The Lovely Bones 2009

Lavastaja: Peter Jackson

Osades: Saoirse Ronan, Mark Wahlberg, Rachel Weisz, Stanley Tucci jne.

Peter Jacksoni teine lavastajatöö pärast "Sõrmuste isanda" triloogia lõppvaatust osutus parajalt teistsuguseks ja isegi mõneti veidraks valikuks niivõrd kõrgtasemelise kaliibriga lavastaja jaoks. Ootused eriti kõrged ei olnud, sest seadsin Jacksoni uue filmi pigem huviäratavale tasandile. Põhjus oli võib olla selles, et ootasin ikka "Kääbikut", aga sellega läheb veel kaua, kaua, nii et oodata pole suurt mõtet. The Lovely Bones põhineb Alice Seboldi romaanil, millega ma ei ole tutvust teinud, kuid tänu filmiversioonile tahaksin seda isegi lugeda. Jacksonil on selja taga väga erinevaid filme, kuhu mahuvad draamad, ulmefilmid ja ka õuduskomöödiad, mis on kõik paraja kiiksuga. Lord of The Rings`iga saavutas lavastaja aga absoluutse taseme ja seetõttu hindan ka mina tema võimekust filminduses kõrgelt, sest niivõrd suurt projetki ei ole kindlasti lihtne kontrollida. Nüüd aga The Lovely Bones.

1970ndate algus. 14-aastane Susan Salmon kaob äkitselt ja on arvatavasti mõrvatud. Tegelikult on elu kaotanud Susie igavese rahu vahepeatuses, et aidata oma perel kaotusevalust üle saada või aidata leida ja maksta kätte mõrvarile.

Noore tüdruku mõrvast ja sellele järgnevast ning perekonnatraagika lahtihargnemisest pajatav lugu, mis on edasi kantud läbi mõrvatu silmade ja peab tõdema, et pärast filmi on täiesti arusaadav kuivõrd uudne on antud film Jacksoni jaoks, kuid lavastajakätt on siiski tugevalt tunda. "Minu armsad luud" on sentimentaalne ja üsna õrnatundelise käsitlusega draama mõrvast, mõrvarist ja perekonna kaotusest. Tegelikult rohkem esimesest ja viimasest, sest filmi idee seisnebki perekonna vastupidavuses. The Lovely Bones kipub kalduma naiivseks ja "lilleliseks" nägemuseks elust ja surmast, kuid need kaks omadust saavad ka hea põhja, millel nad aktiivselt tegutsevad. Julma mõrva ohvriks langev sinisilmne Susan Salmon on 14-aastane fotograafiat armastav tütarlaps, kes ei ole kogenud kurjust, mida ühiskond eneses peidab. Kiskjad haigete ihadega jäävad Susie rõõmsameelsuse kõrval tahaplaanile ja umbes nii töötabki kogu film otsast lõpuni. Elurõõmust ja heitlikust otsusest, kas kätte maksta või minna rahus ja lõpetada püsiv lein mahajäänud perekonnas.

Film jaguneb kaheks: teispoolsuse kujutamiseks ja perekonna leinaks. Ühelt poolt on sündmuste keskmes kaunis CGI teismelise tüdruku kaotatud elu kujutamiseks, aga teiselt poolt 70ndate tunnetus ja seda nii muusikaliselt, riietuselt kui ka eluolult, mis on filmi tarbeks väga kenasti ära tabatud, vähemalt nii tundub olevat. Õnneks ei mattu sisuline ja ajastuline pool teispoolsuse fantaasirikkuse alla. 70ndate alguse suhtumine jõuab end isegi näidata, kuid enam-vähem minimaalsel kujul. The Lovely Bones`i läbivaks jooneks on mõrvatud Susie narratiiv iseendast, oma uuest elust ja ka pere mõrvari otsingutest. Saoirse Ronan on hea valik Susan Salmoniks. Tänu tema säravalt rõõmsameelsele ja sinisilmsele etteastele oli Susie roll tugev, meeldiv ja kaasahaarav. Maailm läbi lapseohtu tüdruku silmade on hoopis teistsugune ja seda peegeldas ka rõõmsaid ja vähemrõõmsaid detaile esile toov vahepeatus enne Susie lõplikku lahkumist siit ilmast. Naeratav naiivsus ei hakanud vastu tänu vahepeatuse kujundusele, sest kõik justkui toonitas 14-aastase nägemust seljataha jäänud elust. Seetõttu asendus naiivsus hoopis loogilise jätkuna, mida asustavad lapsed, kellel kõigil on üks ühine ja siduv taak.

Film võtab end tõsiselt, et tutvustada Susiet, tema perekonda, möödunud kümnendi algust, eluolu ja pahaimamatust, mida tegelikult juba alguses mainitakse. Mark Wahlberg pereisa Jackina ja Rachel Weisz murtud ema Abigailina moodustavad hea ekraanipaari ning mõlemad teevad üheskoos tasakaalukad rollisooritused. Lisaks Susie`le on filmi teiseks keskseks tegelaseks sõbralik naaber George Harvey Stanley Tuccina. Tucci astub üles muheleva ja toretseva juba vanemas eas naabrimehena. Harvey külm ettevalmistus ja läbiviimine on üllatavalt läbimõeldud ja täpsed, kuid samas tänu Tuccile tuleb eredalt esile Harvey tegelase perverssus ja tema vastu tekkiv vastikus. Palju pühendatakse aega Harvey metoodikale, aga mitte põhjendatud motiivile ja minevikule, mis teda haiglase iha juurde üldse viis. Saab ainult oletada, et üks põhjustest võis olla naise aastatetagune surm, kuid sellel ei paista mitte mingit alust olevat. Igal juhul esitab Stanley Tucci võrratu vastikust tekitava rolli, mille paratamatu ettemääratus kipub etteastesse ära kaduma. See tuli filmile ainult kasuks, sest mõtted koondusid oleviku, mitte eesootava tuleviku suunas. Visuaalselt kena Susie teispoolsus väljendas kõike, mida ta oli kogenud või mida pere hetkel kogeb.

Seos reaalsuse ja Susiega võttis üles üha enam tuttavaks muutuvaid tuure, sest teispoolsuse mõju meie maailmale on kajastust leidnud lugematutes õudusfilmides, kuid The Lovely Bones kujutab ebamaise kohalolu läbi ebamaise enda silme läbi. Mitte küll otseselt paranormaalsusega käsikäes, aga umbes sinnakanti peaaegu jõutaksegi. The Lovely Bones kaldub aega ajalt liigsena mõjuvasse värviküllasesse fantaasiasse, mis võib kohati mõjuda eemaletõukavalt, kuid kui silmas pidada, kellele valdav enamus fantaasiaküllusest on pühendatud, siis rõkkav CGI keskkond on siiski kenasti õigustatud. Võib jääda mulje, et film on kaunis pinnapealne ja et liigne ilustatus varjab Harvey julma tegu ja tegusid, kuid Susie ja teiste noorte vastu toime pandud kuriteod jõuvad värviderohke reaalsusega kaasas käia ning tõstavad just siis pead, kuid neid kõige enam on vaja. Teostus on igas mõttes kiiduväärt, kuid see ei meeldi kindlasti kõigile, sest pinnapealsena esitletav Susie, tema reaalsus ja pereisa mõrvari otsingud reedavad paratamatult lõpptulemuse, mis tegelikult on vastavalt filmi ideele igati õnnestunud ja väldib seega ka ettearvatavust.

Pisut liiga värviküllane ja rõhutatult "lilleline", kuid emotsionaalse ja visuaalselt kauni jutustusena tasemel teos.

8/10

Eluveitie - Everything Remains As It Ever Was 2010

Sveitšis folk metalit harrastava grupi Eluveitie uue albumi "Everything Remains As It Ever Was-i" kohta peaks jaguma ainult kiidusõnu. Erinevalt eelmise aasta akustilisest katsetusest jätkab värske üllitis sama rada, millega juba suurepärased "Spirit" ja "Slania" alustasid. Kui keldi muusikat melodic death metalina esimest korda kuulama sattusin, siis olin kergelt öeldes vaimustuses. Nüüd olen bändi püüdlusi üha rohkem hindama hakanud, sest ei ole lihtne lugudes tihtipeale väljasurnud keldi keelt kasutada ja samas ühendada omavahel viiulit, torupille ja paljusid teisi rahvuslikke pille.

"Everything Remains As It Ever Was" on tugev järg "Slania-le". Muutunud on nii vokaalikasutus kui ka laulude ülesehitus. Kui "Slania" rõhutas rahvuslikkusele, siis uue albumiga segatakse veelgi rohkem omavahel keldi muusikat, nais-ja meesvokaale ning rütmikaid viise, mis panevad jala tatsuma. "Evocation I - Arcane Dominion" ei olnud kaugeltki nii terviklik kui seda on värske kraam. Ma ei teagi, millega alt mindi, aga "Evocation I" on ainult akustiline ja sisaldab väga vähe täispikku laule ning enamus lugudest on ka ebaõiglaselt lühikesevõitu. Seekord on frontman Chrigel Glanzmann kõri valla päästnud ning lasknud kõlada käreda ja kõrvupaitava heitliku lauluhääle. Kõigele lisaks on uus album veelgi eepilisem ja ammu unustusse vajunud aegu ülistav. Täpselt selline kooslus, mis sunnib kaasa ümisema ja pead vaikselt taktis kaasa lööma.

Eluveitie jõudis 2008. aasta veebruaris ka Rock Cafe lavale ja nähtu on siiani elavalt meeles.

Red Eye 2005

Lavastaja: Wes Craven

Osades. Rachel McAdams, Cillian Murphy, Brian Cox jne.

Keset öist lendu satub Lisa manipuleeriva ja mõrvarliku võõra meelevalda, kellel on ülesanne sundida Lisat täitma igat käsku või vastasel juhul kannatab naise isa. Sihtmärgiks on aga USA poliitik, kelle elu lõpetamine sõltub täiesti Lisa edasistest otsustest.

2005. aastal ilmus Wes Cravenilt kaks filmi: Cursed Christina Ricciga ja praegu käsil olev thriller. Cursed on minu silme ette sattunud vist isegi kahel korral ja kumbki kord ei olnud sugugi meeldiv elamus. Cursed on klišeeline, labane ja tobekoomiline ning üsna ebameeldiv vaatamine õudusesõbrale. Red Eye oli esmakordsel ja ka teistkordsel korral suhteliselt õnnestunud pingeline närvidemäng öises taevas punase täpina lendavas reisilennukis. Red Eye suurimaks trumbiks on ilma igasuguse kahtluseta Cillian Murphy psühhopaadist inimesetundja roll, mis filmi esimeses pooles kogus pinget ja märgatavat huvi. Murphy oskusliku nimega tegelane Jackson Rippner suutis vere keema ajada ja väheke põnevust luua Rachel McAdamsi tüüpilisevõitu argimuredega vaevleva kangelanna ümber. Selgemast selgem on asjaolu, et iga vaataja taipab kohe, kes on kes ja miks, kuid õnneks kandub film esikohale tõstetud tegelastega sujuvalt vastastikusest hetkelisest sõprusest üle terroriseerivateks julmadeks mängudeks, kus julmus ei olnud just alati esikohal.

