X-Men, X-Men 2 ja X-Men: Last Stand on liialdamata üks vähestest USA superhero žanri alla liigituvatest seeriatest, mida võib vaadata täie tõsiduse ja innuga, sest need filmid ei lasku mitte kordagi kõikvõimsasse superkangelaste reaalsusesse, kus toimuv ei vaja selgitust ning tähtis on ainult kangelased ja nende pühad eesmärgid. Esialgne triloogia püstitas intrigeerivaid teemasid, mida on väga lihtne võtta kui reaalset ja aktuaalset ning ja arendas neid omas mutantiderohkes maailmas, kus reaalsus peegeldus põlatud mutantide vaevatud pilgus. Ei, X-Meni filmid ei ole tugevad sotsiaal- poliitilisdraamad, kus tegelased, näitlejad ja sisu vääriksid palavat aplausi. X-Men`i seeria on pigem ikka Hollywoodi üks etemaid näiteid actioni, fantaasia, lineaarsuse ja nupuka stsenaariumi suurepärasest tasakaalust. Siinkohal mainin kohe ära, et X-Men ja selle järg on seeria parimad filmid. Brett Ratneri lavastatud X-Men: Last Stand teenis küll eelkäijate püha teema arendust, aga unustas seejuures oma tegelased ja seetõttu läks triloogia lõpupaugust kaduma esimese kahe filmi tugevaim külg.
X-Meni nimetaks uhkelt realistlike superhero filmide verstapostiks, mida Hollywood on siiani vägagi vahelduva eduga järginud. Bryan Singer oli see mees, kes tõi reaalsusetaju actionipõhisesse ja publikut rahuldavasse paralleelmaailma ja lubas meil nautida filme, mis on tükk maad kõnekamad, intelligentsemad ja oma blockbusteri staatust rohkem ära kasutavamad kui lugematud järelkajad, mille hulgast paistavad silma ainult mõned üksikud. Pärast triloogia lõppemist oli stuudiol muidugi rahahais sügavale ninna kaevunud ja kohe kohe saadi hakkama Wolverine`i sünnilooga X-Men Origins: Wolverine, mis põrus pea kõiges, mis Bryan Singeri filmidele edu tõi. Ja nüüd jõudis kätte aeg, mil päevavalgele toodi kogu X-Meeste sünnilugu. Filmi eest vastutas Layer Cake`i ja Kick-Ass`i noor ja hakkaja tegija Matthew Vaughn. Kas X-Men: First Class ületas esimest kahe kõrgtasemelist X-Meni? Peaaegu, peaaegu.
Matthev Vaughn suutis tänu Ameerika suurimatel klišeedel liugu laskvale Kick-Ass`ile tekitada minu ja vahest ka ülejäänud fännkonnas märgatavalt palju usaldust. Oli ju Singergi samasugune noor režissöör, kes asus kiirelt USA koomiksivaramu kallale. Vaughn`i Kick-Ass oli vaatamata otsekohesele huumorile, vägivallale ja uudsele nägemusele noore inimese katsetusest olla midagi enam kui tavaline koolipoiss siiski liiga raamitud ja seetõttu kannatas ka ennastohverdava tooniga õilis finaal, mis oli kaugeltki tavapärasem lahendus kui sellele eelnenud tegevustik. X-Men: First Class`i vormistuse eest teenib Vaughn aga ainult plusspunkte, kuigi film ei ole kaugeltki mitte täiuslik, sest nii mõnigi ülimalt oluline tegelane või tegevusliin andis rohkem märku lihtsatest lahendustest kui rütmikalt ja kiirelt arenevast spiooniloole omaste elementidega mutantide tõusust maailma tähelepanu keskmesse. Filmi keskmes on võrratu Michael Fassbenderi kehastuses Eric Lehnsherr aka Magneto ja James McAvoy kehastuses noor ja veel kahel jalal tatsav Charles Xavier aka Pr. X.
Peateemaks on nende sünnilugu ehk tegelaste areng kuni punktini, mis nad kokku tõi ja lõpuks ka lahutas. Lensherr kaotas oma vanemad Saksa koonduslaagris, kus tema varajaseid võimeid seejärel kasutusele võeti. Lehnsherri avastajaks on mitmel vaenutseval rindel korraga figureeriv võimuahne Sebastian Shaw, kes ainuisikuliselt vastutabki tulevase Magneto võimete arendamise eest. Xavier on aga pärit rikkast inglise perekonnast. Ta tundnud ainult vanemlikku hellust ja intellektuaalset arengut. Avastades endal telepaatilised võimed juhindub ta ülejäänud elus oma võimetest ja samuti ka geenimutatsioonide lähemast tundmaõppimisest. Kaks mees asetatakse ühele rajale siis kui nad on enamus filmist tegutsenud üksi oma eesmärkide ja ihalduste najal. Mis neid kokku toob? Ikkagi saatuslik Sebastian Shaw, kes on lõppude lõpuks midagi palju enamat kui tavaline natsidoktor uurimas ebatavaliste võimetega lapsi.
