Pirates of the Caribbean: On Stranger Tides 2011

Lavastaja: Rob Marshall
Osades: Johnny Depp, Geoffrey Rush, Penelope Crus, Ian McShane jne.

Pirates of the Carribean: On Stranger Tides on erinevalt oma eelkäijatest hoopis erineva maitsega tükk piraadimadinat. Lisaks filmis toimuvale on kardinaalselt muutunud ka lavastajatooli omanik. Eelmise kolme filmi eest vastutanud Gore Verbinski on asendatud Chicago, Memoirs of Geisha ja üleeelmisel aastal ilmunud paljukirutud Nine`iga tuntuks saanud Rob Marshalliga. Endise triloogia viimane episood At World`s End viis lõpuni Willi ja Elizabethi pikaleveninud seikluse ja võib vist päris kindel olla, et neid kahte ei tahtnud mitte keegi enam uuesti näha. Alles on jäänud ainult Johnny Deppi kehastuses legendaarseks mängitud kapten Jack Sparrow ja osaliselt ka tema Musta Pärli aegne meeskond, millest on tegelikult alles ainult vana joodik Gibbs ja Geoffrey Rush oma tuntud headuses. Muidugi on tore, kui suurepärase stardiga ning uimaseks muutunud teise ja kolmanda osale püütakse uut elu sisse puhuda. Režissööri-ja kaadridvahetus ning peamise tõmbenumbri esiletoomine vanas heas piraadiuniversumis on tegelikult vägagi ligitõmbav kombinatsioon. Selle eest hoolitses nii Curse of the Black Pearl kui ka ülejäänud kaks, mis vaatamata oma logisevale sisulisele arengule kui ka pikaks venitatud tempole sisaldasid hulganisti ootamatult põnevaid elemente, mille najal oli võimalik seeria lõpetada aina fantastilisemaks kujuneva finaaliga. Olgu Dead Man`s Chest`i ja At World`s End`iga kuidas on, aga esimese osaga paika pandud tegelaste suur varieeruvus, laialdane liikuvus lokatsioonist lokatsiooni, igati kobe huumor, pidevalt edasiarenev seikluslikkus ja kirev mütoloogia kandsid end siiski võiduka lõpuni. Isegi siis, kui huvi tegelaste motiivide selgitamiseks ja nende eesmärkidest arusaamiseks kippus vahepeal kaduma, säilus soov näha neid ja ainult neid omas kontekstis sõudmas edasi neile ja meile üllatuslikukes fantaasiarohketes Kariibi vetes.Lõpp hea, kõik hea? Kahjuks mitte, sest mitme miljardi dollari väärtuses seeriat ei saa ju niisama lihtsalt maha matta. Uue järje tulek oli kindel juba siis, kui kapteniks sirgunud Will uhke Davey Jones`i laevaga päikeseloojangu suunas seilas. On Stranger Tides kujutab endast kõige rohkem vana headuse tummaks löödud kogelevat varju. Produksiooni poolest on filmil sama kõrge tase kui eelmistelgi, kuigi sedagi on ainult visuaalis ja mitte rohkemas. Neljandas episoodis on eemaldatud kõik, mis isegi triloogia esimese osa juures suursugusena võidutses. Alles on jäänud väike maa-ja veepealne seiklus uue seltskonnaga. Seltskond on aga värske ja tundmatu, kuid kahjuks märgatavalt ideedevaesem ja igavam kui piraadifilmidele ennevanasti tavaks oli. Seeria uut jätku vaadates ei saanud märkamata jääda fakt, et Jack Sparrow on nüüdseks saavutanud peamise ja erinevalt eelnenud filmidest ainukese protagonisti staatuse. Esimesed kolm filmi pakkusid Keira Knightley Elizabethi ja Oralndo Bloomi Willi peategelastena ja sinna vahele sobitati ka väga kahepalgelise iseloomuga Sparrow. Nüüd aga on Deppi tänuväärne karakter üksi terve maailma vastu heidetud ja tundub, et üksnes tänu endise kõrvaltegelase rolli edutamisega sõidetigi kiirelt rappa. Mitmel korral hakkas Sparrow esmakordselt närvidele käima. Võib olla sean sõnu valesti ja targem oleks öelda, et Sparrow muidu väga vahva, ootamatu ja humoorikas tegelane on lihtsalt igav.

Kui pärast kolme pikka episoodi oleme Sparrow`t juba ohtras koguses näinud ja õppinud tundma kõiki tema trikke, siis ei ole just eriti mugav vaadata teda nagu kordusaadet, kus iga enne üllatust pakkunud tegu mõjub piinliku kordusena. Seda olukorda poleks tekkinud kui On Stranger Tides oleks soovinud pakkuda Verbinskile omast suurushullustust ja triloogias käikulastud lennukat ideedekasutust nagu näiteks At Worlds End`i teispoolsus, Dead Man`s Chest`i Kraken, Davey Jones ja Lendav Hollandlane jne. Ükski neist pole loomulikult originaalne idee, aga viisist endast, kuidas ta neid filmis kasutas, piisas, et kiiret ja vahel üleliia keerukaks muutunud piraadiseiklust hinnata kui Hollywoodi unikaalset jõukatsumist piraadiseikluse vallas. On Stranger Tides ei paku muud kui Jack Sparrow`t ja sellest nagu peakski kinopublikule piisama. Võib olla lihtkinolisele on tõesti vahva vaadata taas Deppi tegutsemas, aga suuremale filmisõbrale ei tohiks taoline säästuversioon küll mitte mingit õiget rahulolu pakkuda. Triloogia viimane ja eelviimane osa ei olnud kindlasti mitte täiuslikud, aga ometigi pakuti meeletus koguses vaheldusrikkust nii huumori, tegelaste, asukohtade ja üldiselt kogu Kariibi mere piraatide fiktsionaalse müütilise universumi vallas. Kogu see müstika, mis varem oli juba edukalt loodud, on uues loos tõlkes kaduma läinud. Kui õigemini sõnastada, siis see on küll alles, aga seda kasutatakse pigem liugulaskmiseks kui üldse millegiks muuks.
Lugu on iseenesest iseseisev ja sõltumatu varemloodust. Taaskord tuuakse mängu Sparrow, Barbossa ja nende kullakallis Black Pearl, aga sellega seosed ka piirduvad. Kui triloogias üks ja ainus antagonist tegelikult puudus, siis neljanda katsetusega tutvustatakse Ian McShane`i kehastuses ajalooliselt kurikuulsat Musthabemet. Teda püütakse rakendada kui põhipaha, kelle suust tulevad kõige õelamad laused ja kelle teod on ka kõige autumad. Paraku on kogu Musthabeme olemus üks suur õnnetusehunnik. Ei mõju ta ähvardavana ega ka tõelise ohuna peategelastele, kes on sunnitud ta laeval aega veetma. McShane`i Musthabe on taaskord endiste filmide vari, sest tema tegelast püütakse täiesti ebaõnnestunult ette sööta kui kõige ohtlikumat ja kurikuulsamat piraati, aga üheks suurimaks ja kõige saatuslikumaks veaks on ei miski muu kui tuntav hooletus ja ilmetus tegelase tutvustamisel ja arendusel. Mitte miski tema juures ei kõnetanud. Teda peaaegu et ei olnudki. Hämmastaval kombel polnud Musthabemes jälgegi Barbossa, Davey Jones`i või peamiselt kolmandas jaos figureerinud Becketile omast ohtlikkust. Sarnaneda ei tohiks niikuinii, aga need loetletud tegelased kaasahaaravaks muutnud taust, motiivid, tegutsemine ja hoiak on Musthabemest täielikult kadunud. Ta on justkui lihtlabane kõrvaltegelane, kes on sunnitud Sparrow`t kuskilt kuhugi kamandama.

Ilmselgelt kasutamata võimalus maalida Musthabemest midagi erakordset nagu seda oli näiteks Davey Jones`i traagiline minevik, olevik ja tulevik. Väga lihtne on kleepida tegelasele külge üleloomulike elemente ja neid vahetevahel ka demonstreerida. On ju selge, et piraadiuniversumis on müstikat ja fantastikat küllaga, aga tahest tahtmata peab antagonistil eksisteerima see miski, mis ta eriliseks muudab. See miski on ei midagi muud kui kogu teda ümbritsev mütoloogia, aga nagu näha, ei suvatsetud niigi rahamaigulise järje puhul end selliste küsimustega vaevata. Sama lugu on ka kogu sisuga, millel peaaegu täielikult puudub piraadifilmile omane müstika, mütoloogia ja taust, mis annab põhjuse kaalumaks kas alles sissejuhatuses askeldavat filmi üldse uudistavalt edasi vaadata. Selle kõige asemel pakub film Sparrow huumorit, ebaõnnestunud ja igavaid uusi tegelasi ning ohtralt mõõgavõitlust taaskord mitmel erineval pinnal. Kusagile sinna vahele mahub ka punktist punkti liikuv sisuliin, mille lõpus on siis see kõigi poolt ihaldatud Nooruse Allikas. Kui Curse of the Black Pearl`is oli asteekide kuld kogu aeg aktuaalne nagu giljotiin pea kohal, siis On Stranges Tides`is ununes pärast esimest poolt tundi peategelase eesmärk suhteliselt kiiresti. Mõni ime, et alapealkirjaks The Fountain of Youth ei valitud. Lokatsioonide poolest asetseb kogu film, kas siis maal või merel, mis on ju igati mõistlik, aga maal joostakse peamiselt džunglis ja merel istutakse laeval. Nii otseselt küll mõistma ei pea, aga põhimõtteliselt on kogu merel veedetud aeg segu igast küljest vaesevõitu Musthabeme tutvustamisest ning Penelope Cruzi kehastatud Musthabeme tütre ja Sparrow igast tavalisest komöödiast tuttavast romantilisest suhtest.Põhirõhk on asetatud rohkele mõõgavõitlusele, Penelope Cruzi karjuvale sobimatusele kogu filmi ja Sparrow uhke peategelase staatusele. Ideede poolest püüab On Stranger Tides areneda rohkem tagasihoidlikumalt ja vaoshoitumalt, tuues sisse vähe fantastikat ja rohkem realistlikumat möllu. See on igati teretulnud, aga teinekord ei tohiks ju täiesti vaimuvaeseks rabelemiseks ka taanduda. Filmi ainsaks läbimõeldud ja reaalselt kõige pinget pakkuvamaks osaks osutus piraatide vastasseis näkineidudega. Selles segmendis oli tunda ohtlikkust, salapära ja põnevust, mis ülejäänud fimis täielikult puudus. Näkineidusid valmistati ette korralikult, et põnevust hoida ning tulemuseks oli üpriski vaatemänguline võitlus näkineiu ebamaise ilu ja piraadi elunatukese eest. Musthabeme kõrval pakuti ka ootamatult ebavajalikku kõrvaltegelast. Noor misjonär, kes olude sunnil koos Musthabeme ja tema meeskonnaga nooruse allika poole suundus. Kuna kesksel kohal oli ka üks kinninabitud näkineid, siis tekkis noorel mehel ebamaise iluduse vastu ka omamoodi suhe. See kõik on ju väga armas, aga mitte sel juhul, kui nende suhte vajalikkus on täpselt nagu taevast kukkunud ja ei oma filmi juurest mitte mingit tähtsust. Näkineiu ja misjonäri suhe on temaatiliselt muidugi arusaadav ja loogiline, aga selle olemasolu põhjendus puudub täielikult. Vägisi jäi mulje, et nende kahega püüti välja mängida värsket armastajapaari ehk uut Willi ja Elizabethi, kuigi kogu nende suhe mõjus ebamäärase seigana, millel õigeid jalgu all polnudki.
Pirates of the Caribbean: On Stranger Tides on igav, vaimuvaene ja üheülbaline liugulaskmine, mida sellele eelnenud triloogia kohe kindlasti ei olnud. Kurb vaadata, kuidas ikooniliseks näideldud karakter ja tema kullakallis piraadiuniversum on julmalt ja otsekoheselt rahavankri ette seatud ja mäest kiire hooga alla lastud. Kõik, mis muutis triloogia eriliseks, on kadunud ja säilunud on ainult üks väike mälestus paljukirutud, aga siiski tohutult meelelahutuslikust Gore Verbinski suurest ja laiast piraaditriloogiast. Ehk siingi kehtib reegel "mida suurem, laiem ja lärmakam, seda parem". Verbinski tuli vaatamata ohtratele komistuskividele edukalt toime, aga Rob Marshalli lavastajatöö ei ole isegi vast firmamärgi nime väärtki.
4/10

Vanishing on 7th Street 2010

Lavastaja: Brad Anderson
Osades: Hayden Christensen, Thandie Newton, John Leguizamo jne.

Brad Andersoni käe all valminud ja Christian Bale`i kriisi ääreni näljutanud The Machinist oli ja on siiani üks omanäolisemaid müsteeriumeid, mida kannatab vaadata isegi mitmeid ja mitmeid kordi. Perfektne atmosfäär, õõva tekitav visuaal, film noir`ilikud tegelased, kel igaühel oma väike saladus ja loomulikult protagonist Trevor Reznik, kelle vaimne ja füüsiline olukord pani kannatama isegi vaataja enda. Bale`i äärmuslik kehakaal, tema psühholoogiliselt keerukalt ja aeglaselt avatud piinatud karakter ning Andersoni visuaalirikas, keerukalt mõtestatud ja intelligente jutustus tahtmatust piinamisest on kaunis, meeldejääv ja väljapaistev. Enne The Machinisti oli Andersonil ilmunud ka väike õudusfilm Session 9, mis vaatamata teatavat laadi originaalitsemisele eriti silma ei paistnud. Tähendab, et filmi struktuur on kahtlemata omanäoline ja väljendusvahendite poolest huvitav, aga lugu ise kannatas hirmasti liigklišeelisuse all. Pärast The Machinisti ilmus Andersonil siberi raudteel aset leidev thriller Transsiberian Woody Harrelsoni ja Ben Kingsley`ga. Siinakirjutaja kahetseb, et pole antud filmiga veel kokku puutunud, aga kui uskuda nii mitmest allikast pärit arvustusi, siis ei tohiks tegu olla millegi väga tähelepanuväärsega. Ma rõhutan taaskord, et KUI arvustusi uskuda.

Enne eelmisel aastal ilmavalgust näinud käesolevale õudussugemetega ulmelisele põnevikule oli Anderson eelkõige ametis JJ. Abramsi loodud ulmeseriaali Fringe episoodide kirjutamise ja lavastamisega. Olen ise suur Fringe`i austaja ja tema kätt oli teatud episoodide puhul kenasti tunda. Niisiis, pärast ülitugevat The Machinisti kadus Anderson orbiidilt olgugi, et Transsiberian oli ka vahepeal ilmunud. Nii et võib arglikult järeldada, et Anderson oli öises tähistaevas ainult üks särav üheööliblikas? Ei tahaks uskuda, sest pinge, müstika ja erinevate žanrite vallas on mehel nähtavasti oskust kuhjaga. Iseasi, kuidas ta neid rakendada suudab. Hayden Christensen, Thandie Newton ja John Leguizamo astuvad pimeduse vastu kaitsele üleloomulikus thrilleris Vanishing on 7th Street. Trailerite ja klippide põhjal oli aimata ainult head ja kui Andersonist on veel ka soojad mälestused, siis ei tohiks vastupidist reaktsiooni tekkidagi. Enne kui Vanishing on 7th Street`iga ühele poole sain, tekkisid paratamatult seosed Remedy Entertainment`i eelmise aasta räägituima mängu Alan Wake`iga. Miks? No ikka sellepärast, et Andersoni uusimas leiab grupp tegelesi end totaalse pimeduse keskelt. Inimesed kaovad ühe silmapilgutusega jättes maha ainult kortsu kukkunud rõivad. Kaovad pimedusse, milles luuravad päevavalgust endasse imevad varjud. Nad leiavad su kõikjalt üles ja piisab ainult sinu oma isikliku valguskandja kadumisest ja sa oledki nende meelevallas. Igaüks, kes kannatamatult Alan Wake`i ootas, mõistab kohe, et midagi oleks nagu nihu, väga nihu.

Tegelikult on raske öelda, mis seos on Wake`i ja Andersoni vahel, aga kuna film oli tegelikult kõike muud kui algupärane sarnaste joontega idee, siis ei saagi enam palju edasi kurta. Kurtmiseks on aga põhjust küllaga, sest intrigeeriv idee, sisu ja teostus ei tasu end täies mahus ära. Ühel poolt on Anderson hakkama saanud kaasahaarava visuaalselt kauni ja omapära taotleva teosega, sest tegelaskond palju just ei liigu, vaid tegeletakse rohkem võitlusega iseenda ja varjudega pimedusest. Kindlast punktist punkti liikumist ei esine, mis on iseenesest väga hea, sest vastasel juhul oleks Vo7thS meenutanud rohkem ameeriklaste Pulse`i lõppu järjefilmi kui uudset lähenemist pimedust laotavale horrorile. Selles suhtes on Anderson hakkama saanud originaalse lähenemisega, aga filmi taset tõmabab alla tegelastevaheline dialoog ja vähehaaval tundaandev tegevusetus. Viimast ei esine närvidele käivas koguses, aga siiski on see märgatav ja seega ka mõnevõrra häiriv. Ka pealtnäha tegevusetuses võiks ju toimuda mõtestatud tegevus. Seda püütakse ka rakendada, aga tulemus on pigem poolik, kui terviklik. Peamiste tegelaste tausta, mille hulka kuuluvad ka loetud minutid enne pimeduse esimest kõikehõlmavat laskumist ja nende endi antud olukorras võimenduv karakter, hakatakse vaikselt küll lahkama, aga rohkem ikka teadatuntud nippide abil. Ei paista silma hädavajalik kogus originaalsust, mis muudaks pimeduse eest varjul püsiva grupi ühinemise ja ellujäämise kuidagiviisigi pingelisemaks. Kostuvad vaid tühjaks kulunud dialoogid ja fraasid, mis ei anna olukorra pingestamisele mitte mingit jõudu juurde. Õnneks Anderson sellele nii väga ei panustanudki.

Maailmas, mis on kiiresti kattumas päevavalgust neelava igavese pimedusega, pole midagi ohutut. Iga väike või suurem vari ja valgusallikas, mis sul endal käes ei ole, kujutab endast ohtu. Usalda ainult seda valgust, mille oled keset igavest ööd enda vastu surunud. Need õpetussõnad mõjuvad kurjakuulutavalt ja kutsuvad esile ka elavaloomulisi reaktsioone. Reaktsioone, mis kohe sündides ootavad, et neid õpetusi ka rakendama hakatakse. Väga palju just seda ei juhtnud. Aga siiski piisavalt, et nende tagamõtte endale kiiresti selgeks teha ja

kasvava õõvastava õhustikuga kaasa minna. Paljuräägitud ja kurjakuulutava pimeduse laskumine mõjub vargsi ligihiiliva õudusena ja see tunne on ütlemata hea, eriti veel siis, kui peategelaste arenemine ja tegutsemine annab juba varakult tunda väsimuse märke. Laastav pimedus tuuakse esile nii varjude, sosinate, valguse pideva katkemise ja tegelaste hirmunud silmadega. Otsemaid luuakse ebakindel turvalisus, mis võib iga hetk puruneda. See on Andersonile omaselt mõjuv ja andekas. Ka sisuline arendus on huvitav ja kaasakiskuv, sest tahame ju teada, kuhu minna kui minna pole kusagile. Sama tunnet ei tekita tegelased. Hayden Christensen on kaheldava andega näitleja, aga siin on ta hirmunud spordiajakirjanikuna täiesti jälgitav. Peategelase materjali temas siiski ei ole. Anderson püüb küll talle ikka ja jälle rõhutada, aga miski tema kõnemaneeris või olekus hakkab ikka ja jälle tema vastu töötama. Thandie Newton on aga hoopis üheülbalise rolli otsa sattunud. Oma lapse kaotanud emana on ta küll hea nüke ebakindlasse gruppi, aga kaugemale tema karatker ei arene.

Teenibki ainult ühe emotsionaalse seisundi hüve. Külvab hirmu ja tahab meeleheitlikult ja korduvalt pimedusest eemale pageda. Ehk teisisõnu paanikasegune naiskaratker ei ole kunagi hea mõte, eriti veel siis kui temaga muid plaane polegi. John Leguizamo on on see-eest põnev karakter. Mitte küll midagi väga ootamatut, aga sellegipoolest on ta talle omase karismaatilisusega tegelane, kes ei tohiks vaatajat just väga külmaks jätta. Ta läheb teatud hetkel isegi rohkem korda kui Christenseni egoistlik tegelane, kes iga uue pimeduse varjus läbitud

sammuga paremaks inimeseks areneb. Karakteriarenduselt on muutused märgatavad ainult Christenseni tegelasel, teised teenivad pigem ühte kindlat funktsiooni: iseloomustavad oma olekuga olukorra uskumatust, aitavad paljastada loetud minuteid enne esimest pimedust ja püüavad ka pingestada painavat lootusetust. Igaüks teeb seda omal moel, mis on iseenesest väga õige samm, kuid taaskord juba tuntud võte, et peavoolust natukenegi erineda. Seda on juba varemgi tehtud. Ainukesed punktid, mis üllatavad ja pinget pakkuda suudavad on lokkav pimedus, nõuanded ellujäämiseks ning varjud ja nende hiirvaikne pealetung. Tegelaskond jääb selgelt visuaali varju, millest on kahju, sest Anderson`ilt oleks just nimelt tegelaste vallas palju rohkemat oodanud.

Praegu mõjub kogu kupatus tuttava kompotina, mille ainuke väärtus ehk lokkav pimedus annab aimu originaalsest materjalist. Tegelaskond ei ole küll närvidelekäiv, aga siiski ei paku nad ka vajalikku ootusärevust. Selle eest hoolitseb juba niigi kiidetud pimedus kui ka lokatsioonide vähene vaheldumine ja uute tegelastega tutvumine. Filmi parim osa on aga mittelineaarne lugu, mis nõrkade tegelaste kõrval paistab juba kaugelt silma. Puudub igasugune survival horrori stiilis rännak. Kuigi ka niimoodi oleks midagi märksa põnevamat välja kujunenud, aga just nimelt mittelineaarnsena on tunda oodatud ärevust, millest oleks pidanud tegelikult kogu film pakatama. Seda ei olnud ega tulnud. Filmi läbib ka väike kristlik alatoon, mis annab endast märku alles lõpuminutitel. Eelnenud sündmustega seostub see üsna tabavalt, aga pigem mõjub taoline deus ex machina-finaal lihtsa lahenduse kui nupuka seostatusega tegelaste ja nende olemusega. Samas võib ka vastu vaielda, et just selline finaal ongi väga viisakas lõpplahendus, aga ütleme siis teistmoodi, et finaal, mis ei anna eriti aimu peamisest antagonistist ega ka tegelastest mõjub rohkem nagu publiku alahindamise kui üleva ja sõnumirikka lõpupauguna.

6/10

Marebito 2004

Lavastaja: Takashi Shimizu
Osades: Shinya Tsukamoto jne.

Sisaldab väga mõjukaid spoilereid!!
Takashi Shimizu 2004. aasta müstiline horrori elementidega reaalsuse ja fantaasia piiril tegutsev Marebito on tugevalt eksperimentaalne (autori)film, mis kasutab ära digitaalkaamera erinevaid kasutusvõimalusi. Alates 24/7 stiiis oma elu jälgimisest kuni rahutult käsikaameraliku filmikaamerani, mis jälgib katkematult peategelast, olles ise pidevas rahutus liikumises. Puudub perspektiiv, sest kogu film on justkui peategelase käevangus heitlikult jõnksutav videokaamera, läbi mille näeme nii reaalsust, tegelase vähest perspektiivi kui ka aeglast laskumist nii otsesesse kui ka kujundlikku pimedusse.Marebito tutvustab meile Masuokat, üksikut ja ainult oma kaameraga sõbrustavat vabakutselist operaatorit, kes liigub tuimalt tänavatel ja filmib kõike, mis ta kaamerasilma ette jääb. Selle tegelase olemus on algusest peale äärmiselt üksikisikuline ja rutiinselt detailne. Masuoka elab üksi, ta istub pimedas toas ja jälgib pidevalt oma salvestatud materjali. Ta on vaikne, sõnaaher ja emotsioonitu ning kõigele lisaks huvitab teda vast kõige rohkem küsimus, mida tunneb või näeb inimene enne kui ta sureb. Teda ei huvita surmahirm ega hirm surma ees. Tema vaikeelu kannustab just nimelt küsimus, mida näeb peagi surev või enesetappu sooritav mees või naine oma silme ees. Millele koondub sureva inimese viimane tähelepanuraas enne pimestavat eluküünla kustumist? Need küsimused kummitavad teda algusest peale ja see mõjub ka vaatajale, sest jälgides ebasotsiaalset, väga vaikset, oma mõtetes sorkivat keskealist meest, kes kaameraga sihitult ja sihiga tänavatel ringi kõnnib või kes istub ainult arvutiekraanidega valgustatud toas nagu vaikne kuningas oma filmitud materjali keskel, mõjub piisavalt huviäratavalt, et me tahame teada, kas selles eksentrilises tegelases on ka kindel tagamõte ja kuidas tema küsimusterägastikud loo suhtes töötama hakkavad. Esialgse pingelise õhustiku kasv on seega garanteeritud, sest nagu ikka, iga filmi sissejuhatavas osas pakutakse vaatemängulikku lähenemist kui tahes veidrale tegelasele, protagonistile või antagonistile, tekivad küsimused ja vastuseid ootama jäädes võib end filmi tegevustikku ära unustada.

Antud juhul ennastunustavat efekti pole, aga õnneks on ka kõike muud, mida jälgida. Kaamera heitlik, käsikaameralik liikumine, kaadrite iseäralik peitumine erinevate objektide taha ja peategelase tuim tõsidus töötavad kõik kasvava pingelise õhustiku huvides, mis lõppude lõpuks end täies mahus ära ei tasugi. Marebito ei ole film, mida saaks nimetada professionaalseks või vägagi õnnestunuks. Tegu on puhtalt eksperimentaalse teosega, mille peamine väärtus seisneb selle tehnilises omapäras, isepäises loos, intrigeerivas teemas ja vahendites, kuidas üks või teine aspekt on ekraanile toodud, aga stsenaariumi tugevus on igati küsitava väärtusega, sest arenev lugu mattub veidra näitlemise, huvitava visuaali, erinevate ja vahel ka raskesti haakuvate mõttekuhjade ja kahemõttelisuse alla. Tänu sellele kaob ka esialgu loodud õhustik, mida toetas ebameeldiv peategelane, keda me alles hakkasime tundma õppima ja kellest me alles proovime aru saada. Digitaalkaamera saatis Masuoka allmaailma ja sealt leitud noor tütarlaps viis ta tagasi oma väikesesse urgu meenutavasse korterisse. Aga leitud tüdrukust arenenud teisenemine mõrtsukaks on kaunis ebaveenev ja seisab pidevalt kuidagi väga nõrkadel jalgadel. Eeldused, nagu isoleeritus, mõtisklused morbiidsetel teemadel ja maailma nägemine läbi kaamerasilma, on täiesti olemas ja need lubavad ka vaatajal juba varakult mõelda Masuoka`st kui vaikeelus psühhopaadist, kes on potentsiaalselt ohtlik kõikidele, kes teda ümbritsevad. Probleemiks muutub aga tema ja leitud tüdruku vahel arenev suhe, mis annab küll mõista, et Masuoka on vaimselt haige pereisa, kes on naise maha jätnud ja tütre röövinud, aga samal ajal seos tema isiku, huvi surma kui millegi erakordse ja metroovõrgustiku legendide vastu on üldiselt nõrk ja põhjendamatu. See tuleneb eelkõige Masuoka motiivist või pigem hoopis motiivitusest. Ega haigel inimesel peagi kindlapiirilist põhjust olema, et oma tegusid õigustada. Selle eest ees peaksid hoolitsema kõik kõrvalised tegelased, pildikeel ja peategelase teod. Kui kõrvalrollis esinenud Masuoka arvatav endine naine suutis mehe tegusid ja ühtlasi ka tema olemust laiendada, siis ülejäänud nagu mees mustas ja end metroos tapnud vanahärra andsid küll temaatilist lisaväärtust, aga mitte sisu arengule vitaalset põnevust või konstanset pinget. Viimane kadus koos Masuoka esimese allmaailma rännaku lõppemisega, sest kõik edasine mõjus rohkem ekslemise kui kindla sihi ja mõttega rännak haige mõistusega üksildase eluviisiga mehe isoleeritusse.
6,5/10

West is West 2010

Lavastaja: Andy DeEmmony
Osades: Aqib Khan, Om Puri jne.

West is West on humoorikas, tempokas ja olulise sõnumiga draama, mille teema on tähtis, aktuaalne ja aegumatu. Pakistani päritolu stsenaristi teine sarnase teemaatikaga film on küll lihtsakoeliste arenguetappide, tegelaste ja struktuuriga, kuid multikultuursuse teema käsitluse poolest vägagi kaasahaarav, professionaalne ja kergesti jälgitav. West is West ei ole kergekäeline film, vaid pigem keskset probleemi ehk indentiteedi otsimist kerge huumoriga lahti harutav, mis muudab selle väga ligitõmbavaks ja kutsub seega ka vaataja arutelu keskmesse. Inglismaal elav rahvusel kahepoolne perekond koosneb pakistanlasest isast, pooleldi inglasest kahest pojast ja britist emast. Kuna filmi tegevustik leiab aset 70ndate alguses, siis on täiesti arusaadav, et perekond on teatavat laadi eriolukorras: neile vaadatakse järgi ja poega kiusatakse nahavärvi pärast koolis. Idamaine perekond püüab olla hoopis keegi teine, keegi rohkem vastuvõetavam ja sallivust väärivam.

Perekond, kes on sattunud oma algse rahvusliku kuuluvuse minetamise küüsi, püüab nüüd lappida eiratud probleeme, mis kerkisid esile võõra riigi rahvastikku segunemise jooksul. Küsimus tõstatakse perepojaga, kellega ka vaataja saab kergelt suhestuda. Perepoeg ei tea enam täpselt, kes ta siis olema peaks. Inglane või hoopis pakistanlane? Oma kodumaal pole ta ka kunagi käinud, isa oma endisest elust ei räägi ja vanem vend teeskleb edukalt, et ta on hoopis Indiast pärit. Oli ju India tollasele Inglismaale palju lähedasem nii kultuuri põimumise kui ka ajaloolise seostatuse poolest kui Pakistan. Vanema venna teesklemine toob esile ka üldistamise probleemi, mis väljendub inglise noortes, kes ei suuda vahet teha pakistanlasel ja indialasel. Ühed tõmmud mõlemad ja ega suurt vahet ei olegi. Ei pea isegi küsima, kumb keegi siis tegelikult on. Ja ega tänapäevalgi see nii erinev pole. Piisab juba esmapilgust formuleerunud eelarvamusest ja pall hakkabki kiirelt veerema.Asjaosalised on sunnitud, kas siis omaenese nõrkusest või parimate soovide nimel, olukorraga leppima ja samastuma võõraste pilkude eelarvamuslike mõtetega. Samal ajal tuleb mängu ka asjaolu, et aasia riigile omased kasvatusmeetodid ja traditsioonid kipuvad lääne ühiskonna normidele alla jääma ning seeläbi samastub kasvav põlvkond rohkem lääne kui idaga. Selle parandamiseks viibki pereisa oma mõlemad pojad taas Pakistani, et nooremale pojale tutvustada tema päritolumaad ja vanemale pojale naine hankida. West is West on küll püüdlikult tasakaalukas, aga mitte just alati ei hoita võrdses koguses huumori ja draama vahekorda. Õige kiiresti muutub perekonna kunagisele kodumaale jõudmine ja sealse olukorraga tutvumine jandilikuks ning minetab samal ajal ka draama olulisuse. Kahe maailma põrkumise juures peaks ju peegelduma hulganisti konfliktiallikaid, mis tulenevad täiesti erinevate kultuuride segunemisest.

Filmi esimeses pooles säilub humoorikate seikadega varustatud Pakistani tuvustamine ning noorema poja ja isa keeruline suhe, mis kargab esile eelkõige probleemi algetena, kuid ei puudata seda kordagi sügavuti. Sellesse süvenetaks alles filmis teises pooles. Esialgu antakse aega noorema poja tutvusmisperioodile, sõprussideme tekkimisele ja kodumaast arvamuse vormimisele ning alles seejärel kui vaataja on protagonistide ehk pereisa ja noorima pojaga, nende siseheitluste ja neid ümbritsevate erineva rassilise kuuluvusega karaktereid tundma õppinud asuvad nad valikute ja nendega kaasnevate tagajärgede ette, et lõppude lõpuks tõdeda iseenda ja oma perekonna rolli, mõista ja aru saada oma kohast laias maailmas ning veenduda, et endas selgusele jõudes on elu ja selle eri aspektide mõistmine märksa kergem ja huvitavam.West is West algab multikultuurse perekonna lühikese tutvustamisega, kõik on lihtne ja loogiline, meile öeldakse ilma igasuguse pingutuseta, kellest perekond koosneb, milles seisneb probleem ja kuidas seda siis ka lahendada. Esimese kümne minutiga jõutakse Pakistani ja uus algus võibki juba alata. Film võlu peitub oma rassi kuuluvates näitlejates, kes teevad väga head tööd, et esile tuua oma rahva eripärad ja märgatavad erinevused kahe kultuuri vahel. Samal ajal mõjub taoline lähenemine hirmus formaalse ja loogilise sammuna, mis ei tohiks küll mitte kedagi üllatada ega filmikunstilisest aspektist lähtudes üleliia kaasa haarata, aga kuna näitlejatööd on veenvad ja siirad, siis ongi tegevustikku võimalik jälgida kergelt ja eelearvamustevabalt. Ei teki blokki kahe kultuuriruumi põrkumise vahel ja ei teki ka olukorda, mis sunniks tegelasi liialt rõhutama oma rassile, et seda siis publikule pähe määrida, et rõhutada probleemi karmi tegelikkust.

Universaalsel ja puhtinimlikul tasandil on kõik tegelased meeldivad ja meeldejäävad. Neid kõigil on oma funktsioon ja oodatud tulemus, mis juhatab vaataja kergelt ühest arengupunktist teise. Kui nüüd arengust rääkida, siis selles vallas puudub igasugune üllatusmoment. On vaid teema, tõstatatud probleem ja tegelastepaarid, kes lubavad tuntud struktuuriga üles ehitatud sisulist poolt veelgi hõlpsamalt mõista. Lahenduskäigud mööduvad süvenevate ja lahenevate probleemide najal. Tõusud ja mõõnad. Mõõnad ja tõusud. On nalja ja naeru ning on ka tõsisemaid noote, mis toovad tegelased kiiresti taas maa peale. See hõljub kogu aeg õhus ja ei kao kuhugi, õnneks. Vastasel juhul oleks West is West lihtsalt üks kerge komöödia. Muidugimõista ei pea igalt filmilt nõudma peenet keskse poleemika käsitlemist või süvitsi kaevuvat karmi reaalsust.West is West esitleb aktuaalset probleemi optimistliku tooniga. Kõik, mis reaalsuses on karm tegelikkus, vajub antud filmis pigem lõbusate, kuid siiski vaevatud tegelaste keskele. Ainuke külg, mis filmi pidevalt ja korduvalt vahel isegi üleliia huumorikesksest toonist välja toob on Pakistani jäetud pereisa naine ja ta lapsed, kuigi ka nende teema juures ei tooda eriti päevavalgele fakti, et idamaadele on omane kindlate staatustega perekonnasisene hirearhia, milles igal pereliikmel on oma kindel roll mängida ning väga iseloomulik on üksteise austamine ja perepeale allumine. Seda teemat küll puudutatakse, aga samas ei omanda loo enda juures selline võõra kultuuri iseärasus eriti suurt tähtsust. Sellele rohkem rõhku asetades oleks kahe maailma kontrast olnud veelgi võimekam.

Praegu on filmist näha ja tunda pigem Pakistaniga ja selle ühiskonnaga tutvumist ning ebamoraalselt maha jäetud perekonna siseasjade lahkamist, kui kahe kultuuri põrkumist, mis oleks filmi teemat - õpi tundma, kes sa oled - veelgi sügavamale juhatanud. Vaatamata muhedatele, elulistele ja realistliku südamevaluga karakteritele pühendatud huumorile ja britilikkusele on West is West tõsise teemaga oluline film. Esitletakse probleem, sellele asutakse otsima lahendust, lahendus leitakse, aga selleni jõudmine võtab aega ning üle kivide ja kändude õpivad tegelased(eelkõige noorem poeg ja isa) tundma nii iseennast kui ka oma rahvast. See on tegelaste jaoks peamine õppetund ja keegi neist ei jää puudutamata. Koomilised ja leebemad vahepalad leevendavad tegelastevahelisi konflikte, kuigi pingelised kolded säiluvad ja ei kao kuhugi ning just seetõttu West is Westi temaatiline olulisus praeguse probleemiderohke maailma kontekstis töötabki.
6/10