Brothers 2009

Lavastaja: Jim Sheridan
Osades: Tobey Maguire, Jake Gyllenhaal, Natalie Portman jne.

Jim Sheridani In America oli suurepärane draama eelkõige emotsionaalsete rollisoorituste ja meeldivalt karmi ja samas tundliku teostuse poolest. Brothers on enamjaolt väga sarnane ja jällegi on Sheridani trumbiks karakterid, kuid erinevalt In America Iiri perekonnast ei sümpatiseeru teostus, mis muutub iga minutiga üha etteaimatavamaks ja kindlapiirilisemaks.

Sam on sõdur, kellel on armastav naine Grace ja kaks tütart ning Tommy on tema vend, kes alles hiljuti vabanes vanglast. Üks on isa silmarõõm ja teine aga suur pettumus. Kui Sam jälle sõjatandrile kutsutakse, jätab ta pere ja kodu maha ning astub jälle sõdurisaabastesse, mida ta juba niigi igatseb teha. Siis saabub sõnum Sami surmast ja Grace jääb tütardega üksi. Tommy see-eest pakub lohutust ja tuge, aga õige varsti tuleb koju päästetud Sam, kes ei suuda enam sõjakoleduste tõttu rutiiniga harjuda. Kurvad tagajärjed on kerged tekkima.

Võib olla olin esimeses lõigus liiga karm, sest Brothers on siiski tugev emotsionaalne draama, mis on üpriski tõhus vahend näitamaks sõja mõju ja tagajärgi inimmõistusele. Jim Sheridan suudab luua püsiva struktuuri, mille vastu kerkib huvi ja üha süvenev sümpaatia, kuigi vorm on vaatamata kõigele liialt piiritletud ja kahjuks kordab juba tehtut. Teinekord ei tähenda stsenaariumi originaalsus eriti palju, kui arvesse võtta algmaterjali päritolu. Brothers põhineb Taani filmil Brodre, mida võiks võrdluse mõttes ka kindlasti ära vaadata. Sheridani variandis domineerivad suurepärased näitlejad, kes annavad koos meeldiva tulemuse. Tobey Maguire kehastab sõjaväelast Sami ning kui kõrvale jätta nohiklik ja alati sõbralik naabrimees Spidey, siis üllatab Maguire vast kõige rohkem. Olen kohanud Maguiret veel kahes tõsises rollis. Seabiscuit ja The Cider House Rules, aga Brothers on kindlasti Spidey tipproll. Siin ilmutab Maguire, vaatamata mõningasele jäikusele võimet kehastuda ümber ontlikust ja idealistlikust pereisast mõrvarliku pilguga tühjusesse vahtivaks sõjakoleduste ohvriks, kes ei suuda harjuda igapäevaelu rütmi ja normaalsusega. Jake Gyllenhaal on Maguire kõrval natuke kahvatum, aga mitte oluliselt. Ta astub lõbipõrunud venna nahka kergusega ja arendab karakterit talle omase rütmi ja stiiliga. Filmi tähtsaim teema on küll sõda, kuid oluline on ka pealkirjas mainitu, kes on väga erinevad, aga samas ka üsna sarnased. Erinevad pealtvaatajatele, sarnased neile enesele. Kahe venna suhet enne näilist Sami surma arendatakse vahest ebapiisava pikkuse ja rõhuga nende elusaatusele, aga näitlejatööd ja Sheridani oskus tegelased kiiresti lähedaseks muuta katavad kinni meelehärmi põhjustanud küljed ja tasakaaluka käsitlusega jõuab film Sami kaotuse ja tagasitulekuni delikaatselt mõjuva ajavahemikuga. Mitte liiga kaua ja mitte liiga vähe.

Jättes kõrvale kindlapiirilise stsenaariumi, mis ei tekita kordagi klišeelisusehõngugi ja ega mõju läbinägeliku filmina, koosneb Brotherskolmest osast: Sam enne kadumist, Tommy pere eest hoolitsemas ja siis Sami tagasitulek. Sami muutumist suudeti põhjendada päris põhjalikult, kuigi peab tõdema, et psühholoogiline muutus Samis võis esile tulla pigem iseenesestmõistetavana ja mitte kui piisavalt kirjeldatuna. See võis tekitada ebakõlasid, aga tuleks siiski arvestada, et sellist muutust inimhinges suudab mõista vast igaüks. Lisaks Maguire`i ja Gyllenhaali rollidele saab nautida ka imekena ja nooruslikku Natalie Portmani, kelle vaga pereema roll omandas tõsise, kuid jällegi paratamatult olulise osa Sami allvandumises. Igati kiiduväärt rollid igas mõttes. Ka filmi atmosfäär mõjus väga rahustavalt ja mõtlemapanevalt. Lumesadu filmides on mu igavene lemmik. Ma ei saa sinna midagi parata, aga nii see juba on. Brothers lahkas tundliku suhet nii vendade kui sõja suhtes. Samiga juhtunu mõjutas nii teda kui pere ning lõppvaatus raevutseva ja segaduses Samiga oli kindlasti filmi kõrghetk ja seda eriti veel Maguire jaoks. Sellisena ei ole ma teda varem kohanud. Mõistlik ja rahuliku tempoga film, mis ei ole küll märkimisväärselt tugev, kui näiteks võrrelda The Messengers`iga, aga kindlasti jätab Brothers oma kindla ja kuuldava märgi maha. Nagu juba on mainitud, siis Brothers on üsna turvaline film, mis ei kaldu äärmustesse ja ei ole seega ka eriti pöördeline, kuid teostus on niivõrd tasakaalukas ja mõistusepärane, et paraku ei saagi kiidusõnadega kitsi olla, kuigi filmil on omad miinused, mis väärtust alla tõmbavad ja jällegi ainult siis, kui võrrelda omasugustega. In America saavutas taseme, mida Brothers ei ületanud, aga sellest pole midagi. Kui tekib tahtmine nautida head draamat, siis Brothers on selleks õige valik.
7,5/10