Triangle 2009

Lavastaja: Christopher Smith

Osades: Melissa George, Michael Dorman, Liam Hemsworth jne.

Grupp mehi ja naisi eesotsas poja pärast muretseva Jessiga satub pärast ootamatut ja veidrat tormi väikese jahiga otse hiiglasliku reisilaeva teele ette. Pardale minnes ei tervita reisilisi mitte ükski elav hing. Sõbrad ekslevad hiiglasliku laeva koridorides ja Jessile hakkab tunduma, et ta on sellel laeval juba olnud, kuid samas on ta surmkindel, et tegelikkuses pole midagi sellist juhtunud. Õige pea avastavad seltsilised, et nad on sattunud õudustäratavasse rägastikku, kust ei ole lihtsat pääsemisviisi.

Christopher Smithi uuest filmist kuulsin tänu alati usaldusväärsele Slashfilmile ja õnneks ei pidanud pettuma huvipakkuvas kontekstis ja idees, sest oodatud film osutus meeliülendavaks-ja ergutavaks elamuseks. Triangle algab nagu iga teine õudussugemetega thriller, aga veidi aeglase sissejuhatuse möödudes ei jõua enam filmi tempole järgigi, sest toimuva hakkav sündmustejada vajab kiiret seedimist, mida kergelt teha ei saagi. Melissa George kehastab pidevalt hajevil ja kergelt masenduse äärel kõikuvat autistist väikese poisi ema, kelle veider käitumine saab totaalse selguse finaalis, kui kõik toimunu pea peale visatakse. Tüüpiline algus muutub seeläbi igati otstarbekaks ja loogiliseks sammuks. Seltskonda on valitud igati muhedad tegelased. Suureks üllatuseks ei ole lavastaja läinud ebavajalike ja närviajavalt tüüpiliste karakterite lisamise teed pidi, vaid igal tegelasel oli oma kindel või mõneti ebatähtis, kuid mitte ebamäärane isiksus. Põhirõhk maandus Jessil ja ka õigusega, sest kogu film keskendubki temale. Õigupoolest pöörleb Triangle ainult George tegelase ümber ja mitte miski temaga juhtuma hakkav ei ole sihitu ega juhuslik. Laevale jõudes toimub tavapärane uurimisretk, kuni jõutakse avastuseni, et tühjalt seilav laev ei pärine isegi käesolevast sajandist. Kui esimene rünnak toimub, siis ei oska veel spekuleerida, kellega või millega tuleb reisilistel hakata laeval rinda pistma. Aegamööda jõuab selgus üha ligemale ja ligemale, aga sajaprotsendilist puhast lehte ei saabu isegi päris lõpus.

Põhjus, miks ma püüan kirjutada filmis aset leidvast võimalikult vähe, on selles, et Triangle`i keerulisus ja mitmekesisus muutub vähem pingelisemaks, kui juba enne üht või teist välja öelda. Elava huvi ja eelarvamusteta on kõige parem alustada. Aga võrdluseks tooksin näiteks The Ghost Ship`i, mille tase jääb märgatavalt Smithi üleloomulikule müsteeriumile alla. Kui The Ghost Ship püüab ja püüab toetuda õudusmomentidele, siis Triangle tegeleb peamiselt psühholoogilise tasandi manipuleerimisega ja veel ühe nähtusega, mida ma ei hakka huvitatuid meeles pidades avaldama. Triangle ei ole kaugeltki täiuslik film, aga vähemalt sinnapoole või natuke madalama eesmärgi poole ta püüdleb ja teeb seda suures osas ka oskuslikult. Keskse idee ilmudes areneb film kiiresti edasi ning muutub üha kummalisemaks ja samas segadusse ajavaks. Triangle ei ole kindlasti rumal püüdlus luua uutmoodi fantaasiat kummitusliku laeva jaoks. Kaadervärk töötab kiirel sammul ning punnitatud näitlejatöid ja süžeepöördeid ei suutnud ma tabada. Küllap neid on, aga kui protsessi käigus ei torka silma oluliselt häirivaid vigu, siis ei oska väga kurta. Mainides poole sõnaga ka üldist teostust, võiks välja tuua ereda pildikeele, et rõhutada merel olekut, kuid ega midagi väga silmapaistvat polegi lisada.

Film räägib enda eest kohe päris julgel toonil ja selle eest võiks juba au anda.
8/10