reede, 25. september 2009

Platoon 1986

Lavastaja: Oliver Stone
Osades: Charlie Sheen, Tom Berenger, Willem Dafoe, Forest Whitaker jne.

Veidi aega tagasi sain vaadatud nii Francis Ford Coppola suurteose Apocalypse Now kui ka Oliver Stone`i sõjaeepose Platoon. Tulemuseks: üks parem kui teine. Selles pole kahtluski, kuid mulle isiklikult meeldis Coppola käsitlus rohkem, kui Stone`i karm film sõduritest hulluse keskel. Ei maksa teha kohe ka järeldusi, et ma Platooni korralikult ei hinda. Otse vastupidi. Mõlemad filmid kujutavad sõda ja nendes osalevaid inimesi kaunis erinevalt ning selles kogu võlu seisnebki.
Noor sõdur Chris satub Vietnami sõjatandrile, kuhu ta hakkab tasapisi oma süütust, naiivsust ja elurõõmu kaotama. Sõjas kohtab ta nii julgust, verehimu kui ka loomalikust. Lisaks käesolevale sõjale vallandub kahe veterani vahel vaen, mis ei lase ennast kaua oodata ja paluda.
Oliver Stone`i meisterliku käe all on valminud mitmed vastuolulisi filme. Platoon, mis on valminud Stone`i algusaastail, on kahtlemata julge ja ehe teos kaotatud sõjas toimunust. Vietnami õuduste teemal on valminud mitmeid filme, kuid nende hulgas on väheseid, mis tõesti väärivad suuremat sorti kiitust. Platoon on kindlasti üks neist, mis kohe nõub tähelepanu. Platooni näol ei ole tegemist niivõrd mitmekesise filmiga, kui seda oli Apocalypse Now. Stone`i käekiri pakub eelkõige selget ja armutut pilti sõjast võõral maal nin g ainuõiget lähenemist vastaspoolte teguviiside kujutamiseks. Kogu film on üles võetud noore Chrisi vaatepunktist, sest tema on seatud loo peategelaseks. Chrisi kehastas pragu Two and a Half-Man`is leiba teeniv Charlie Sheen. Ammu juba ei ole ma seda meest tõsises rolli näinud ja võib olla oligi Platoon üks vähestest filmidest, kus oma isa poeg Charlie sai näidata oma võimekust. Huvipakkuva seose saab tuua Coppola suurfilmist, kus peaosas oli jällegi Sheen, kuid tollal oli tegemist mitte Charlie, vaid Martiniga. Nagu isa, nõnda poeg. Mõnel juhul on see ütlus õigemast õigem. Platooni Sheen oli oma 21. sajandi versioonist vägagi erinev. Eks ta oli tollal noor ja tahtejõuline, kuid nüüd on ta vist hea raha peal. Kusjuures mulle väga meeldib Sheeni komöödiaseriaal. Seega ma väga tema karjääri üle ei nurisegi. Filmis astusid üles veel Tom Berenger, Forest Whitaker, Willem Dafoe, Kevin Dillon ja väga pisikeses rollis oli näha ka Johnny Deppi. Kui välja arvata Sheeni osalus, siis ülejäänud näitlejad olid minu jaoks suured üllatused. Eriti veel Berenger ja Dafoe, kelle tegelaste vahel lahvataski vastaseis niigi võõras ja varsti ka lootusetus sõjamöllus. Põhirõhk oli esialgu sõdurite elul ja tegemistel nii lahingus kui ka ajutises laagris. Sheeni põhjus sõtta tulemiseks osutus naiivseks ja see illusioon hakkas tuhuma iga kuuma päikese all veedetud päevaga. Igapäevast koduigatsust noorte seas iseloomustas kõige paremini allesjäänud päevade loetlemine, mis andis mitmetele põhjuse uhkustamiseks või otse vastupidi. Tom Berenger on näitleja, kes tundub olevat küllaltki andekas, kuid filmid pole tal just eriti head olnud. Vähemalt mitte viimasel ajal. Platoon lasi Berengeri potensiaali minu arust vägagi ilusasti valla ja enam seda kinni ei püütudki. Tema esitus masendusttekitava sõja taustal oli peajagu üle igast teisest näitlejast, kes antud filmis osales. Välja arvata muidugi alati sümpaatne Willem Dafoe, kelle tegelaskuju vastandus täielikult Berengeri omale.
Kui mitmed sõjateemalised filmid omavad varjatud patriootlikust ja õigustust, siis Platoon seda lõbu pakkuma ei hakanud. Stone kujutas otsekoheselt mõnikord ajutisest hullusest või tahtlikust võimu tunnetusest tingitud vägivalda. Isegi sõjas peaksid inimesed säilitama ininlikuse, aga kuidas sa seda kavatsed teha, kui kõik ümberringi justkui käsiks teisiti käituda. Antud juhul tekitas probleeme oletatud vietkonge varustanud küla. Sõdurid, eesotsas Berengeri seersant Barnes`iga, jõudsid nimetatud külla ja osa neist asus oma viha elanike peal väljendama. Sealt hakkaski hargnema inimlikuse säilitamise küsimus. Osalt oli olemas täielik õigus tappa neid, keda peeti vaenlasteks või nende varustajateks, aga samas oli tegemist meeste, naiste ja lastega, kelle roll käesolevas sõjas oli kaheldava väärtusega. Barnes kasutas vägivalda seal, kus seda tegelikult vaja ei olnud, kuid kes seda neile ütlema peaks, kui relvavennad on vastaste kuulide läbi langenud. Dafoe seersant Elias käitus keerulises olukorras mõeldes oma ligimestele ja astus vastu Barnes`ile. Sellest hetkes ühendas neid vihavaen, mis sai lõppeda ainult ühel moel. Järgnevate lahingute käigus muutus meeste vastasseis otsustavaks ja arvatavasti ainult ühe poole jaoks. Džunglis aset leidnud varitsused süvendasid efektselt pimestavat mõistmatust sõja suhtes, kus noored ja julged astusid vastu vaenlasele, keda nad ise pole kunagi kohanudki. Välkuvad relvavõitlused pimeduses ja signaalrakettide sähvatused oli lõppvaatuses lahutamatud kaaslased. Sõdurites ahastus ja metsikus paiskusid lahingute ajal ilma sõnadeta relvatorust välja. Esile tulid arad ja need, kes lihtsalt ei suutnud põgeneda peale pressiva vaenlase eest. Dafoe tegelasega juhtuski paratamatus ja seoses sellega ilmus ekraanile üks kuulsamaid hetki. Sõdur põgenemas vaenlase kuulirahe eest ja siis alistatuna põlvitab maha ja käed taeva poole langeb surmatuna. Hämmastav hetk, kuid kahjuks just siis tuli mulle meelde Tropic Thunder, kus sama hetke püüti lavastada mitmeid ja mitmeid kordi. Natuke häiriv, et seoses eepilise sõduri langemise hetkega meenus humoorikas seik Ben Stilleri vägagi meelelahutuslikust komöödiast. Platoon andis aimu inimeste eri iseloomudest ja tegutsemisest paksus vastastest tulvil džunglis, kus igaüks võib oma elunatukese lõpetada. Barnes`i saatus oli sama armutu nagu terve filmgi. Võiks öelda, et Chrisi ja Barnes`i vahelise kõneluse lahendus oli isegi üsna ootamatu, kuid samas erutavalt tõepärane. Noore Chrisi süütuse kadumise ja räsiva metsalahinguga Platoon lõpetaski ning võibki järeldada, et sõjas pole võitjad, on ainult kaotajad.
Karm ja otsekohene sõjadraama, mis oli üle ootuste realistlik ja erapooletu nägemus Vietnami sõjast.
9/10

laupäev, 19. september 2009

Pride and Glory 2008

Lavastaja: Gavin O`Connor
Osades: Colin Farrell, Edward Norton, Jon Voight, Noah Emmerich jne.

Viimane korrumpeerunud politseinike tegemisi lahkav film oli Street Kings, vähemalt minu jaoks. Street Kings oli üpriski vaadatav, kuid Keanu Reevesi ja Forest Whitakeri eestvedamisel ei ilmutanud film erilisi elujõulisuse märke. Stsenaarium oli nagu pärit mõnest The Shieldi osast. Ainult, et Vick Mackey asemel madistas ringi kaamevõitu Keanu Reeves. Pride and Glory oli eelnevast filmist märksa parem. Pigem isegi positiivne üllatus. Ka Pride and Glory omas leierdatud külgi, kuid film oli siiski märksa tõsiseltvõetavam ja parema näitlejaansambliga, mis tagas korraliku filmielamuse.
New Yorgi politseinike jalgpallimatši ajal tapetakse julmalt mitmed nende kamraadid. Tulemuseks on meeletu viha, arusaamatus ja kurbus. Jimmy Eagan(Farrell) lubab oma meestega tapjad iga hinna eest kätte saada ja samal ajal uurib tema vend Ray Tierney(Norton) ametlikus uurimisrühmas juhtunu tagamaid. Tapatalgut üha südamesse võttev Ray avastab, et Jimmy oma kauaaegsete kaaslastega on asjasse seotud. Nüüd tuleb mängu ausus ja perekond, sest mitte alati ei käi need kaks omadust käsikäes.
Peaosades särasid Colin Farrell ja Edward Norton. Mõlemad on juba ennast mitmeid kordi tõestanud ja nende võimekus on peaaegu alati vahelduva eduga üsna tasemel. Farrelli nägin viimati vaimustavas krimikomöödias In Brugges, mis oli pehmelt öeldes unustamatu filmielamus. Norton on igas filmis mõnusalt sümpaatne. Isegi Hulki rebootis meeldis ta mulle rohkem kui Eric Bana, aga vaatamata Nortoni osalusele oli Ang Lee Hulk selgelt parem, kui ülepaisutatud nn. uuestisünd Hollywoodi moodi. Pride and Glory leidis aset külmas New Yorgi vist sügiseses ilmas. Miskipärast poeb mulle see aastaaeg hinge. Ei teagi põhjust, aga millegi pärast tekitavad lehtedega kaetud tänavad ja tegelaste suust väljuv hingeõhk mõnusa jaheda tunde eesseisva filmi suhtes. Sama oligi ka P&G-ga. Film oli rõhutatult külmades toonides ja muutus ainult siseruumides. Selline lähenemine annaks justkui kindla ettevalmistuse üheks korralikuks võmmidraamaks. Film algabki tapatalguga, mille jooksul näidatakse kolme või nelja politseinikut korterisse sisenemas. Kõik lastakse maha ja järgnev on juba uurimise alustamine ning lähedaste kurbus. Tulevahetus lubab teha omad järeldused ja ega kaugelt peagi otsima süüdlasi ja muid osapooli. Vähemalt pole tegu Vick Mackey tegemiste adaptsiooniga. Rõhku antakse tegelastele ja nende omavahelistele suhetele. Ray on oma vennast eemaldunud ja on hoidnud viimased aastad omaette. Nüüd, kui häda käes annab, ta mitte just suurima hea meelega abistava käe, et tapatöö läbiviijad tabada. Vend Jimmy viiab oma käel läbi uurimist, sest tema teab täpsemini, kes on mille taga ja miks. Omavahelised intriigid on kerged tulema ja edasine on ainult aja küsimus, millal Ray kõigest aru saab. Kui poleks olnud karget atmosfääri, Nortoni ja Farrelli osalust, siis ei oleks film niivõrd hästi meeli erksana hoidnud. Stsenaarium oli teadagi milline. Parem kui Street Kingsil, aga siiski originaalsust nappis. Teostus ja näitlejad päästsid filmi oma nõrkuste käest ja see on ka ainus põhjus, miks P&G oli niivõrd mõnus vaatamine.
Mitte küll hiilgav ega uudne, vaid tõsine ja usutav ning sellest piisas, et õhtune filmivaatamine meeldivaks muutuks. Farrelli ja Nortoni tegelaskujud põimusid hästi kokku ja nende vendlusel oli krimidraamale omaselt kandev roll, mis muutus määravaks otsustaval ja ühtlasi ka saatuslikul hetkel. Pere seati olulisemaks kui kõik muu. Pereisana astus üles Jon Voight, kelle rollisooritus oli väga voightilik, sest nii olen ma teda juba mitmeid kordi näinud. Mitte just halb näitaja, pigem lihtsalt kordav, aga mitte tingimata negatiivne. Vendluse ja kamraadluse proovilepanek oli esikohal uurimise ajal. Nii mõnigi politseinik otsustas seekord teisiti käituda. Üks selline tegelane oli Noah Emmerichi kehastuses olnud Francis Tierney. Emmerich on tingimata üks neist näitlejatest, kes mulle meeldib, aga mitte kunagi ei mäleta ta nime. Minagi sain alles pärast filmi näitleja võrra targemaks. Kulminatsiooni suunas liikumine muutus üha pingelisemaks tänu erinevatele käikudele, mis muutsid filmi huvitavamaks ja kaasahaarvamaks. Korrumpeerunud võmmide küsitlemine juhtkonna poolt ja üksteise süüdistamine lisasid värskust, mida P&G väga vajas. Nortoni tegelase näiline järeleandmatus maksis kätte venna enesekaitse näol. Eks igaühel oli oma nahk mängus ja ega keegi taha istuma minna mõne vea pärast, mida üks või teine kaaslane on teinud. Ray muutus üha kõikvõimsamaks tegelaseks, keda kõik kipuvad pelgama ja samal ajal austama. Sama ei saa öelda ta kaaslaste kohta. Sellega kaasnesid isegi rahutused, mis oli jällegi asjalik muutus, et luua reaalseid politseinike omavahelisi ja kohalike kampadega tekkinud tülisid. Üks rumal või meeleheitlik samm ja kõik võib kaduma minna. Ray kaaslane just seda tegigi, kui ta teist kord sama poodi sisse astus ja raha nõudma hakkas. Lõpusündmused muutusid üha pöördelisemaks. Mitte just üllatavaks, vaid hoopis teistsuguseks lahenduseks, et lõpetada politseinike hulgasaset leidev nõiajaht. Ray ja Jimmy kokkupõrge lõppes Jimmy enda vägivaldsuse tõttu väga kurvalt mõlemale vennale. Traagiline lähenemine meeldis mulle tohutult ja kasvõi seetõttu annan hea meelega ühe punkti lisaks. Pride and Glory oli puhtalt Nortoni ja Farrelli päralt, aga ka film ise suutis muutuda pöördelisemaks, kui ma oleks osanud loota.
Tubli krimidraama, mis ei hiilganud küll pidevalt originaalsusega, aga teenis oma eesmärki vägagi meeldiva rütmi ja kaaskonnaga.
7/10

Fanboys 2008


Lavastaja: Kyle Newman
Osades: Sam Huntington, Dan Fogler, Kristen Bell jne.

Tähesõdade fännidest pajatav naljalugu tundus olevat mõnus idee ja kõigele lisaks astub filmis üles Kristen Bell, keda on alati tore taas ekraanil näha. Mis puutub filmi, siis tegemist ei ole oma nime vääriva komöödiaga. Kui tulla lagedale pealtnäha huvitava mõttega, siis peaks ka teostus olema ju samasugune. Fanboys taandus kõige sagedamini kasutatava teostuseni ja idee kannatas selle all tohutult.
Aasta 1998. Neli mehehakatist plaanivad täide viia oma lapsepõlve unistuse ja murda sisse Skywalkeri rantšosse. Nende eesmärgiks on saada oma näppude vahele Star Wars: Episode I - The Phantom Menace. Neli tõsiusklikku fänni kobivad vanasse ja päevinäinud minibussi ning seiklus võibki alata.
Star Warsi kultus oli suureks tõmbenumbriks, et Fanboysi üldse oodata ja lõpuks ka vaadata. Fännide tegemised on alati naeruväärsed ja ega siingi jäänud puudu Star Warsist tulenevaid koomilisi elemente. Arvan, et see oligi filmi parim külg, sest vastasel juhul ei paistaks Fanboys mitte millegagi silma. Jällegi on peategelasteks nohikulaadsed tüübid, kelle elu ainult Star Warsi ümber keerlebki. Dialoogid ja 4 tegelast olid üdini tüüpilised ning neid oli väga ebahuvitav jälgida. Jällegi päästis olukorra erinevad seigad suurejoonelisest ulmesaagast, kuid päris iga kord ka ei suutnud masside lemmik Star Wars sisu püsivust üleval hoida. Stereotüüpide ülekülluse tõttu ei pääsenud esile ka need peategelased, kes veel filmi alguses paistsid paljulubavad. Tulemus oli niivõrd kesktasemeline, et hakkasin juba mõtlema, et kas tõesti ei suudeta sellisele filmile midagi põnevamat juurde mõelda. Kõige suurem mehehakatisest fänn oli Hutch, kes elas oma ema graažis ja sõitis ringi minibussiga, mida ta nimetas omaenda Millenium Falconiks. Sellenimelise kosmoselaevaga seikles Han Solo kosmoseseerias, juhul kui keegi ei tea. Teine fänn oli piitspeenike Windows, kes lisaks fännindusele ihkas kokku saada oma netisõbrannaga. Temake osutus hoopis teistlaadi inimolevuseks. Kolmas fänn Linus sattus filmi põhiliseks tegelaseks, sest temast lähtus kurblik alatoon, mis muutis filmi traagiliseks. Aga niimoodi on seda filmi sama hea nimetada nagu kirjeldada Jaba The Huti kui nägusat tegelast Star Warsist. Neljandaks fänniks oli Eric, kes oli neist vast kõige mõistlikum, aga temagi omas kiikse, mis lõpuks kenasti välja lööma hakkasid.
Niisiis, neli die hard fänni asusid vanas logus teele ja nagu alati ilmusid ka suuremad ja väiksemad takistused. Märkimisväärne nende hulgas on minu meelest trekkide ehk Star Treki fännide mõnitamine James T. Kirki sünnnilinnas. Seth Rogen kehastas filmis kahte tegelast. Üks neist oli trekkide jubedavõitu juht, kelle näoilme andis soovida pea igas mõttes. Seal läksid SW ja ST pooldajad kaklema, kui seda kakluseks saab nimetada. Märgin siiski ka homoseksualistide baari mineku ka ära, sest seal ilmutas end ei keegi muu kui Danny Trejo. Roll oli suhteliselt mõttetu, aga vähemalt oli mingisugunegi vaheldus muidu väga tavalisele seikluslikule matkale püha eesmärgi poole. Üheks kaaslaseks oli ka Zoe Kristen Belli nahas. Ka temale ei ole jagada erilisi kiidusõnu, kuid sellegipoolest oli tegemist rõõmsa jällenägemisega. Seth Rogeni teine roll osutus sutenööriks, kes oli nagu ka peategelased suur SW fänn. Suur üllatus küll. Sama hästi oleks võinud kogu Ameerika antud filmis üks suur ja lai Star Warsi universum olla, sest iga vastutulija oskas fännina esineda. Trekkidega puututi veel kokku ja alati läks ka suureks kakluseks. Koomilised situatsioonid olid ebahuvitavad ja etteaimatavad. Mõni üksik suutis end vahel teiste seast välja sirutada, aga sellest jäi selgelt väheks, et Fanboys suudaks pakkuda korralikku naeru. Nalja sai ainuüksi Star warsi kulul, mis muutus lõpule lähenedes päris tüütuks. Traagiline pool lõi viimastel minutitel sisse ja nii film lõppeski.
Ei jätnud erilist muljet kogu see jant, kuigi viimased paar lauset andsid filmile kena punkti.
5/10

kolmapäev, 16. september 2009

9 2009


Lavastaja: Shane Acker
Hääled: Elijah Wood, Christopher Plummer, Jennyfer Connelly jne.

Kunagi ammu nähtud 11 minutiline lühianimatsioon nukkudest keset laastatud maad äratas huvi, et jääda rahumeelselt ootama täispikka versiooni. Kaua võttis, aga kohale jõudis ning erinevalt aastatetagusest lühianimatsioonist oli uues ja värskes teoses nii mõndagi tähelepanuväärset. 9 ei olnud kaugeltki mitte täiuslik, aga võiksin öelda, et vähemalt vormi poolest pandi I-le täpp peale.
Tulevikus ärkab vanas ja lagunenud majas ellu nukk, kelle seljale on joonistatud number 9. Ta ei tea, mis on juhtunud, aga kõik inimesed on maamunalt minema pühitud ja linnad seisavad varemeis. 9 hakkab ümbruskonda uurima ja ta kohtub mitmete omataolistega, kes selgitavad talle valitsevat olukorda. Varemete vahel luuravad vaenulikud monstrumid ja mitte keegi nukkude seast ei tea, kust ja miks nad välja ilmusid. 9 vajab olude sunnib aga täit selgust ja varsti seisavadki kõik nukud vastu oma saatusele ja koletislikele olenditele.
Tegelasteks olid 9 iseäraliku nukku ning igaühel oli teatud omadus või eripära. Nr 9-le andis hääle Elijah Wood, nukkude juhile nr 1-le laenas hääle Christopher Plummer ning ülejäänute numbrite hulgas olid Jennifer Connelly, John C. Reilly, Martin Landau ja Crispin Glover. Woodi pole ammu ekraanil näinud ja sama kehtib ka hääle andmisega animatsiooni tegelasele. Pealelugemised oli paigas ja mitmekesine näitlejaansambel oli ainult kasulik. 9 oli aga kõike muud kui lastele suunatud animeeritud nukkude seiklus laastatud maal. 9 hiilgas eelkõige detailirohkusega, mis andis endast kõige rohkem märku nukkude poolt ette võetud retkedel ja monstrumitega võideldes. 9 arenes üsnagi rahulikult ja ei võtnud kordagi ette pöördelisi sisukäänakuid ega ka mitte midagi väga üllatavat, mis pakuks tänapäeva filmimaastikule uusi iseloomujooni, mida pole varem olnud või siis pole varem niivõrd hästi võimendatud, et muutuks märgatavaks. 9 saavutab selles osas nii mõndagi, aga kahjuks mitte terviklikult. Postapokalüptilise maailma kujutamine on vaimustavalt hästi õnnestunud. Silm puhkas kogu näidatud minutite aja ja tahtis veelgi rohkem. Sellest tuleneb jällegi ka teine probleem. Vaatamata animatsiooni meisterlikusele kujutada kõike võimalikult süngelt, mitmevärviliselt ja isegi kaunilt oli 9-l midagi puudu. Puuduseks oli minu arvates tegelaste stereotüüpsus ja veidi liiga klišeeline sisu areng. Seda ma ei tahtnud Shane Ackeri visuaalselt ülikauni teose juures näha, aga paratamatult olid need omadused olemas ja see tekitas suurt tuska, sest 9 on liiga ilus, et sisaldada tavalisust. Õnneks ei muutunud need puudused domineerivaks, sest 9-s jätkus tegevust igaks minutiks. Teine suur pluss oli huvitav nägemus deemonlikest koletistest, kes jahtisid väiksed nukke keset varemeid täis tühermaad.
Iga kord kui mõni neist ekraanile ilmus, siis paratamatult silm kohe pidi puhkama olendite grotesksusel ja graatsilisusel. Animatsioon trumpas tingimata üle keskpärase sisu arengu ja tegelaste stereotüüpsuse, kuid terviklikult ei olnud 9 vaimustav, sest puudulikust oli tugevalt tunda. Taustauuring oli aga igati meeldiv, sest miskipärast on sellist laadi teostes alati huvitav teda saada põhjustest ja tulemustest. Nukkude juures mängis põhilist rolli vana teadlane, kes andis neile kõigile elu, et nad saaksid uuel kujul inimsugu jätkata, aga ainult 9 suutis mõista oma missiooni. Keskne sisu, mis keerles salapärase amuleti ümber oli täiesti arusaadav ja ma jälgisin kogu tegevust põnevusega vaatamata ettearvatavale stsenaariumile. Olendite ja nukkude vastasseis muutus pärat igat rünnakut aina pingelisemaks ja omapärasemaks. Erinevad viisid nukkude kätte saamiseks olid leidlikud ja ausalt öeldes ka parajalt õudustäratavad. Siinkohal tooks välja kobrale sarnanenud olendi, kes peitis ohvrid enda sisemusse. Teekond paratamatu tulemuse suunas suudeti muuta pingeliseks ja isegi kaks korda järjest teisenes lõpptulemus hoopis teistsuguseks, kui olin enda jaoks juba ette valmistanud. Hea üllatus, aga filmi sisupoolse ülesehituse nõrkust see ei suutnud korvata. Nukkude välimus sobis loodud tumedasse tulevikku nagu põlenud auto postapokalüptilise linna tänavale. Kummalised silmad, käed ja lukuga keha jättis neist kõigist pentsiku mulje, kuid mitte halvas mõttes, vaid nende välimus oma veidrustega rõhutas meeldivalt tehislikku nägemust hävitatud tulevikust. Köitvad võitlusstseenid omasid tähtsat rolli, kuid nii mõnegi tegelase vastukäik olenditele kippus korduma. Hea näide oleks nukk nr 7, kes oli igati lahe tegelane, kuid tema oli ka vast kõige klišeelisem. Lõpp hingede vabastamisega oli mõnusalt mõtlik ja rahulik andes 9-le kena finiši.
Vaatamata oma nõrkadele külgedele jättis 9 meeletult hea mulje, mille põhjustas ei miski muu, kui ainult suurepärane sünge animatsioon ja omapärane fantaasia, mis muutis natuke alla poolteist tundi kestva teose igati meeldivaks kogemuseks ning seega hindeks on väga tugev - 7/10

esmaspäev, 14. september 2009

The Matrix Revolutions 2003

Lavastaja: Andy ja Larry Wackowski
Osades: Keanu Reeves, Carrie-Ann Moss, Laurence Fishburne jne.

Käes ongi aeg lõpetada Matrixi triloogia viimase osaga. Paraku ongi kolme osaga nii, et ma hindan neid väga kõrgelt, sest kui arutamise alla tulevad triloogiad, siis The Lord of the Rings ja The Matrix on minu jaoks alati esikohal. Nii on, nii jääb ja mitte kunagi ei muutu. Kogu seeria on mulle meeldinud alates esmasest kinoskäigust ja siiani meeldib mulle neid ikka ja jälle aastast aastasse isegi natukenegi poole silmaga uuesti vaadata. Eks igaühel on oma filmid, mis on alati kõigi aegade lemmikfilmide tipus ja minule ongi Matrix just üks nendest filmidest.
Sõda on Siioni ukse ees, Neo eksleb oma mõtisklustes ning Smith paljuneb ja on juba hävitamas kõike nii seespool kui ka väljaspool Matrixit. Vähemalt see on ta suur püüdlus. Ettekuulutus osutus otstarbetuks ning ikkagi taandub kogu lootus avalikule sõjale masinatega. Võitu ei suuda keegi uskuda, aga on olemas üks mees, kes on midagi rohkemat kui inimene ning kelle ainus olemasolu eesmärk on päästa inimkond. Neo ei tea kuidas, aga ta teab, et ükskord juhtub see nii või naa.
Reaalse maailma viimaste inimeste ristiretk läbi tule ja metalli jätkub ning seda kõike saab näha seninägematutes mõõtmetes. Esimesed kaks osa soojendasid kohta tuliseks võitluseks, kus osapoolteks on masinad ja liha ning armu ei anta. Revolutions on seeria ainus osa, kus kogu tegevus leidis suures osas aset Matrixist väljaspool. Pöördelised hetkel leidsid aset nii Siionis, kanalisatsioonis, maa peal ja muidugi ei mindud mööda ka virtuaalreaalsusest, kus toimus filmi kõige piireületavam mees mehe vastu võitlus. Reloaded lõppes suure küsimusega. Nimelt, miks ja kuidas sai Neo reaalsuses kasutada oma võimeid, mis kehtivad vaid virtuaalsuses? Sellele küsimusele vastati pikkamööda ja mitte sugugi kergekäeliselt. Revolutions alustas seeria kõige huvitavama sündmuse põhjendamisega ehk teisisõnu hakati koheselt lahkama Neoga juhtunut. Neo sattumine Matrixist välja ja kohtumine programmidega kujunes üsnagi huvitavaks vestluseks elust, armastuses ja surmast. Võõrastaval kombel saab kuulda ühe programmi selgitusi ja arusaamist inimestele omastest tunnetest nagu näiteks armastus. Programmidele isiksuse ja sellest lähtuvalt ka kaastunde kujundamine on omaette lähenemine, aga siiski on tõeliselt huvipakkuv kuulda mõtteteri just tehisintellekti loomingult, mis kirjeldab kõiki tundeid justkui nagu see kõlaks reaalselt ühe programmi käest. Igati loogiline ja omapärane algus hiilgavale finaalosale. Neo on saavutanud nüüdseks jumalikud mõõtmed, mis tähendavad ei midagi muud, kui oma saatusele vastuminekut. Ettekuulutus küll põrus, aga siiski tunnetab Neo oma edasist rada üha läheneva ja peatselt algava sõja eel. Jällegi domineerivad kahte sorti inimesed: uskujad ja vastupidi. Selles pole aga midagi imelikku, sest nagu juba öeldakse, et mitte ükski prohvet ei ole tuntud isegi omas kodus. Sama käib ka Neo kohta, kuid ta pole üksi. Kolmas osa on täis vihjed Piiblile.
Ettemääratud saatus Neo puhul, kõikumatu armastus, mis on alati esikohal nagu püha raamat ütleb ja lõpuks ka rõhutud rahvas, kes läheb vastu ülekaalukale vastasele ning lootust on vähe, kuid siiski on see vaatamata kõigele olemas ja ei kustu päriselt mitte kordagi. Kus on valgust, seal on ka pimedust ning peale rõhuvate masinate on olemas üks, kes on juba midagi enamat kui programm või lihtsalt masin. Nimeks on temal Smith ning ta demonstreerib antud filmis tõelist ja piiritut kurjuse kehastust. Smithil õnnestus isegi pääseda Siioni võitlejate sekka ning püüdis nurjata Neo teekonda sõja lõppemise suunas. Neo külaskäiguga Allika juurde kaasnes masinate tunnetamine ja ühtlasi oligi see kanalisatsioonis hävitatud masinate põhjus. Neo hakkas sarnaselt Matrixi sisemusele ka reaalses elus tõeliselt "nägema". See avaldus Neol alles pärast eepilist kahevõitlust Smithi Matrixist väljunud klooniga, mis oli tõesti ainulaadne nägemus kollakast kurjusest. Ikka ja jälle rõhub Matrixi väline maailm vägagi rusuvalt ja niiöelda metalselt. Eriti just teekond Masinate linna, mille tähendusrikas lõppfaas tõstis kogu seeria taseme niivõrd kõrgele, et veelgi paremini polekski vast saanud. Vähemalt mulle oli ja on finaal siiani seda kõike. Finaali mõistmiseks oleks vaja mõelda järele kõigele varem juhtunule ja parasjagu toimuvale, sest muidu jääb lennuka kahevõitluse lõpplahendus võib olla veidi arusaamatuks.
Sünkroonis Neo viimase ristiretkega peavad Siioni elanikud toime tulema kompromissitu vaenlasega, mille jõul ei ole piire. Lahing viimase inimeste kantsi pärast peaks kindlasti olema tipus koos Lord of the Rings`i kolmanda jao uskumatuna näiva sõjategevusega. Robotlikes tapamasinates astusid sõdurid vastu pimedusttekitavale jõule. Meeldiv disain oli neil moodsetel raudrüüdel ning sama saab ka öelda alati naeratust esile kutsuvate kalmaarsete valvurite kohta. Eepiline oleks vast kõige kompaktsem sõna kirjeldamaks suurejoonelist lahingutandrit, mis leidis aset nii Siioni väravate ees, kõrgel kivist taevas, kanalisatsioonis ja sügaval Siioni tagalas. Ilus vaatemäng pea igas mõttes. Eriti efektne oli masinate sisenemine linna, sest nad tungisid läbi müüri nagu must suits praksuva tulekolde helidega. Hunnitu vaatepilt. Samal ajal jõuab Neo läbi mitmete katsumuste masinate jumale ühtseks tervikuks vorminud kehastuse ette ning tänu sunnitud olukorrale annab ta väljavalitule võimaluse võidelda oma rahva pääsemise nimel ning sellest hetkest alates on mööduvad minutid metsikult ja uskumatult omanäoliselt võitlevate Smithi ja Neo päralt. Vennad Wachowskid sai hakkama igast küjest huvitava teosega, mida võib arvatavasti kaheaastase pausi järel julgelt otsast peale vaadata. Väiksemamõõduline alguslugu taandus lõpuks antud filmini ja seda on isegi päris raske uskuda, et vennad oli võimelised minema niivõrd kaugele. Kõik kolm filmi olid justkui nagu modernse tänapäeva maailma kujutlus, kuhu mahtusid kes teab ehk äkki iga nooruki hullumeelsed unistused kõigi võimaluste universumist. Kolmanda osa visuaalid olid võimendatud viimase piirini ja tulemus oli imeline võitlus hea ja kurja vahel, mis tõesti erutas meeli ja pani mõtlema, sest ega ainuüksi ilusa karbiga tõsine väärtus end ei ilmuta.
Wachowskite visioon muutus iga osaga aina suuremõõtmelisemaks nii sisult kui ka vormilt. Eriti domineerivaks muutus sisu selgitamine igal võimalikul viisi. Piibel muutus järjest tähtsamaks vahendiks, kust tõmmata paralleeljooni Matrixi seeriani ning just see on mulle väga meeltmööda. Ei näe just tihti, et silmi paitav film suudab minna ka kaugemale kui lihtsa sisuarenguga virtuaalreaalsusest ja seda eriti kolmes osas valitsenud ülevõimendatud akrobaatiliste võitlusmomentide keskel, mille graatsilisus kõditab ikka ja jälle. Revolutions sisaldas ühte kandidaati Kõigi Lahingute Ema auhinna saamiseks. Kahtlemata oli selleks Siionis aset leidnud armutu sõda masinate ja inimeste vahel. Samas tahaks ka kandidatuuri lisada Smithi ja Neo Matrixis aset leidnud kahevõitluse, mis esimesel korral oli unustamatu kogemus. Kõige vastuolulisem oli lahingu lõpp, sest sellest teatud hetkest, kui Smithiga juhtub paratamatus saab tuua isegi mitut erinevat versiooni. SPOILER: Ise leian, et Smith hävines Masinate linnaga ühendusse sattumisel, sest kui tal Neod kopeerida õnnestus, siis sai ka masinate isand ühenduse Smithiga, millel olid ka vastavad tagajärjed. Samas saaks ka välja tuua teise versiooni. Nimelt, Smith oli negatiivne ja Neo positiivne ning nii kaua, kui üks elab, elab ka teine. Äkki kehtib sama ka Smithi ja Neo kohta, kuigi see versioon on kõige suurema kahtlusega. Kolmandaks võiks ära mainida Oraakli, sest äkki hoopis temal oli suurim rolli Smithi hävinemisel. SPOILERi lõpp. Ise kaldun esialgse kirjelduse juurde ja arvan, et see peaks enam-vähem poleemikat tekitanud olukorra paika panema.
Aga mis seal ikka. Üks parimatest triloogiatest ning üks intelligentsemaid ja igast küljest kaunemaid saavutusi ulme vallas.
10/10

pühapäev, 13. september 2009

Lebanon 2009

Veneetsia filmifestivalil võitis Iisraeli film Lebanon parima filmi tiitli ning tänu treilerile ja lühikesele sisututvustusele tekkis endalgi kange kihk seda filmi näha. Eks see aeg nihkub veel tulevikku, aga jään igatahes huviga ootama.





neljapäev, 10. september 2009

The Matrix Reloaded 2003


Lavastaja: Andy ja Larry Wachowski
Osades: Keanu Reeves, Carrie-Ann Moss, Laurence Fishburne jne.

Eks võtan siis triloogia teise osa käsile. Niigi kaua juba venitanud. Miskipärast on tülikam kirjutada filmidest, mida olen juba liiga palju korduvalt näinud. Aga samas on jällegi endalgi huvitav avastada kirjutamise käigus külgi, mida pole varem vaatamise ajal täheldanud. 2003. aastal nägin õige pea pärast The Matrixi telesilinastust uuendusliku ulmeseeria teist osa, millest on mul ainult head mälestused ning ega ma nalja pärast ikka ja jälle triloogiat uuest vaata.
Masinad tungivad ühe suureneva kiirusega inimeste viimase kantsi Siioni poole. Võitlejad on väsinud ja kellelgi ei ole vastuseid. Ainsaks valikuks on relvastuda ja astuda vastu oma karmile saatusele. Neo, Morpheus ja Trinity usuvad midagi enamat ja see midagi on Neo. Ettekuulutus hakkab täide minema ning Neol on vaja teha õigeid valikud ja leida õigeid vastuseid enne, kui on liiga hilja kogu inimkonna jaoks.
Reloaded lahkab ühte ainsat olulist teemat-valikute tegemine. See seatakse küsimärgi alla ning Neo abiga viiakse lihtne ja arusaadav teema hoopis teisele tasemele. Millega 1. osa lõpetas, sellega 2. osa jätkab ja ta teeb seda kuradima hästi. 1999. aastal ilmavalgust näinud The Matrix oli kõikemuutev kogemus, aga järg on juba midagi enamat. Reloaded laiendab oluliselt Matrixi maailma ning vägagi palju hämmastavat ja huvitavat saab teada nii Matrixi ajaloost kui ka selle elanikest ehk peamiselt programmidest. 21. sajandi messias on meie sekka tulnud ja tema nimi on Neo, kuigi päris jumalikku olemust tal veel ei ole, kuid ega seegi tulemata jää. Esimene osa lõpetas taevalaotuse poole lendava piire murdva Neoga ja nüüd on asi veelgi kaugemale läinud. Seletatakse veelgi põhjalikumalt lahti, et kui piirid puuduvad on kõik võimalik ja seda Matrix just taotlebki. Piiridevaba modernne maailm, kus kõikjalt on üle läinud ülim stiilsusepuhang. Ütleme nii, et Matrix on pealispind ja reaalsus on see, mis on peidus pinna all. Külm, metalne ja nii või teisiti üdini tahke elu Siionis või mahajäetud kanalisatsioonivõrgustikus olles pidevas hirmus masinate rünnakute ees. Neo on dilemma ees, sest ta peab aru saama, et ta peab oma tehtud valikut mõistma, sest valik on juba ammu tehtud, kuigi ta ise veel seda ei tea. Selles kogu film seisnebki, kuid see pole ka ainus asi. Masinate edasitung Siioni poole on olnud edukas ja õige varsti tungib massiivne armee läbi inimeste linna müüride.
On esindatud kaks poolt: usk reaalsusesse ja usk millegisse ülemasse. Neo ülesandeks ongi jõuda selgusele ettekuulutuse suhtes ja lõpetada sõda enne, kui see on alata jõudnud. Neo, Trinity ja Morpheus on ikka esikohal kui tõsiusksed, kes seisavad vaatamata olukorra tõsidusele pea alati vankumatult Neo kõrval. Unenäod, temas endas esile tulevad ennustused ja lõpuks kohtumine kõige algataja Arhitektiga viivad selleni, et Neost hakkab ühe kiiremini saama ei keegi muu kui tõeline Väljavalitu, kes teab oma edasist saatust. Aga on tekkinud probleem ja selle nimi on Smith. Mida ta tahab ja kuidas ta ikka veel eksisteerib, kui tema sealolekul ei ole enam põhjust? Smith läks eksiili pärast seda, kui Neo ta "vabastas" kõige halvimas mõttes. Smith on järeleandmatu ning tema ainus eesmärk on kõik, mis Matrix endas peidab, endale allutada ja valitseda kogu virtuaalmaailma. Hugo Weaving teeb täiesti väärastunud perfektsusega unustamatu rolli Smithina. Tema kogu olemus kandub kõikjale, kui Smith/Weaving kaamera ette astub. Reeves Neona on omaette frukt ja pean tõdema, et maailmapäästja roll antud filmides on sobinud talle kõige paremini. Eks see on sellepärast, et tänu Matrixile sai Reevesiga esmast tutvust sobitada, aga siiski sobib näitleja kaamevõitu ilme ja madalavõitu kergelt kähisev hääl purustamatule Neole sama hästi nagu sukk ja saabas. Siin ei saagi kedagi teist Neo rollis ette kujutada.
Reloaded särab oma unikaalse mõistujutu ja erinevate keerdkäikude poolest. Kõik on täpselt paigas, et luua kaks paralleelselt eksisteerivat maailma ja mitte neid segamini ajada. Matrixile omane rohekas toon on muutunud küll heledamaks, aga siiski sama kõikehõlmav on see isegi kolmandas osas. Selles pole kahtluski. Fantaasiamaailma piiramatus on selgesti tuntav igas akrobaatilises ja üliefektses võitlusstseenis ja just nendega viskabki film latti eriti kõrgele. Vaatamata tõsisele toonile ja lähenevale hukatusele pakub Reloaded isegi parajal hulgal huumorit, aga just nii palju, et saab vabalt eristada selget varjatud pilget. Hea näide oleks siseõuel toimunud kaklusele eelnenud vestlus Smithi ja Neo vahel ning just nendel loetud minutitel suudeti nii mõnigi andekas ja pilkav toon üksteisele vastu lajatada. Sellele meeldivale vestlusele järgnes üks filmiajaloo vaatemängulisemaid võitlusi, mida saab nautida isegi mitmendal vaatamiskorral. Võib olla tõesti väike CGI nõrkus riivab silma, aga tõesti mind ei huvita selline märkamatu tõsiasi, kui filmi temaatika ja filosoofia eksisteerivad peaaegu veatult koos modernse maailma iga detailiga, muusikaga ja nagu ennemgi sai öeldud ülima stiilsusega nii riietuses, kõnelustes kui ka võitlustes. Kui esimene osa jättis veidi vajaka taustauuringu pealt, siis järg pakub huvilistele suuremal määral Matrixi ajalugu.
Eriti hästi teeb asja selgeks Arhitekti ilmumine filmi lõpus, kelle pikaldane monoloog pani filmi teooriad kiirelt ja peaeagu arusaadavalt kokku, kuigi eks midagi jäi kindlasti veidi lahtiseks, kuid arvan, et mitte midagi märkimisväärset, sest Arhitekti seletusviis pani enam-vähem kõik kenasti paika. Film sisaldab rohkelt märkimisväärseid lahinguid ja siinkohal peaks välja tooma kindlasti võitluse sadade Smithi koopiatega, mida vaadates võib tugevat joovastust tunda. Teisena peaks ära märkima kiirtee lahingu ja Merovingiani kindlusest Keymakeri ära toomine, mis ei olnudki nii lihtne nagu kolm peategelast enne arvasid. Merovingiani kehastanud Lambert Wilson oli hullupööra nauditav oma olukorda tabava ja uskumatult asjaliku tekstiga, millest ei saagi ära väsida. Merovingiani juures astusid mängu albiinost kaksikud, kelle vastu tunnem ma tugevat aukartust. Nood tegelased olid muljeltavaldavalt efektsed peaaegu igas mõttes. Esimest korda neid nähes ei olnud mul sõnu nende kirjeldamiseks. Kahju, et kaksikute ekraaniaeg üsnagi lühikeseks jäi, aga siiski sai näha vägagi suures plaanis nende kahe võimekust. Ka taustalugu on neil üpriski huvitav ja eks eda saab kõigi nende kohta öelda, kes Merovingiani juures töötasid või olid töötanud. Üks neist oli ju tiivutu Seerav. Muusika varieerus stiililt stiilile ning igal otsustaval hetkel tuli kuuldavale kogu toimuva tegevusega väga heas rütmis olev muusikapala. Jällegi saab näite tuua kiirteel toimunud tohutust lahingust agentide, kaksikute ja inimeste vahel. Erinevate sisuliinide kokkupõrge viis kõige kokkulangemiseni ja tulemuseks oli katkendlik lõpp ning seetõttu sai kannatmatult kolmandast osa oodatud.
Vaatemänguline, graatsiline, mõtlik, filosoofiline, fantaasiarikas ja arukas-need on vähesed sõnad, millega saaks seeria teist osa kirjeldada. Mina ütlen vaid üht: "Uskumatu!"
10/10

esmaspäev, 7. september 2009

District 9 2009

Lavastaja: Neill Blomkamp
Osades: Sharlto Copley, David James, Jason Cope jne.

Asun ka siis lõpuks ometi 9. rajooni kallale. Ei teagi, miks nii pikk vahe sisse tuli. Tavaliselt püüan pärast kino ikka kohe järgneva paari päeva jooksul ära kirjutada, aga eks üha tihenev filmide vaatamine peibutab ja nii väärtuslikumad filmid jäävadki veidi tahaplaanile. Aga pole hullu midagi. Täna koolis vene keele tunni ajal hakkasin District 9 peale mõtlema ja kirjutasin siis Euroopa päeviku märkmete lehele ühtteist filmi kohta ning minu üllatuseks olin tunni lõppedes peaaegu kogu lehekülje täis kritseldanud. Ongi lihtsam alustada kui olen enda jaoks tähtsamad punktid välja noppinud ja kõige eredamalt meelde jäänud seigad kirja pannud. Ei tea, kas hakkangi District 9 kohe modernseks ulmeklassikaks nimetama, aga ausalt öeldes väga palju puudu ei jäägi.
1990. aastal saabus Lõuna-Aafrika linna Johannesburgi kohale hiiglaslik alus, millelt avastati nõrkemiseni näljas ja roojas vaevelnud tulnukad. Nüüd, 20 aastat hiljem, on nad ikka veel samas linnas, kus varemgi ja kõik tulnukad on suunatud eraldatud 9. rajooni. Kohalike inimeste nõudmisel, kuritegevuse peatamiseks ja omadel omakasupüüdlikel eesmärkidel MNU(Multi-National United) sunnib tulnukaid asuma elama linnast välja militaarsesse kompleksi. Nende kokkuajamine ei lähe aga lihtsalt ning uus ja huvitav ametikõrgendus lõpeb Wikus Van De Merwe jaoks saatuslikult. Aga 9. rajoonis on palju saladusi ning on asju, mida MNU tulnukatest ehk prawnidest ei tea.
District 9 ei ole sugugi kindlasse raami paigutatav ulmefilm. Prawnide kui rõhutute kujutamine Johannesburgis sobib igasuguse filmimaitsega vaatajale, sest antud teoses ei ole põhirõhk maavälise eluvormi unikaalsusel ega ka mitte nende ulmeliste relvade demonstreerimisel. District 9 on selgelt ühiskonnakriitiline suurteos, kus katsejänesteks on võetud pealtnäha alaarenguga limuski välimusega olendid. Ka tegevuspaik on erinevalt puhtast USA filmitoodangust üsnagi eriline. Iga ulmefilm armastab aset leida Ameerikas, aga seda ainult juhul kui film on valminud otseselt suurkompaniide tellimusel või efekte armastava lavastaja poolt. District 9 taga seisavad kaks meest: Neill Blomkamp ja Peter Jackson. Usun, et suuresti tänu Jacksoni osalusele muutus Blomkampi projekt märksa iseseisvamaks teoseks, mida ei hakanud mõjutama välised tegurid. Jackson on juba suurema kaliibriga lavastaja ja tema teoseid arvestades ei olegi ime, et keegi talle ja Blomkampile varba peale ei astunud. Vähemalt nii mulle tundub. District 9 kujutab õnnestunult tänapäeva probleeme ja suurorganisatsioonide liigset mõjuvõimu. MNU esindab korporatsioonide võimu riikide üle. Antud juhul käib asi seaduslikult ja MNU laskub sujuvalt prawnide pärusmaale, et koguda infot nende tehnoloogiast, aga samal ei huvita neid karvavõrdki prawnide saatus. Ei peagi kohe mõtlema, et MNU on teisisõnu ÜRO, kuid mingil tasandil on võrdlused üpriski loogilised. Mitte küll nii radikaalsed, aga siiski vormi poolest on nad nagu õde ja vend. Pidev rassismiteema hõljub alatasa õhus ja seda pea igas 21. sajandi filmis.

District 9 õigustab rassismi tugevat tooni igal tasandil, sest antud juhul tuuakse välja inimkonna kõige loomulik reaktsioon millegi tundmatu suhtes. Ikka peab veidrale ja inetule jalaga virutama ja seda muidugi ilma küsimusi esitamata. Umbes sellise suhtumisega oli ka filmi peategelane Wikus Van De Merwe. Wikus oli esmaklassiline näide omas reaalsuses elavast kontoritöölisest, kelle jaoks oli suurim elevusetekitaja enneaegne edutamine. Wikus oli täies ulatuses tavaline inimene. Võib olla isegi ka bürokraat, aga seda mitte läbi ja lõhki. Temas ei olnud kaastunnet räpases rajoonis elavatele prawnidele. Tema läks oma tööd tegema ja mitte miski muu, mis puudutas prawnide eluolu teda ei huvitanud. See aga muutus niivõrd järsult, et äkiline pööre Wikuse suhtes andis tunda isegi uskumatult kurvas lõpukaadris. Kedagi Wikusele sarnanevat on viimase aja filmidest väga raske leida, sest ta oli nohikliku välimusega ning igati viks ja tubli töötaja MNU-s ning sellist ebatraditsioonilist tegelast iga päev ei näe. Aga tublidus ei tasu end kunagi ära, kui tegemist on domineeriva võimuga organisatsiooniga, kus võim ei saa kunagi otsa, seda on aina juurde vaja. Kõike seda saatis dokumentaalile omane stiil, mis saatis pea kogu filmi, kuigi see oli kõige tugevam esimeses pooles. 9.rajooni ajalugu hakati lahkama juba kohe filmi alguses värvikate dokumentaalkaadritega ja asjatundjate arvamustega. Kõik nad rääkisid minevikus ja keegi neist otseselt ei teadnud, mis juhtus Wikus Van De Merwega. Tema elusaatust saab näha vaid lünklikult, sest kindlat vastust meile ei antagi. Vägagi omalaadne lähenemine oli uudiste lisamine dokumentaali sarnasele käsitlusele. Hetkega loodi juba algussteenide abiga mulje reaalsetest sündmustest ja nende tagamaadest.
Tänapäeva maailmas on palju kinniseid kogukondi ehk hämara väärtusega getosid, kuhu võõraid ei lasta. Film märksõnaks oligi geto, sest just seal elasid prawnid koos kohalikega oma niinimetatud elu igavesel prügimäel plekist katustega varjualustes. Kohe olid platsis ärakasutajad ja ega kohalikud jõugud MNU-st väga ei erinenudki. Vähemalt mitte nende huvide poolest. Prawnid olid inimeste jaoks alaarenenud, aga tõtt-öelda saab nii iga inimese kohta öelda, kui visata ta räpasesse urkasse elama. Antud juhul oli see osaliselt tõsi, sest paljud prawnid olidki vääritu alamklass, aga nende hulgas oli nii mõnigi, kes oli teistest peajagu üle. Dokumentaali vorm hakkas hajuma, kui Wikus jõudis ühte plekkelamusse, kus ta sai oma kätesse hämmastava leiu, mis pööras tema vastu. Omakasu peal väljas olev süsteem pöörab kõrgemate eesmärkide nimel alati omade vastu ja ega ka siin teisiti ei olnud. Tänu sellele toimus Wikuse täielik transformeerumine kontorirotist võitlejaks räpasel lahingutandril. Kaameratöö ja visuaalne külg olid vaimustava lahenduse leidnud. Kord tööstuslik hallikas toon ja siis kuumale kliimale omane kollakas värvilahendus, mis kujutas efektselt prawnide olukorda krõbiseva ei millegi peal. Kaameratöö oli pidevalt muutlik ja energiline. Käsikaamera stiilile mindi üle kiiresti ja samamoodi tuldi ka tagasi. Wikuse juures ei olnud mitte midagi heroiseeritut. Ta lihtsalt oli tavaline inimene, kellel oli hirm nahas uue ja tundmatu olukorra tõttu. Varjupaiga leidis ta sealt, kuhu ta poleks vastasel juhul mitte kunagi läinud. Täiesti ootamatu oli prawnidele karakteri mõõtmete üle andmine, sest seda ma ei oleks oodanud. Kavalavõitu reklaamikampaania töötas sama arukalt nagu The Dark Knightile eelnenud klippide ja treilerite sadu. Mitte midagi erilist ei suutnud trailerid ära anda, kuid siiski on kõige parem minna District 9 vaatama puhta lehena, sest alles siis saab kätte võimsalt originaalse filmielamuse. Blomkampi Alive In Joburg oli iseenesest tohutu potentsiaaliga, kuid see lühifilm ei suutnud mitte kuidagi ette ennustada niivõrd traagilist ja päevakohast ulmefilmi.

District 9 puhul ei ole tegemist mingisuguse lillelise nägemusega tulnukeluvormidest. Julma peksu, alandust ja räpasust jagub filmis küllaga. Olgugi, et tegemist on limuskitega, aga siiski on haletsus ja kaastunne kerge tekkima. Blomkamp sai hakkama imelise filmiga, millele võrdväärset on raske leida. Leidlik ja ulmeline nägemus Aafrikas toimuvale immigreerumisele. Wikusega juhtunu ja Sharlto Copley näitlejatöö olid tõelised niiditõmbajad. Eriti Copley, sest tema esitus võttis sõnad suust. Copley andis oma rolli edasi loomuliku ja ebatäiusliku meetodiga ning ta lõi perfektse kangelase, keda on isegi raske nii nimetada. District 9 ei ole üheööliblikas, vaid hulganisti küsmusi jäi vastuseta ja paraku mitte ükski neist ei ole ebatähtis. Õhku jäi rippuma prawnide Maale tuleku põhjus. Spekuleerida saab igal moel, aga samas ei taha ma näha ja kuulda teiste loomingut, vaid ma tahan näha, mida just Blomkamp kavatseb District 9 arendamisega peale hakata. Finaalis aset leidnud sündmused on kõik traagilist laadi. See ei ole just roosilise lõpuga film. District 9 ei pakkunud vaatajale meeldivat ja oodatud lahendust ning see oligi mulle just parim üllatus. Kahtlesin veel, et film lõppeb nagu ma ise olen juba oletanud, aga õnneks mitte. Lõpus lõi taas lõkkele dokumentaalfilmi stiil, mis võttis hetkel toimuva üle ja kujutas kõike nii nagu teleekraanil on võimalik näha. Viimane stseen oli ehtne ahastushetk. Üksik prawn keset prügimäge vormimas midagi, mille tähendust mõistavad ainult filmi näinud inimesed. Sellel hetkel näidati veel klippe Wikusest, kui ta oli veel rahul oma elu ja tööga ning aina kiitis oma naist. See hetk tema naisega oli kohutavalt masendav ja kurb. District 9 on tõesti film, mis vaatamata ulme ülekaalulisusele suudab pugeda isegi hinge ja see on tõesti suur saavutus.
Traagiline, terava kriitikaga, elava ja originaalse lähenemisega kesktasemeliste mõõtmetega ulmefilm, mis muutub iga minutiga suuremaks, kui iga teine hiiglasliku eelarvega blockbuster. Jätan hetkel 0,5 punkti tallele, et näha mida tulevikus veel korda saadetakse.
10/10