Red Eye jaguneb kaheks: Lennujaam, lennuk ja viimased paarkümmend minutit, mis leiavad aset juba maa peal võimaliku terroriakti peatamiseks. Viimane pool ei üllatanud mitte millegagi. Pigem meenutas selline sündmuste käik lihtsustatud ja üldse ideedevaest lõpplahendust peaaegu et võrratult alanud filmile. Esimene pool lennukis oli filmi parim osa. Närviline iseenda ja Rippneriga arupidamine eesootavatest tegudest meeldis mulle rohkem kui etteimatava finaali poole jooksmine, mis lõppes ka ärritavalt lihtsalt. Vaatamata ebaefektiivsele lõpule, oli pinge õhus vähemalt lennuki kahel aknapoolsel istmel, mida asustasid Rippner ja Lisa. Aga kui välja arvata öine lend, siis on Red Eye puhul tegemist vähest uuenduslikkust pakkuva linateosega, millel on kuhjaga potentsiaali, kuid seegi kasutati ära ainult veidi pinda kraapides ja lõpetati ainult ühe üksiku osa välja kaevamisega, milleks oli kindlasti Cillian Murphy Jackson Rippnerina ja tema õelus, mis avaldas end kahjuks ainult lennukis. Wes Cravenist oleks isegi rohkemat oodanud ja seetõttu kipub huvi lavastaja filmograafia uurimise vastu kaduma, aga eks tahest tahtmata annan võimaluse tema varasemate filmidega tutvumiseks.

Red Eye õnnestub ainult osaliselt, kuid vähemalt pakub veidigi värsket tuult.

5,5/10

Rammstein - Ich Tu Dir Weh

Saksamaa armsaimate poegade uue albumi "Liebe Ist Für Alle Da" raames on ilmunud juba teine muusikavideo. Looks on postituse pealkirjas mainitu ja ütleme ümbes nii, et uut "Pussy`t" ei tulnud. Suhteliselt hästi tempot loov video Rammsteinile tavapärase massohismi, tulevärgi ja headbang`iga. "Liebe Ist Für Alle Da" oli ja on aga üle ootuste hea ning kindlasti kvaliteetsem ja terviklikum kui "Rosenrot". Nautigem!

An Education 2009

Lavastaja: Lone Scherfig

Osades: Carey Mulligan, Peter Sarsgaard, Alfred Molina, Rosamund Pike jne.

1960ndate London. Nooruke Jenny on andekas nii muusikaliselt kui ka koolihariduse omandamiselt. Tulekul on peaaegu täisealise õppuri lõpueksamid ja kogu tähelepanu koondub ainult õppimisele. Seda kuni hetkeni, kui Jenny ühel vihmasel päeval kohtub Davidiga. Ta on elutark, palju teinud ja näinud ning seiklushimuline mees, kes on aga peaaegu et kaks korda Jennyst vanem. See ei kahjusta esialgu noorte suhet, kuid paraku rüütel valgel hobusel saabub neidise juurde ainult muinasjuttudes ja ilusana alanud romaan saab ikka ja jälle tugevaid tagasilööke.

An Education on õpetlik lugu elu valusatest õppetundidest osa saamisest ja neist õppimisest. Ehtne inglaslik film noore Carey Mulliganiga peaosas kandideerib kolmele Oscarile: parim film, parim naispeaosa ja ka parim stsenaarium, mis põhineb varasemalt välja antud materialil. Olles kursis ka ülejäänud nomineerijatega, kipun nõustuma ainult naispeaosa Oscariga, sest paraku ei saa filmi ennast kui tervikut mitte kuidagi parimaks nimetada. An Education särab vaid näitlejavaliku poolest. Peter Sarsgaard, Alfred Molina, Rosamund Pike, Olivia Williams ja lõpuks muidugi ka Carey Mulligan, kelle sooritus ongi vast kõige meeldejäävam nii näitleja isikupära kui ka karakteri enda poolest. Lugu targast ja esialgu ka õpihimulisest tüdrukust on tuntud viis kujutamaks kõrvalekaldumise ohumärke ja tagajärgi. Kui poleks olnud Mulligani, siis oleks An Education oma pealkirja taha ära kadunud. Film kulgeb umbes sama range raamistiku ja sissetrambitud teerajaga nagu mõnes samalaadses õpetlikus noortele suunatud teoses tavaks. Üllatusi ei ole ja ega tule, pigem võib kogu kaadervärki võtta kui midagi nii igihaljast, et kritiseerida pole vajagi. Antud juhul just see ongi vajalik, sest film on sisenenud Oscari rallile ja mulle ootamatult(Oscari onude, tädide mõistes oodatult) kandideerib kahes kategoorias, kuhu tal ei ole tegelikult asjagi.

Mulligani värske energia tasus end igatahes ära ja pean tõdema, et üpriski lihtne on end filmi sündmustikku kaotada ja lihtsalt täieliku südamerahuga toimuvat jälgida ja muheleda Mulligani sarmikuse pärast. Minust viist aastat vanem ja näitlejaanne on märkimisväärne, kuid sellega An Education piirdubki, sest ei Sarsgaardi paheline tegelane ega ka Molina muutliku iseloomuga pereisa suutnud lajatada põnevuse või mitmekesisusega. Kõiges on süüdi süzee, mis maast madalast on alati olnud aus ja kvaliteetne, kuid aegumakippuv ja iseseisvana üpriski väheütlev. Moraal on küll paigas, kuid sellest pole kasu, kui käsitlus ei püüagi välja paista, vaid panustab moraalitsevale loole, mis paneb mõtlema, kuid ei tõsta filmi enda staatust kuigi kõrgele. Peter Sarsgaardile miskipärast kipuvad sobima niiöelda libedad sellid, kes petuskeeme ajavad või pahaaimamatuid valele teele suunavad. Ka igati muhe Alfred Molina oli justkui nagu ideaalne valik hoolitseva isa rolli. Puudu jäi ainult kaasahaaravusest ja elavusest. Osa viimasest jõudis teadvuseni ainult pooleldi ja sedagi tänu Sarsgaardile, Mulliganile ja teistele põhilistele näitlejatele. Silmapaistvaimaks osutus selgelt kõige aktiivsem ja omapärasem inglise näitlejanna Mulligan. Ta meenutab veidi Katie Holmesi, aga ainult õige natukene. Teda võiks küll premeerida ühe kena kuldmehikesega, aga kuni praeguse hetkeni ei ole ma jõudnud ülejäänud naispeaosa Oscarit jahtivate naisterahvaste rollisooritusteni ja seega ei hakka ma ennustustega lagedale tulema.

Ei ütleks, et An Education valmistab pettumust. Tegemist on asjatundliku ja delikaatse looga, mis jõuab igale vaatajele kohale üsna lihtsustatud, üllatustevabal ja uuendamata kujul.

6/10

The Wolfman 2010

Lavastaja: Joe Johnston

Osades: Benicio Del Toro, Anthony Hopkins, Emily Blunt, Hugo Weaving jne.

The Wolfman saigi uusversiooni nagu viimasel ajal on olnud kombekas. Benicio Del Toro, Anthony Hopkins ja Hugo Weaving peaosas ja Huntmees ulub uhkelt särava täiskuu poole? Ei, kahjuks mitte. Arvasin projekti edusamme jälgides, et uue filmiga suudetakse libahundi müüdile uut värskust anda, aga tuleb välja, et kui raha tahetakse kokku hoida ja kõigega kiputakse kiiresti ümber käima, siis ei ole head nahka oodata.

19. sajand. Lawrence Talbot saabub mitmete aastate möödudes kodumõisa, et matta oma julmalt mõrvatud vend. Vennanaine Gwen otsib vastuseid ja palub Lawrence`i abi. Levivad kuuldused mustlaste saabumisega ilmunud metsalisest, aga mitte keegi ei võtta külajutte tõe pähe. Kui Lawrence`t ründab müstiline olevus metsast, hakkab ta tasapisi moonduma ja aegamisi rullub lahti mehe painajaid tulvil minevik.

Algselt pidi lavastajatoolis istuma Mark Romanek, kuid täiendava aja palumise järel paigutati lavastajaks varem Jurassic Park III`e, Hidalgo ja ka Jumanji`ga maha saanud Joe Johnston. Ei ütleks, et mul oli sellesse mehesse eriti usku, kuid siiski leidsin end vaimusilmas kujutamas värsket ja elu täis jutustust libahundi sünnist, elust ja hukust. Usk puudus tänu Juuraajastu pargi kolmanda seikluse nõrkuse tõttu, kuid samas ei saanud mööda vaadata Jumanji`st, mille tase teeb paljudele seiklusfilmile silmad ette. Olgu lavastajaga kuidas on, aga tänu täiendavale taustauuringule tundub, et The Wolfman`i ebaõnnestumine ei peagi langema just Johnstoni kaela. Pikka aega arengujärgus püsinud uuslavastus legendaarsest poolmehest-poolhundist on kaunis ebaühtlane, kiirustatud ja monteerimiskääridega on üleliia hooletult ümber käidud. Film on tervikuna seeditav ja maitsev puuvili, aga tihtipeale segab maitseelamust kõvad ja vastiku maitsega kivid, millel õnnestub alguses suurepärasena tundunud maitse muuta mõruks ja seega ka terve vili ebameeldivaks. The Wolfman`i teostuslik külg on kena ja isegi nii kena, et peaaegu olin juba valmis andestama tohutuid puudujääke. Okei, mitte nii väga, aga filmi tehniline pool pani kohe imestama, et 19. sajandi Inglismaa maapiirkond sealse mõisa ja kohaliku külaga on üles võetud niivõrd ilusate ja tumedate visuaalidega, mis oma eri külgedega loovad maalilise vaatepildi. Silmailu nagu säär vastu trepi teravat äärt oli loodud kujutamaks rõsket ja halvaendelist Inglismaa mõisa ning selle metsasid. Pildikeele ilu teenis erinevalt loo kandvusest oma eesmärki vägagi õnnestunult.

Benicio Del Toro võis ju Puerto Ricos sündida, aga inglise härrasmeheks sobib ta piisavalt hästi, et oma osa ehedalt välja mängida ning lisaks sellele ka veel libahundina lõriseda ja oma raevu vaeste patustega jagada. Täpselt sama kiitust võiks jagada ka söör Anthony Hopkinsiga, kelle viha ja salakavalust kiirgav õel nägu on kuldaväärt. Peab tõdema, et näitlejate ja tehnilise poolega tabati märki. Aga mis siis ometi valesti läks? Film kiskus kiiva alates Talboti hammustust ja lonkas nagu haavata saanud libahunt puuduliku suunatajuga finaali poole. Filmi lõigati nii mitmeid kordi, et arendatav lugu kesksete karakteritega taandus pelgalt taustaks ja mitte mingeid emotsioone ei suudeta välja pigistada. The Wolfman jätab pooleli iga karakteriarenduse, mis filmi jooksul tähtsaks kujunevad ning jätkab ebasujuva ja tõrksa kiirusega libahundi esimese ulgumise poole. Seetõttu kannatab elamus, mida just selline film pakkuma peakski, ja tihtipeale võibki end leida mõtlemast kõrvalistest hetkel kasvõi muret valmistavatest probleemidest, aga mitte filmist endast, sest järjepidevus on pidevalt nagu noaga lõigatult koperdav. Iga stseeniga kiirustatakse ja hüpatakse kähku järgmisele ning lõppude lõpuks kaob huvi isegi Lawrence Talboti saatuse vastu. Vaatamata pettumust valmistavale narratiivile ja montaažile, pakkusid mõned tegevuspaigad ergutavat elamust. Nimelt kõik hullumaja raames toimunu osutus meeldivamaks ja pingelisemaks kui terve film. Minevikuvarjude vallapääsemine ja libahundi ovatsiooni väärt transformeerumine tõstsid huvi märgatavalt ja arvan, et puhtalt tänu nendele seikadele mööduski ülejäänud pool filmi kõrgendatud ärevusega.

The Wolfman on ebaõnnestumine selle kõige kurvemas mõttes. Tegu ei ole halva filmiga, vaid hoolimatult kokku klopsitud uusversiooniga, millel puudub järjepidevus tegelaste ja loo suhtes, sest igasugune areng on ebamäärane. Klišee klišee otsa ja nii lõpuni välja. Lugedes lavastaja kommentaare ja filmi vaevalist valmimisprotsessi, tundub üha tõenäolisem, et Director`s Cut võib mõningaid või isegi mitmeid puudujääke märgatavalt parandada.

5/10

A Serious Man 2009

Lavastaja: Joel ja Ethan Coen

Osades: Michael Stuhlbarg, Richard Kind, Fred Melamed jne.

1970nendate juudi kogukonna ustava liikme Larry Gopniku elu hakkab tasapisi koost lagunema. Esmalt naise ootamatu lahutuse nõue ja seejärel harmooniat rikkuvad sündmused, mis kukkerpallitades üha suureneva kiirusega paiskavad Larry lageda taeva alla ja lasevad tal enamjaolt edutult püüda seda kõike parandada.

Fargo, The Big Lebowski, O Brother, Where Art Thou?, No Country For Old Man ning vahest ka Burn After Reading on Joel ja Ethan Coeni parimad palad, mida ka mina näinud olen. Lisaks neile olen sattunud nägema ka kesist Intolerable Cruelty`t, mida ma parimate soovidega vendade paremiku nimekirja ei lisaks. Sama lugu pidavat olema ka The Ladykillersiga, aga seda filmi ma pigem ei kommenteeri, sest seegi on veel nägemata. Enamus Coen`ite filme iseloomustab absurdne ja must huumor koos keeruliste ja nahaalsete karakteritega. A Serious Man sarnaneb käsitluse poolest kõige rohkem No Country For Old Man`iga, kuid samal ajal näitab end ka vendadel alati suurepäraselt välja kukkunud must huumor. A Serious Man leiab justkui aset Coen`itele omases mõttemaailmas või universumis, kus loogika, mõistusepärasus ja elu ootamatud hetked põrkuvad kokku kõige ebasobilikumal ajal. Selle mõju alla satub kannatlik ja igast küljest ratsionaalne mehike Larry, kelle elukorraldus paiskub laiali aega ajalt tema jaoks ootamatult kerkivate probleemide tõttu. Coen`id loovad sujuva meelekindlusega korrapäraste mõõtmetega kasti ümber Gopniku nn. idüllilise ja rutiinsevõitu elurütmi ning tulemusena omandab Gopnik enesepetjast unistaja tunnusjooned. Kui tavaliselt püüeldakse taolistes filmides vabaduse poole, siis A Serious Man suundub rohkem kasti lappimise juurde ja kujutab enesega püüdlikult rahul oleva tõsise mehe katseid taastada kord, mis tema elu enne tõsiseid sündmusi ümbritses. Esimeseks märguandeks, et kontroll on majast lahkunud, oli Gopniku ülereageerida armastava naise soov lahutus läbi viia ja et Larry kodumajast "kõige paremate" soovidega lahkuks.

See situatsioon tuleb nii mõnestki filmist tuttav ette, aga peab tõdema, et vaatamata tuttavale lähenemisele, töötab absurdsevõitu ja mõistusepäratu ebaõiglus häirivalt efektiivselt. Pärast lahutuse intsidenti ilmusid riburadapidi Larry nina ette erinevat masti võimalused oma elu parandamiseks, kuid igal uuel valikul oli oma varjupool, mis keerutas Larry jaoks piisavalt palju tolmu üles, et sattuda segadusse - hirmude, valikute, muutuste ja piiratud maailma lõhenemise keskele. Larry ei astu piiridest üle, ta püüab neid kustumise korral taastada, aga edutult, sest sisimas soovib heasüdamlik, kuid naiivne matemaatikaprofessor oma lähedastele, eriti puudega vennale, ainult kõike paremat. Ka parima tahtmise juures ilmutab vajadus end tõestada ja küsitleda e. panna kaalukausile oma selgepiiriline elu, mille ratsionaalsus ei lase siseneda uutel tuultel. A Serious Man hiilgab rõhutatud detailsete situatsioonidega, mis väljendavad selgelt ametnikumõõtu mehe abitut vähkremist muutuvas maailmas. Michael Stuhlbargi emotsiooniderikas(nii palju kui neid antud rollis esineb) ja jalatallast pealaeni äramõõdetud osatäitmine ajendas mõtlema suburbia ja kogukonna elukorraldusele, milles lokkab range reeglistik ja halvakspanu kõlvatule/ebakorrapärasele eluviisile. Ka Gopnik mitmekihilise karakterina esindas ühiskonna normide produkti, kes ei suudagi mõelda kaugemale, kui piiridest, mida talle on juba igavesest ajast igavesti ette söödetud.

70ndate hõng ja loomulikult ka vastav pildikeel õhkas retrotunnetust igas stseenis. Ülikoolis töötades, pere keskel jageledes, arsti juures käijes, naabrinaisega kanepit tõmmates või isegi loomajahti armastavate naabrite aiapiiride kaugenemist arutades sümboliseeris Gopnik kindlat inimtüüpi, keda võiks kõige paremini iseloomustada kui ettenägematut oma aia piirides eksisteerivat kogukonna liiget, kelle jaoks ebakõlad mõjuvad ebaharilike tagajärgedega. Umbes nagu Monk. Temagi läheb kohe ähmi täis, kui piinlikult puhtas korteris siblib põrandal juustujahil väike hiireke. Tema ainus süü on loomulik areng ühest punktist teise ja see ongi nagu Gopnikul seisma jäänud. Coen`ite piiratud maailma lõhkumise lugu ilmestavad teadagi, et karakterid ja arvatavasti teadlikult valitud isevärki näitlejad. Üheks filmi pidepunktiks on Sy Ableman, kes ongi süüdi Gopniku abielu purunemises. Ta on heatujuline lepitaja ning iga kord, kui Larryga tuleb jutuks lahutus, siis haarab ta vaese mehe oma embusse ja püüab peaaegu et täielikult, aga enesele teadmata silmakirjalikult alandada kujuteldavat viha, mis peaks Larrys vohama. Pidevalt kerkis esile just nimelt seda sama ebamäärast lohutust ja selget silmakirjalikkust, mis pinguldas mõnes mõttes nagu bürokraatliku võrku, kuhu meie peakangelane on elama asunud. Segadust tekitanud sümbolitest oli kindlasti väike lisalugu enne algustiitreid kõige paeluvam. Seal kohtasid Gopniku mingit sorti kauged sugulased või isegi vanemad(!?) (või oli see lihtsalt juudi rahvajutt) dybbukit, kelle nad kiiresti välja ajasid. Kas see tegu tõi kaasa needuse või ei ole ma piisavalt kompetentne, et tulla lahenduse peale? Igal juhul pidi selline alguslugu kindlasti üsna tähendusrikas olema, aga ma olen siiamaani mõelnud sellest kui dybbuki needuse algusest. A Serious Man võib esmapilgul näida liiga lihtsana või isegi veidi puisena, sest teema ei meeldi kindlasti just igaühele.

Coen`ite uusim teos on kahtlemata niiöelda täiskasvanulikum kui nende varasemad filmid. ASM jõuab samale tasemele, kus asub ka No Country For Old Man, sest filmide stiilid on niivõrd tõsised, et tavaliselt tuntavaks huumoriks ei jää ruumigi. Ma ei taha väita, et kõik need hiilgavad üllitised, mis ASM-le eelnesid, ei ole intelligentse mõistuse vaimusünnitised. Muidugi on, aga antud filmi puhul paistab silma Coen`i vendadele iseloomulik vankumatu paratamatus, mis siiani leidis põhjalikku kajastust NCfOM-is. Larry Gopniku saatus on määratud alates esimesest konfliktist ja eriti efektselt kujutas seda järeldust filmi lõpp, kui tornaado läheneb koolile ja õpilased, õpetaja proovivad saada lahti keldri ust. Uks ei paista avanevat ning hukatus läheneb ja läheneb. Samal ajal sai Larry pärast meeliülendavad sündmusi telefonikõne arstilt, mis filmi näinutele ütleb nii mõndagi positiivse lõpplahenduse olematuse kohta. Proovi palju tahad, aga kui sa tegelikult ei soovi, siis sa seda ei saa ka. Vend Arthur tõi Larryst välja abitu unistaja, kes nii väga tahab oma kallist ja niigi vaevatud mõistusega venda abistada, aga unistused jäid üksnes unistusteks. Unenägu Larryst ja Arthurist selgitab "tõsise mehe" seisukorda ja kui võimetuna ta ennast tunneb. A Serious Man rõhutab pidevalt paratamatule sündmuste käigule ja loogiline inimene nagu Larry ei saa sellist tormi tagasi hoida. Tagurpidi pööratud eneseleidmise lugu saavutas selle, mida ta kindlasti pidigi tegema. Kaastunne Larry vastu. Kaastunne tema kannatuste pärast. Kaastunne Larry otsustusvõimetuse ja piiratuse pärast.

Larry ja Ethan Coen tegid seda kohe kindlasti jälle. Nad lõid koos omapärase näitlejaansambliga veidralt vastukarva käiva reaalsuse, mis on tegelikult vägagi reaalne.

9,5/10

Triangle 2009

Lavastaja: Christopher Smith

Osades: Melissa George, Michael Dorman, Liam Hemsworth jne.

Grupp mehi ja naisi eesotsas poja pärast muretseva Jessiga satub pärast ootamatut ja veidrat tormi väikese jahiga otse hiiglasliku reisilaeva teele ette. Pardale minnes ei tervita reisilisi mitte ükski elav hing. Sõbrad ekslevad hiiglasliku laeva koridorides ja Jessile hakkab tunduma, et ta on sellel laeval juba olnud, kuid samas on ta surmkindel, et tegelikkuses pole midagi sellist juhtunud. Õige pea avastavad seltsilised, et nad on sattunud õudustäratavasse rägastikku, kust ei ole lihtsat pääsemisviisi.

Christopher Smithi uuest filmist kuulsin tänu alati usaldusväärsele Slashfilmile ja õnneks ei pidanud pettuma huvipakkuvas kontekstis ja idees, sest oodatud film osutus meeliülendavaks-ja ergutavaks elamuseks. Triangle algab nagu iga teine õudussugemetega thriller, aga veidi aeglase sissejuhatuse möödudes ei jõua enam filmi tempole järgigi, sest toimuva hakkav sündmustejada vajab kiiret seedimist, mida kergelt teha ei saagi. Melissa George kehastab pidevalt hajevil ja kergelt masenduse äärel kõikuvat autistist väikese poisi ema, kelle veider käitumine saab totaalse selguse finaalis, kui kõik toimunu pea peale visatakse. Tüüpiline algus muutub seeläbi igati otstarbekaks ja loogiliseks sammuks. Seltskonda on valitud igati muhedad tegelased. Suureks üllatuseks ei ole lavastaja läinud ebavajalike ja närviajavalt tüüpiliste karakterite lisamise teed pidi, vaid igal tegelasel oli oma kindel või mõneti ebatähtis, kuid mitte ebamäärane isiksus. Põhirõhk maandus Jessil ja ka õigusega, sest kogu film keskendubki temale. Õigupoolest pöörleb Triangle ainult George tegelase ümber ja mitte miski temaga juhtuma hakkav ei ole sihitu ega juhuslik. Laevale jõudes toimub tavapärane uurimisretk, kuni jõutakse avastuseni, et tühjalt seilav laev ei pärine isegi käesolevast sajandist. Kui esimene rünnak toimub, siis ei oska veel spekuleerida, kellega või millega tuleb reisilistel hakata laeval rinda pistma. Aegamööda jõuab selgus üha ligemale ja ligemale, aga sajaprotsendilist puhast lehte ei saabu isegi päris lõpus.

Põhjus, miks ma püüan kirjutada filmis aset leidvast võimalikult vähe, on selles, et Triangle`i keerulisus ja mitmekesisus muutub vähem pingelisemaks, kui juba enne üht või teist välja öelda. Elava huvi ja eelarvamusteta on kõige parem alustada. Aga võrdluseks tooksin näiteks The Ghost Ship`i, mille tase jääb märgatavalt Smithi üleloomulikule müsteeriumile alla. Kui The Ghost Ship püüab ja püüab toetuda õudusmomentidele, siis Triangle tegeleb peamiselt psühholoogilise tasandi manipuleerimisega ja veel ühe nähtusega, mida ma ei hakka huvitatuid meeles pidades avaldama. Triangle ei ole kaugeltki täiuslik film, aga vähemalt sinnapoole või natuke madalama eesmärgi poole ta püüdleb ja teeb seda suures osas ka oskuslikult. Keskse idee ilmudes areneb film kiiresti edasi ning muutub üha kummalisemaks ja samas segadusse ajavaks. Triangle ei ole kindlasti rumal püüdlus luua uutmoodi fantaasiat kummitusliku laeva jaoks. Kaadervärk töötab kiirel sammul ning punnitatud näitlejatöid ja süžeepöördeid ei suutnud ma tabada. Küllap neid on, aga kui protsessi käigus ei torka silma oluliselt häirivaid vigu, siis ei oska väga kurta. Mainides poole sõnaga ka üldist teostust, võiks välja tuua ereda pildikeele, et rõhutada merel olekut, kuid ega midagi väga silmapaistvat polegi lisada.

Film räägib enda eest kohe päris julgel toonil ja selle eest võiks juba au anda.
8/10

Brothers 2009

Lavastaja: Jim Sheridan
Osades: Tobey Maguire, Jake Gyllenhaal, Natalie Portman jne.

Jim Sheridani In America oli suurepärane draama eelkõige emotsionaalsete rollisoorituste ja meeldivalt karmi ja samas tundliku teostuse poolest. Brothers on enamjaolt väga sarnane ja jällegi on Sheridani trumbiks karakterid, kuid erinevalt In America Iiri perekonnast ei sümpatiseeru teostus, mis muutub iga minutiga üha etteaimatavamaks ja kindlapiirilisemaks.

Sam on sõdur, kellel on armastav naine Grace ja kaks tütart ning Tommy on tema vend, kes alles hiljuti vabanes vanglast. Üks on isa silmarõõm ja teine aga suur pettumus. Kui Sam jälle sõjatandrile kutsutakse, jätab ta pere ja kodu maha ning astub jälle sõdurisaabastesse, mida ta juba niigi igatseb teha. Siis saabub sõnum Sami surmast ja Grace jääb tütardega üksi. Tommy see-eest pakub lohutust ja tuge, aga õige varsti tuleb koju päästetud Sam, kes ei suuda enam sõjakoleduste tõttu rutiiniga harjuda. Kurvad tagajärjed on kerged tekkima.

Võib olla olin esimeses lõigus liiga karm, sest Brothers on siiski tugev emotsionaalne draama, mis on üpriski tõhus vahend näitamaks sõja mõju ja tagajärgi inimmõistusele. Jim Sheridan suudab luua püsiva struktuuri, mille vastu kerkib huvi ja üha süvenev sümpaatia, kuigi vorm on vaatamata kõigele liialt piiritletud ja kahjuks kordab juba tehtut. Teinekord ei tähenda stsenaariumi originaalsus eriti palju, kui arvesse võtta algmaterjali päritolu. Brothers põhineb Taani filmil Brodre, mida võiks võrdluse mõttes ka kindlasti ära vaadata. Sheridani variandis domineerivad suurepärased näitlejad, kes annavad koos meeldiva tulemuse. Tobey Maguire kehastab sõjaväelast Sami ning kui kõrvale jätta nohiklik ja alati sõbralik naabrimees Spidey, siis üllatab Maguire vast kõige rohkem. Olen kohanud Maguiret veel kahes tõsises rollis. Seabiscuit ja The Cider House Rules, aga Brothers on kindlasti Spidey tipproll. Siin ilmutab Maguire, vaatamata mõningasele jäikusele võimet kehastuda ümber ontlikust ja idealistlikust pereisast mõrvarliku pilguga tühjusesse vahtivaks sõjakoleduste ohvriks, kes ei suuda harjuda igapäevaelu rütmi ja normaalsusega. Jake Gyllenhaal on Maguire kõrval natuke kahvatum, aga mitte oluliselt. Ta astub lõbipõrunud venna nahka kergusega ja arendab karakterit talle omase rütmi ja stiiliga. Filmi tähtsaim teema on küll sõda, kuid oluline on ka pealkirjas mainitu, kes on väga erinevad, aga samas ka üsna sarnased. Erinevad pealtvaatajatele, sarnased neile enesele. Kahe venna suhet enne näilist Sami surma arendatakse vahest ebapiisava pikkuse ja rõhuga nende elusaatusele, aga näitlejatööd ja Sheridani oskus tegelased kiiresti lähedaseks muuta katavad kinni meelehärmi põhjustanud küljed ja tasakaaluka käsitlusega jõuab film Sami kaotuse ja tagasitulekuni delikaatselt mõjuva ajavahemikuga. Mitte liiga kaua ja mitte liiga vähe.

