Perekond, truudus ja armastus pannakse kaalukausile ning võitjaks jääb lapsevanemasse kodeeritud armastus oma laste vastu ja kuigi võidukaks osutub ainult üks, jääb läbi raskuste leitud lahendus kehtima mõlemale osapoolele. Andrey Zvyagintsevi värskeima filmi juhatavad sisse külmad, kõledad ja steriilsed kaadrid talvisest puudesalust, millele laulavad leinalaulu üksikud varesed, veel unest ärkamata puhtast ja säravast modernsest korterist ning vaevaliselt unest ärkavast naisest Elenast. Algab rutiin, mida igapäevase, kuid rõhuva detailsusega meile tutvustatakse. Elena ja ta mehe suhe rullub meie ees lahti aeglaselt, aga põhjalikult. Kõike selleks, et mõista olukorra pingelisust, allasurutud emotsioone ja vaikivat ellusuhtumist, mis on nende kahe vahel aastate jooksul arenenud. Režissöör ei lase oma tegelastel palju rääkida, sest kõnekad kaadrid räägivad nende eest, justkui peaksid kaadrid omavahel dialoogi.
Kõrgel kortermajas klaasistunud ilmega kallis luksuskorteris aastaid elanud Elena tunneb end kui kala vees, kuid on asi, mida korter ei paku ja see on kirg mehe vastu, kes on pikalt ärimaailmas tegutsedes kaotanud tundelisuse, muutunud külmaks, kiretuks ja kahetsevaks vanaks meheks, kes järgib varmalt igapäevarutiini, et põikuda kõrvale liiga sügavale kaevuvatest vestlustest oma naisega - ainsa inimesega, kes temast siiani hoolib. Elena on aga lihtne inimene. Olles meheta oma poja üles kasvatanud omab poeg Elena elus olulist rolli filmi hallikasvalges ja värvivaeses talves. Seega on ta valmis pojale alati appi ruttama. Olgu selleks siis regulaarsed külaskäigud, et tema pere aega veeta või poja survel oma rikka mehe abil neile raha laenata. Emaarmastus on üle kõige ja seda on Elena karakter määratud näitama oma täies ilus ja valus.
Esimesed pool tundi on karakterite tutvustamise päralt ja liigsete sõnadeta pannakse varmalt paika igapäevarutiin, mehe ja naise külmunud suhe, naise armastus oma poja vastu ja mehe põlgus temast lahti öelnud tütre vastu. Vaiksed norgu peaga ja arglikke pilkudega kaadrid vananevast abielupaarist on suurepäraselt kõnekad, asetades suurt rõhku nende suhte lahkhelidele, mida peegeldavad vaiksed koosistumised, kire täielik puudumine ning Elena kui abikaasa ja ema kasvavale murekuhjale oma vaesunud poja suhtes, mille illustreerimiseks võtab režissöör ette pikka rännaku, et kahe staatuse vahelist kontrasti teravalt esile tuua. Kõrguvast luksuskorterist vanade ja kaugete korterelamute graffitirohkete, haukuvate koerte ja suitsetavate noorsantide vaheliste majade vahele. Laskumine kui selline on kõnekas ka selle poolest, et Elena külaskäik on esimene samm areneva konflikti suunas ja tema teekonda ilmestabki rikka ärimehe naise transformeerumist tavaliseks perenaiseks, kes rätik peas jalutab mööda kõledat talveilma.
Esimene samm rutiini lõhkumiseks astutakse Elena poolt, kelle armastus oma poja vastu on ümberpööramatu. Ta on hea inimene ja püüab ka teistele head teha. Omakasupüüdlikud kavatsused puuduvad tal täielikult. Pärast põhjalikku sissejuhatust astume nagu Elena puhulgi vastava muusikalise taustaga tema ärimehest abikaasa rutiini. Kuna Elena on tegelik peategelane, siis temale on pühendatud ka kõige rohkem aega. Filmi esimene pool ongi jaotatud kaheks. Elena ja ta poja lugu ning lõpuks Elena mehe rutiin, suhtumine naise muredesse ja oma ainsasse pereliikmesse. Elena ei ole peenutsev kunstfilm ega tavavaatajast liiga kaugele tüüriv draama. Otse vastupidi, olles vaatlevate detailsete kaadrite ja kiirustamatult arenevate tegelastega varustatud aitabki "Elena" vaatajal end tegelasega samastuda ja tema muredest osa võtta.
Režissöör on võtnud kindla sihi, et Elena karakter teha kõigile selgemast selgemaks, kuigi iga tegelase arendusprotsess toimub läbi kogu filmi kestvusaja, mitte ei loobita üks ports infokilde kokku. Ei, nii ei ole, "Elena" portreteerib eekõige oma tegelasi, keskkonda, kus nad tegutsevad ja ühiskonda, milles nad on kasvanud. Külm ja steriilne suhe on kestnud kaua ja osapooled on sellega leppinud, kuid film toob mängu loomuliku ülesulamise võimaluse ehk vaidlusse laskudes lahvatavad emotsioonid ja kirelõõm. Seda väljendab väga ilmekalt kaugus Elena ja ta mehe vahel, mis poja poleemikasse süvenedes nende vahel aina enam kokku surutakse. Vaidlus kütab kirgi, kirg vaigistab ebameeldiva ja vastukarva käiva teema. Poleemika jääb aga ikka pinna alla vabisema ja ootama lõplikku väljapurset. Režiiliselt ja helimaastiku poolest on film äärmiselt tasavägine, sest sulle ei pressita peale rõhuvalt väljamängitud emotsionaalseid purskeid, tormakust ega ka erilisi muutusi üleüldises tempos.
Märgatavad on aga karakterikesksed kaadrid, mis jutustavad lugu tegelaste asemel. Pildikeele üheks oluliseks osaks on ka sisulise arenduse pealetungiga algav abielupaari lähenemine, nende taaskord soojenevad suhted ja kasvav pinge, milles Elena pidevalt maadleb. Sellest samast lähenemisest aga sünnibki tegelik konflikti alge. Kus on head, seal on ka halba. Kaader kaadri haaval näeme tasast elurütmi, mida segab Elana kartus tuleviku, oma pere, nende elu ja tervise pärast. Mida lähemale liigub Elena tegutsemisaeg oma pere ja mehe ees, seda enam teisendub endine tasane filmikeel märksa ärevamaks ja muutlikumaks, kuid säilitab alati rahuliku hingamise karakterite tundlikuks arenemiseks. Elena peegeldab ka puhtinimlikke hirme. Hirmu iseenda ja oma lähedaste heaolu pärast ning loomulikult ka hirmu raskete valikute langetamise ees. Temaatiliselt on "Elena" omamoodi vaikne tragöödia, mis käsitleb eelkõige jõukamate ja vaesemate vahekorda, ema ja poja murdumatuna püsivat suhet ja inimlikkuse säilitamist isegi olukorras, kus langetatud otsus röövib osakese sinust endast.
10/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar