Lavastaja: Cary FukunagaOsades: Mia Wasikowska, Michael Fassbender, Jamie Bell jne.
Kuuldes Jane Eyre`i tulevasest ja järjekordsest adaptsioonist polnud ma asjast eriti huvitatud, aga Cary Fukunaga lavastajarollis ning Wasikowska ja Fassbenderi osalus tekitas mingil määral teatud ootusärevuse. Pärast esmast trailerit olin juba vägagi ärevuses, sest lubatud visioon pidavat olema vastupidine kõigile eelmistele versioonidele. Ma pole kõiki olemasolevaid adaptsioone näinud, aga 2011. aasta Jane Eyre on kõike muud kui klassikaline melodraama, millena paljud teised filmid on Eyre`i lugu jutustanud. Jane Eyre`i peale mõeldes kargab ikka ja jälle pähe üldlevinud arvamus, et tegu on traagilise armastuslooga, kuid tegelikkuses on Charlotte Bronte pikk ja põhjalik romaan kõike muud kui ainult lugu armastusest ja selle nimel pingutamisest. On nii sotsiaalkriitikat õelalt ebaõiglase lastekodu näol, nii sotsiaalsete positsioonide igipõlist hõõrdumist, mis viskab julmalt tahaplaanile igasugused romantilised või isegi võrdõiguslikud suhted kahe armastaja vahel. Hirm, alalhoidlikkus ja pidev tung häbitundmisele, mis tuleneb puhtalt tollasest kasvatusest ja maailmanägemisest. Bronte jagas läbi Jane Eyre tegelase puhast ja inimlikku kannatust, mis tulenes ainult ajastust endast ja mitte millegist muust.
Õrna, aga samas tundelise ja vajadusel ka keevalise Jane Eyre`i näol lugesime tema arenemisest ja enesemõistmisest läbi eriti kitsaste tingimuste. Keelatud armastus ehk armastus mehe ja naise vahel, kelle suhe on taunitav pelgalt läbi kõrvalseisjate pilkude, aga tollases konteksti piisas selles täiesti, et tunda end rumala, väikese ja häbituna. Seda kõike Cary Fukunaga pildile ei talleta. Seekordses versioonis on põhiline rõhuasetus Jane Eyre`i karakteri kannatustel ja tema enda perspektiivil ning samuti mängib vägagi oluliselt rõhutatud rolli Eyre`i salajane armastatu Hr. Rochester. Detailirohke kritiika lastekodude aadressil ei ole absoluutselt mitte mingi määraja ja Jane`i lapsepõlvekodu mängib rohkem ainult lähepunkti kui eluaegse trauma tekitaja rolli. Seda viimast on küll mõne julma teo ja efektse lapseliku hirmu kujutamisega näidatud, aga samas ei oma Eyre`i üleskasvatanud Mrs. Reed ja tema lapsed niivõrd suurt tähtsust nagu raamatus. Pigem esindavad nad seda kurjakuulutavat varju Jane`i pea kohal. Et ta alati teaks, kust ta tuli ja kuhu ta nüüd on pääsenud. Seda toetab film pidevalt läbi leebe Jane`i, kes on õnnelik kui elab humaansete, mõistlike inimeste keskel. Inimesed, kes ei mõista hukka ja ei mõnita asja eest teist taga. Põgenemine julmusest soojusesse on ilmestatud kostüümidraama mõõtu filmiadaptsioonile omase värvikirevuse ja naturaalsuse asemel süngete värvide ja erinevatesse žanritesse laskuvate lahendustega.
Domineerivad vaheldusrikkad visuaalid, mille kontrastsus töötab taolise loo juures vägagi efektselt. Kord hukatuslik või siis teisisõnu sügisene, talvine süngus ja kord rahustav kevadine soojus illustreerimaks tegelaste meelevaldset maailma. Meeleolukad kunstiliselt läbimõeldud võttepaigad, kohustuslikuna näiv, aga samas tabav muusika. Ühesõnaga kunstiliselt on tegu väga kauni ajastufilmiga, mille märksõnaks on lummavalt atmofäärikad visuaalid ilmestamaks tegelasi ja nende tundeid. Operaatoritöö on ilmekas ja tuntav. Staatilisust on vähe, kaamera kipub alati väheke liikuma ja oma tegelasi jälitama. Oma osa võtavad ka suured plaanid tegelaste ilmekatest nägudest ja selline lähenemine saadab kogu filmi. Kaamera ette mahub küllatki palju maalilisust, sümboolsust ja Inglismaale omast naturaalset kargust. Üks mitmetest iseloomulikest joontest on kindlasti tasase muusikaga varustatud kergelt võbelevad kaadrid Jane hingetõmbepausidest enne otsustavaid hetki. Ülesehitus on kahtlemata klassikaline. Hea näide: kaeblik viiulimäng trügib stseenidesse, kus see peaks lisaks pildile ja näitlejatele veelgi rohkem sügavust juurde andma. Samal ei mõju taoline taktika punnitatult ja mitte just väga kohustuslikuna. Operaator Adriano Goldmani nägemus Jane Eyre`ist kui vihmasegusest, sünkjatest ja soojade toonidega ilmestatud naturalistlikust karmist ja ebaõiglasest, aga samas ka soojast ja inimlikust maailmast kannab vilju nii mis kole. Uusima filmiversiooni juures on seega mitmeid ja mitmeid külgi, mida oodata ja jälgida. Stsenaarium on värske oma märgatavalt erinevama struktuuri poolest. Ei aeta Bronte kirjutatut tikutulega taga, vaid suundutakse raamatust erinevamale rajale, mis tuleb filmile ainult kasuks. Samas ei tüürita algmaterjalist kaugemale, lihtsalt rõhuasetus on seekord rohkem Eyre`il ja tema läbielatul ning seejärel ka Rochesteril.Sisuline kandvus on nüüd kindlasti üks külgedest, mille kallal võtta, sest nii mõnelgi juhul on tunda väikest kiirustamist või siis niiöelda kindlatest loole üliolulistest üleminekutest ülehüppamist. Mõtlen selle all seda, et oma saatuse täitmist ootavate tegelaste nagu Jane`i ja Rochesteri esmakohtumisi ei ilmestanud küllaldasel hulgal teineteise vastu tärkav vaikne, kuid elavaloomuline huvi. Tööalase suhte arenemine enamaks peakski algama kobavalt ja jäigalt ning vastama asjaosaliste karakteritele, aga see üks ja ainus sõnadeta kiindumus ei hakanud koheselt tööle. See sama pannakse aga paika Jane`i ja Rochesteri korduvate kohtumiste ajal. Paeluvad dialoogid ja veenvad rollisooritused kannavad edasi enamjaolt kõike, mida pildis ei kujutatud. Eks mehe ja naise suhte arengu vajalik veenvus on raske ja mitme tahuga protsess ning ma julgen uskuda, et vaiksed dialoogistseenid Jane`i ja Rochesteri vahel ja mõlemale karakterile omaste iseloomujoontele rõhutamine tegi kindlasti oma töö pinna all pulbitseva tärkava armastuse kujundamiseks. Igati meeldivad on näitlejavalikud ja eriti peaks ära märkima Mia Wasikowska, kelle jaoks on Eyre`i roll küll põhjapanev sooritus. Tema karakterile omane läbitungiv pilk, emotsionaalsus, vaikne alalhoidlikkus ja kõik need pisikesed detailid, mida ei pruugi kohe tähele pannagi, aga misilmestavad Jane Eyre`i suguses tegelases toimuvat pääsevad esile tähelepaneliku suureplaanilise ja staatikat vähe armastava kaameratöö abil. Fassbender Rochesterina oli enam-vähem selline nagu olin seda tegelast endale ette kujutanud.
Fukunaga nägemus Jane Eyre`ist on just selline rikkalik tükk, milles on mida vaadata, oodata ja nautida aina uuesti ja uuesti kuni lõputiitriteni.8/10