Mis muudab First Classi eriliseks on selle üle kahe tunni vältava kestvusaja vahele mahutatud sisuline ja temaatiline tihedus, tegevuse ja tegelaste rohkus ning kahe peategelase karakteri suhteliselt õnnestunud põhjalik areng ja analüüs. Kõige selle keskel aktiveerub filmil täiesti toimiv rütm. Energiline, vaoshoitud, ülimalt jamesbondilik tempo, mis viib vaataja sujuvalt tegelastelt tegelastele, sündmuselt sündmusele hoides seejuures näpuga järge iga väikese, kuid olulise detaili peal. First Classi tempo on meeletu ja vaatamata tõigale, et kestvusajaks on näiliselt veidi üle kaks tunni, tundub film pigem kiire ja tõhusa pooleteisttunnise pingelise ülevaatega Külma sõja suurimast kriisist. Niisiis, nii karakterite, nende motiivide tutvustamise kui sündmuste kibekiire arengu poolest on tempo hämmastavalt konkreetne ja kompaktne, kuid muigeleajavalt sujuva põhjalikkusega. Protagonisti(te) ja antagonisti tutvustatakse publikule kavalate, põhjalike ja karakterile pühendatud stseenidega, mis midagi keeruliseks ajamata defineerivad koheselt seal tegutseva tegelase olemuse. Ka selle filmi puhul kehtib reegel, et paha on ikka paha, kuigi antud juhul on Sebastian Shaw rollis Kevin Bacon, kelle esitus muudab tegelikult üsna üheplaanilise antagonisti vähemalt 50% põnevamaks kui ta tegelikult on.
Pean ka märkima, et Baconi kehastatud Shaw ei ole labane ega hüüdlauseid pilduv sõjard, vaid eesmärgikindel sõjaõhutaja, kelle suured revolutsioonilised plaanid ei erine sugugi Magneto ideoloogiast algupärasest X-Meni seeriast. Shaw on ainukeseks tegelikult eksisteerivaks vastaseks. Tema selja taga seisavad kolm eri võimetega mutanti, kellest kõige silmapaistvam on vast telepaat Emma Frost. Frosti tegelaskuju ei jõua kuigi kaugele areneda ja ta jääbki Shaw ustavaks, kuid väheoluliseks varjuks. Talle on kirjutatud üsnagi palju intrigeerivaid külgi, kuid ainult demonstreerimiseks need jäävadki. Frosti kõrval tegutseb ka teine vägagi paeluv Shaw liitlane Nightcrawleri kauge sugulane Azazel, kes teleportatsiooni ja väleda külmrelva saatel palju stiilset korda saadab. Ka temagi jääb pelgalt demonstratiivseks tegelaseks. Kolmas henchmen on mutant, kes loob tornaadosid, kuid tema roll on niivõrd väike, et ta ise jääb enamjaolt tahaplaanile.
Stsenaariumi poolest on First Class väga stiilne, nupukas ja detailirohke. Rütmika stiilitunnetuse, muusika ja dialoogi saatel kaugeltki mitte pealiskaudsed ja pingelisest režiitööst nõretavad olukorrad ja tegelased lausa lendavad mööda ekraani, kuigi kogu selle efektse, viimse detailini läbi mõeldud, üdini eesmärgikindlate tegelaste ja režii keskel kerkivad esile mitmed häirivad probleemid. Üks peamisi on üldine tempo, mis võimaldab ainult väga valitud tegelastel endast märk maha jätta. Loomulikult on kõige tähtsamaid tegelasi Lehnsherri ja Xavierit töödeldud vastavalt tempole, kuid kahest protagonistist hakkab üks teisest ikka maha jääma. Antud juhul juhtub see Xavieriga. Kui Lehnsherri karakterile ehitatakse üles traagiline aluspõhi, mis lükkab paika kõik tema motiivid, eesmärgi ja tegelikku tähtsuse kogu filmi ja X-Meni seeria kontekstis ning suudetakse teda samal ajal ka inimliku olendina kujutada, siis Xavieri puhul jätab tema karakteri kujundamine soovida, eriti just tema olemuse aluspõhja loomine. Kõik, mis puudutab Xavieri otsuseid ja eesmärgikindlust, on väheke ebaveenev, sest ta sukeldub kogu USA valitsuse, mutantide ja Kuuba kriisi teemasse liiga kiiresti.
Mida kiiremini ta liigub, seda kiiremini mõjub ta nagu Briti luure agent, kellel on kogu missioon selge ja ei vaja mitte mingeid mõtlemishetki. Lihtsalt jookseb üleliia enesekindlalt ja vähese loomuliku mõtlemisega otse tule alla nagu ühe kindla funktsiooniga tegelinski, keda on lõpuks isegi suhteliselt raske tõsiselt võtta. Tema karakter on liiga pealiskaudne, et mõista tema suhtumist kõigesse, millega ta filmi jooksul kokku puutub. Õnneks on Xavieri puhul ka palju suurepäraseid külgi, mille üheks tugevaimaks on tema kui mutant ja suhe omasugustega. Kogu tema iseloom, ellusuhtumine ja suhtumine mutantidesse on veenev, isegi kergelt humoorikas. Selle külje poolest loodab ta filmile üliolulise kontrasti ehk Xavieri ja Lehnsherri kardinaalselt erinev visioon inimestest ja mutantidest. Tulevane konflikt areneb jõudsalt kahe tegelase teravalt tuntavatest erinevustest. Seda enam mõjub Magneto sünd jõuliselt ja tõeliselt innustavalt. Xavieri, Lehnsherri ja veel noore Mystique`i abil luuakse kolm poolust: viha, entusiastlik vaade tulevikku ning kahtlus. Need kolm omadust defineerivad filmi sõnumit ja iga tegelane leiab filmi lõppedes oma pooluse. Nendest kolmest poolusest juhinduvad tegelased, sündmused ja valikud on põhjalikult välja joonistatud, kuid õnnetul kombel on neid esindavaid tugevakoelisi tegelasi hirmus vähe.
Kõik kõrvalisemat sorti tegelased mõjuvad laheda ideena, aga kahjuks mitte millegi muuna. Arusaadav, et kõrvaltegelastele ei peagi asjatult palju rõhku asetama, kuid film töötaks lõpuni arendatud tegelasteparaadiga kindlasti märksa terviklikumalt. Mutantide ja inimeste ehk Magneto ja Prof. X-i kasvava konflikti suhtes on film süübinud kaugele, et nende lõhe filmi peamiseks ja mõjusamaks teemaks tõsta. Suures osas on konflikti arendus õnnestunud, kui Xavieri karakteri mõnigane ebaühtlus ja nõrkus välja arvata. Nii Fassbenderi kui ka McAvoy panus karakterite kujundamisele on tohutu väärtusega. Nende tõsimeelne olemus kahe vastanduva ideaali esindajana on veenev ja filmi peateemat igast küljest väärikalt teeniv. Sama ei saa kahjuks öelda Xavieri ja Lensherri värvatud mutantidest noorukite rühma kohta.
Olgugi, et finaalis toimuvateks sündmusteks on nende tahe ja veendumus astuda vastu Shaw sõjaõhutajaslikule olemusele igati mõistetav, on terve kamba mutandinoortega väga hooletult ja kiirustatult ümber käidud. Pobleem pole mitte värbamises, vaid nende kasutamises märtrite, reeturite ja segaduses vaevlevate noorukitena. See ei toimi, kui peale Mystique pole nö. esimeses klassis ühtegi põhjendatud tegelast. Toimub värbamine ja kohe on kõik suures õhinas, et saab kurjuse vastu astuda, kuigi tegelikkuses on nemadki inimesed ja omavad erinevaid kogemusi mutantide vallas. Selles värvatute grupis puudub loomulik põhjendus, miks üks või teine tegelane üldse peaks Xavieri selja taha seisma nagu truu sõdur ja ta ideaalide eest võitlema. Häirivalt lihtsaid lahendusi on rakendatud, et saavutada X-Men`i esimesele kahele osale omast ühist grupitunnetust. Ühes oli ühtne kool, aga teises hoopistükis erinevad inimesed, kes alles kokku toodi. See lihtsalt pole sama asi.
Nende vigade tõttu kannatab First Class kõige enam, kuid tervikuna on X-Men`i sarja värskeim osa kahtlemata tohutu õnnestumine. Vaughn jõudis peaaegu et samale tasemel kui Bryan Singeri X-Men 2. Õnnestumiseks võib lugeda ka asjaolu, et Vaughni käekiri ei kasuta uuesti sarnaseid omadusi, mida võib leida Singeril. Vaughn on loonud oma rütmi ja lähenemise ning seejuures püüdnud eemalduda rumalusest, lihtsusest ja tüüpilisusest. X-Men: First Class on suurepärane näide harvaesinevast kõrgest kvaliteedist´Hollywoodi blockbuster-ite hulgas.
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar