eriti meeliköitev oli Donny esmane ekraanile ilmumine. Kurikat viibutades lömastas ta meeldiva naeratusega kodumaad armastava natsi kolba. Värvikas kuju nagu ka kõik ülejäänud naeru lagistavad tõprad, kelle lemmikajaviide oligi näha natse agoonias suremas. Til Schweiger oli aga hoopis teistsugune tüüp. Filmi jooksul oli ta üpriski vaikne ja alatasa teritas vaikuses oma terariistu. Tema oli ka ainukene tõbras, keda tutvustati Tarantino filmides korduvalt kasutatud meetodil. Iseenesest mulle see vägagi meeldis, kuid miskipärast ei kasutatud sama taktikat ühegi teise tõpra puhul, mis on tegelikult imelik käik. Vähemalt minu jaoks jäi seetõttu Tõbraste lähemalt tundma õppimine lünklikuks. Näiteks Kill Billi esimeses osa läheneti niimoodi tegelastele väga asjalikult, aga siin suunduti niiviisi ainult ühe põhitegelase juurde ja rohkem põhjalikku taustalugu ei saabunudki. Tekitas väikest tuska, kuid õnneks korvas selle kõikvõimalikud iseloomud, mis tõusid tänu väga eriilmeliselt loodud tegelaste tõttu tähelepanuväärseks saavutuseks. Hea, kuid lühike osatäitmise Michael Fassbenderi poolt oli üsnagi he a mõte, et lisada salasepitsustesse ja Briti luure. Kahju ainult, et ta nii üürikeseks jäi. Veelgi parem roll tuli Daniel Brühlilt, kelle sõjakangelase Fredrick Zolleri osatäitmine muutus üha huvitavamaks. Üdini egoistlik, aga siiski püüab teha head nägu ja olla tagasihoidlik. Temaga seoses sünnibki suur plaan ehk Operatsioon Kino. Eriti naeruväärne, aga samas väga tabav oli Zolleri põhjal vändatud film, mille ajal sakslased üürgasid naerda.

Tarantinole väga omane alajaotus peatükkide abil oli ka Inglourious Basterds`is olemas. Selline meetod on mulle alati meeldinud ja siingi jagati film tükkideks, mida oligi tegelikult juba ette aimata. Kohati varieerusid peatükid tohutult. Esimene peatükk oli üks võrratuim samalaadsete hulgast. Juba muusika ennustas ette, et tulemas on torm, mille sarnast ei ole vaene piimakarja pidav talunik kunagi pidanud tundma. Christoph Waltz domineeris juudiküti Hans Landa rollis igas võimalikus stseenis ja isegi kõige pisemas hetkeski. Esimene peatükk kuulus täielikult talle, et ta saaks demonstreerida oma salakavalat kõneosavust ja haiglast suhtumist kõigesse tema ümber. 1. peatükk oli kõige erinevam, sest selles õhkus tugevat paranoiat ja mitte kübetki avalikku huumorit. Tarantino dialoogide loomise kunst aga ületas oma piirid ja tema võimekus lasti valla. Filmis oligi põhirõhk dialoogidel, mitte ekslikul kombel oodatud action. Aga see on ju loomulik, sest kui vaadata Tarantino filme, siis peaaegu kõigis nendes on esikohal dialoog kindlas kohas ja kindlate tegelastega, mis kulmineerub rabava lahendusega. Inglourious Basterds hiilgas tegelastevahelise pingeliste dialoogidega peaaegu et iga kord kui võeti nõuks ja istuti maha, et midagi arutada või niisama plaanida. Mitte, et Tarantino filmis oleks niisama tühja juttu, aga mõnikord algasid meisterlikult vormitud kõnelused veidi lahtisest otsast, aga siis tuli enesele meenutada lavastaja nime ja teeneid filmimaailmale. Filmimuusika oli seekord nagu naelapea pihta ja ma kipun arvama, et sellest vaesest naelast ei jäänud midagi järele. Iga pöördeline hetk rikastati oskuslikult valitud palaga ja kusjuures mitte ükski neist ei olnud pahaendeline, sest vastasel juhul oleks saanud kellegi hukkumist ette ennustada.

Nagu näha, siis Tarantino ja Ennio Morricone koostöö lubas lummavat muusikat ja mitte kübetki etteennustavat tooni. Arvata on, et Christoph Waltz saab oma rolli eest väärilise tasu, sest tema haiglaslikult tõsine karakteriarendus valitses kogu filmi, mis oli jällegi veidi vastuoluline Tarantino stiilile. Oleksin oodanud Aldo Raine`i suuri vägitegusid ja humoorikat natsijahti, aga paraku kerkis peaosaliseks Hansa Landa, millest ei olnud mul raasugi kahju. See mees on ekraanile loodud. Waltzi miimika, kõne ja kaval naeratus saatsid Landat alati, kuhu iganes ta ka jõudis. Ega ka Brad Pitt varju jäänud, aga paratamatult oli Waltzi Landa see number üks, kes filmi jooksul silma torkas. Võib olla põhjustas seda Raine`i keskmise sagedusega ekraanile ilmumine, aga vaatamata Waltzi oskusele haarata kõik silmad enda poole oli Raine just õige mees natside tapmise alale ja sama käib kogu ta eripalgelise rühma kohta. Sisu arenes jõudsalt finaali suunas ja pingelangust ei pidanud ma mite kordagi tundma. Väga meeldiv üllatus oli Melanie Laurent, kelle rollisooritus oli üks mu lemmikuimaid. Ehtne prantslanna haudumas kättemaksu kunagise tapatalgu eest. Laurent ise oma väga kauni välimuse ja eriti kenade näojoontega muutus ehtsaks saatuslikuks naiseks Tarantino moodi. Tema kättemaksuplaan oli küllaltki iseseisev ja midagi spoilerdamata saan veel öelda, et Laurenti roll oli üksikumat laadi ehk teisisõnu tema tee ei ristunud kõigi ülejäänutega. Äkilisi elu katkemisi tuli ka Tarantino uues filmis ette ja neid oli isegi paar korda ning jällegi küllaltki ootamatud. Filmi lõpplahendusega jäin ma päris rahule ja peaks mainima, et üsna traagiline viis, kuidas kättemaksu teostada. Mõnele lõppes kurvalt, aga jällegi mõnele teisele lõppes ihaldatud sihtmärgi põrmustamisega. Hans Landa viimane tegu oli kõige kummalisem asi, mida siin filmis otsustati teha ja veelgi kummalisem oli Aldo Raine`i käitumine selle suhtes. Ausalt öeldes olin ma päris kindel, et enne lõputiitreid leiab üks teatud isik Raine`i käe läbi oma otsa, aga seda ei juhtunud, kuid õnneks kinnitati Tõbraste firmamärk igaveseks.

Olid omad puudused, mis tekitasid tuska, kuid tervik oli peaaegu meisterlikult vormitud ja seegi täpselt Tarantino julge kavandi järgi. Tegelased, dialoogid, sisu ja ajalugu muutvad sündmused keetsid kokku elava nägemuse II Maailmasõjast.

10/10

Inception 2010

Christopher Nolani järgmine film töotab alati head.

Inception @ Yahoo! Video

P2 2007

Lavastaja: Franck Khalfoun

Osades: Wes Bentley, Rachel Nichols jne.

Viimasel ajal pole just palju slasheri stiilis filme vaadanud ja nüüd sattusingi P2 nime kandva teose peale. Olin filmi DVD-d päris tihti müügis näinud ja kunagi sai ka poole silmaga trailerit nähtud, aga erilist vaatamishimu ei tekkinud. Aga võtsin siiski kätte ja lootsin head ja paremat. Tänapäeva slasherid on kõik ühesuguse skeemiga ja seega ka täiesti pingevabad, aga P2 juures oli mingi kindel võlu, mis hoidis vaatamata nõrgavõitu stsenaariumile pinget õhus.

Töönarkomaan Angela suundub jõuluõhtul maaalusesse parklasse, et jõuda oma pere juurde, aga õnnetuseks otsustab auto üles öelda, kuid see pole aga kõik. Üksildane öövalvur osutub maniakiks, kelle esialgne abivalmidus asendub psühhopaadi ettearvamatusega. Inimtühjas parklas ei kuule keegi naise karjeid ja nüüd on tema ülesanne leida viis, kuidas hullu kütkeist pääseda.

Algas nagu iga tavaline samalaadne filmike. Naine jääb ületunde tegema ja avastab üllatusega, et auto ei lähe käima. Siis ilmub välja sõbraliku näoga parkla valvur ja juhatab mureliku naise fuajeesse. Olles enesega rahul ootab naine taksot, aga auto saabumisel on maja uksed kinni ja välja ei pääse mitte kuskilt. Siit hakkabki peale kindla rütmiga maniakile omane taktika. Kustutame lambid ja püüame naise lõksu ning siis avaldub üksildase mehe fantaasia, et ta tunneb oma arust naist väga hästi ja hakkab naise ahastust tähele panemata temaga kummalist niiöelda suhet arendama. Ühesõnaga oli algus väga tavaline, aga film muutus põnevamaks kui valvuri putkas aset leidnud psühholoogilise alatooniga vestlus lõpuks läbi sai ja naine hakkas mööda pimedat mitmekorrulist parklat elu eest põgenema ning samal ajal kostus tema selja tagant austaja Thomase rahustav hääl. Pinge hakkas mingil määral arenema paremuse poole ning edasine oli täiesti vaadatav. Tasase hullumeelse Thomase rollis oli Wes Bentley, kelle sooritus oli üsna hea kui arvestada täiesti etteaimatava käitumisega naispeategelast ja üldse kogu filmi arengut lõpu suunas. Kõige kummalisem asjaolu oli see, et näitlejanna Rachel Nichols oli väga sarnane Jodie Fosterile. Alati kui DVD karpi poes märkasin, siis sähvatas peas Fosteri nimi. Mõne kindla nurga pealt oligi ta suhteliselt sarnane, aga väline sarnasus hea näitlejaga ei näita veel sama head näitlejavõimekust. Nichols jooksis pea kuklas ringi ja karjus nagu oodata oskasingi.

Jälitustöö Thomase poolt oli siiski päris jälgitav ja mulle meelepärane, aga samas kadus liigse Thomase olemuse paljastamisega igasugune salapära. Mehe roll ei üllatanudki ja jäi samasuguseks lõputiitriteni. Mõned verised kohad olid ka olemas, kuigi nende vähesus oli imelik, sest stsenaristiks olev Alexandre Aja varasemad tööd tilguvad alatihti verest ja soolikatest. Thomasel oli ustav koer nimega Rocky, kelle roll muutus tähtsamaks alles enne kutsude paradiisi minekut. Nichols oli vaatamata Jodie Fosteri sarnasusele üsnagi ebasümpaatne. Kordagi ei tundnud ma talle kaasa ja eks põhjus peitus tegelikult tema nõrgas rollisoorituses. Ta oli väga stereotüüpne nagu kogu filmgi. Pastaka silma jõudmine üllatas mõneti, aga see oli ka üks väga vähestest kohtadest, mis erinesid kuidagi etteaimatavast sisust. Thomase lõpp ei olnud mulle meelepärane, sest see meetod oli liiga lihtlabane. Mis siis veel? Muusika oli filmi parim külg. Kui sisu oli igavavõitu, siis taustamuusika oli üle prahi. Tuleb välja, et muusika üllatas rohkem kui Aja kirjutatud stsenaarium. Kahtlane, väga kahtlane.

Heatasemelise trilleri mõõdu andis P2 enam-vähem välja, sest filmi suutis päästa Wes Bentley suhteliselt hea näitlejatöö, pimedad koridorid ja mõnus muusika.

5,5/10

The Matrix 1999

Lavastaja: Andy ja larry Wachowski

Osades: Keanu Reeves, Carrie-Anne Moss, Laurence Fishburne, Hugo Weaving, Joe Pantoliano jne.

Oh jah, The Matrix oli ja on film, mis rabas jalust siis ja nüüd. Hämmastav, et nii palju uusi tuuli üle elanud film suudab isegi 2009 aastal olla imeilus nii visuaalse kui ka actioni poole pealt. Filosoofilisest ideest rääkimata. The Matrix on mu lemmikfilm olnud alates ajast, kui Kanal 2 seda esmakordselt teleekraanidel näitas ning edasine on juba ajalugu.

Thomas A. Anderson aka. Neo on alati teadnud, et maailmaga on midagi lahti, aga ta pole kunagi avastanud selle teadmise põhjust kuni päevani kui talle tutvustatakse maailma tagaotsituima mehe Morpheuse poolt inimesi virtuaalreaalsuses hoidva Matrixi olemust. Nüüd pole enam miski endine ja Neo peab valmistuma karmiks olelusvõitluseks, sest ees ootav ettekuulutus nõuab täideviimist, aga iga võitlus tundub üha uskumatum ja seda raskem on aktsepteerida tema ümber toimuvat.

Kuidagi kummaline, et vennad Andy ja Larry Wachowski pole pärast 2003 aasta täielikku trimfi millegi maad rappuva panevaga maha saanud. 1999. aastal algas ja 2003. aastal lõppes totaalne uuenduskuur ulmefilmide vallas. The Matrix kummutas viimse tilgani arusaama, et actionist tulvil film ei üllata sisu peal mitte just tihti. The Matrix`i unikaalsus peitub eelkõige tantsulistes võitlusmomentides ja apokalüptilise maailmanägemuse esitamises, kuid samas hiilgab esimene osa ka visuaalide omapärasuse ja laiahaardelise idee poolest. Kui nüüd eelmisel reedel vaatamiseks läks, siis see oli minu mäletamist mööda neljas või viies kord ja nagu ma ette teadsin, siis ei väsi ma selle vaatamisest vist kunagi. Kusjuures palju põnevam ongi jälgida The Matrix`it pikema pausi möödumisel, siis on võimalik märgata pisikesi detaile, mida esimese või teise korraga ei märkagi. Algus on siiani aukartustäratav. Eriti siis kui Trinity üha kasvava hirmu ja paanikaga pageb meeleheitliku kiirusega agentide eest. Juba siis toetab filmi neoonkarva toon kogu tegevust suurepäraselt. Neo ehk Thomas Andersoni esmane tutvustus paneb paika kindla inimtüübi. Inimene, kes otsib väljapääsu sealt, kus teised seda ei tee. Pääsu rusuvast reaalsusest ja hallist inimmassist. Hea mõte, aga täide läks tema soov sellisel moel, et seda poleks oodanud ise oma kõige pöörasemates fantaasiates.

Raamatust Alice Imedemaal pärinevad vihjed kõlavad enne Matrix`st väljumist kõikjal, kuhu Neo suundub."Find out how deep the rabbit hole really goes". See salapärase hõnguga lause kõlab Morpheuse suust nagu hukatuslik noot enne suurt pööret. Roheline värvus saadab virtuaalreaalsusse sisenejaid kõikjale, kuhu nad vähegi jaksavad minna. Eriti rõhuv oli see Morpheuse esmase tutvumise ajal Neoga, kui Neo ja tema saatjad sisenesid vihmast läbi ligunenuna vanaaegsesse majja, kus Morpheus nad kõuekärgatuse saatel vastu võttis. Sellised viimseni viimistletud kohti on filmis jalaga segada. Igal pool, kus Matrixi sisemuses jõutakse, on näha ja tunda perfektset meeleolu, muusikat ja värvidemängu. On olemas mitmeid filme, mis püüavad tahtlikult olla võimalikult stiilsed või labasemas vormis öeldes lahedad. Näiteks võiks tuua Mission Impossible 2, milles stiilne lähenemine taandus tobeduse vaimusünnitiseks. The Matrix suudab olla oma huvitava ideega uskumatult stiilne ja samas ei kaota film kordagi, isegi mitte grammivõrdki kogu aeg õhus rippuvat pinget ja irvet näole kiskuvat isikupära. Isikupära peitub eelkõige tegelaste eripärases riietuses ja justkui dialoogi asendava võitluskunsti demonstreerimises. Neo, Trinity ja Morpheus näevad oma riietuses välja nagu hukatuse inglid halli massi keskel. Ei karda nad midagi ega kedagi.

Pärismaailm on sama trööstitu nagu Matrix`i olemusest esmakordne arusaamine. Hävitatud päikesega hüljatud linn keset reaalsuse kõrbe. Viimased ellujäänud pärinevad kas Siionist või siis Matrixi`i kübervanglast vabastatute hulgast. Ellujäänud rändavad Siioni sõduritena mööda hiiglaslikke maaaluseid kanalisatsioonivõrke ja hoiavad eemale masinate poolt kontrollitavast maapinnast. Siion asub tuuma lähedal, et sooja hoida ja inimesed elavad oma elu masinate keskel. Irooniline, kas pole. Masinad, mis meid elus hoiavad ja masinad, mis meid lõpuks hävitavad. Ettekuulutus messiast, kes vabastab inimkonna masinate ikke alt on Morpheuse meeltes olnud juba pikemat aega ja tema arvates on just Neo see õige väljavalitu. Esimene osa keskendubki suures plaanis Neo arengule, kus kesksel kohal on arusaamine ettekuulutusest, millesse ta ise ei usu. Uskujaid ei ole palju, aga Morpheus on nagu prohvet, kellel on ka järgijaid. Võimalikult trööstitus vaatepilt mässajate elust saadab vaatajat kogu aeg. Kõikjal on näha metalli ja ainult metalli. Elu maa-aluses kaitstud linnas ei erine just palju Nebuchadnezzaril veedetud ajast. Tuleb tõdeda, et Cypheri otsus oli isegi täiesti mõistetav, aga samas ka vastuoluline. Filmiseeria parim osa on ütlematagi selge. Selleks on ei keegi muu kui agent Smith ja ülejäänud temataolised Matrix´i valvurid. Nende süstemaatiline jälitustöö, hukkamine ja suhtlemine on muljetavaldavat kena.

Smith paistis juba alguses silma, aga ka teised oma tuima olekuga on täiuslikud inimsusevastased tegelaskujud, kelle külm pilk ja tuim inimesele lähedane käitumine panevad proovile nii peategelaste vastupidavuse kui ka oma rohkelt räägitud kurikuulsuse. Filmi intelligentne olemus kinnitab end järkjärgult iga uue kulminatsiooni poole astuva sammuga. Külaskäik Oraakli juurde oli vastuoluline nii väljavalitule kui ka vaatajale, aga otsuste vastuvõtmine ja nendest arusaamine on filmi üks peateemasid, millega põhjendatakse kõike, mida Morpheus Neo`st ootab. Dialoog tegelaste vahel on nagu filmisisesed võitlussteenid ehk siis viimseni lihvitud filosoofilise kallakuga mõtteterad, mille üle saab juurelda nii lõputiitrite kättejõudmisel kui ka filmi kestvuse ajal. Iga osa Matrixi seeriast täiendab eelmist ja rikastab Wachowskite loodud maailma üha enam. Tähtsal kohal seisab muidugi muusika, milles peitub nii modernset klubimuusikat kui ka rikkalikku sümfooniat. Lõpplahendus suhtes peab iga mees ja naine ise järele mõtlema ja tegema omi järeldusi. Taassünd tundub olevat lihtsustatud viis seeria jätkamiseks, aga tegelikult võib tõlgendusi võtta saatuse või hoopistükis Piibli seisukohalt. Arvata on, et Piibel mängib väljavalitu ja ettekuulutuse juures väga tähtsat rolli. Igaüks ei tahagi aru saada ja tahab näha ainult imekaunist actionit, aga avatud mõistusega vaatajale pakub triloogia esimene osa rikkaliku mõtlemisainet ja samas modernse maailma taaskehastumist filmilindil.

The Matrix ei vajagi rohkem sõnu.

10/10

Avatar 2009

Esimene ametlik trailer James Cameroni suurfilmile.

Avatar 2009

6 uut pilti Avatarile, millele saab juba see reede esimese pilgu heita!

Avatari päev - 21.august.

Dune 1984

Lavastaja: David Lynch

Osades: Kyle MacLachlan, Sting, Brad Dourif jne.

Mina näiteks ei teadnud, et haruldaselt huvitav lavastaja David Lynch on ka ulme vallas kätt proovinud. DVD karpi vaadates ei osanud ma teda sealt leida, aga võta näpust. Frank Herberti novelli põhjal valminud Dune oli mu kõrvu jõudnud juba hulga varem, aga mitte kunagi varem tänu filmile, vaid hoopis tänu mängudele. Pole küll proovinud, kullavaramu nimekirjas on Dune`i mäng pea alati olemas. Lynch saigi määravaks, et näha ja kuulda seda vaimuüllitist. Valmimisaastaks 1984 ja film oli teostuselt täiesti tasemel, aga midagi jäi nagu puudu.

Väga kauges tulevikus aastal 10191 kaevandatakse Arrakise ehk Dune`i nime kandvalt planeedilt universumi nõutavamat maavara. Selle omamise eest rivaalitsevad Atreide ja Harkonnenite perekonnad. Kui Harkonnenid mõrvavad Atreide perekonnapea, siis tema poeg Paul ja ema põgenevad hüljatuna näiva Dune lõputusse kõrbesse, mida valitsevad freemenid ja saladuslikud hiigelolendid. Vana ettekuulutuse esimene faas hakkab täide minema ja freemenid teavad seda. Viimane lahing on tulemas.

Oma suurejoonelisusega teeb Dune kindlasti silmad ette, kuid siiski ei räägita sellest nii palju kui näiteks Blade Runnerist või üldse Star Warsi saagast. Põhjuses ma ei ole päris kindel, aga mul on omad kahtlused. Dune sisututvustust lugedes olin ma veidi segaduses ja ei osanud ei arvata ega loota midagi. Vaatemängulisus on kindlasti Dune`i võtmesõnu, sest avakosmose vaated, huvitavalt koostatud laevade sisemused ning kõrbeplaneedi uhke üksindus olid tõesti ilusad. Mõningast tuska tekitas aga hoopis sündmustikku kitsendamine. Algas suurejooneliselt, aga taandus üksikisiku võitluseks. Seda ma ei oleks oodanud, kuid ka selles oli oma võlu. Dune`i planeedilt kaevandati maaki, mis oli energiaallikaks kogu kosmosesüsteemis. Selle valitsemise nimel võitlevad Atreided ja Harkonnenid. Paul Atreide rollis sai näha Kyle MacLachlani, keda sai mõnda aega hiljem taas näha Lynchi Twin Peaks`is, kus tal oli peaosa. Ka Dune`s oli ta suhteliselt omapärane, kuid ka samas veidi elutu. Eriefektide ja kõiksuguse tulevikutehnika näitamisega väga ei koonerdatud ja alatasa esitletigi huvitavaid kaitserüüsid, kaitsekilpe peatuspaikade ümber ja kummalise välimusega eluvorme. Pärast isa tapmist pages Paul oma emaga kõrbesse, aga seal ootasid neid filmi kõige huvitavamad tegelased ja nendeks olid hiiglaslikud ussid, kes elutsesid Dune`i laiades kõrbetes. Nende kujutamine oli vaatamata eale üsnagi realistlik ja mina üllatusin meeldivalt kogu aeg, kui üks või teine uss pea liivast välja pistis. Kõige enam üllatas mind aeg, kus kogu tegevus toimus, sest üheski tänapäeva ulmefilmis naljalt aastaarvu 10191 ei kohta. Laevade sisekujundus meenutas prantsuse kuningate ajastu üleliia kaunistatuid hooneid, kus igal pool on sambad ja võimlikult uhked skulptuurid. Oleks oodanud ka suuremamahulist taustalugu, sest veidi häriv oli liiga otsene algus, kui Harkonnenid juba plaanisid Atreide hukku.

Peale usside ja vaatemängulisuse meeldis mulle väga muusika, mis oli igas olukorras isemoodi. Kord kostus mingisugust rokilaadset viisi ja mõnikord oli kuulda ooperi sarnast pala. Muusika oli väga viis ja seda veel eriti lõpus. Esikohal oli jällegi ammukadunud ettekuulutus mehest, kes juhib Dune`i elanikud freemenid taas toiduahela tippu ja nende maavara imevad parasiidid aetakse välja. Üsna süngevõitu tulevikunägemus vormiti Dune`ist enne lõputiitrite tulekut. Film mulle kui omapärase ulmeteosena meeldis, aga miskipärast jäi potentsiaali kasutamine natuke tagasihoidlikuks. Nii mulle vähemalt tundus, kuid üldmulje on siiani hea. Näitlejatööd oli vahel veidi liiga pingutatud, aga eks see olenes ka olukorrast, kuidas ja miks ülepingutamist märkasin. Filmi arengut kõrbelisel planeedil sai huviga jälgitud. Paulist sai freemenide juht ja lõpuks astuti reetjatele ja rõhujatele vastu. Tehniline külg on ainult kiiduväärt, sest kõik, mida siin tehti või kasutati oli reaalse tundega. Eriti tahaks kiita usse, kelle mõõtmed panid mind imestama iga kord kui nad otsustasid end näidata ja finaalis on neil liivaussidel hoopiski suurem roll kui esialgu arvata võis. Salapära lisandus Pauli nägemustega ja usside seosega ihaldatud maavaraga. Harkonnenite üks juht lendas mingis aparaadis ringi ja tüüp oli üldse väga ebameeldiv. Minimaalne segadus tekkis mul seoses selle tulnukaga, kes alguses Harkonneneid külastas. Segadus tuli sellest, et pärast polnud temast jälgegi ja ainult paariks sekundiks näidati teda kuskile sisenemas. Ma ei saanud aru, mis temaga oli, aga ega see filmielamust rikkuma ka ei hakanud. Vahepeal hakkas film ajalises mõttes pikenema, sest toimusid sündmused, mis nõudsid aega. Nii et ikka pikem aeg oli möödas kui freemenid koos Pauliga viimaks jalule tõusid. Ka see lisas filmile eepilisust juurde. Läbi ühe surma ja läbi ühe sünni suudeti Dune`i eest võidelda. Kusjuures, lõpus aset leidnud mees mehe vastu võitlus oli väga sarnane The Chronicles of Riddicki kahevõitlusele filmi lõpus. Arusaadav, kus tänapäeva mõjutused tulevad.

Väga uhke film omapärase fantaasiaga, mis jäi võib olla mõneti tagasihoidlikuks ja liiga isiklikuks, aga Dune on selgelt märkimisväärt ulmeklassika, mis on edukalt ajale vastu puigelnud.

8/10

Harry Potter and the Half-Blood Prince 2009

Lavastaja: David Yates

Osades: Daniel Radcliffe, Emma Watson, Rubert Grint, Tom Felton, Alan Rickman jne.

2001 aastal alanud seeriasse olen ma alati huviga suhtunud. Arvan, et kui ma poleks tollal 1. osa kinno vaatama läinud, siis huvi filmide vastu oleks vähemalt poole väiksem. Raamatutest ma ei hakka rääkimagi, sest mulle isiklikult lähevad kõik 7 raamatut väga korda ja olen valmis seeria isegi uuesti ette võtma. Kuues osa alapealkirjaga Half-Blood Prince oli üle ootuste hea saavutus. Kahtlesin ainult 5. osa raamatutruuduse nõrkuse pärast, aga õnneks pettuma ei pidanudki.

Käes on ärevad ajad ja Voldemorti haare on tugevam kui kunagi varem. Surmasööjad röövivad valimatult inimesi ja terroriseerivad isegi mugude maailma. Harry 6. kooliaasta algab uutlaadi õpingutega. Nimelt hakkab ta koos Dumbledorega uurima Voldemorti minevikku ja leidmist vajab midagi väga tähtsat, mille abil saaks musta võluri peatada.

The Order of the Phoenix oli justkui nagu kiirendatud slide show ja seetõttu jäigi fimist väga lünklik mulje. See on muidugi ainult nende jaoks, kes on raamatuid lugenud, sest tavavaataja jaoks ei muutu midagi. Seega olingi veidi mures, et Segavereline prints võib samasugune tulla, kuid asjad läksid teistmoodi. Siiani olid kolmas ja neljas osa mulle kõige meelepärasemad, sest need olid vastavalt aja möödumisega märksa tumedamad ja tõsisemad. Muutus toimus ka Potteri filmidele omases atmosfääris, mis läks alates kolmandast osast järjest tumedatoonilisemaks ja mida toetasid tähelepanuväärsed visuaalsed efektid. Uusim osa hiilgas eelkõige just tehnilise külje poolest, kuigi seda tegi juba nõrgavõitu eelnev jagu, aga siiski oli terviklikumat adaptsiooni märksa parem nautida. Kõik kolm peaosalist olid ka kuidagi paremas vormis, kui Ordus. Noored näitlejad ja ega neilt ei saa ju palju nõuda. Oma tööga tulid nad toime ja minu jaoks pole nende mõningane ebaprofessionaalsus mitte mingi probleem. Näinud neid juba 6 korda ja minu jaoks on nad juba tuttavad näod, kelles väga pettuma ei pea. Film siis ühesõnaga väga kobe. Rõske visuaalne pool oli sama nagu eelmiseski, aga võib olla isegi veidi veel rõskem. Eelnevaga võrreldes on siin vähem actionirikast tegevust, millest on mul nii või naa sügavalt ükskõik. Põhiliselt keskenduti Tom Riddle minevikule ja kuidas temast niivõrd kardetud maag üleüldse sai. Sellele viimasele küsimusele eriti õnnestunult ei suudetud vastata ja peamine süü oli minevikumälestuste kitsendamine. Raamat oligi põhimõtteliselt Voldemortist, aga film noppis välja tähtsamad meenutused ja läks nendega edasi. Suurt kahju ei tekkinud, sest jällegi minu kui raamatut lugenule oli iga väike lünk juba täidetud. Miinuseks on see, et ma märkan igat pisiasja, mis on puudu. Printsis sellega palju probleeme ei tekkinud, sest tänu oskuslikule stsenaariumle suudeti ühest või teisest välja jäetud punktist kenasti sirge sammuga üle astuda ja mingit tühimikku silme ette ei tekkinud. Ehk teisisõnu film suutis iseenda vigu parandada ja see oli asi, mida Ordu ei kavatsenudki teha.

Peamised rollid olid nagu ikka omas mullis. Noore kolmiku tegemised olid kaasahaaravad ja meeldivad nagu raamatus ning see on jällegi üks pluss, millega film hakkama sai. Ralph Fiennese Voldemorti näeb ainult paar sekundit, sest seekordne film kuulub täielikult tema lapsepõlvele. Kõige nooremat versiooni kehastas Hero Fiennes-Tiffin, kelle onu on Ralph Fiennes. Just lugesin, et ta valiti ainuüksi Fiennesele sarnanemise pärast. Oma mornivõitu rollis oli ta suurepärane, et anda edasi Voldemorti külma iseloomu, mis oli tal juba õige varajases eas olemas. Teismelise iga oli samuti filmis esindatud ning ka siis oli Riddle osas just vastava näo ja häälega näitleja. Uued noored näitlejad olid kõik hästi valitud. Kahju hakkas aga Fenrir Greybackist, kelle osa jäi minimaalseks, kuigi raamatus oli ta õige sadistlik loom. Broadbent on tõesti huvitav inglise näitleja, kuigi kahjuks ma ei ole teda mitte kusagil varem näinud. Potteri uues jaos oli ta vist isegi kõige säravam tegelaskuju. Nii raamatus kui ka filmis oli palju noorte armastust, kuid raamat suutis seda lugejale ette sööta veelgi parema iseloomuga. Film oli armunute koha peal kuidagi kiirustatud, kuid siiski üsnagi delikaatne nagu raamatki. Lõpusündmused oli filmis väga tähtsal kohal ja musta maagia ekraanile toomine toimis kenasti. Veidi häiriv oli minu jaoks Voldemorti kasutamine filmis, sest liiga palju infot, mis just puudutas teda kõige tähtsamatel eluhetkedel, lõigati välja. Sama oli veel paari kohaga ja minu muserdamiseks oli vähemalt kaks vahejuhtumist ise välja mõeldud. Aga nagu juba ennist sai mainitud, siis filmi teostus korvas oma vigu. Tempo ja huumor käisid käsikäes ning järjekordne Potteri film suutis olla laitmatu elamus fantaasiamaailmas. Kaks ja pool tundi möödusid kiiresti kauni pildi ja heliga ning terve kuhja huvitavate tegelastega. Korralik heliriba toodi vaatajateni seekord Nicholas Hooperi poolt, kelle töö on kiiduväärt. Ka lendluupall toodi tagasi ja sellega sai korvata eelmise osa puudujääk. Tom Felton paistis tänu tähtsamale osale loos ka rohkem silma ja ega tal häda polegi. Algul oli nagu veidi kahvatu, aga eks rolli olulisemaks muutumisega saab näitleja end rohkem näidata.

Minu jaoks on tegemist väga hea Potteri filmiga, kuid siiski pean Azkabani(8/10) ja Peekrit(8/10) paremaks, sest neil ei olnud nii palju puudujääke, kuid vaatamata sellele oli uus film samas vormis ja seega ei saanud ma midagi parata ning vaatasin kogu tegevust suure huviga.

8/10