Black cat, White Cat 1998

Lavastaja: Emir Kusturica

Osades: Bajram Severdzan, Srdjan Todorovic jne.

Käes järjekordne ühine filmivaatamine. Kusturica nime olen põhiliselt Sõpruse kavas märganud, aga sellega minu teadmised ka piirduvad. Mis seal ikka salata, aga väga palju head ei ole minu silmad veel näinud. Black Cat, White Cat on üks väga omapärane teos, mis on pea igas mõttes mitmekülgne tragikomöödia ja välistada peaks saama ka lääne mõjutused, sest selle filmi tegevustik oli kõike muud kui palju nähtud.

Matko Destanov peab sundima oma poega Zaret abielluma kohaliku gängsteri Dadani õega, sest omaenda lolluse ja läbimõtlematuse pärast Dadan pettis teda rongiröövi asjus ja nüüd peab matko muudkui lömitama ja lömitama. Zare on aga armunud Brankasse, kuid pulmad on ukse ees ja midagi pole parata. Sündmustikku on segatud ka Zare lõbus vanaisa Zarije ja tolle kauaaegne gängsterist sõber Grga Pitic. Läbi tragikooomiliste sekelduste jõutaksegi pulmadeni, kuid kõik ei kulge kaugeltki mitte muretult.

Nii, selle Kusturica filmi juures loen ma kõige tähtsamaks elemendiks tegelased, sest film oli täis eriskummalisi tegelaskujusid igast valdkonnast ja nemad lõid koomilise õhkkonna, mis saatis kogu filmi. Matko oli paras vingerdis. Aina puges kellele jaksas, aga ainult oma poja vastu suutis kätt tõsta. Algus oli üpriski kena vaatepilt: Matko mängib üksi kaarte, Zare jälgib ümbruskonda binokliga ja kuna poeg osutus tüütavaks, siis Matko virutas talle ning kohe suudles ka pead lepituse pärast. Koomiline hetk, mida muud öelda. Kusjuures mul ei olnud õrna aimugi, et ma vaatan üldsegi komöödiat. Juba see jõeäärne ala oma kohmakate puumajadega olid meeldejäävad seigad ja nagu ka kogu grupp peategelasi. Regulaarselt ilmus jõele suuremat sorti laev, kuhi iga mees ka kiirustas, et kaupa osta jne. Ka Matko Zarega said kaubale, aga vaene pesumsin lõpetas vetesügavustes. Matko oli pisisuli, kes valetas kuidas vähegi jaksas. Isegi oma isa müüs maha ja ta tegi seda isegi kaks korda. Matko läks oma suurejoonelise rongiröövi plaaniga gängster Dadani kambaga rongi jahile, kuid Dadanil ei olnud mitte mingit probleemi muretu Matko petmiseks ja sellest see pettuse läbi sündinud lubatud abieluliit sündiski. Tegelastele olid iseloomulikud äkilised meeleolumuutused ja liigutused ning seda veel eriti Matko ja Dadani suhtes. Dadani võib lühidalt kirjeldada kui juhmi, egoistlikku ja samas ka julma "ärimeest". Zare oli seevastu hea südame ja tahtejõuline noormees. Oma vanaisale viisisegi  rahvusliku bändi haiglasse külla, et vanaisa lõbustada. Koomilisi hetki ilmus iga nurga tagant. Haiglas tantsimine vanaisa naerusuise näoga ja lehvivate kätega möödus muusikaliselt ja jätkus isegi jõel paadiga sõites. Zare armus Brankasse, kes omas tohutus energiat ja elurõõmu. Ajaviiteks kõmmutas lillepotte, mille peale nende omanik närvi läks ja oma kraami jõkke viskas. Film oli selliseid pärle tervenisti täis ja ma sain südamest naerda. Läbi ja lõhki heatahtlik ning minu arvates ka omas kultuuris kinni, kuid ma ei saa siin midagi rääkida, sest ma ei ole paraku eriti hästi kursis sellega.

Vanaisa lõbus ja muretu olek oli üpriski nakatav ja sama oleks õige öelda ka tema vana sõbra Grga Piticu kohta. Grga oli päris isevärki sell, sest enamus ajast veetis ta oma sõiduriistaks vormitud voodiga. Ta oli üpriski haige ja vana, kuid siiski väga tegus vanamees. Abiks oli tal pikka pikka kasvu poeg, kes otsis endale naist. Kõigi erinevate tegelaste teekond lõppes pulmaga, kuid nii vanaisa kui ka Grga lõpetasid isevärki olukorras. Matko oli niivõrd tuhvlialune, et toimetas kahe mehega üsnagi ebasündsal viisi. Ei hakka ära ütlema asjaolusid, sest muidu läheb vast liiga spoilerdamiseks. Pulmad vanal traditsioonilisel viisil meenutasid rohkem külaturgu kui pulmi. Probleemid lahenesid jaburalt, kuid siiski piisavalt usutavalt, et olla tõsi. Suur sagin vanaisa "probleemi" ja Dadani pulmanõude ümber kasvas ja kahanes ning tragikomöödialikkus ilutses täies võimsuses. Zare ja Branka said siiski kokku ja pealesunnitud pruut sai puutüves ringi joostes uue peigmehe. Lõpuks Zarija ja Grga kohtusid taas ning nad ei olnud just rahul oma seisukorraga pööningul. Dadan muutus lõpusirgele jõudes päris pööraseks ja vihtus tantsu nagu poolearuline. Lõpp oligi õnnelik nagu kord ja kohus ning ka mina olin samas seisus.

Niivõrd värvikat filmi näeb haruharva ja kui juhtub nägema, siis näiteks Black Cat, White Cat`i puhul möödub aeg lõbusalt, ladusalt ja ennast hästi tundes.

9/10

Kas ainult mulle tundub, et Branka meenutab Evelin Pange?=)