Pirates of the Caribbean: On Stranger Tides 2011

Lavastaja: Rob Marshall
Osades: Johnny Depp, Geoffrey Rush, Penelope Crus, Ian McShane jne.

Pirates of the Carribean: On Stranger Tides on erinevalt oma eelkäijatest hoopis erineva maitsega tükk piraadimadinat. Lisaks filmis toimuvale on kardinaalselt muutunud ka lavastajatooli omanik. Eelmise kolme filmi eest vastutanud Gore Verbinski on asendatud Chicago, Memoirs of Geisha ja üleeelmisel aastal ilmunud paljukirutud Nine`iga tuntuks saanud Rob Marshalliga. Endise triloogia viimane episood At World`s End viis lõpuni Willi ja Elizabethi pikaleveninud seikluse ja võib vist päris kindel olla, et neid kahte ei tahtnud mitte keegi enam uuesti näha. Alles on jäänud ainult Johnny Deppi kehastuses legendaarseks mängitud kapten Jack Sparrow ja osaliselt ka tema Musta Pärli aegne meeskond, millest on tegelikult alles ainult vana joodik Gibbs ja Geoffrey Rush oma tuntud headuses. Muidugi on tore, kui suurepärase stardiga ning uimaseks muutunud teise ja kolmanda osale püütakse uut elu sisse puhuda. Režissööri-ja kaadridvahetus ning peamise tõmbenumbri esiletoomine vanas heas piraadiuniversumis on tegelikult vägagi ligitõmbav kombinatsioon. Selle eest hoolitses nii Curse of the Black Pearl kui ka ülejäänud kaks, mis vaatamata oma logisevale sisulisele arengule kui ka pikaks venitatud tempole sisaldasid hulganisti ootamatult põnevaid elemente, mille najal oli võimalik seeria lõpetada aina fantastilisemaks kujuneva finaaliga. Olgu Dead Man`s Chest`i ja At World`s End`iga kuidas on, aga esimese osaga paika pandud tegelaste suur varieeruvus, laialdane liikuvus lokatsioonist lokatsiooni, igati kobe huumor, pidevalt edasiarenev seikluslikkus ja kirev mütoloogia kandsid end siiski võiduka lõpuni. Isegi siis, kui huvi tegelaste motiivide selgitamiseks ja nende eesmärkidest arusaamiseks kippus vahepeal kaduma, säilus soov näha neid ja ainult neid omas kontekstis sõudmas edasi neile ja meile üllatuslikukes fantaasiarohketes Kariibi vetes.Lõpp hea, kõik hea? Kahjuks mitte, sest mitme miljardi dollari väärtuses seeriat ei saa ju niisama lihtsalt maha matta. Uue järje tulek oli kindel juba siis, kui kapteniks sirgunud Will uhke Davey Jones`i laevaga päikeseloojangu suunas seilas. On Stranger Tides kujutab endast kõige rohkem vana headuse tummaks löödud kogelevat varju. Produksiooni poolest on filmil sama kõrge tase kui eelmistelgi, kuigi sedagi on ainult visuaalis ja mitte rohkemas. Neljandas episoodis on eemaldatud kõik, mis isegi triloogia esimese osa juures suursugusena võidutses. Alles on jäänud väike maa-ja veepealne seiklus uue seltskonnaga. Seltskond on aga värske ja tundmatu, kuid kahjuks märgatavalt ideedevaesem ja igavam kui piraadifilmidele ennevanasti tavaks oli. Seeria uut jätku vaadates ei saanud märkamata jääda fakt, et Jack Sparrow on nüüdseks saavutanud peamise ja erinevalt eelnenud filmidest ainukese protagonisti staatuse. Esimesed kolm filmi pakkusid Keira Knightley Elizabethi ja Oralndo Bloomi Willi peategelastena ja sinna vahele sobitati ka väga kahepalgelise iseloomuga Sparrow. Nüüd aga on Deppi tänuväärne karakter üksi terve maailma vastu heidetud ja tundub, et üksnes tänu endise kõrvaltegelase rolli edutamisega sõidetigi kiirelt rappa. Mitmel korral hakkas Sparrow esmakordselt närvidele käima. Võib olla sean sõnu valesti ja targem oleks öelda, et Sparrow muidu väga vahva, ootamatu ja humoorikas tegelane on lihtsalt igav.

Kui pärast kolme pikka episoodi oleme Sparrow`t juba ohtras koguses näinud ja õppinud tundma kõiki tema trikke, siis ei ole just eriti mugav vaadata teda nagu kordusaadet, kus iga enne üllatust pakkunud tegu mõjub piinliku kordusena. Seda olukorda poleks tekkinud kui On Stranger Tides oleks soovinud pakkuda Verbinskile omast suurushullustust ja triloogias käikulastud lennukat ideedekasutust nagu näiteks At Worlds End`i teispoolsus, Dead Man`s Chest`i Kraken, Davey Jones ja Lendav Hollandlane jne. Ükski neist pole loomulikult originaalne idee, aga viisist endast, kuidas ta neid filmis kasutas, piisas, et kiiret ja vahel üleliia keerukaks muutunud piraadiseiklust hinnata kui Hollywoodi unikaalset jõukatsumist piraadiseikluse vallas. On Stranger Tides ei paku muud kui Jack Sparrow`t ja sellest nagu peakski kinopublikule piisama. Võib olla lihtkinolisele on tõesti vahva vaadata taas Deppi tegutsemas, aga suuremale filmisõbrale ei tohiks taoline säästuversioon küll mitte mingit õiget rahulolu pakkuda. Triloogia viimane ja eelviimane osa ei olnud kindlasti mitte täiuslikud, aga ometigi pakuti meeletus koguses vaheldusrikkust nii huumori, tegelaste, asukohtade ja üldiselt kogu Kariibi mere piraatide fiktsionaalse müütilise universumi vallas. Kogu see müstika, mis varem oli juba edukalt loodud, on uues loos tõlkes kaduma läinud. Kui õigemini sõnastada, siis see on küll alles, aga seda kasutatakse pigem liugulaskmiseks kui üldse millegiks muuks.
Lugu on iseenesest iseseisev ja sõltumatu varemloodust. Taaskord tuuakse mängu Sparrow, Barbossa ja nende kullakallis Black Pearl, aga sellega seosed ka piirduvad. Kui triloogias üks ja ainus antagonist tegelikult puudus, siis neljanda katsetusega tutvustatakse Ian McShane`i kehastuses ajalooliselt kurikuulsat Musthabemet. Teda püütakse rakendada kui põhipaha, kelle suust tulevad kõige õelamad laused ja kelle teod on ka kõige autumad. Paraku on kogu Musthabeme olemus üks suur õnnetusehunnik. Ei mõju ta ähvardavana ega ka tõelise ohuna peategelastele, kes on sunnitud ta laeval aega veetma. McShane`i Musthabe on taaskord endiste filmide vari, sest tema tegelast püütakse täiesti ebaõnnestunult ette sööta kui kõige ohtlikumat ja kurikuulsamat piraati, aga üheks suurimaks ja kõige saatuslikumaks veaks on ei miski muu kui tuntav hooletus ja ilmetus tegelase tutvustamisel ja arendusel. Mitte miski tema juures ei kõnetanud. Teda peaaegu et ei olnudki. Hämmastaval kombel polnud Musthabemes jälgegi Barbossa, Davey Jones`i või peamiselt kolmandas jaos figureerinud Becketile omast ohtlikkust. Sarnaneda ei tohiks niikuinii, aga need loetletud tegelased kaasahaaravaks muutnud taust, motiivid, tegutsemine ja hoiak on Musthabemest täielikult kadunud. Ta on justkui lihtlabane kõrvaltegelane, kes on sunnitud Sparrow`t kuskilt kuhugi kamandama.

Ilmselgelt kasutamata võimalus maalida Musthabemest midagi erakordset nagu seda oli näiteks Davey Jones`i traagiline minevik, olevik ja tulevik. Väga lihtne on kleepida tegelasele külge üleloomulike elemente ja neid vahetevahel ka demonstreerida. On ju selge, et piraadiuniversumis on müstikat ja fantastikat küllaga, aga tahest tahtmata peab antagonistil eksisteerima see miski, mis ta eriliseks muudab. See miski on ei midagi muud kui kogu teda ümbritsev mütoloogia, aga nagu näha, ei suvatsetud niigi rahamaigulise järje puhul end selliste küsimustega vaevata. Sama lugu on ka kogu sisuga, millel peaaegu täielikult puudub piraadifilmile omane müstika, mütoloogia ja taust, mis annab põhjuse kaalumaks kas alles sissejuhatuses askeldavat filmi üldse uudistavalt edasi vaadata. Selle kõige asemel pakub film Sparrow huumorit, ebaõnnestunud ja igavaid uusi tegelasi ning ohtralt mõõgavõitlust taaskord mitmel erineval pinnal. Kusagile sinna vahele mahub ka punktist punkti liikuv sisuliin, mille lõpus on siis see kõigi poolt ihaldatud Nooruse Allikas. Kui Curse of the Black Pearl`is oli asteekide kuld kogu aeg aktuaalne nagu giljotiin pea kohal, siis On Stranges Tides`is ununes pärast esimest poolt tundi peategelase eesmärk suhteliselt kiiresti. Mõni ime, et alapealkirjaks The Fountain of Youth ei valitud. Lokatsioonide poolest asetseb kogu film, kas siis maal või merel, mis on ju igati mõistlik, aga maal joostakse peamiselt džunglis ja merel istutakse laeval. Nii otseselt küll mõistma ei pea, aga põhimõtteliselt on kogu merel veedetud aeg segu igast küljest vaesevõitu Musthabeme tutvustamisest ning Penelope Cruzi kehastatud Musthabeme tütre ja Sparrow igast tavalisest komöödiast tuttavast romantilisest suhtest.Põhirõhk on asetatud rohkele mõõgavõitlusele, Penelope Cruzi karjuvale sobimatusele kogu filmi ja Sparrow uhke peategelase staatusele. Ideede poolest püüab On Stranger Tides areneda rohkem tagasihoidlikumalt ja vaoshoitumalt, tuues sisse vähe fantastikat ja rohkem realistlikumat möllu. See on igati teretulnud, aga teinekord ei tohiks ju täiesti vaimuvaeseks rabelemiseks ka taanduda. Filmi ainsaks läbimõeldud ja reaalselt kõige pinget pakkuvamaks osaks osutus piraatide vastasseis näkineidudega. Selles segmendis oli tunda ohtlikkust, salapära ja põnevust, mis ülejäänud fimis täielikult puudus. Näkineidusid valmistati ette korralikult, et põnevust hoida ning tulemuseks oli üpriski vaatemänguline võitlus näkineiu ebamaise ilu ja piraadi elunatukese eest. Musthabeme kõrval pakuti ka ootamatult ebavajalikku kõrvaltegelast. Noor misjonär, kes olude sunnil koos Musthabeme ja tema meeskonnaga nooruse allika poole suundus. Kuna kesksel kohal oli ka üks kinninabitud näkineid, siis tekkis noorel mehel ebamaise iluduse vastu ka omamoodi suhe. See kõik on ju väga armas, aga mitte sel juhul, kui nende suhte vajalikkus on täpselt nagu taevast kukkunud ja ei oma filmi juurest mitte mingit tähtsust. Näkineiu ja misjonäri suhe on temaatiliselt muidugi arusaadav ja loogiline, aga selle olemasolu põhjendus puudub täielikult. Vägisi jäi mulje, et nende kahega püüti välja mängida värsket armastajapaari ehk uut Willi ja Elizabethi, kuigi kogu nende suhe mõjus ebamäärase seigana, millel õigeid jalgu all polnudki.
Pirates of the Caribbean: On Stranger Tides on igav, vaimuvaene ja üheülbaline liugulaskmine, mida sellele eelnenud triloogia kohe kindlasti ei olnud. Kurb vaadata, kuidas ikooniliseks näideldud karakter ja tema kullakallis piraadiuniversum on julmalt ja otsekoheselt rahavankri ette seatud ja mäest kiire hooga alla lastud. Kõik, mis muutis triloogia eriliseks, on kadunud ja säilunud on ainult üks väike mälestus paljukirutud, aga siiski tohutult meelelahutuslikust Gore Verbinski suurest ja laiast piraaditriloogiast. Ehk siingi kehtib reegel "mida suurem, laiem ja lärmakam, seda parem". Verbinski tuli vaatamata ohtratele komistuskividele edukalt toime, aga Rob Marshalli lavastajatöö ei ole isegi vast firmamärgi nime väärtki.
4/10

5.JAFF - The Borrower Arrietty 2010

Lavastaja: Hiromasa Yonebayashi
Osades: Mirai Shida, Ryunosuke Kamiki jne.

Vanameistri Hayao Miyazaki asutatud Studio Ghibili on aastate jooksul saavutanud ülemaailmse tuntuse ja samuti ka teatava usaldusväärsuse, mis on tekkinud faktist, et stuudio toodetud filmide seas pole vast mitte ühtegi animed, mis määriks või rikuks stuudio mainet ja nende edu valemit. Ghibili pakub ikka ja jälle rikkaliku keskkonna ja imetabase omapäraga rikastatud lugusid, mille pildikeel on sama ilmekas ja kõnekas kui neis askeldavad seiklushimulised tegelased. Miyazaki fimikeelt niisama lihtsalt seljast ei paiska ja seeläbi on seda tunda kõikjal, kus ilutseb Totoroga kaunistatud stuudio logo. Ghibili on Jaapani vaste Disney`ile või pigem hoopis Pixarile. Disney võrdlus on juba vaikselt vanaks jäämas, sest kui võtta arvesse Disney viimase aastakümne animatsiooni taset, siis polegi eriti tõesti millegist rääkida. Eelmise aasta rekordilise eelarvega Rapuntsli loo ümbertöötlus Tangled oli kinodes populaarne ja ka auhindamistel ei unustatud Disney võimsat tagasitulekut. Samal ajal säilus ka rahulik ja kaalutlev toon, mis liigitas Tangled`i klassikaliseks Disney toodanguks. Siinkirjutaja pole seda veel näinud, aga kui uskuda arvustusi ja võtta arvesse Disney üldine tase, siis võibki järeldada, et erinevalt Aasia animaatoritest ei suuda lääne animatsioonikino säilitada ühtlast, aga samal ajal ka üllatuslike ideedega täidetud rütmi. Siinkohal tuleb arusaadavatel põhjustel välja arvata Pixari toodang. Kuna Mammona teenimine ja populaarsus käib käsikäes, siis enamik lääne animatsioonidest kipuvad olema igavesest ajast igavesti venivad järjelood, mille kvaliteet langeb iga uue episoodiga. Seepärast tasubki olla õnnelik, et Ghibili on leiutanud valemi, mis ei näita väsimuse märke. Kui looduse ja selle igavese päikeseküllase ilu kunstiline demonstreerimine oleks kasvõi natukenegi korduvaks muutunud, oleks Ghibili ka kriitikat väärt, aga ometigi pole see niivõrd energiline ja uue, värske vaatenurgaga "sense of wonder" kulumise märke veel näidanud.The Borrower Arrietty stsenaarium pärineb Miyazaki sulest, aga lugu ise on adaptsioon Inglise lastekirjaniku Mary Nortoni seeriast "The Borrowers". Seda on mitmeid kordi nii tele-kui ka kinoekraanile toodud. Üks värskemaid adaptsioone pärineb 1997. aastast. Tollases versioonis olid peaosades Jim Broadbent ja John Goodman. Nüüd, 2010. aastal on sama lugu taaskord ellu toodud, aga seekord Ghibili animaator Hiromasa Yonebayashi debüütfilmina. Yonebayashi on noorim Ghibili animaator, kes on oma filmiga maha saanud. Juba esimestes kaadrites paiskub silme ette tuttav rõkkav rohelus, sirtsude pidev sirin ja päikeselaigud peategelase avarate silmadega näol. Ometigi ei mõju tuttav sissejuhatus otse meie ette peidetud kõnekast elusloodusest üleliigse või kurnavana. Ikka ja jälle on siit ja sealt leitav mõni huvitav nüanss, mis loo tarbeks tööle on rakendatud. Seeläbi ei muutu Ghibili stiil tüütuks ja alati säiluvad mitmed küljed läbi mille pole kasvõi näiteks tuules õõtsuvat humalalehte veel näinudki. Ghibili suur teene seisneb ka selles, et paljud mikromaailmad või silme eest varjatu on kiirelt elama pandud. Nii mõnigi kord tekib kahtlus, et kas rebida see kevadine lumikelluke maast välja või mitte. Kas poleks parem jätta ta sinna ja lasta tal kasvada nii kaua kui võimalik. Miks mitte? Mis siis, et vohavat ilu ühest varakevadisest lillest ei sünni.

Samamoodi käitub Yonebayashi omaloodud keskkonnaga, kus ilmastik mängib rohelusega oma igavikulist harmoonilist pala ja selle kõige keskel tegutsevad pisikesed ja suured tegelased elavad oma erilises ja sisult olulises elunatukeses. Laenajateks on kolmeliikmeline pere, kus sündmuste käigu algatajaks on energiline tüdruk Arrietty. Saabumas on tema esimene laenamine ja õhus ei saaks olla rohkem uudishimust praksuvat energiat. Asjalood kulgevad aga ootamatut rada pidi, sest iga laenaja alateadvuses paiknev reegel "Inimesed ei tohi sind kunagi näha" saab ühel hetkel rikutud ja oma esimese laenamise päeva ebaõnnestumises otsustab end süüdistav Arrietty inimesele koha kätte näidata. Et seda teha, peab ta veelgi rohkem rikkuma head tava, kuid nagu Arrietty isagi elutargalt ütles, ei ole kõik hirmutav tühjagi nii ohtlik kui esmapilgul arvata. Aeglaselt avanevad uksed mitmele teemale, mis ei teeni sisu arengut, et jõuda ühest punktist teise, vaid embavad animatsiooni elavaloomulist võlu, tegelaste rõhutatud omapära ja rikkalikku teekonda, mis lõpuks ka kohustuslike järjestikuliste sisukäänakuteni juhatab.The Borrower Arrietty paneb oma tegelased liikuma kõige inimlikumalt tasandil. Tasandil, kus on tähtsad veel arenevate karakterite elukeskkond, rutiin, harjumused, tõekspidamised ja ellusuhtumised. Kõik, mis teevad inimesest inimese. Väike pikajuukseline Arrietty ei ole mingi kartlik tüdrukuke, kes alles avastab inimeste elukeskkonda, vaid julge, uudishimulik ja püüdlikult kartmatu laenaja. Arrietty rutiin hakkab selleni jõudmisel täistuuridel tööle. Kõik muidu harjumuspärane on oluliselt teisendunud ikkagi täiesti äratuntavaks osaks miniatuursest elust. Harjumuspärane eriliseks, eriline harjumuspäraseks. Taoline taktika on osaliselt ilmestanud kogu Miyazaki loomingut ja siingi taasväärtustatakse elu just nii palju, et seda jälle värske, uudistava pilguga jälgida. Sisseelamisele aitab palju kaasa ka fimile kogu muusika loonud Cecile Corbeli lapselik-naiselik lauluhääl ja keelpillide tempokas rütm. Päris alguses võib tundlikumat vaatajat(nagu mind) laulude liigkasutamine segama hakata. Segab ainuüksi kuidagi veidra ajastatuse tõttu, sest näiteks paar kaadrit tegelaste endi teksti ja Corbeli laulmise saatel sunnib vägisi otsustama, kumba siis kuulata, kui esimene varjutab teist ja teine jälle omakorda esimest.

Rohkem muusika tekitatud ebakõla esineda ei tohiks. Üldsegi on Arriety üha sagedamad külaskäigud täidetud rohkete pisikeste detailidega, mis tema teekonda ainult huvitavamaks muudavad. Küsimused nagu kuhu ta astub, kust kaudu ta kusagile jõuab, keda ta teel kohtab ja kuidas ta ise sellele kõigele reageerib omandavad sisu arenguetappidest veelgi olulisema tähtsuse. Temaatiliselt on filmi sisuline külg tugev, aga nagu adaptsioonile omane, on varasem kogemus antud taustaga varmas rikkuma üllatusemomendid. Momendid, mille tegelased läbivad; momendid, mis määravadki kogu Arrietty ja inimlapse Sho sõprusest tekkinud seikluse olemuse. Üllatusmoment on kadunud ja seetõttu jääb loota ainult tegevustiku tugevusele ning selles suhtes on järjekordne väikeste laenajate ekraniseering tabanud otse märki. Pole kahtlustki, et Arrietty pisikesed silmad, emotsioonidest tulvil nägu ja tuule käes lehviv pats vaatajat mõjutamata ei jäta. Kogu võlu peitub ikka ja jälle "sense of wonder" nimelise kivi all ja see kivi on juba ammuilma Ghibili valdustesse veerenud.Kahtlemata väga ilus lugu tähelepanuväärselt kauni animatsiooniga. "The Borrower Arrietty" ei ole üllatusterohke ega järjekordne näide Ghibili säravatest ideedest, vaid pigem jõuproov näitamaks, et see eredalt põlev tuluke meid ümbritsevas lahvatab ikka ja jälle Miyazaki ja Ghibili toimel üleni leekidesse.
8/10

5. JAFF - Tales of Vesperia: The First Strike 2009

Lavastaja: Kenta Kamei
Osades: Kosuke Toriumi, Mai Nakahara jne.

"Vesperia lood: Esimene rünnak" põhineb samanimelisel Xbox 360-nel ja Playstation 3-el tegutseval mänguseerial. Tales of Vesperia kuulub Tales`i nimelisse mängusarja ja järjekorras on tegu juba kümnenda alaepisoodiga. Seos mänguga tagab selle põhjal loodud filmile loomulikult ka pika ja mitmetasandilise fantaasiamaailma, sest kui heita pilk Tales of Vesperia sisulisele poolele, siis paeluvat ideederohkust on enamgi kui küllaga. The First Strike on esimene film, mis Tales of Vesperia põhjal on valminud ja taaskord avatakse omalaadne uus peatükk salapäraste koletiste vastu võitlevasse maailma.Filmi juhatab sisse monoloog, mis selgitab maailmakorda ja selles valitsevat eripärast jõuallikat, mida rüütellik ühiskond kasutab nii kaitseks kui ka rünnakuteks müstiliste olendite vastu, mis aegamisi metsades luuravad. Loodud mütoloogia on põnev: jõuallikas "aer" ja selle erinevad kasutusviisid, rüütlid ja maagia vs. monsters, suletud linnad müüride taga, mis kaitsud igavese jõuallika "aeri" abiga loodud barjääriga jne, jne. Aga kahjuks kõigest sellest ei piisa, et taoline maagiline rüütlimuinasjutt tööle hakkaks. Miks siis ometi? Põhjus peitub väga igavas ja vaimuvaeses stsenaariumis, mis töötab otse risti vastupidi arvamusele, et anime pakub pea alati komplekset ja üdini läbimõeldud tegelasi ja nende läbitavat silmapaistvat ohtude rohket rännakut. Kahe peategelase tausta, motiivide ja hingemaailma pidev ja kahjuks üllatustevaba lahkamine muutub kiirelt ennastkordavaks ja nämmutavaks. Probleem ei seisne aga üldsegi niivõrd tegelastes, kuigi põhjust nurisemiseks on ainult kuhjaga. Peamine murelaps on tegevustik, mis ei saa jalgu alla enne kui pool fimi kestvusajast möödunud. Alles siis asutakse lahendama peamist ja kõige olulisemat saladust, mis laiendab pidevalt, aga kahjuks vaevumärgatavalt oma kurjakuulutavat varju. Enne seda toimub kohustuslikuna näiv maailma, tegelaste, omavaheliste suhete tutvustus ja nendega ümberkäimine, aga see on väga kahetsusväärne kui kogu maailma vaev ja valu langeb tühjana kõmpivate tegelaste õlgadele. Õlgadele, millele toetuvad pead on tühjades sõnadest ja tegudest pungil.

Teisiti sõnastades vüib öelda nii, et film raiskab väärtuslikku aega nõrgalt kirjutatud tegelastele, kelle külge on poogitud kõikvõimalikud klišeed. Klišeed on pea igas animes nii või naa olemas, aga enamikes ei asetata neile asjatult palju rõhku ja kogu tegelase olemus ilmnebki enamikel juhtudel läbi mõtestatud tegevuse, mille jooksul annavad endast märku ühe või teise protagonisti nii tugevad kui ka nõrgad iseloomujooned ning mitme eri nurga alt lähenetud hingeelu. Tales of Vesperia seda aga teha ei suuda ja seetõttu kaob kogu tutvustatud maailma võlu, mida peaks animele omaselt üleval hoidma pingestatud tegevus ja selles osalevad pidevat salapära säilitavad tegelased. Peale kohutavalt nõrkade karakterite pakutakse ka tüüpilisevõitu sisu, mis ei üllata millegagi mitte üks raas. Kogu sisu jääbki väga kindlapiirilise raamistikku: salapärane konflikt seoses jõuallikaga, seda lahendama asuvad tegelased, saladuse ilmsitulek, lihtne pööre seletamaks avastatu tagamaid ja silmapiiri taha kaduv unelev lõpplahendus. See on Tales of Vesperiast ootamatu, sest isegi veelgi ilmetumate tegelaste ja nende laustuima disainiga Space Battleship Yamato suutis pakkuda visuaalset silmailu ja mitme eri teemaga rikastatud üpriski põnevat sisu. Ei oska küll kommenteerida, kas tegu on mängu lihtsustatud struktuuri järelkajaga, et esimene täispikk anime niivõrd lihtsakoeliseks osutus. Ega midagi peale huvipakkuva Princess Mononoke stiilis verevärvi kombitsate ja punasilmsete huntide kiita polegi. Ka seda, mis kiitust väärib, on kogu selle keskpärase jagelemise taustal talumatult vähe.Ebaõnnestumine peaaegu et igal võimalikul tasandil.
4/10

Mõned mängud võiksid mängudeks jäädagi.