Jättes kõrvale kindlapiirilise stsenaariumi, mis ei tekita kordagi klišeelisusehõngugi ja ega mõju läbinägeliku filmina, koosneb Brotherskolmest osast: Sam enne kadumist, Tommy pere eest hoolitsemas ja siis Sami tagasitulek. Sami muutumist suudeti põhjendada päris põhjalikult, kuigi peab tõdema, et psühholoogiline muutus Samis võis esile tulla pigem iseenesestmõistetavana ja mitte kui piisavalt kirjeldatuna. See võis tekitada ebakõlasid, aga tuleks siiski arvestada, et sellist muutust inimhinges suudab mõista vast igaüks. Lisaks Maguire`i ja Gyllenhaali rollidele saab nautida ka imekena ja nooruslikku Natalie Portmani, kelle vaga pereema roll omandas tõsise, kuid jällegi paratamatult olulise osa Sami allvandumises. Igati kiiduväärt rollid igas mõttes. Ka filmi atmosfäär mõjus väga rahustavalt ja mõtlemapanevalt. Lumesadu filmides on mu igavene lemmik. Ma ei saa sinna midagi parata, aga nii see juba on. Brothers lahkas tundliku suhet nii vendade kui sõja suhtes. Samiga juhtunu mõjutas nii teda kui pere ning lõppvaatus raevutseva ja segaduses Samiga oli kindlasti filmi kõrghetk ja seda eriti veel Maguire jaoks. Sellisena ei ole ma teda varem kohanud. Mõistlik ja rahuliku tempoga film, mis ei ole küll märkimisväärselt tugev, kui näiteks võrrelda The Messengers`iga, aga kindlasti jätab Brothers oma kindla ja kuuldava märgi maha. Nagu juba on mainitud, siis Brothers on üsna turvaline film, mis ei kaldu äärmustesse ja ei ole seega ka eriti pöördeline, kuid teostus on niivõrd tasakaalukas ja mõistusepärane, et paraku ei saagi kiidusõnadega kitsi olla, kuigi filmil on omad miinused, mis väärtust alla tõmbavad ja jällegi ainult siis, kui võrrelda omasugustega. In America saavutas taseme, mida Brothers ei ületanud, aga sellest pole midagi. Kui tekib tahtmine nautida head draamat, siis Brothers on selleks õige valik.
7,5/10

Kill Theory 2009

Lavastaja: Chris Moore

Osades: Don McManus, Teddy Dunn jne.

After Dark Horrorfest filmide hulgast sattusin teise valikuga just kõige halvema otsa. Ma ei olnud üllatunud filmi väga madalast üleüldisest kvaliteedist, sest tänu festivali varasematele aastatele ja paari blogija kirjutistele sain aru, et ega iga film vaadata ei kõlbagi.

Kari noori lähevad enne kooli lõpetamist looduskaunisse suvilasse, kus neid ootab ees oma isiklik paat, suur ja uhke maja ning viimased koosveedetud tunnid. Samal ajal jälgib noori julm psühhopaat, kes tahab iga hinna eest asetada lõbujanuliste noorukite ette valiku. Kolme tunni jooksul peavad parimad sõbrad ellujäämiseks üksteise elu kallale minema. Aega on vähe ja pääseteed ei paista olevat ega tulevat.

Kill Theory on julmalt halb film. Kohe nii halb, et tahtsin poole pealt lihtsalt kinni panna. Ma ei ole aga selline inimene, kes alustatu pooleli jätab ja lõpuni selle vaesemehe "õudusfilmi" vaatasingi. Üks juhus on tegelikult mul veel olnud. Püüdsin vaadata Twilighti järge, kuid 20 minuti möödumisel hakkas mul endast kahju ja enam pole seda jubedust uuesti vaadanud. Ei kavatse ka, sest elu on paraku liiga lühike, et vaadata filme, mis pakuvad juba etteaimatavalt halva kogemuse. Kill Theory`st ei oleks seda oodanud, aga kui nii, siis nii. Film algas lühikese tutvustava sissejuhatusega, et anda märku tasakaalutust mõrtsukast, kes sarnase valiku ette sattudes ohverdas oma sõbrad ,et ise ellu jääda. Nüüd ta siis jookseb rõõmsalt pillerkaaritades mööda öist metsa ja kiusab masendavalt halvasti välja mängitud noori mehi ja naisi.

Ja sellega kogu sisu piirdubki. Kill Theory järgib kõikvõimalikke klišeesid ja on väga uhke selle üle. See film ei ole isegi õpikunäide õudusfilmi tegemisest. Väga aeglaselt kasvav tempo ja pinge piirduvad maitsetult lihtsameelsete tegelastega, kelle rumalus pani ainult pea valutama. Stsenaarium toetus ainult filmi ideele ja ilma igasuguse süvenemiseta suunduti mööda idee pealispinda tapma peategelasi paaril erineval viisil. Kill Theory ei paku mitte midagi ja ma kinnitan teile, et see ei ole liialdus. Üdini etteaimatav ja isegi ühte väga pisikest huvipakkuvat detaili ei suutnud ma poolteist tundi kestnud piina jooksul leida. Enne vaataksin Friday the 13th`i uusversiooni paar korda uuesti, aga Kill Theory`ga ei juhtu seda mitte mingil juhul.

1/10