2011: FILMIAASTA PARIMAD PALAD

2011. aasta on läbi. Läbi on ka uue aasta esimesed kaks kuud, mis tähendab, et nüüd ongi viimane aeg riputada üles möödunud filmiaasta teosed, mis siinkirjutajale kustumatu mulje jätsid. Antud nimekirjas on ka filme, mida vaatasin alles jaanuaris ja veebruaris ning põhjus, miks ma neid siis 2012. filmiaasta osaks ei arva on lihtne: need kõik on 2011. a. ilmvavalgust näinud teosed. Arvesse ei lähe aga filmid, mis 2011. aastanumbrile vaatamata muutusid reaalselt nähtavaks alles nüüd, 2012. aastal.

Tõsiasi on aga see, et enamik nendest filmidest pole siin blogis arvustusena ilmunud. Põhjus on taaskord vägagi lihtne: kiired ajad on kiired ajad. Teadagi, et kui väga midagi tahta, siis pole ükski takistus määrav.. Ütleme nii, et hetkel oskangi varjuda ainult kiirete aegade termini taha. Kiired ajad ehk pikad päevad = väsinud pea ja väsinud pea ei leia mitte kuidagi motivatsiooni filmidest kirjutada. Lühitekste ei tee aga ma mitte kunagi, kui PÖFFid, JAFFid ja HÖFFid välja arvata. Kui filmist kirjutan, siis kirjutan ikkagi võimalikult mitmetahulise lähenemisega nagu ma olen seda alati püüdnud teha. 

Nüüd vaikselt hakkangi kõikidest eelmise aasta lemmikfilmidest tagantjärele kirjutama, sest nendest saadud positiivset laengut lausa peab maandama hakkama, sest ega neist muidu oma peakolust lahti ei saa.

Ei suutnud mitte kuidagi kogu aasta peale ainult TOP 10 listi koostada, sest kui aus olla, siis kõik muljetavaldavad filmid lihtsalt ei mahuks ära. Aasta jooksul nähtuid tahaks kindlasti ka siin jagada, sest tõsist kulda leidus ohtralt nii PÖFFilt, Aasiast, Ameerikamaa indie-ja peavoolukinos kui ka teenekatelt ja muidu intrigeerivatelt režissööridelt, kellest nii mõnigi suutis kanda kinnitada minu lemmikute hulgas. Seepärast koostasingi seekord veidi põhjalikuma nimekirja ehk TOP 20 ja mainin lõpus ära ka veel mõningad filmid, mis kohe kindlasti väärivad auga teenitud kiiduavaldust. 

TOP 20:


20.
Harry Potter and the Deathly Hallows Part II

Harry Potteri ligi 12 aastat kestnud seeria lõpupauk tõestas taaskord kuivõrd kaugele on filmikunsti tase 12 pika aastaga edasi liikunud. Eriti just Potteri seeria suhtes, millel on olnud omad tõusud ja mõõnad. Tõuse isegi rohkem kui mõõnasid, aga The Deathly Hallows I ja II on arvatavasti seeria kõige meisterlikumad nii lavastuse kui ka loo arenduse poolest. Väärikas nii eraldiseisvana kui ka J.K. Rowlingu loomingu adaptsioonina. Film pakub tõelist maiust eelkõige neile, kes on ühes rütmis elanud Rowlingu võluripoisi fantaasiaromaanide ning režissöör Chris Columbuse ja stsenarist Steve Klovesi algatatud filmiseeria progressiga. Nii puhttehniliselt kui ka sisuliselt vägagi aktsepteeritav lõpupauk maailma hullutanud ja mindki sügavalt puudutanud filmiseeriale.

19.
Babycall

Noomi Rapace on pärast Stieg Larssoni romaanide ekraniseeringuid saanud tuule tiibadesse ja lasknud maailmal veelgi rohkem avastada oma näitlejaande isikupäraseid omadusi. Babycall on omalaade õudusthriller, mis rõhub Norra ühiskonna sotsiaalkriitikale, mis puudutab eelkõige sotsiaalhoolekannet ja lõtvu seadusi. Režissöör Pal Sloatunde harutab üksipulgi lahti rängalt kannatanud noore ema psüühikat ja emaarmastuse piiritust, mida on lausa hingeliselt valus vaadata. Rapace annab võrratu rolli. Ka 2010. aasta PÖFFil linastus psühholoogiline karakterdraama "Svinalängorna"("Beyond"), mille peaosas säras taaskord Rapace. "Baycalli" pingest tulvil salapära ja tempo ning rahutust süstiv režii viivad publiku kaugetele radadele, kus keegi meist tegelikult viibida ei soovi, aga ometigi on selleni juhatav teekond painavalt hüpnootiline ja mis ei lase mitte kuidagi publikut oma rüpest lahti.

18.

Stake Land

Vampiiridest tulvil maailm, mille keskmes rändavad mees, kel nimeks Mister ja noor poiss Martin. Koos hoiavad nad tagasi verejanuliste vampiiride horde ja samasuguste koletuslike mõõtmetega inimesi. Koos suunduvad nad läbi hüljatud osariikide. "Stake Land" on eelkõige inimlik lugu, mida ebainimliku kontseptsiooni kiuste jutustatakse väga veenvalt. "Stake Land" on teataval määral nagu noorem ja äkilisem vend John Hillcoat`i postapokalüptilisele draamale "The Road". Puhtpraktiline teostus ja mõtlema sundiv üksildane lugu filmifriigilt filmifriikidele.

17.

La Terre Outragèe(Land of Oblivion)

Film Pripyati linna kurvast saatusest ja sealsete elanike edasistest katsumusest leppida uue eluga ja heita selja taha möödanik, millest ei ole võimalik lahti saada. Olga Kurylenko üllatav roll annab tunnistust peidetud näitlejaandest ja filmi kahe eri aja vahel liikuv narratiiv analüüsib nii ränka minevikku kui ka segadusse vajunud olevikku. Film on tonaalsuselt väheke frustreeriv ja naiivne, kuid inimlikud karakterid elavad ja kannatavad mõistmatus olukorras nagu me neid reaalsuses ette kujutaksimegi ning selle psühholoogilise aspekti poolest töötab film laitmatu põhjalikkusega. Puudub konkreetsus, sest tegelastes ärevust tekitav minevikutaak ja selle tagajärjed on filmi traagilise sündmuse kajastamise juures peamised teemaliinid. Kasutades reaalse Pripyati linna autentsust kaevub režissöör Michale Boganim rahva traagikasse ja analüüsib läbi erinevate karakterite endise uhke linna ja maapiirkonna hüljatust, mis rõhub nii radioaktiivsele kurnatusele kui ka sisemaailmas toimuvale segadusele.

16.

Martha Marcy May Marlene

Debüülavastus Sean Durkinilt, mis paelub noorukese Elizabeth Olzeni tummakslöödud rollisoorituse ja kõhedalt areneva looga salapärasest kultusest, mille mõju noorele naisele on oma hoomamatuses vägagi painav nagu kogu filmi üldine struktruurgi, mis ei püüagi šokeerida, vaid pinguldab vaikselt arenevat närvikava, et pugeda publiku naha alla. Vaikset ja ligihiilivat rahutust silmas pidades üles ehitatud film pakub paeluvat operaatoritööd, suurepärast osatäitmist nii Olsenilt kui ka John Hawkes`ilt ja samuti ka noore režissööri Sean Durkini häirivalt mõjuvat lavastajakätt.

15.

Hoshi o ou kodomo(Children Who Chase Lost Voices From Deep Below)

Makoto Shinkai viimaseks filmiks jäi aastatetagune episoodilise ülesehitusega "5 Centimeters Per Second", milles Shinkai taaskord ja veelgi ilmekamalt tõestas talle omast kunstnikusilma. "Children..." on märgatav kaugenemine Shinkaile omasest ilmekas ja ebakonventsionaalsest jutustamisoskusest. Seekord sukeldub ta samale territooriumile, mida on juba aastaid peetud Studio Ghibili ja Hayao Miyazaki pärusmaaks. See aga ei tähenda, et Shinkai kopeeriks juba loodut.. Temagi loob oma aja ja ruumi ning ta kombineerib talle omase võrratult fotogeenilise maailmapildi mütoloogilise taustaga seostuva fantaasiaga, kus ei ole kohta seikluslikkusel pillerkaaritamisel, vaid nagu Shinkai puhul ikka on talle omaselt domineerivas valguses eelkõige käsitletava teema(lein, süütus ja armastus) lahtiharutamine läbi fantastilist mõõtu jutustuse.

14.

Wuthering Heights

Andrea Arnold on väsimatu. Võime areneda Briti sotsiaalrealismist ajastutraagikasse ja seejuures kaasata protsessi ka talle omane intiimse stilistikaga käsikaamera, on lihtsalt öeldes võrratu. Puhtalt visuaalsel keelel põhinev metsik ning oma tegelaste suhtes armutu ja kirglik "Wuthering Heights" ei ole täiuslik, aga kahtlemata on tegu ambitsioonika ja enamjaolt vägagi erilise projektiga, mille eesmärk on aga täies jõus abinõud pühitsenud ja filmi seega ka võidule viinud.

13.
You yi tian(One Day)

Hsiao-hsien Hou produtseeritud draama lavastas taaskord oma esimese filmiga maha saanud noor režissöör Chi-jan Hou. Tegemist on Taiwani draamaga, mis oma ebalineaarse narratiivi ning aja ja ruumiga mängides loob rõhutatult ja kaunis üllatavate maagiliste elemenditega poeemi, mille keskmes sirgub kahe noore inimese vahel arenev õrn ja malbe armastuslugu. Loo arendus ja armastajate paratamatu traagika toimib suuresti tänu filmi rikkalikule visuaalsele omapärale ja lavastaja paeluvale omadusele viia publik filmiga samasse seisundisse. "One Day" on nagu tundeküllane luuletus. Film ei ole üledramatiseeritud või liialt melodramaatiline, vaid pigem on tegu sügavalt emotsionaalse looga armastusest ja kaotusest, mille muudab aukartustäratavalt eriliseks selle sügav ja sujuv mõistatuslik pildikeel ning tegelaste igatsev-romantiline olek, mis ei pressi end peale, vaid suunab publikut just nii palju, et me ise saame ja reaalselt ka soovime mõista peategelast vaevavat olukorda.

12.

Take Shelter

Michael Shannon sooritab Jeff Nicholsi oskuslikult tasakaalukas draamas oma karjääri parima rolli. Lugu omaenese mõistuses kahtlevast pereisast, kelle maailm hakkab vaikselt kokku kukkuma. Selle põhjuseks aga värvikad nägemused laastavast apokalüptilisest tormist. Mees ei ole enam kindel, mis on päris ja mis toimub ainult temas eneses. Selles vaikses ja teataval määral ka Shyamalan`ilikus draamas liigub peategelane sajandi tormi suunas teadmata, kas torm jõuab ainult temani või mõjutab see ka tema perekonda, keda ta nii kiivalt kaitsta püüab, kuid aeg läheneb ja mees teeb kõik, et kaitsta oma kõige kallimaid lähedasi. Jeff Nicholsi film on rahulikult kulgev realistlik draama, mis süstib publikkuse aina suuremaid doose kahtlust, et peategelase motiive murendada ja tahet, et uskuda peategelase mõistusevastast, kuid siirast armastusest motiveeritud käitumist. Nicholsi "Take Shelter" on kõhedusttekitav draama, mille suurimateks trumpkaartideks on Michael Shannon ja filmi kahepalgeline ärevusttekitav areng.

11.

A Torinòi Lò(The Turin Horse)

Ungari kurikuulsus Bela Tarr on hakkama saanud uue ja veelgi kõledama nägemusega inimkonnast, mis peidab endas lõputut kurjust, rumalust ja lootusetust. Tarrile omane visuaalne keel on jõudnud punkti, kus vaataja ei pruugi enam filmi ebaharilikku formaati tajudagi, sest Tarri üdini detailne ja rikkalik misanstseen haarab endasse kogu liikumise ja teematilise kulgemise, mille ülimalt täpne ülesehitus on kaasahaarav juba esimesest silmapilgust. "The Turin Horse" on nagu "The Tree of Life". Vahe seisneb selles, et Tarr võimutseb inimlikku rumaluse, kitsarinnalisuse ja kurjuse tagalas, aga Malick süveneb peamiselt eluga kaasneva ilu ja valu jumalikule valgusele. "The Turin Horse" on meistriteos igal tasandil. Filmi teema ja sõnum muutuvad Tarri karge nägemuse kõrval koguni kaunis triviaalseks. Nägemus, mis kalestab inimlikkust ja sukeldub filmiajaloo algusaegade tummale miimika ja žestide mängu.

10.

Elena

Andrei Zvyagintsevi  draama pealtnäha harmoonilises, kuid sügavalt lõhestunud abielus elavast naisest ja hoolitsevast emast, kes kõigele vaatamata püüab hoida elus seda, mis talle on kallis. Isegi kui vajalikuks osutub ohverdus. Režissöör on piinliku ja erakordse täpsusega üles ehitanud vaimustava loo kahe generatsiooni vahelisest põrkumisest ja toonud esikohale ühe naise ennastohverdava sammu, mis tõotab tema ellu tuua suuri, aga ometigi väga saatuslikke muutusi. Zvyagintsevi nägemus on külm ja kauge. Ta viib publiku sügavale oma tegelaste maailma, aga ometigi ei tekita nendega empaatilist sidet. Me näeme ja mõistame, aga kõik tegelased tegutsevad meie silme ees kliiniliselt täpsete emotsioonidega. Nimitegelane Jelena on aga peamine karakter, kes hoiab sidet end kaugena tundva publikuga. "Elena" on tõsiusklikult kurvavõitu lugu allakäigust, mida peab üks naine ette võtma, et hoolitseda oma lodeva poja eest. Emaarmastus ei lahtu. See muutub aina meeleheitlikumaks. 

9.

Tyrannosaur

Paddy Considine`i debüütfilm Tyrannosaur on nihestunud reaalsusega tegelev traagika vägivaldsuses virelevatest tegelastest, kes ei suuda ega taha ilma vajaliku katalüsaatorita muutuda. Film ei lasku Briti sotsrealismi stampidesse, vaid loob selle najal omad reeglid. Koos intiimset ja salapärast tunnetust pakkuva pildikeele ja Considine`i ootamatuna mõjuva stsenaariumiga toob režissöör eriti jõuliselt esile Peter Mullani ja tema raju rolli vihahoogude all kannatava Josephi. "Tyrannosaur" ei ole end vaatajale peale suruv ja empaatiat taga otsiv Briti sotsiaalprobleemidega tegelev draama. "Tyrannosaur" on sügavalt intiimne sissevaade ühe inimese ellu ja vägivaldsesse maailma, mis teda ümbritseb.

8.

Hugo

Martin Scorsese "Hugo" on perfektne kummardus filmikunsti algusaastatele. Kummardus, mis jõuab võimalikult erineva vaataja südamesse ja peaks kõnetama pea igat inimest. Meisterlikult lavastatud "Hugo" on imekaunis nii välimuselt kui ka südamelt. Võimas elamus, mis toonitab filmikunsti võimekust jutustada lugu imekspandavate tehniliste lahendustega. Seejuures ei muutu peategelase Hugo takistusterohke seikluss sugugi triviaalseks, vaid kogu loo ja pildi kompositsioon töötab ühes harmoonilises rütmis nagu kelladki, mida Hugo hooldab. Perfect balance between style and substance.

7.

Tinker Tailor Soldier Spy

Tomas Alfredsoni üdini kvaliteente ja peen Briti spioonithriller on maiuspala eelkõige filmikunsti kirglikele austajatele. Loomulikult ei ole "Tinker Tailor Soldier Spy" eranditu nišikaup, aga usutavasti valmistab filmi jälgimine ilmselgeid raskusi sedasorti vaatajale, kes ei ole harjunud aukartustäratava põhjalikkusega areneva looga, mis pendeldab erinevate aegade ja lugude vahel. Eesotsas Gary Oldmani ja John Hurtiga on Alfredson John La Carrè`i samanimelisest spiooniromaanist valmistanud hoolika ja eelkõige vägagi kunstipärase puudutusega rägastiku, mille episoodilisus ja ebalineaarne narratiiv moodustavad üheskoos ebatraditsiooniliselt mahuka linateose. Linateose, mille labürindist on raske pääseda. 

6.

Drive

Nicolas Winding Refn`ist oli täiesti oodata, et Hollywoodi lavalaudadele sisenedes saabub ta juba esimesel võimalusel maadraputava pauguga. Nii ta tegigi. Eelmise aasta stiilseim ja peeneim lavastus, mis piirab ennast puhtalt oma žanrile omaste tunnustega. Ryan Gosling on action-staar, keda oleme USA žanrikino jälgides juba kaua aega oodanud.

5.

We Need To Talk About Kevin

Lynne Ramsay viimane film on väga kaugel Briti sotsrealismist. Kui Andrea Arnold väntas oma viimase filmina väga karge, peaaegu et ebamaiselt sõnatu tundega Emily Brönte samanimelise romaani adaptsiooni "Wuthering Heights-i", siis Ramsay uusima filmi vorm "Wuthering Heights`iga" võrdväärne kui mitte isegi veelgi kõrgema kvaliteediga. Psühholoogiliselt nihestunud draama, mis oma olemuselt on pigem ajasütikuga thriller, pakub pildi ja heli epileptilist mängu, mis suunab publiku sügavale Tilda Swintoni suurepärase rolli keskmesse ja püüab meid veenda, et tõeline kurjus algab meist enesest. Film ei ole realistlik lähenemine lapse luhta läinud kasvatusele, vaid pigem kõhedustekitav analüüs saatanliku lapse sünnist ja arengust.

4.

Play

Ruben Östlundi dokumentalistlik lugu modernse Rootsi(loe: Euroopa heaoluühiskonna) sotsiaalsest, rassilisest ja poliitilisest ebaõiglusest, mis mahutatud kolme Rootsti alaealise poisi hirmuäratavasse sekeldusse. Östlundi pildikeel on hunnitu. See hoomab endasse korraga niivõrd palju, aga pealtnäha ometigi niivõrd vähe. Valus ja realistlik lugu läbi Ruben Östlundi kirgastuva formaadi. 

3.

The Tree of Life

Terrence Malick`i ood elule ei ole midagi muud kui visuaalne poeem elust ja surmast, mis igaühte meist peaks kudagigi puudutama. Kasutades hektilist visuaalset keelt, pidevas liikumises elavat narratiivi ja peamise tegelaskonna universaalseid omadusi, et edasi kanda eelkõige kristliku alatooniga ülistuslaulu Jumala loomingule ehk elu haprusele ja kõikvõimsusele. Kõik, mida me siin ilmas kogeme ja näeme omab tähtsust ja ei sõltu sugugi elu karmist pealetungivast voolust. One day we will fall down and weep. And we will understand it all. 

2.

Hwanghae(The Yellow Sea)

Hong-jin Na ekstravagantne mitmetasandiline märulifilm ütleb kogu oma kestvusajaga rohkem kui kogu USA filmitööstus viimase 10 aastaga. Märulifilmi formaadis esitletud sügavalt inimlik ja traagiline lugu liigub mööda modernse Lõuna-Korea problemaatilise ühiskonna ja korrumpeerunud inimtüüpide heitlikku merd, mille lained peksavad armutu sihikindlusega lootusetuid ja lootusrikkaid ulpijaid.

1.

Pasuggun(Bleak Night)

Noore filmikooli lõpetaja Sung-hyun Yooni debüütfilm kahest teismelisest poisist ja nende sõpruse aeglasest lagunemisest, millel on traagilised tagajärjed. Taaskord on tegu üdini realistliku ja universaalsel tasandil mängiva draamaga, mis paistab silma ebalineaarse ja pidealt ootamatusi pakkuva narratiiviga, noorte ja vägagi oskuslike näitlejatega ning režiiga, mille rabelev omadus lahata inimlikku traagikat on nii hinge minev kui ka valusalt lähedane kõigiga, kes on kunagi koolis käinud, sõpradega lolli nalja teinud ja saatuslike vigade järel oma probleemidega mitte kunagi silmitsi seisnud. 

Järgnevalt toon veel ära nimekirja filmidest, mis pole küll tervikuna suurepärased, aga pean neid vägagi väärtuslikeks kogemusteks ja sõltumata TOP 20-e välisest positsioonist on igaüks neist vaatamist väärt.

FILMID, MIDA TUNGIVALT SOOVITAN:

The Girl with the Dragon Tattoo

Hesher

Haunters 
Guilty of Romance

Like Crazy

X-men: First Class 
50/50
Restless
Snowtown

Moneyball

The Borrower Arrietty

The Innkeepers

Crazy Stupid Love

Cave of Forgotten Dreams

Attack the Block

Rango

Jane Eyre

Insidious

Source Code

Melancholia

 Sala samobojcow

Uus maailm

The Artist

Simple Life

Super 8

Wrecked

2010. aasta parimad palad: aasta filmimuusikas

Nüüd kui juba alustasin aasta paremike koostamisega, ei taha ka eriti lõpetada. Hea järg aasta parimatele albumitele on minu kui filmifriigi jaoks muidugimõista filmimuusika, sest mis jääb meeldejäävate filmitükkide kõrval veel meelde, kui mitte helitaust.
Kahjuks ei jõudnud alles järgmisel aastal linastuva Darren Aronofsky Black Swan`i muusikaga tutvuda, kuigi usun, et Clint Mansell`is pettuma ei pea. Sama lugu on ka Daft Punki Tron: Legacy`ile loodud muusikaga, aga eks jõuab ka nendega pikemat tutvust sobitada.

Siin siis ongi aasta parimad soundtrack`id.

How To Train Your Dragon OST - John Powell
Dreamworks on ikka üks naljakas kompanii. Kord saavad nad hakkama kvaliteetsete animatsioonidega, mida vaadatakse aastast aastasse, aga siis uue teosega langevad märga ja haisvasse sohu jättes vägisi mulje, et Pixari edu varjutab iga viimsegi kui raasu Spielbergi loodud kompanii juures. Tänavuse aasta Shrek Forever After on negatiivsete näidete kuningas, aga suvel kinoekraane vallutanud How To Train Your Dragon oli ja on aga see eest suurepärane näide lennuka fantaasia, heatasemelise loo ja seikluslikkuse sümbioosist. Muidu paljukirutud 3D ja eestikeelne dublaaž toimisid ka üllatavalt kobedalt. Vaatasin isegi paar päeva tagasi uuesti. Ikka meeldis, isegi rohkem kui ennem. HTTYD lastesõbralikkus, maailma ja tegelaste disain on kujunduselt piisavalt varieeruv, et pakkuda vaheldus igale vanusele. Kadestan tänapäeva lapsi.
Aga nähes, et kaldusin filmimuusika lainelt õige kaugele, lisan veel juurde, et John Powelli šoti ja iiri hõnguline meeleolukas OST on kindlasti HTTYD üks peamistest mootoritest, mis kaadervärki töös hoiab.







A Single Man OST - Abel Korzeniowski & Shigeru Umebayashi
Sõltumata faktist, et Tom Fordi imekaunis debüütfilm jääb tegelikult 2009. aastasse mahutan ta ikkagi siia ära. Film jõudis Artise ekraanile alles septembris ning seega võin siiski väikese erandi teha. Teades midagi Tom Fordist ja tema filmist tabas filmi mind ootamatult ja seda kohe mitmelt rindelt. Muusika on valdavalt klassikaline, mis on ka loomulik tänu filmis aset leidvale ajastule, aga ei oleks osanud uskuda, et Fordi pakutud visuaalne kunstiteos suudab pakkuda ka hingekriipivat muusikat. Film, mis sõltubki suuresti ainult pildikeele ja muusika läbitungivast mõjust.







The Book of Eli OST - Atticus Ross
Albert ja Allen Hughes`i postapokalüptiline põnevik The Book of Eli oli selle aasta üllataja. Vähemalt minu jaoks. Muidu puine ja klišeeline USA filmimaastik tõi lagedale üllatavalt stiilse, mingil määral ka filosoofilise ja tõsistes toonides thrilleri, mille peaosas Denzel Washington ja Gary Oldman. Ega tobedatest stampides pääsetud ka seekord, aga vähemalt pakkusid vennad Hughes`id filmi, mille CG maailmal võib silm puhata ja mõistus isegi täistuuridelt töötada. Sama peab ütlema ka Atticus Rossi muusika kohta, mis köidab oma atmosfäärika ja hukatusliku kõlaga juba esimeste minutitega.







The Social Network OST - Trent Reznor & Atticus Ross
Selle aasta ühel parimal filmil oli kaasas ka tehniliselt mitmekesine ja filmi arendusega kaasakiskuv muusika, mille eest vastutasid Nine Inch Nails`i laulja Trent Reznor ja juba enne kiidetud Atticus Ross. Nagu välk selgest taevast kandis muusika filmi ja film muusikat.







Inception OST - Hans Zimmer
Selle aasta ambitsioonikaim film ei saanud olla ilma vastava soundtrack`ita. Minu jaoks kui aasta parim film Inception on taas järjekordne tõestus Christopher Nolani erakordsest andest laveerida mööda Hollywoodi koridore ja sünnitada oma, aga mitte naabrimehe näolisi lapsi. Hans Zimmer on oma ala meister. Tema panus Sherlock Holmes`i, The Dark Knight`i, Batman Begins`i, Gladiator`i ja näiteks The Pirates of Caribbean`i muusikasse on lihtsalt imetlusväärne.







Harry Potter and the Deathly Hallows Part 1 - Alexandre Desplat
Alexandre Desplat on tänavu õige mitmes filmiprojektis kaasa löönud ja veel ka väga edukalt. Võitis ju EFA ka vastava tunnustuse oma töö eest Roman Polanski peenes thrilleris The Ghost Writer. Tänavuste tööde hulka kuulub ka värskeim Harry Potter ja Oscari soosik King`s Speech. Kui Potteri filmide juures hakkasid heliloojad vahelduma, alanes ka filmimuusika endine sära, kuid juba Nicolas Hooperi panusega jõuti tagasi endisele tasemele. Desplati töö on eelmise kahe osaga võrreldes kõige värskem ja Potteri maagia vaimus üles kasvanud.







The Road OST - Nick Cave & Warren Ellis
Kui The Book of Eli on pigem mõnus vaheldus igavleva tuule käes, siis John Hillcoat`i eelmise aasta üks tugevaimaid teoseid The Road on ehtne raudvara. Olles antud filmi rusuvat jõulisust kaks korda kannatanud, pean tunnistama, et minu arvates eelmisest aastast nii liigutavat filmi naljalt ei leia. Nick Cave ja Warren Ellise järjekordne filmialane koostöö on taaskord suurepärane pingutus suurepärasele filmile.







Robin Hood OST - Marc Streitenfeld
Vaatamata kohmakalt välja tulnud katsetusele luua eellugu Robin Hoodile, on Marc Streitenfeldi OST igati eepiline, meeleolukas ja tunneterohke kogumik, mis pühib meelest filmi miinuspooled ja manab silme ette versiooni, millega Ridley Scott nii palju ämbrisse ei astunudki.







The Borrower Arrietty OST - Cécile Corbel
Stuudio Ghibili värskeim anime The Borrower Arrietty pole siinmail veel ilmavalgust näinud, aga OST seda siiski nägi. Ma ei tea, kas on ebaaus hinnata filmimuusikat ilma filmita, aga värskele anime`le loodud palade kogumik on küll äärmiselt ilus.




The Town OST - Harry Gregson-Williams & David Buckley
Ben Afflecki tänavune jõuproov kandis vilja ja The Town on siinkirjutaja arvates üsnagi tegus lavastajatöö, mis kannatab isegi mitmekordset vaatamist. Ka muusika meeldis ja meeldis kohe nii palju, et ka see siia nimekirja paigutada. Ega ta nüüd ülaltoodutest etem pole, aga mingi tuntav võlu on antud OST`il täiesti olemas.








Üks arvutimängu soundtrack mahtus ka ära. Ja kuna ma võtan ette ainult väga hoolikalt valituid mänge, siis võtjaks on üks ja ainus -

Bioshock 2 OST - Gary Schyman
Üle pika aja mäng, mida võib mitu korda läbida ning seejuures nautida lugu, unikaalset keskkonda, tegelasi ja ühtlasi ka suurepärast muusikat.







Lõpetuseks asetan siia How To Train Your Dragon`i lõputiitrite ajal kostunud pala, mida esitab Jònsi ja mis osaleb Parima laulu Oscari rallil.
Enjoy!!

2010. aasta parimad palad: aasta albumid

Pole kunagi blogi ajaloos muusikaalaseid kokkuvõtteid koostanud, aga iga asja jaoks on esimene kord. Praegu on ju 2010. aasta viimane nädal ees ja eks seegi on piisav põhjendus oma muusikamaitset muidu peamiselt filmidega hõivatud blogis avaldada. See aasta oli minu jaoks kaunis kiire ja peale vanade lemmikgruppide ei jõudnudki väga paljude uutega tutvust sobitada. Eks ühe kooli lõpetamine ja teisega alustamine röövib energiat nii mis hirmus, aga muusika ja filmid käivad minu elus niikuinii käsikäes, mis siis, et oma muusikaeelistustest eriti midagi ei kirjuta.

Siin siis ongi üks tagasihoidlik TOP.


Salyu - Maiden Vojage
Shunji Iwai 2001. aasta ekperimentaalne All About Lily Chou-chou on eriline nii loo struktuuri kui ka hüpnootilise muusikalise külje poolest. Et segada loosse poplaulja kummardamine, lõi Iwai koos noorukese lauljannaga artisti Lily Chou-chou ja praeguseks Salyu nime kandev mahehäälne jaapanlanna esimene album oligi filmile kirjutatud soundtrack. Edasi ilmusid juba täispikad albumid, mis olid siis tohutute firmade poolt üleprodutseeritud või mitte, aga Salyu stiil minu peal töötas. Filmi nägin vist selle aasta suve hakul ja julgen tunnistada, et jaapani poplaulja innukas järgimine polnud lihtsalt filmijärgne hetkeemotsioon. Maiden Vojage on nüüdseks Salyu viimane album ja kõla on varasemate pingutustega veelgi rohkem paranenud.
Aasta parim? Miks ka mitte? On siis see nõrkus Jaapani filmide vastu või hoopis nõrkus kõrgehäälsete ja kummaliste naismuusikute vastu, aga sellest sõltumata usun, et olen küllalt mõistlik inimene, et nautida muusikat, mis meeli erutab ja mitte sõltuda selle päritolust ja taustast.

"Maiden Vojage"


"All About Lily Chou-chou"





36 Crazyfists - Collisions And Castaways
Kolmkümmend kuus hullunud rusikat tõestas eelmise albumiga, et veidi noorteliku imagoga alanud karjäär on nüüd lõplikult läbi ja Alaskast pärit poisid keevitavad koos meeletult mõnusat ja karget tavatult originaalset metalcore`i. Emotsionaalne kärisev laulmisstiil nagu Eluveitie lauljal ning raiuv kiire ja energiline muusika on 36 Crazyfisti pärusmaa juba algusest peale, aga kahe viimase albumiga on poisid hirmus tõsiseks läinud ja saavutanud hoopis uue ja kõrgema taseme. Nii peabki.





All That Remains - ...For We Are Many
Ei väsi kordamast, et The Fall of Ideals on grupi parim üllitis. Overcome`iga püüdsid nad uuele rajale astuda ja peaaegu astusid mööda, sest pöörasid pilgu liialt meloodilisele ja popimaigulisele refräänist sõltuvale ülesehitusele, aga For We Are Many parandas eelmise albumi vigu, kuid The Fall of Ideals`ile järele ikka ei jõudnud.

"For We Are Many"


"The Fall of Ideals"




Anathema - Were Here Because Were Here
Võrreldes eelmise albumi ülimelanhoolse tausta ja sõnumiga on briti härrasmehed käised üles kerinud ja oma muusikale väikese restardi teinud. Nagu ka Paradise Losti eelmise aasta üllatusalbum, on ka Anathema värske üllitis nagu talveunest väljumine, üllatades nii laulude paljususe kui ka nende pika arendusega.








Cradle of Filth - Darkly Darkly Venus Aversa
Minu "lapsepõlvelemmik" suutis pärast veidralt eba-"cradle of filth"-ilikku Thronography`t taastada oma endine maine ja taasluua kaotatud hiilgus. Darkly Darkly Venus Aversa esimene singel oma videoga ehmatas mind päris ära, aga kui saabus aeg ja sai kuulata tervet albumit, siis võin ka praegu julgelt väita, et vaatamata kalduvusele end promoda kui mingit glämmi ja noortepärast vihast metalit suudab Dani Filth siiani manada kuuldavala kauneid kõrgeid ja madalaid noote ja koos grupiga mängida tõsist musta metalli või mis iganes nad endast üldse kujutavad. Kui see üldse on oluline. Hea muusika on hea.







Dark Tranquillity - We Are The Void
Vanad Rootsi peerud eesotsas hõbekõriga, kellel kõri juba päris kuldne, tõid lagedale uhke ja lärmaka albumi, mis küll ei üllata originaalsusega, aga rahuldab andunud nautijaid ja meelitab ligi Rootsi meloodilise surmametalli austajaid, ma usun.





Eluveitie - Everything Remains As It Never Was
Šveitsi mehed ja naised, mida teile küll seal kaugel maal sisse söödetakse ehk ilma igasuguse kahtluseta ja kriitikanooleta aasta parim muusikagrupp ja album. Tulge jälle Eestisse.





Engel - Threnody
In Flames`i Anders Frideni poolt upitatud ja produtseeritud moderne melodic death metal oma kõige tõsiseltvõetavamas vormis. Kui eelmine album kippus mõnel hetkel tempot katkestama, siis Threnody`ga seda enam ei juhtu. Tempo, tempo, tempo!!




Fear Factory - Mechanize
Bänd, kellega tutvusin alles hiljuti. Meeletu kiirus, raju vokaal ning rammiv pillimäng - hing puhkab rahus.




Heaven Shall Burn - Invictus
Saksa metalcore on hoopis teist masti loom kui näiteks USA esindajad. Juba Calibani eelmise aasta Say Hello To Tragedy suutis kananaha ihule ajada. Karjuv madal ja kõrge vokaal üheskoos, raske mäng ja suures koguses energiat, mis ei taha lahtuda. HSB Invictus on aga veelgi vihasem kui Caliban. HSB on seda alati olnud. Invictus on äärmiselt raske, aga ka tempot teeniv album, mis väga palju oma eelmises üllitisest ei erinegi, aga igal juhul söövad need poisid vist väga suurtes kogustes hapukapsast ja verivorsti, et hoida ühtlast, aga samas unikaalset taset. Taset, mis on justkui segu melodic death`ist ja metalcore`st. Õnneks ei ole tegu deathcore`iga, mida siinkirjutaja mitte kuidagi ei seedi. Õnneks või kahjuks, aga stiilide segamine tuleb Heaven Shall Burn`il nagu lepase reega.




Jonsi - Go
Sigur Ros`i laulja Jonsi läks üle sooloartistiks ja tulemus on põhibändist küll erinev, aga ka vägagi mõjutatud kooslus. Pala nimega "Sticks & Stones" kuulub ka tänavuse parima animatsiooni How To Train Your Dragoni soundtrack`i lugude hulka. Kombineeritud erinevaid pille, laulmistehnikat ja tempot ning tulemus on enamgi kui hea. Lihtsalt meeliülendavalt ilus.





Metsatöll - Äio
Lemmik Eesti bänd. Mis siis, et juba omamoodi kommertslik kuulsus juba külge haakunud, aga nendele meestele ei paista see eriti korda minevat ja loovat ikka oma radapidi tammuvat jõulist eesti muinasmuusikat. Õnneks olen ka neid mitmel korral live`is näinud. Pirita kloostri varemete vahel andsid nad mulle igatahes kauni suveõhtu. Aitäh.





Nokturnal Mortum - Голос Сталі
Ikka ja jälle kraban Viru keskuse Filmipoest kaasa tasuta ajalehe Metroo, mida pole küll viimasel ajal enam näha olnud, aga just tänu ühele väga vaimustavale arvustusele antud bändi viimasest albumist olin sunnitud ka siis proovima ja laksti olin müüdud. Ma ei tea, mis selle härra nimi oli, kes selle kirjatüki kirjutas, aga minu poolt sulle suured tänud.





Rotting Christ - AEALO
Ei ole antud bändi nime kõige suurem fänn ja pole ka nende vanema kraamiga kursis, aga muusikat oskavad nad teha ja seega saab kõik andeks antud. Kui juba Theagonia ehmatas omalaadse rütmi ja kargusega, siis AEALO vähemat ei pakkunud. Nauding kuubis.





Solution .45 - For Aeons Past
Kohe kui Christian Älvestam Scar Symmetry`st lahkus ja lasi peata bändil uut lauljat otsima hakata hakkasin kartma, et SS endine hiilgus hääbub ja uue solisti tulekuga nii juhtuski. Pinge kadus ja tagasi ei tulnud. Älvestam ei jäänud aga niisama istuma ja lõi grupi nimega Solution .45, mis pole küll sama universumit haaravate mõõtmetega, mida defineerib kaugelt kostuv ebamaine korin ja pehme lauluviis, nagu Scar Symmetry, aga juba Älvestami kohaolek garanteerib SS mõõtu andmise.