Jane Eyre 2011

Lavastaja: Cary Fukunaga
Osades: Mia Wasikowska, Michael Fassbender, Jamie Bell jne.

Kuuldes Jane Eyre`i tulevasest ja järjekordsest adaptsioonist polnud ma asjast eriti huvitatud, aga Cary Fukunaga lavastajarollis ning Wasikowska ja Fassbenderi osalus tekitas mingil määral teatud ootusärevuse. Pärast esmast trailerit olin juba vägagi ärevuses, sest lubatud visioon pidavat olema vastupidine kõigile eelmistele versioonidele. Ma pole kõiki olemasolevaid adaptsioone näinud, aga 2011. aasta Jane Eyre on kõike muud kui klassikaline melodraama, millena paljud teised filmid on Eyre`i lugu jutustanud. Jane Eyre`i peale mõeldes kargab ikka ja jälle pähe üldlevinud arvamus, et tegu on traagilise armastuslooga, kuid tegelikkuses on Charlotte Bronte pikk ja põhjalik romaan kõike muud kui ainult lugu armastusest ja selle nimel pingutamisest. On nii sotsiaalkriitikat õelalt ebaõiglase lastekodu näol, nii sotsiaalsete positsioonide igipõlist hõõrdumist, mis viskab julmalt tahaplaanile igasugused romantilised või isegi võrdõiguslikud suhted kahe armastaja vahel. Hirm, alalhoidlikkus ja pidev tung häbitundmisele, mis tuleneb puhtalt tollasest kasvatusest ja maailmanägemisest. Bronte jagas läbi Jane Eyre tegelase puhast ja inimlikku kannatust, mis tulenes ainult ajastust endast ja mitte millegist muust.

Õrna, aga samas tundelise ja vajadusel ka keevalise Jane Eyre`i näol lugesime tema arenemisest ja enesemõistmisest läbi eriti kitsaste tingimuste. Keelatud armastus ehk armastus mehe ja naise vahel, kelle suhe on taunitav pelgalt läbi kõrvalseisjate pilkude, aga tollases konteksti piisas selles täiesti, et tunda end rumala, väikese ja häbituna. Seda kõike Cary Fukunaga pildile ei talleta. Seekordses versioonis on põhiline rõhuasetus Jane Eyre`i karakteri kannatustel ja tema enda perspektiivil ning samuti mängib vägagi oluliselt rõhutatud rolli Eyre`i salajane armastatu Hr. Rochester. Detailirohke kritiika lastekodude aadressil ei ole absoluutselt mitte mingi määraja ja Jane`i lapsepõlvekodu mängib rohkem ainult lähepunkti kui eluaegse trauma tekitaja rolli. Seda viimast on küll mõne julma teo ja efektse lapseliku hirmu kujutamisega näidatud, aga samas ei oma Eyre`i üleskasvatanud Mrs. Reed ja tema lapsed niivõrd suurt tähtsust nagu raamatus. Pigem esindavad nad seda kurjakuulutavat varju Jane`i pea kohal. Et ta alati teaks, kust ta tuli ja kuhu ta nüüd on pääsenud. Seda toetab film pidevalt läbi leebe Jane`i, kes on õnnelik kui elab humaansete, mõistlike inimeste keskel. Inimesed, kes ei mõista hukka ja ei mõnita asja eest teist taga. Põgenemine julmusest soojusesse on ilmestatud kostüümidraama mõõtu filmiadaptsioonile omase värvikirevuse ja naturaalsuse asemel süngete värvide ja erinevatesse žanritesse laskuvate lahendustega.Domineerivad vaheldusrikkad visuaalid, mille kontrastsus töötab taolise loo juures vägagi efektselt. Kord hukatuslik või siis teisisõnu sügisene, talvine süngus ja kord rahustav kevadine soojus illustreerimaks tegelaste meelevaldset maailma. Meeleolukad kunstiliselt läbimõeldud võttepaigad, kohustuslikuna näiv, aga samas tabav muusika. Ühesõnaga kunstiliselt on tegu väga kauni ajastufilmiga, mille märksõnaks on lummavalt atmofäärikad visuaalid ilmestamaks tegelasi ja nende tundeid. Operaatoritöö on ilmekas ja tuntav. Staatilisust on vähe, kaamera kipub alati väheke liikuma ja oma tegelasi jälitama. Oma osa võtavad ka suured plaanid tegelaste ilmekatest nägudest ja selline lähenemine saadab kogu filmi. Kaamera ette mahub küllatki palju maalilisust, sümboolsust ja Inglismaale omast naturaalset kargust. Üks mitmetest iseloomulikest joontest on kindlasti tasase muusikaga varustatud kergelt võbelevad kaadrid Jane hingetõmbepausidest enne otsustavaid hetki. Ülesehitus on kahtlemata klassikaline. Hea näide: kaeblik viiulimäng trügib stseenidesse, kus see peaks lisaks pildile ja näitlejatele veelgi rohkem sügavust juurde andma. Samal ei mõju taoline taktika punnitatult ja mitte just väga kohustuslikuna. Operaator Adriano Goldmani nägemus Jane Eyre`ist kui vihmasegusest, sünkjatest ja soojade toonidega ilmestatud naturalistlikust karmist ja ebaõiglasest, aga samas ka soojast ja inimlikust maailmast kannab vilju nii mis kole. Uusima filmiversiooni juures on seega mitmeid ja mitmeid külgi, mida oodata ja jälgida. Stsenaarium on värske oma märgatavalt erinevama struktuuri poolest. Ei aeta Bronte kirjutatut tikutulega taga, vaid suundutakse raamatust erinevamale rajale, mis tuleb filmile ainult kasuks. Samas ei tüürita algmaterjalist kaugemale, lihtsalt rõhuasetus on seekord rohkem Eyre`il ja tema läbielatul ning seejärel ka Rochesteril.

Sisuline kandvus on nüüd kindlasti üks külgedest, mille kallal võtta, sest nii mõnelgi juhul on tunda väikest kiirustamist või siis niiöelda kindlatest loole üliolulistest üleminekutest ülehüppamist. Mõtlen selle all seda, et oma saatuse täitmist ootavate tegelaste nagu Jane`i ja Rochesteri esmakohtumisi ei ilmestanud küllaldasel hulgal teineteise vastu tärkav vaikne, kuid elavaloomuline huvi. Tööalase suhte arenemine enamaks peakski algama kobavalt ja jäigalt ning vastama asjaosaliste karakteritele, aga see üks ja ainus sõnadeta kiindumus ei hakanud koheselt tööle. See sama pannakse aga paika Jane`i ja Rochesteri korduvate kohtumiste ajal. Paeluvad dialoogid ja veenvad rollisooritused kannavad edasi enamjaolt kõike, mida pildis ei kujutatud. Eks mehe ja naise suhte arengu vajalik veenvus on raske ja mitme tahuga protsess ning ma julgen uskuda, et vaiksed dialoogistseenid Jane`i ja Rochesteri vahel ja mõlemale karakterile omaste iseloomujoontele rõhutamine tegi kindlasti oma töö pinna all pulbitseva tärkava armastuse kujundamiseks. Igati meeldivad on näitlejavalikud ja eriti peaks ära märkima Mia Wasikowska, kelle jaoks on Eyre`i roll küll põhjapanev sooritus. Tema karakterile omane läbitungiv pilk, emotsionaalsus, vaikne alalhoidlikkus ja kõik need pisikesed detailid, mida ei pruugi kohe tähele pannagi, aga misilmestavad Jane Eyre`i suguses tegelases toimuvat pääsevad esile tähelepaneliku suureplaanilise ja staatikat vähe armastava kaameratöö abil. Fassbender Rochesterina oli enam-vähem selline nagu olin seda tegelast endale ette kujutanud.
Fukunaga nägemus Jane Eyre`ist on just selline rikkalik tükk, milles on mida vaadata, oodata ja nautida aina uuesti ja uuesti kuni lõputiitriteni.
8/10

Ovsyanki 2010 - 14. PÖFF

Lavastaja: Aleksei Fredochenko
Osades: Igor Sergeev, Viktor Sukhorukov, Yuliya Aug jne.

Ovsyanki oli paljukiidetud juba enne PÖFF-i lõppu ning miskipärast tekkis just seetõttu tunne, et tegu on arvatavasti tüüpilisemat sorti aeglase draamaga. Just seda ta oligi, aga ka samas väga palju enamat kui "tavaline". Millest siis õigupoolest alustada? Huvitavast lähenemisest suhteliselt kaugele rahvale, tehnilise külje eripärasustest, mis lasevad filmil särada või hoopis sisust, mis tegelikult mängis keset traditsioone, inimesi ja elufilosoofiat kajastavas filmis väikest, aga mitte sugugi ebaolulist rolli? Kauges ja kaunis Lääne-Venemaal elutsevad merja rahvas on kadunud või siis kadumas minevikku. Noored on vanade juurest lahkunud ja traditsioonid on lahtumas ühisest mälust. Sellest hääbuvast rahvast, mille viimased jõupingutused on universaalsed pea kõigile tänapäeva modernsuse varju jäävatele rahvastele, film jutustabki. Tegu on detailirohke ja kaunilt jutustatud looga, mis kasutab oma karaktereid üksnes merjade kui rahva iseloomustamiseks ja ühe kindla traditsiooni läbiviimise tutvustamiseks. Aega ajal põikab film ka kahe peategelase minevikku selgitamaks nende endi motiive ja sümpaatiat teineteise ja oma rahva vastu. Aist on vananev üksi elav tehasetööline. Aisti ülemus Miron palub mehelt raskekujulist teenet: saata ta naine viimasele surmajärgsele teekonnale vanade ehedate traditsioonide vaimus. Läbi ühe mehe leina ja armastatu ärasaatmise õpime tundma merjade elufilosoofiat ja vähemalt ühte paljudest traditsioonidest, mis ei ole tingimata ilus vaatepilt, aga igal juhul õpib vaataja niiviisi tundma tundmatut ja ühtlasi ka nähtust, mis linnainimese silme ette tihti ei sattugi. Alati on tore end harida, eriti kui õpetust jagab dramaturgiliselt lihtne, aga tugevakoeline lugu armastatusest, surmas ja oma elu ümberhindamisest. Ovsyanki/Silent Souls/Tsiitsitajad särab mitmel rindel. Staatilise ja liikuva pildi isevärki asetus ja nende vaheldumine teenimaks vastava stseeni eesmärki on koheselt tuntavad ja igati teretulnud.Ütlen seda ainult seetõttu, et poeetiliselt alanud draama ei sõida edasi "lihtsalt ühe draamana", vaid lavastaja ja operaatori tugevad valikud, mille hulka kuuluvad nii mõnegi protsessi pikk vaatlemine, esimese ehmatusega eemalolevalt mõjuv muusika ning kaamera püsivus ja püsimatus. Nende kahega kombineeritud silmailu pakkuvad võttepaigad ja detaile rõhutavad kaadrid annavad koheselt signaali, et lavastuslikud otsused on antud filmi stiili ja vormi juures ütlemata tähelepanuväärsed. Määravaks muutub Aisti narratiiv, mis ei jutusta ümber sisu ega üldse mitte midagi muud sarnast, vaid pakub talle ainuomast pilku Mironile ja tema varalahkunud naisele, millest peegeldub kogu hääbuva rahva traagika. See ei ole abiks mõistmaks filmi arengut ühest punktist teise, kõik see on niigi silme ette toodud ja ka selgelt arusaadav, vaid mõistmaks kahte karakterit, kellesse ei süveneta sügavuti, vaid keda kasutatakse merjade kui kadunud traditsioonidega rahva tundmaõppimiseks ja mõistmiseks. Ovsyanki on film, mida tuleks vaadelda või siis veelgi täpsemalt öeldes analüüsida. Tõlgendada nähtut mitte kui sisu arengus vitaalset rolli omava pidepunktina, vaid pigem rohkem tähenduslikuses võtmes. Mõnes mõttes on Ovsyanki road movie kahe üksiku, leinava ja mõtliku, mehe seltsis. Esialgu nad ei ole huvitavad tegelased, sest nendele ei ole kirjutatud mitte midagi erakordset ega tähelepanuväärset. Nad lihtsalt "on" ja täidavad ülesannet, mille käigus avalduvad ka mõned saladused, mis veidikenegi rikastavad muidu ühekülgseid, aga samuti ka huvitavaid tegelasi. Huvitavaid sellepärast, et nad on merjad ja nende käekäiku tundmata on iga infokild oluline allikas mõistmaks nende isoleeritud maailma. Seeläbi avaldub ka kahe tegelase taust. Nende endine lihtne olemine omandab korraga uue dimensiooni, sest nüüd kui on avatud uksed mõistmaks kahe mehe minevikku või lähminevikku, saame tundma õppida tegelasi, kes määravad oma taustaga kogu reisi dramaatilisuse astme. Astme, mis tekitab etteaimamatu tee, midapidi tegelased astuma hakkavad. Ja see üks ja ainus ootamatus ongi võti mõistmaks kogu filmi. Võti, mida on vaatajale kogu aeg ettesöödetud, aga tänu aeglasele ja olulisi momente pikalt jäädvustavale arengule ei märgata märgatavat nii kiiresti kui võiks. See tuleb filmile nii kahjuks kui ka kasuks.Ise pooldan rohkem viimast variati, aga ei vaata mööda ka esimesest.
9/10

Bal 2010 - 14. PÖFF

Lavastaja: Semih Kaplanoglu
Osades: Boras Altas, Erdal Besikcioglu jne.

Bal oli PÖFFi ja ühtlasi ka minu eelmise aasta üks lemmikfilm. Bal ehk ekraanidel jooksnuna "Mesi" on pildikeelele, montaažile, stseenide ülesehitusele, muusikale, kehakeelele, kultuurile, eluolule, tavadele, traditsioonidele ja sügavatele pilkudele üles ehitatud draama väikesest esimese klassi poisist, kes kogeb kõige hirmsamat tüüpi kaotusevalu, mille põhiliseks valuallikaks on teadmatus ja kohutav eelaimdus. Bal`i teeb eriliseks pildikeele sügavus ning stseenide pikkus ja nende mitmekesine informatsiooni jagav stiil. Bal`is ei loobita sõnu ega tehta midagi puust punaseks ette. Kõik, mis filmis aset leiab, valgub laiali vaataja silme ees ja olles tähelepanelik ning avatud meelega leiab vaikse ja harmoonilise tempo varjus hoopis tihedalt areneva loo, mille paneb paika pahaendeline, aga samas ka universaalne lõppvaatus. Ei tasu arvata, et tegu on eelarvamusi armastava metafüüsilise rännakuga mööda Türgi tumedaid metsi, kus dialoogil pole kohta ja päris tihti puudubki igasugune kaasahaaravust kinnistav faktor nagu juhtus PÖFF`il nähtud Tai filmiga Mundane History, mille alguses eripära rõhutanud staatilisus taandus minimaalsetele emotsioonidele, tegevusele ja publikuga suhtlemisele. Bal on rohkem nagu dialoog stseeni ja publiku vahel. Vahe on aga selles, et Türgi mesinikust pajatava tragöödia stseenide kompositsioon on meeliülendavalt kõnekas nii oma värvide, sügavuse, fookuse kui ka tegelaste fikseeritud liigutuste poolest. Filmi peamiseks liiniks on väike poiss ja tema mõtlik suhe mesinikust isaga. Isa on poisi jaoks justkui kõige vanem, ähvardavam, usaldusväärsem ja armastatum pereliige. Ema roll tõuseb esiplaanile isa kadumise järel, mil poiss veedab päevi oodates ja oodates usaldusisikut, keda ei tule ega tule.
Isa on mesinik, mees, kes toidab peret ja veedab päevi sügavas, rohelises ja laias metsas korjates taevalaotuse alt mett. Filmi esimene stseen või õigemini esimesed pikad kaadrid lasevadki maitsta meekorjamiseks vajalikku kannatlikkust ja tärkavat ohtu, kui kinnitad end taevasse kõrguva hiiglase külge. Midagi spoilerdamata võin mainida nii palju, et esimene stseen on piisavalt värviküllane, uudishimu tekitav ning meeldejääva staatiliste olulisemat rõhutavate kaadritega varustatud, et mööda vaadata selle stseeni põhjapanevat olulisust. Filmi enda kontekstis ei oma see mingit tähtsust, sest filmi pildikeele kõnekus jutustab lugu järjest koos kõigi iseenesestmõistetavate pidepunktidega nagu sissejuhatus, arendus ja lõppvaatus. Loogilist ja järjestikust vaatemängu segab, kui nii sõnastada võiks, stseenide tumedatooniline kirevus ja sügavus, mis rõhutab kaadris asetsevaid detaile ja tegelasi ning nende omavahelist suhet. See kõik avaldub kauni värvitunnetuse, staatilisuse, tegelaste näoilmeid ja silmi rõhutavate detailirohkete kaadritega, milles suures osas dialoog puudub. Kostuvad ainult tegelasi ümbritsevad loodushääled, mille keskel säravad poisi tumedad ja mõtlikud silmad ning olles ümbritsetud loomulikest häältest ja karakteritest võib nende endi miimikast, plastikast manada esile olematuid dialooge, mida saadavad sügavad pilgud ja tume, ähvardav, kuid tegelikkuses pigem lohutav värvilahendus. Bal on film, mis pakub publikule isa ja poja suhet, ühe kultuuri väikest ruumi ja lapse viisi mõistmaks ja nägemaks maailma. Filmi suurimaks trumbiks osutus õudustäratavad viimased kaadrid, millesse mähkus väike poiss otsides isa sügavast ja kõike endassehaaravast metsast.Ilus, karm, jõuline ja eelkõige tohutult kõnekas linateos.
9/10

14. PÖFF - Essential Killing 2010

Lavastaja: Jerzy Skolimowski
Osades: Vincent Gallo jne.Teeneka poolaka režissööri Jerzy Skolimowski sõnatu ja külm thriller Lähis-Ida vangist oli minu jaoks PÖFFi eelviimane film ning tänu ohtrale lumele ja Ilmataadi jäisele hingusele tundsin end soojas ja mugavas kinosaalis nagu kodus, mis siis, et silme ees valgus lahti pikk ja ränk eksirännak läbi Põhja-Euroopa karmide ilmastikuolude. Tundmatu mees põgenemas tundmatute käte vahelt tundmatus riigis tundmatusse suunda. Taotuslikult detailivaeseks jäetud sihtpunktid ei oma põgeneva habemikust mehe käekäigus mingit rolli, sest piltlikult on niigi aru saada, kellega on tegu ning miks, kuidas ja kuhu ta oma vangistajate eest pagedes satub. Päikesekollane kõrb, salavangla ebasoositud isikute jaoks, transport sihtpunktist sihtpunkti ja lõpuks viimane vastasseis külmunud maal, kust algab filmi peamine ja kõige paeluvam arendus: põgenemine, ellujäämine ja veelkord põgenemine, ellujäämine. Vahendid pole olulised, inimene looduse keskel, selle armust sõltudes ja selle pinnal hingitsedes põgened nii iseenda kui ka sõltumatute vaenlaste eest. Skolimowski thriller võtab käsile aktuaalsed teemad, mis hõlmavad eekõige USA salavanglaid, piinamisi, võõras riigi toimuvaid kinninabimisi ning maailma mastaabis pinnuks silma hakanud poleemika kõrval tõstetakse pilk ka kultuurisisesele mõjusfäärile, kuhu kuulub ka enigmaatiline peategelane, kuid film ei võta kindlat seisukohta ja ega paku etteheitvaid noote.

Ilma midagi ütlemata ja tuvastamata ei jaga Essential Killing midagi faktilist peategelase kodumaa, tema tegude või staatuse kohta. On lihtsalt mees, kes olles nurka aetud nagu loom otsustab end kaitsta ja selle eest nabitakse ta kinni. Põgenedes näeme pagejat ja vangistajaid ning mõlemi püüdlusi oma eesmärk lõpuni viia vaatamata heausklikule ja naiivsele tõdemusele, et inimest ei saa niisama lihtsalt taga ajada nagu koera, pageb peategelane üle mägede, järvede, jõgede ja lumise maastiku, et jõuda aina kaugemale ja kaugemale teadmata, kui kaugele annab sel võõral maal üldse minna. Vincent Gallo on maskeeritud habemega, millega ei taha teda õieti ära tundagi. Gallo ei lausu terve filmi jooksul sõnagi. Tema eest kiputakse aga rääkima küll ja küll. USA sõjaväelased on peamisteks tagaotsijateks, kuigi mitte kordagi peale vastava keele ja tehnika ei märgita, kellega või mis riigi esindajatega meil tegelikult tegu on. On ainult head ja halvad. Mõnes mõttes väga must ja valge, sest terve filmi läbivaks jooneks on põgenev arvatav terrorist ja teda taga ajavad võib olla isegi üleriigilised sõjalised jõud. Olemuselt must ja valge, aga Essential Killing`u tunnetuslik pildikeel ja väsimatult kõikjale jõudev kaameratöö panevad kohe paika, kellega või millega tuleb meil terve filmi vältel aega veeta.Ühtegi nime või päritolumaad nimetamatta sekkub film poliitilisse võitlusesse ühegi higipiisata. Piisab ühe mehe ellujäämispüüdlustest ja tagaotsiva jõu ulatusest, et aru saada möödunud ja tulevaste sündmuste olulisust. Essential Killing ei ole mitte kuidagi ilustatud. Puudub nii tempot kruviv helitaust kui ka värvilised ja efektsed visuaalid või innovaatilised nüansid, mis toetaksid Gallo tegelase ennastohverdavat rännakut läbi jäise tühermaa. On ainult painavalt rikkalik operaatoritöö, mis lakkamatu entusiasmi ja jõuga jälitab aina enam edasi rühkivat tagaaetavat, kui too igat viimset kui hingetõmmet arvesse võttes läbi metsade ja mägede aina edasi ja edasi rühib. Suured plaanid ainsa tegelase liigutustest: jalad, käed, pingutusest ärevil nägu jne. Pole hetke kui kaamera ei hoia fookuses pidevalt jooksus olevat Gallot. Läbi külma tuule, vihma, lume, inimeste ning pidevate tõususe ja languste jookseb kaameramees Galloga samas rütmis. Sujuvalt ja samas ka äkliselt liikuv kaamera on võib olla selle aasta operaatoritöö tiitli vääriline. Essential Killing ei toetu loole, sest seda lihtsalt pole. Meil on taust, ebaselged, aga samas arusaadavad motiivid ja tegelane, kelle ainsaks eesmärgiks on sõnatult, tegudele toetuvalt aina liikuda ja liikuda.

Filmi peamiseks trumbiks on Gallo tegelaskuju väsimatus ja avara loodusega varustatud tegevuskoht, millel puuduvad piirid, sest neid pole ei lool ega ka peategelasel. Ilma taustaloota arenev lugu on paeluv ainult juhul kui kogu edasiviiv jõud on panustatud välise ilu ja julmuse tabamisele ja seda Essential Killing suures osas saavutabki. Puudujäägiks tahaks hea meelega lugeda väljakirjutatud loo puudumise, aga kui kogu struktuur ongi üheainsa tegelase edarühkimisele pühendatud, pakkudes seejuures avarat, aga samas ka tegelasega pidevalt kaasa haaratud kaameratööd, mis jutustab lugu kasutamata lõpuks isegi liigsena tunduvaid tegelasi ja dialooge, siis peab tõdema, et universaalne miimika ja plastika põhine lugu ei olegi veel välja surnud. Tuleb lihtsalt õiges suunast otsida. Essential Killing ei paku lahendusi, sest lugu lõpeb umbes sama ootamatult kui see algas ja tegelane jääbki saladuses. Ega rohkemat polegi vaja, kui seda juba niigi taotletakse, sest iga väiksem kui lisa võib filmi lihtsalt ära rikkuda. Saavutanud karakteripõhise tempo, ei lase režisöör rihmu lõdvemaks, vaid sunnib nii publiku kui ka peategelase läbima vahemaid realistlikult ja naturaalselt. Realism võib mõjuda kas montoonselt ja pikalevenivalt või emotsioone haaravalt. Julgen väita, et Essential Killing on kahtlemata tänavuse aasta üks iseäralikuim teos.Julge samm läbida kannatusterada tegelasega, kellega samastuda raske ja kelle minevik on ja jääb kaugeks. Sellest hoolimata töötab film univeraalsel pildikeele tasandil, mis jutustab lugu kaameraga nagu seda tegelikult kõige muu hulgas tegema peakski.
9/10

14. PÖFF - Never Let Me Go 2010

Lavastaja: Mark Romanek
Osades: Keira Knightley, Carey Mulligan, Andrew Garfield jne.

Selle aasta oodatuim USA film oli kahtlemata Mark Romaneki Never Let Me Go. Peaosades noored USA ja samuti ka tuntud Briti teenekad näitlejad. Romaneki nimi ei oleks üldse nii intrigeeriv kui sama mees poleks vastutav peene ja kahepalgelise thrilleri One Hour Photo eest. Seda enam oli või siis on põhjust uut huvitavate näitlejatega varustatud ulmeliste sugemetega draamat oodata või ootama jääda. Ennatlikult ei ole mõtet ära sõnuda, aga oodatud film ootusi ei täitnud.Ruth, Tommy ja Kathy veetsid oma lapsepõlve andekatele lastele mõeldud internaatkoolis teadmata täpselt, mida see pealtäha tavaline haridusasutus eneses peidab. Aastaid hiljem on kolmik üksteisest lahku läinud ja õppinud valusal moel, mida tähendab olla armastatud või mida tähendab selle poole püüdlemine. Püües jääda eluhindavateks inimesteks püüavad nad läbi raskuste leida viisi vabastada end raskest taagast, mille nad said kaasa lapsepõlvekoolist, kus kõik ei olnud päris nii nagu paistis. Film läbib eri aastakümneid tutvustades tegelasi ja nende raskepärast olukorda, mille tõttu peavad nad palju kannatama.
UK`s tegutseva kirjaniku ja stsenaristi Kazuo Ishiguro sulest pärineb veel näiteks 8 Oscarile kandideerinud 1993. aasta film The Remains of the Day Anthony Hopkins`i ja Emma Thompsoniga peaosas. Tuleb isegi mõningase üllatusena, et Ishiguro käsi oli mängus taolises tugevad kostüümidraamas, mida siinkirjutaja ainult häguselt mäletab. Mälestused mälestusteks, aga Never Let Me Go promomaterjal ilmutas tohutut potentsiaali nii müstilise loo kui ka peategelaskonna suhete kujutamisel. Mõlemat külge tabas Danny Boyle`iga pidevalt koostööd teinud Alex Garland`i stsenaarium küllalti põhjalikult, aga antud rõhuasetus ei kulgenud mitte sissejuhatuses püstitatud intrigeeriva temaatika lahkamisele, vaid peamiselt esitletud suhtekolmnurga lahtikerimisele, mis seljatas alguses äramärgitud ja esiletoodud müstika. Kolmiku moodustavad Kathy(Mulligan), Tommy(Garfield) ja Ruth(Knightley), kelle ümber kogu sisuline pool keerlebki. Kolmik, kuhu kuulub ka noor naine, tähendab tavaliselt armukolmnurka ja nii läheb ka Romaneki vaikselt arenevas melodraamas, kus puudutatakse nii puhtolemuslikke inimeseks jäämise või saamise teemasid kui ka armastuse igavikulisust.

Teema arendus, mis on sama tuntud kui tavalise märulifilmi lõpupüänt, algas tugevalt, pannes paika tegelased, nende keskkonna ja püsivad piirid, milles kolm tegelast punktist A punkti B liikuma hakkavad. Filmi teeb intrigeerivaks lähitulevikus aset leidev lugu, kus peaaegu mitmekümne aasta vanuse väljanägemisega internaatkoolis kasvatatakse tüdrukuid ja poisse eesmärgil, milles pole neile kui inimlastele midagi roosilist. Esialgu paika pandud alustalad on filmil tugevad. Meil on motiveeritud peategelased, kelle arenedes jäävad motiivid suuresti samaks ning nende muutumine ongi filmi peamibe tugevus. See kõik oleks justkui väga kena, aga Garlandi stsenaarium püsib lainel, millel hulbivad ideed, aga mitte arendus ise. Film keskendub liialt tegelaste hingeelule keskendumata tutvustatud ulmelisele temaatikale. Kõik, mis vähegi seostub kolmiku päritolu ja olemusega, heidetakse tihtipeale lihtsalt kõrvale ja alles jääb ainult melodraama, mille sarnast on kinoruumis juba küllalt. Pingeline õhkkond mõneti isegi kurjakuulutavas koolis lahtub sama kiiresti kui see algas ja sellele järgnenud müstikat lisandav ühikaelu kauges maapiirkonnas kaotab oma tähtsuse tegelaste emotsionaalse arengu kujutamisega. Areng, mida oleme taaskord näinud filmist filmi ja sarjast sarja. Miskipärast ei süvenda Never Let Me Go oma kõige tähtsamat sisuliini. Liini, mida pidi peaksid jooksma muidu väga malbelt ja tempokalt sümpaatseks muudetud peategelased.Algselt paika pandud eesseisev traagiline noot omandab püsivat tähtsust paaril korral, et tõestada tegelastes toimunud muutusi, kuigi vaatamata mitmetele salapärastele nüanssidele jäävad põhilisteks ikkagi ainult tegelased, kelle karakteriseering muutub tänu liigsele pühendumisele liialt rõhutatavaks ja üksluiseks. Üks asi on paika panna karakterid ja nendega koos astuda sci-fi hõngulisele iseenda mõistmise teekonnale, aga hoopis teine asi on anda mõista, et tegelased liiguvad kindla huku poole nendest suurema põhjuse tõttu ja pühendada terve filmi karakterite normaalsele arengule. Normaalsele nagu ei omaks filmi enda püstitatud intrigeerivad küsimused mitte mingit tähtsust. Umbes nii Never Let Me Go kulgeski ja üksnes tänu valesse suunda kinni jäänud sisuliinile omandas kogu filmi ulmeline olemus väga väikese rolli. "Mis teeb inimesest inimese?" - see küsimus tõstis pidevalt pead kolme peategelast ümbritsevas tegevustikus, aga kontekstisiseselt oli selle poleemikat tekitava diskussiooni alge täiesti vales ajas ja ruumis. Tundus, et poole filmi pealt otsustati jääda üksnes maiste probleemide juurde ja seejuures ei suvatsetud algul paika pandud müstilis ulmelist seost tähele panna.

Usun, et see on suur viga, kui lõppude lõpuks kogu film toetub just sellel küsimusel. Keira Knightley, Carey Mulligan ja Andrew Garfield on noored ja andekad näitlejad, kes täidavad oma rolle peene täpsusega. Siinkohal tahaks esikohale tõsta Garfield`i, sest kui arvesse võtta ka David Fincheri The Social Networki, kus Garfield`i oli samuti kandev osa kanda, siis peaks tõdema, et tänavu on ta end ainult positiivsest küljest tõestanud. Soovin talle helget tulevikku. Mulligan ja ka Knightley on samuti tunnustust väärt. Nende rollid on tugevad ja nende tähtsus veelgi tugevam. Romaneki lavastajakäsi on väga nostalgiamaiguline ja üldsegi väga ajastuhõnguline vaatamata internaatkooli tegelikule põhimõttele. Tegelased joonistuvad välja selgelt ja arusaadavalt. Nii Tommy e. Garfieldi ellujäämispüüdlused kui ka neile vastuste otsimine on nii hingestatud kui ka meeldivalt romantiline, aga sellele vaatamata segab filmi mõtestatud arengut nihkesse kaldunud lugu, mis ei toeta tegelaste püüdlusi oma eesmärgi saavutamise nimel. Kui film jõuab haripunkti ja vaatajale öeldakse näkku tõdemused, mida me juba ammuilma teame, siis ei jää muud üle kui vangutada pead ja mõelda, kust lugu nihkesse vajuma hakkas. Filmi teine suurim viga liigselt melodraamale keskendunud loo kõrval oli tihti esinenud pealeloetav narratiiv, mis suures osas rääkis seda, mida ekraanil näidati. Selline lähenemine on väga segav ja ülearune ning õnneks ei kasutatud seda terve filmi jooksul.

Aga tänu olulisi arengupunkte kõrvale heitvale stsenaariumile ja väga karakterikesksele narratiivile, mis kippus end pidevalt kordama, ei saanud oodatud filmi üldsegi nautida, sest muidu meeldiv vorm kaotas kiiresti oma võlu ja säilitas ainult punnitatult mõjuva melodraama, mille motiivid hägustusid iga järgneva aastakümne tutvustamisega.
6/10

14. PÖFF - Saitai 2010

Lavastaja: Naoki Hashimoto
Osades: Sayoko Oho, Miyu Yagyu jne.

Saitai(Sünniõigus/Birthright) on Naoki Hashimotot debüütfilm, mis kisendab kahes suunas. Üheks suunaks on tõdemus, et tegu on ambitsioonika ettevõtmisega, mis vähemalt siinkirjutaja jaoks kandis vilja, aga teiseks on hoopis arvamus, et tegu on pigem ideedevaese, kuid siiski intrigeeriva filmikatsetusega, mis asub kiiresti ühe koha peal tammuma teadmata õieti kuhu edasi minna. Mulle isiklikult film meeldis ja seetõttu pooldan esimest arvamust. Aga samas on ka mul omad kahtlused kui tõsiselt antud filmi siiski võtta. Ikkagi tegu ju esimese täispika filmiga maha saanud noore lavastajaga. Siinkohal teatan kohe, et Saitai vaieldav omapära teeb vähemalt siinse blogija jaoks filmi vägagi unikaalseks ja annab seejuures niigi väntsutatud filmimaailmale juurde oma uudse versiooni kättemaksu läbiviimisest.Saitai on rahulik, kaalutlev, mõtliku arengu ja mõistagi pikkade dialoogivabade stseenidega varustatud kättemaksudraama imikuna kõrvale heidetud tütrest, kes paarkümmend aastat hiljem emale tema teo eest kätte maksma läheb. Nii sissejuhatus kui ka viimaks pikale arendusele järgnenud lõpplahendus on ühtse tempo ja stiiliga. Kättemaksjale ei ole kirjutatud ühtegi lauset, mis laseks tal midagigi liiga vara või liiga hilja paljastada. Piinav vaikus, peategelase laisalt liikuv silmapaar ja raudne meelekindlus iseloomustab filmi vast kõige ehedamalt. Pikkade stseenide jadana alanud debüütfilm on operaatoritöö koha pealt igati tähelepanelik ja erinevaid nurki aeglaselt, kuid sihikindlalt kasutav. Lugu jutustab kaameratöö ja tuim karakter maksmas kätte koletu teo eest. Puudub isegi vaheldust edasi andev helimaastik, mis oleks pärast või enne pika teekonna algust filmi, kas siis ära rikkunud või rikastanud just nii palju, et õiged emotsioone kindlas ajas ja kohas tekitada. Olgu kuidas on, aga muusika puudumine aitas minul kui võõral indiviidil mõelda läbi erinevaid versioone toimuva hakkavast tragöödiast. Ükski neist, mis minu pähe turgatas, filmi edasise arenguga ei klappinud, sest Saitai pööras pilgu kindlatele arengupunktidele ja hoidis neist niivõrd kaua kinni kuni võib end väsinuna ja kurnatuna tunda.

Lavastajal oligi arvatavasti mõttes. et luua kõhedusttekitav peategelane ja piinlikult vaikselt ligitikkuv pingeline õhkkond, mis mõnes mõttes arenes kiirelt monotoonseks stseenidejadaks, aga kui vaadata otse motiivi ja noore naise kurjakuulutavalt ükskõiksetesse silmadesse, mida ta säilitas kuni viimaste minutiteni välja, siis nõutust tekitav ühekülgsus laseb luua rohkem variatsioone kui filmid, mille struktuur on paigas ning algus ja lõpp arusaadava arenguga. Monotoonsus, mis muutus kurnavaks, lasi samal ajal ka fantaseerida erinevatest lahendustest, mida film pärast pikka ja veniva esimese kahe vaatuse järel pakkuda võiks. Kui alustada nüüd päris algusest, et tuua selgust peategelase eriskummalisele metoodikale, siis filmi juhatabki sisse aeglaselt, kuid ülevaatlikult liikuv lugu jälgimisest ja jälitamisest, kiikamisest ja piilumisest, mida hüljatud tütar puude varjus sihikindla pilguga peaaegu et liikumatult ja emotsioonitult läbi viib. Kui võtta arvesse Jaapani filmitööstuse nii visuaalseid kui ka sisutihedaid pärleid, siis on kohe raske tunnistada, et Saitai puhul tegu omanäolise kannatusi proovile paneva draamaga, mis ei sätenda sisultiheduselt ega ka pildikeele värvikuselt. Saitai ei saavuta kordagi ootamatut pingeliini, mis oleks fimi ohtralt rikastanud, aga samas peaks tõdema, et läbiv piinav monotoonsus asetabki filmi eraldiseisvale tasandile. Film, mis meeldib või ei meeldi üldse. Usun, et tänu julgele ja raudkindlale arendusele väärib Saitai rohkem tunnustust kui laitust, aga samas on täiesti mõistetav igasugune negatiivne kriitika.Peategelane: armas, vaikne, süütu, kahjutu ja malbe naisterahvas? Kahjuks üldsegi mitte, aga filmi esimene vaatus süvendab antud näiliste omadustega tulevaste sündmuste ebatõenäolisust just veelgi rohkem. Ei saaks öelda, et käiku läinud koletusliku plaani täideviimine oleks olnud ootamatu, aga samas tekitas tohutu kontrasti just selle läbiviija. Jaapani filmimaastikku arvesse võttes ei ole selles midagi ebaharilikku, aga niivõrd piinavalt minimalistliku kättemaksudraamana tihendub kontrast ebahariliku peategelasega veelgi tugevamini. Piinav, aga jõuline visuaalne tugi ja eri nurki taga ajav operaatoritöö toetavad ühekülgsena liikuvat stsenaariumit ning ei lase filmil lõtvuda mitte mingi hinna eest. See tuleb suuresti kasuks nii peategelasele kui ka publiku pingestamisele. Vaatamata kindlameelsele režiile ja stsenaariumile, mis taotleb meeletut ühejoonelisust, garanteerib Saitai tõelise elamuse ainult neile, kes seda otsivad, sest julgen uskuda, et Saitai`ile omane ühel kohal tammuv stsenaarium, aga elamust pakkuv pildikeel ei peakski meeldima vat et väga laiale publikule. Siinkirjutaja ei astunud Artise kinosaali ja ega istunud kaks tundi trepil selleks, et filmi lõppemise järel meeletult kiitma hakata. Minule kui kunstkino hindavale inimesele läks Saitai piinavalt pikaldane stiil hästi peale.

Usun, et tegemist on omanäolise ja kahtlemata julge teosega, mille lavastajal on pikk arenguprotsess veel ees. Saitai ei ole vigadeta, neid on isegi liiga palju ja paljud neist puudutavad kõige elementaarsemaid loogilisi. Liiga palju on sisuauke, millest lihtsalt ei saa mööda vaadata. Samuti on ohtralt küsitavaid läbiviimata otsuseid, mida vaatamata ekstreemsele kättemaksuplaanile, oleks soovinud näha. Miks? Põhjus seisneb ainuüksi ühetoonilises plaanis, mis lasi küll fantaasial möllata, aga samas jättis oma tegelased järgima ühteainsat ja mõneti isegi loogikavabat rada, millel avaldusid järjest üha uued ja uued võimalused sisuarengu muutmiseks. Kõikidest miinustest hoolimata seisab Saitai sirge seljaga omaloodud pinnal ja ei lase oma kütkeist niisama lihtsalt lahti. Malbe, aga saatanlik peategelane; närveldav ja ühteaegu ka rumal kättemaksu ohver, kes oma vanuse või taaskord realistlikkust rõhutava tooni tõttu ei suuda ega taha oma vangistajast vabaneda. Filmi värvideks on domineerivalt hallikasroheline toon, mis süvendab veelgi rohkem prügikasti heidetud naise mõttemaailma või siis vähemalt püüti seda süvendada. Suuresti siiski õnnestus, aga suuresti ka mitte, sest filmi vaikne monotoonsus sunnib kahtlema lavastaja tõelistes motiivides, aga samas jagab publiku kahte kindlasse vastanduvasse leeri. Ju siis ka see ütleb nii mõndagi debüütfilmi kohta, mille taustainfot on peaaegu et võimatu leida.

Tugev ja väga ebaharilik kättemaksudraama, mis võib pakkuda nii venivat ühe koha peal tammumist või hoopistükis originaalse loo kõhedusttekitavast kättemaksust. Inimene siinpool ekraani jääb aga viimase variandi juurde.
8/10