La Terre Outragèe - 10/10
Hetkeseisuga seni nähtud filmidest selgelt parim. Kurblik, igatsev, traagiline ja eelkõige inimlik draama inimestest, kes jätsid oma kodud selja taha, kui 1986. aasta 26. aprillil Tšernobôli tuumareaktor plahvatas. Film keskendub Pripjati endistele ja praegustele elanikele. Kes ja kuidas katastroofi üle elas ja kuidas see nende eluteed on mõjutanud. Sügavalt inimlikust vaatepunktist lähtuv stsenaarium ja lavastus ei võta pooli ega näita näpuga. Keskmes on alati inimene oma isiklike deemonitega. Peaosas särab Olga Kurylenko, kes annab vist isegi oma elu parima rolli. Plusspunkte lisab ka fakt, et film oli osaliselt üles võetud Pripjatis endas. Seni eelkõige dokumentaalfilme teinud Michale Boganim on saanud hakkama tõeliselt eeskujuliku debüüdiga!
Range soovitus!
Taaskord jõudis PÖFFile uskumatult jõuline draama, mille peaosas Noomi Rapace. Eelmine aasta võis ainult ühe korra näha Rapace Beyond`i ja tänavusel festivalil oli Rapace uusim jälle ainult üks kord. Pingest nõretav psühholoogiline ja luupainajalik thriller. Rapace poolt arvatavasti PÖFFi parim rollisooritus. Lausa uskumatu, kuidas ta suudab loomult sarnastes, aga ometigi nii erinevates filmides ikka ja jälle pealaest jalatallani üllatada.
Range soovitus. Kahjuks filmi enam PÖFFil ei näe.
We Need To Talk About Kevin - 8/10
Tôeline visuaalne maiuspala, kohutavalt ebalineaarne ja kiirelt kasvavas tempos julma finaalini kihutav teos koolitulistaja tegude tagamaadest, tema elust, kasvatusest ja vanematest. See film pakatab kurjusest, millele otsest pôhjendust ei antagi. Kogu film alates näitlejatöödest kuni montaazini on enamjaolt painajalik, kôhedusttekitav ja äärmiselt ebainimlik.
Suurepärane. Range soovitus, kuid sedagi enam Tallinna PÖFFil ei näidata.
Cave of Forgotten Dreams - 8/10
Werner Herzog viib publiku taaskord kaugete paikade hämaratesse koridoridesse. Suurepärase 3D ja väga meeleoluka muusikaga varustatud poeetiline dokumentaalfilm viib meid otse herzogilikku maailma, mis on tulvil salapära, müstikat ja omapärastest tegelastest. Film môjub veelgi enam, kui 1994. aastal avastatud koobastest eriti midagi ei tea. Herzog ei ole üleliia informatiivne ega teaduslik, vaid nagu ikka laseb vaatajal tunda end kui külaline salajastes koopakäikudes ja kõndida selle minevikuradadel. Cave of Forgotten Dreams ei ole just parim näide Herzogi vaatevinklist, eelistaksin selle asemel hoopis näiteks Encounters at the End of the World`i.
Solarises näidatud 3D oli kohutavalt tume, aga sellest hoolimata suutsin filmi nautida.
Taojie - 7,5/10
Ann Hui värske linateos Taojie(A Simple Life) on äärmiselt lihtne ja selgelt môistetav. Taojie on lugu vanast naisest, kes peab pärast infarkti vanadekoju minema. Aga nagu ikka tôestab just Ann Hui, et ka kôige selgem ja loomult kurblikum lugu vôib olla vat et kôige pônevam. Lisaks suurepärasele lavastusele ja operaatoritööle on vôimalik nautida ka vôimsaid näitlejatöid eesotsas Andy Lau ja Deanie Ip'ga. Loen, Taojie'd isegi paremaks saavutuseks kui Koreeda Kiseki't. Viimane on küll märksa mitmekesisema sisulise arenguga, aga Ann Hui vôidutseb just nimelt sügavalt inimliku lihtsusega, mis saab endale justkui uue hingamise.
Joseph Gordon-Lewitt`i ja Seth Rogeni vähikeskne komöödia, mis võtab end täpselt nii tõsiselt, et mitte kalduda äärmustesse. Ei muutu kordagi lohisevaks, nõmedaks ja igavaks nagu enamik USA komöödiaid, mida siinmail varmalt näidatakse. Peaaegu et täiuslik lihtne ja eluline draama/komöödia, mis nii naerutab kui ka masendab publikult. Kindel crowd-pleaser, kui nüüd täpsem olla. Sellest tuleneb ka suur miinus. 50/50 on püüab olla väga inde`lik. Film on aga valminud väga täpse üldtuntud valemi põhjal, mis muudab kogu tegevuse turvaliseks ja ootuspäraseks, aga eks see oli ei keegi muu kui andekas näitlejaskond ja režissöör Jonathan Levine, kes suutsid koos filmile elu sisse puhuda. Kõik mõjus värske ja uuena. Isegi Seth Rogen ei ole enam nii tüütu kui tavaliselt. Lewitt`i etteaste on aga priima. Oleks selliseid filme vaid rohkem;)
Kiseki - 7/10
SuperClasico - 7/10
Humoorikas ja leidlik lugu kaduma kippunud armastuse otsimisest. Taani komöödia, mis tunneb oma piire ja veab huumori võiduka lõpuni. Puudu ei jää ka võidutsevast moraalist: armastuse tugevusest ja perekonna tähtsusest. Teekond on aga põnev, mitmekülgne ja pea igas mõttes üllatavalt lahendatud.
Senise PÖFFi minu ainuke komöödia. Pärast Babycalli kõhedust oli seda kindlasti vaja.
Wild Bill - 7/10
Muhe inglise krimifilm. Kaunis pilt ja suurepärased näitlejatööd. Lugu on küll nagu ikka, ei midagi ootamatut, aga filmi väärtust tõstab tempokas areng, kavalavõitu huumor ja omapärased tegelased.
Hei Bai Zhao Pian - 6/10
Tagasihoidlik draama noorte elust 80. aastate lôpu Shanghais. Ameerika kui unelm, Coca-Cola, armastatud naabritüdruk ja rahutud üliôpilased üles tôusmas - kôik see saadab noore fotograafia huvilise elu. Hei Bai Zhao Pian(Nr.89 Shimen Road) ei suuda mitte kuidagi otsustada, missugust lugu ta täpsemalt rääkida tahab. Selle asemel näeme ja tunneme kôike, mida 16. aastane Xioli kogeb neil rahututel aegadel, millest ta ise eriti osa ei vôta, vaid jääb alati kôrvalseisja rolli. Tollase elu, inimeste ja pingete kujutamise poolest on on film kahtlemata huvitav elamus, aga päris lôpuni kruvitud pinget ja konflikti film ei paku. Rohkem selline kerge, aga siiski paeluvalt kirjutatud ja lavastatud draama.
Restless - 6/10
Gus Van Sant`i draama katkistest noortest: hingelt haiged, surmalembesed, tundlikud heidikud, keda valu närib. Pole kohta, kus olla. Van Sant on lavastajana väga minimalistlik, aga ometigi fantaasiarikas ja valmis pakkuma nupukaid lahendusi. Film on indie`likult põnevalt lavastatud, tegelased on oma klassikalisuses üsnagi intrigeerivad ja sisu käänakutes ei ole rakendatud lihtsaid lahendusi. Stsenaarium on küll läbivalt poeetiline, romantiline ja kohati ka päris nupukas, kuid samal ajal ka liiga tundeküllane ja noortepärane ning pinnapealse sügavmõttelisusega.
Lõuna-ja Põhja-Korea keerulisse suhtesse kaevuv ja põhja põgenike elu luubi alla asetav realistlik draama on eelkõige dokumentaalse väärtusega, sest film jääb kaugeks ja võõraks, kuigi teema ise seda kohe kindlasti ei ole. Kohati mõjub küllaltki üleliigse operaatoritööga draama nagu kobamine pimeduses. Tegelastega sidet ei teki, emotsioone pole kellegagi jagada. Selle asemel näeme ja tunneme ühe rahva poolitatud elu ning nende endi suhtumist oma põhja ja lõuna õdedesse ja vendadesse. Tõdemused ja järeldused, mis liidavad nad ühte. Karmi teemat on lahatud karmil, aga monotoonsel ja pingevabal moel. Kas see ka peaks just nimelt filmina töötama? Võib olla mitte.
Perfect sense - 5/10
Seni nõrgim film PÖFFil. Ewan McGregor ja Eva Green on oma rollides küll sümpaatsed, aga filmi tohutut potentsiaali omav idee mattub ebaveevna armastusloo ja pikalt moraalitsevate ja üleliia poeetiliste vahemonoloogide alla. Idee tajude kadumisest ja sellega kaasnevast šokist on äärmiselt intrigeeriv, aga film kasutab seda ainult valitud juhtudel. Omalaadne apokalüpsis on pildis ja helis vahel isegi suurepäraselt välja mängitud, aga sisu kandev romanss ei suuda kogu filmi oma õlul kanda. Kahju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar