Che 2008

Lavastaja: Steven Soderbergh

Osades: Benicio Del Toro, Franka Potente, Rodrigo Santoro jne.

Niisiis, 10. blogijate ühine filmivaatamine ja saingi lõpuks siis ise ka ühe filmi pakkuda:D Õigemini kaks filmi. Tegemist on Steven Soderberghi ligi 4 tunni pikkuse biograafilise draamaga, mis lahkab Kuuba revolutsiooni läbiviimist ja Fidel Castro parema käe Ernesto Guevara elukäiku sellel perioodil. Mingit sümpaatiat ei olnud mul Che vastu ei enne ega pärast filmi vaatamist. Olen suhteliselt mõõdukalt Kuubas toimunud südmustega kursis ning ei kiida seda eriti heaks, sest tegemist oli siiski kommunistliku riigipöördega, mida ma ei saa heaks kiita. Aga õnneks ei pea enda suhtumist eriti antud filmi juures välja tooma, sest Che on siiski kõigest sõjadraama revolutsioonist ja pealekauba ka vägagi suurejooneline draama, mille tehniline ja näitlejate poolne külg oli üle ootuste tasemel, kuid sidet peategelasega ma ei saavutanudki.

Che: Part One - The Argentine

1956. Kuuba. Ernesto "Che" Guevara koos Fidel Castroga hakkavad olemasoleva valitsuse kukutamiseks moodustama sõjalisi salke. Järgneva kahe aasta jooksul suutsid Che ja Castro mobiliseerida tohutu väe, et maha võtta valitsev diktatuur Fulgencio Batistaga eesotsas. Sissiväed värbavad uusi mehi külast külla liikudes ning senine olukord Kuubas soodustab vägede kasvu. Castro ja Che vallutavad oma vägede suurenemisega Kuuba sõjaliselt tähtsad punktid ning suunduvad Havanna poole eesmärgiga Batista alistada. Kõige selle keskel on põhimõttekindel Ernesto Guevara, kes püüab säilitada nii endas kui ka teistes inimlikust säilitada.

Kui välja jätta Che vastuoluline isiksus ja teod, siis tema Kuuba revolutsiooni aegset elu kujutava filmina töötas Che: Part One suurepäraselt. Tahaks välja tuua oskusliku kaameratöö, mis oma eri nurkade alt näitas sündmuste jadas ainult kõige tähtsamat. Teiseks tooks kohe välja kinematograafia, mille halliks-sinikas toon sobis revolutsiooniliselt meelestatud meeste ja naiste hulka suurepäraselt. Benicio Del Toro sai hakkama tõsiselt suure tööga, sest ta suutis ehedalt välja mängida Che emotsioone ja enesekindlust eri olukordades. Muidugi ei oska ma võrrelda tema rollisooritust reaalse Che-ga, aga mulle tundus filmis üles astunud Kuuba revolutsiooni üks suurkujusid olevat ehedamast ehedam. Mõningase üllatusena ilmus ekraanile Che kindel suhtumine kaasmaalastesse. Ei kujutanud teda mehena, kes jääb enesele kindlaks pea igas olukorras. Näiteks võiks tuua Che kindlameelsuse võõra vara kasutamise suhtes, sest tema ja tema käsutuses olnud väed ei võtnud kunagi mitte midagi kelleltki vastu tahtmist. Nad kas maksid või vahetasid millegi vastu ja kui mõni ta meestest midagi vastuolulist tegi, siis Che sundis oma kaasvõitleja oma tegu heastama ükskõik mis hinnaga. Che hoolis Kuuba rahvast veelgi rohkem kui seda tegid vaesuses elanud sõduriteks värvatud talupidajad. Teine kuulus tegelane oli ei keegi muu kui praegu nõrgaks jäänud Fidel Castro. Teda kehastanud näitleja oli diktaatorile võimalikult ligilähedaselt sarnane. Olen pilte ja muud näinud ning minu silme ees seisiski Castro isiklikult. Suur kõnemees oli ta juba kokkuaetavas sissiväes ning näitleja täitis Castro rolli elavalt ja oli näha et ta oli südamega asja juures. No jah, mõnele on ju teda mängida suur au.

Che ja Castro organiseerumine Kuuba võimude vastu oli tollases olukorras enamgi kui lihtne ülesanne. Ma ei ütle, et riigipöörde läbiviimine oleks olnud kerge, aga talunikke sai kergelt ära rääkida ja lasta neil liituda sissidega, sest ega maarahval elu kerge ei olnud ning Castro ja Che lubadused tegid kõigile silmad ette. Tegvuskohad olid filmi vägagi hästi valitud ja sama peaks ütlema ka avarate loodusvaadete kohta. Che: Part One ei läinud äärmuslikuks ja ei hakanud pooldama revolutsiooni. See film on pigem suurepärane ülevaade toimunust ja selle läbiviimisest. Lahingutegevused oli vahelduva eduga kiired ja tõhusad, sest mägedes pidi valitsuse vägede vastu võitlemisel mõtlema eelkõige strateegiale. Finaalis toimus lihtsalt öeldes laiaulatuslik sõjategevus sisside ja Kuuba võimude vahel. Üsnagi sündmusterikas ja tuntava profesionaalse külma närviga kavandatud rünnak valitsuse vastu. Che: Part One algas üldsegi intervjuuga, mis oligi osaliselt filmi taustaks. Intervjuu andis Che Ameerika külastuse ajal, kus ta pidas ka suuri kõnesid oma rahva ja riigi nimel. Selline väga asjakohane lähenemime muutis kaugena tunduva mehe ja revolutsiooni minu kui vaataja jaoks märksa huvitavamaks ja kaasahaaravamaks. Filmi teostus oli mõneti liiga aeglaselt kulgev, sest paraku ei tekkinud erilist sidet revolutsiooniliste vägedega ning seega ei olnud ka väga palju kaasaelamist.

Traagilise isiksusega draamana suutis Che: Part One olla asjalik ja teostuse mõttes ainult kiiduväärne ning see tagas kindlalt sirge seljaga seisva tugeva sõjadraama.

8/10

Che: Part Two - Guerilla

1967. Boliivia. Che on loobunud Kuubas käeulatuses seisva võimu ja suundub nüüd Boliiviasse, et luua ja läbi viia uus ja loodetavasti nüüd juba hõlpsam kommunistlik riigipööre. Tema ja ta usaldusisikud tegelevad kihutustööga ja koguva seeläbi sõdureid, kud erinevalt Kuubast ei ole iga Boliivia elanik niivõrd abivalmis. Che on Boliiviasse saabunud valenime all, sest vastasel korral hakkaks sealne võim liigagi rahutult nihelema. Kohalike soovimatus sõjas kaasa lüüa tagab vägede väiksuse ning toit ja arstiabi on alati liiga kaugel, mis tagab omakorda tahtejõu vankumiseks sobiliku pinna. USA toetab Boliivia sõjaväge ja õige pea ongi Che ümber piiratud ja edasine on juba ajalugu.

Che: Part Two on põhimõtteliselt sama film, sest ei teostuse ega muu tehnilise külje poolest pole muutust toimunud. Che saabumisega Boliiviasse algas samasugune mobiliseerumine nagu Kuubas, kuid kohalik rahvas ei olnudki nii mässumeelne ning seetõttu ei kasvanud Che mägedes peituvad võitluskaaslaste rühmad üldsegi mitte nii jõudsalt nagu Kuubas. Sellega kaasnes kohaliku võimu kiire taiplikus ja talunike ärakasutamine, et Che`le lõksu seada. Kusjuures, Chel`l oli plaan revolutsioon läbi viia vist kõikides Ladina Ameerika riikides. Nii kaugele ta siiski ei jõudnud, aga unistused olid suured ja teps mitte üllad, vähemalt mitte minu vaatenurgast. Kui Kuubas olid vägede ette sattunud mehed ja naised koostööaltid, siis Boliivias kaaluti asi enne läbi ja siis tegeleti ettevaatlikult mitte kellegile varba peale astumatta kaubavahetuse või näiteks värbamisega. Del Toro ei kaotanud oma võimekat rollisooritust ka mitte teises osas ning minu üllatuseks hakkasingi lõpuks tundma teatavat kaastunnet Che vastu. Poleks seda endast oodanud, aga eks see on juba filmi süü. Kui nüüd mõelda, siis oleks võidud ju jääda ka ühe suure 4 tundi kestnud teose juurde, kuid võib olla oleks siis kinos veidi raskeks läinud ja üldsegi Soderberghi jaotus igati sobilik, sest antud jagamine poolitas nii etõusu ka kui ka languse nig nseda Part Two täpselt oligi.

Boliivias veedetud aeg ei olnud kerge ning mehed pidid istuma tihti näljas, janus ja loomulikult õhus rippuvas hirmus. Selle kõige kujutamine oli õnnestunud võimalikult tõepäraselt, kuid filmi esimese poole rahulik areng oli liialt sarnane Che: Part One`ga ning seega ei olnud 1h jagu ettevalmistust vaadata eriti põnev ega huvitav, sest ennastkordav vorm ei pakkunud erinevalt Part One`st mulle kui vaatajel suurt midagi. Che oli ka kahjuks samasugune nagu eelmiseski, kuid teises osas oli ta sunnitud ennast veidi rohkem kehtestama, et saavutada kindel edu. Boliivias olles tuli ette rohkem deserteerumist, sest võitlemissoov ei olnud piisavalt tugev ning paljud mehed filmi lõpupoole avaldasid soovi lahkumiseks, kuid seegi tuli neilt varjatud kujul, sest ega keegi ei tahtnud sattuda Che viha alla. Che oli tegelikult üsna mõistev mees, kuigi ta põlgas ärajooksikuid ja vabatahtlikke lahkujaid, aga temas peitus pehme pool. Tuli see võib olla õiglusetunnetusest ja oma eesmärgi kindlal järgimisest? Võib olla. Ka siin oli olemas finaal, mis määras ühe vaenupoole saatuse ning seekord langes Che isiklikult. Tähendal tegelikult langes tema võitlusrivi, sest ta ise hukati väikses hütis ühe tavasõduri poolt. Suremise näitamise viisi tahaks ka ära märkida, sest ainult läbi silmade kujutati Che viimaseid hingetõmbeid.Tänu mõlemale filmile jäi Che`st mulje kui tugevast ja õiglasest juhist, kuid iseasi, kas saab päriselt heaks kiita teise riiki sissetungimist ja ähvardamist. Kas Kuubas on see olukord siiani niivõrd hea? Ei ole ju. Aga film on film ja seega piirdungi filmi, mitte eri vaadete poole.

Teostuselt jääb Part Two 1. osale alla, sest esimene pool filmist kordas liigselt varasemat ja seega ei olnud just eriti põnev filmi jälgida, kuid Che: Part Two seisab samuti kindlalt suurepärase vormi ja lavastajakäega ning ka teine osa suudab sarnaselt 1. osale olla filmilikus mõttes märkimisväärne saavutus. Ma ise võtaks mõlemat filmi kui ühte teost, sest nad on üksteisest liialt sõltuvad ning seetõttu punkt maha lähebki.

7/10

The Needle 1988

Lavastaja: Rashid Nugmanov

Osades: Viktor Tsoy, Marina Smirnova jne.

Just hetk tagasi mõtlesin, et ei raatsi enam uuest ühisest filmivaatamisest kirjutada, aga siis meenus, et homme kooli minu jaoks ei ole ja siin ma nüüd kirjutangi. Ei oskagi kohe arvata, et mitmes ühine film on see nõukogude-aegne teos, mida blogijad siin enne mind juba jõudsid kirjutada. Ei teadnud enne vaatama asumist filmist halli haisugi ja eks seda põnevam oli ka sündmustikku jälgida. Ütleks, et The Needle/Igla oli üsnagi huvitav ja mitmekülgne kogemus.

 Peategelane Moro saabub Alma Ata(?!?) nimelisse linna, et võlgnikelt raha hankida. Alguses veedab ta aega nende otsimisega ja siis tegeleb juba võlgnikuga, kes paistab olevat veelgi suuremates võlgades kui Moro rahanatuke. Üks juhuslik kähmlus ja kohtumine kunagise sõbratari Dinaga viivad Moro abivalmiduse teele, sest Dina on sattunud morfiinisõltlaseks. Morfiini kaubitsemisest tekkivad aga omakorda uued probleemid, mis ei taha ega taha Morot ega ta sõpru rahule jätta.

Moro oli üks veider tegelinski. Kõndis tähtsa näoga, sirge seljaga ja ei tundnud tal olevat ühtegi muret. Esimene kohtumine vana sõbra ja võlglase Spartakiga laabus väikese põgenemise ja toru otsa ronimisega. Üpriski koomiline vaatepilt, sest surmvaikne mustas tagis Moro tundus olevat Spartakile miskitmoodi otsekui hukutav sõnum taevast. Moro oli jah väga vaikne sell, kes rändas mööda tänavaid, et raha kätte saada. Vägagi meeldejäävaks osutus Moro seismine ühe korteri ukse taga, kust kostus muidugi vanema naise vihast sõimu. Tuli kuidagi tuttav ette mõnest seigast oma elust. Keskne teema seisnes Dinas, mitte võlanõudmises. Dina oli nõela otsa sattunud ning Moro hea mees tuli ja viis naise väikesele võõrutusravile mulle tundmatuks jäänud kõrbealale. Filmi rikastasid mitmed huvitavad kaadrid, mis mingil määral vihjasid unenäolisusele ja narkolaksu all olemisele. Vahel tundus, et Moro ise ka süstib endale midagi sisse, aga mees jäi õnneks puhtaks. Pikaldased dialoogivabad stseenid jätsid mulje, et tegu pole mõne suvalise vene kinoga, sest film oli üllatavalt kummaliselt üles ehitatud. Alguses jäi mulje, et toimuvat jutustatakse raadiost kõlava monoloogi abil, aga hiljem see kadus ja sinnapaika temake jäigi. Dina ei olnud just eriti normaalne noor neiu, sest too oli kuidagi kummaline isegi ilma morfiinita. Kandis valget maski ilma selge põhjuseta ja üldsegi osutus ta veidralt vaikseks. Ülejäänud tegelased nagu Spartaki bande olid parajad tohmanid. Mitte just otseselt, aga nende välimus ei vihjanud küll mitte mingile soliidsusele. Eriti palju nalja pakkus mantlis vanem mees, kes otsutas alatasa ringi kepsutada. Moro oli oma kõhna kehaehituse poolest lühidalt öeldes äkiline löömamees, kellest igaüks jagu ei saanudki. Lõpuks saadi, aga selle jutu jätan filmi vaatamise ajaks. 

Kõrbelisel alal veedetud aeg oli mõnusalt rahuliku kulgemisega. Moro aitas Dinal sõltuvusest vabaneda ja ta ise korraldas oma elu nagu vähegi oskas. Mulle tundub, et Morot kehastanud näitleja ei olegi vist puhas venelane. Ta tundus olevat midagi sinna Aasia kanti, aga ega ma täpselt ei tea ka. Tagasi jõudes tegi saatus kannapöörde ja Dina jaoks asjalood muutusid jällegi halvemuse poole. Moro võttis kõike väga rahulikult, kuigi tema sõbar Spartak pidi just Moro rünnaku pärast võlanõudjate eest peitu pugema. Ka too oli pehmelt öeldes veidi lollike. Kui Moro teda külastama tuli, siis Spartak hüppas niisuguse kiiruga ühte auku, et mul jäigi kahtlane mulje tolle elunatukese pärast. Aga auku hüppamise tulemus oli hoopiski erinevam, kui oleks oodanud. Mainimata ei saa jätta Spartakit külastanud jõmmi õlle soomise meetod. Too ajas klaasi rahumeeli üle ääre ja siis laual ruumi tehel lõhkus ka ühe pudeli ära. Vot see oli koht, kus sai veidi enda ette lolli näoga vaadatud. Morfiini kaubitsemisest tuli lagedale väike vargus ja süü kandus Morole. Kapid saadeti peale, aga Moro näitas võimu ja jagu ta neist saigi. Kusjuures huvitav oligi näha kakluse lõpptulemust just hiljem, kuigi samas tundus selline paigutus veidi liiga ebamäärane. Aga miks ka mitte niiviisi toimetada. Hästi mõjus äkiline ilmamuutus. Enamus ajast oli liiv, päike ja veel kord liiv ning siis ilmus pehme lumi pimedatele tänavatele. Blogijate hulges tekkis küsimus, et miks toda doktorit säästeti. Aga äkki Moro nägi temas ära lihtsa pugeja ja lolli, kes ei väärigi tema puudutust, kuid samas ta just seda vääriski, sest Dina oli doktori tõttu jälle samasuguseks muutunud. Ah ei tea, eks see jääb meie endi mõistatada.

Kobe teos küllaldase huumori ja karmi reaalsusega. Võib olla oleks võinud olla veidi teviklikum ja seega ka pikem, aga ka nii töötab kenasti.

7/10

The Seventh Seal 1957

Lavastaja: Ingmar Bergman

Osades: Max von Sydow, Benkt Ekerot, Gunnar Björnstrand jne.

Jah, ütleme nii, et päris võhik ma Bergmani suhtes ei ole, aga siiski ikkkagi rohkem sinna võhikluse poole. Mis seal ikka, ütlen parem ausalt ära. Isa mul kiidab taevani Bergmani näidendeid ja filme, kuid mina sain alles nüüd aimu, mida see mees endast õige kujutab. Ühise filmivaatamise valikuks sattuski Bergmani 1957. aasta müstiline film The Seventh Seal. Vaatamata valmimisaastale osutus see mustvalge teos vägagi huvitavaks ja mitmetähenduslikuks.

Tegevus toimub 14. sajandil, kui ristisõjast saabuvad kodumaale Rootsi rüütel Antonius Block ja tema kannupoiss Jöns. Rootsi on parasjagu Musta katku meelevallas ja kõikjal levib surmahirm ning lootusetus. Block on hakanud Jumalas kahtlema ja püüab leida vastuseid, kuid ka Blockile tuleb Surm järele. Et endale aega juurde võita, esitab rüütel Surmale väljakutse male mängimise näol. Nad jätkavad oma teekonda ja seejuures kohtavad eri inimesi surmast laastatud maal.

Ütleme nii, et olin filmi alguses apokalüptilise sümfoonia kõlamise järel tegevustikku põhjalikult kaasa haaratud, sest mõjuv algus oma hukatusliku tooniga sundis silmad efektsel moel ekraanile. Max von Sydow on vist ainuke tuttav nimi, mis siit filmist leidsin. Ta on küll väga noor, aga ära tundsin ikkagi ja seda just tema äratuntava lõua kuju pärast. Kui nüüd järele mõelda, siis sellise teemaga filmile sobiki ainulaadselt mustvalge värvus. Block ja Jöns puhkasid parasjagu rannas, kui rüütlile tuli järgi Surm ise. Rüütel mõistis, et tema aeg on tulnud, kuid peibutas Surma malet mängima, et saada endale aega juurde ning nii nad kahekesi mängisidki vahelduva eduga malet. Filmis kohtas eriskummalisi tegelaskujusid. Neist tähtsaimad olid kindlasti näitetrupi liikmed, kes katku ajal surma õrritasid. Truppi kuulus ka üks perekond oma väikese lapsega, kes omasid filmis isegi veelgi suuremat tähtsust kui ma oleksin oodanud. Rüütli ja tema kannupoissi ümbritses pidev kahtlus Jumala olemasolus ja üldse selline üldine masendus, kuid lapsega mehe ja naise juures olid asjalood hoopis vastupidi. Vaatamata ümbritsevale surmale säilitasid nad õnne. Need kaks gruppi võib olla sümboliseerisid elu ja surma, kui ma õieti aru sain. Rüütel Antonius Block kahtleb oma usus ja ja püüab leida mingit märki, et Jumal tõesti eksisteerib. Ta oli veetnud viimased 10 aastat ususõjas ja nüüd on ta hakanud kahtlema sõja õigsuses, kuid seejuures ei kahetse ta sõtta minekut.

Põhiline teema Blocki ümber seisneski usust kõrvale kaldumises ja elu tähtsuse lahtimõtestamises. Mitmed stseenid temaga olid minu jaoks väga andekad ja suurepäraselt koostatud. Võtame näiteks Blocki pihile mineku, kus ta avastas, et teda ei kuulanud kirikuisa, vaid Surm ise ning samahästi võiks välja tuua tema vestlusi Surma ja oletatava nõiaga. Nõia juures püüdis Block leida vastust küsimusele, et kas ta on näinud Surma(ma väga loodan, et mälu ei peta). Kannupoiss Jöns oli juskui kõigega leppinud mees, kes ei hooli enam ei elust ega surmast, kuid siiski oli tal hea süda ja seetõttu ka üsnagi abivalmis. Ütleks, et Jöns oli justkui pesuehtne ateist, kes leppis valitseva olukorraga ja kasutas seda ära, kuid samas oli ta inimlik nagu mõni usumees. Parim osa filmis oli dialoogidel, mis võisid kohati tunduda isegi mõistukõnena, kuid siiski arusaamatust ei tekitanud. Eriti meeldejäävad olid Blocki pihtimine, lapsega mehe ja naise arusaamad toimuvast ja Jönsi erapooletu suhtumine ümbritsevasse. Mitte just väga erapooletu, aga ikkagi midagi sinnapoole. Blocki ja Surma male mängimises saatis edu algul rüütlit, kuid arvata oligi, et eesmärk ei saagi olla Surma petmine ja seda tõestas ka Surma kaval käik. Rüütli, kannupoisi ja näiterupi teekonnal nähti pealt ka nõia põletamist, mida Jöns ei suutnud kannatada ja Block püüdis aru saada, et kas see nõid sureb mingi suurema eesmärgi nimel. Surm oma üdini musta kuue ja valge näolapiga sobis mustvalgesse vormi kui valatult. Vahepeal ühes kirikus tutvustati ka maalitavat surmatantsu, mis esines ka lõpustseenis ühel mäeharjal. Nagu ma aru sain, siis Block päästis lapsega perekonna surma küüsist kui ta Surmaga malet mängis või siis täpsemini öeldes lasi neil päästa ennast. Lõpp Blocki naise juures muutus veidi segaseks, kuid pääsenud perekonnapea viimased laused panid üldjoontes põhjuse ja tagajärje paika.

Müstiline ja vägagi mõjuv draamateos.

9/10

Black cat, White Cat 1998

Lavastaja: Emir Kusturica

Osades: Bajram Severdzan, Srdjan Todorovic jne.

Käes järjekordne ühine filmivaatamine. Kusturica nime olen põhiliselt Sõpruse kavas märganud, aga sellega minu teadmised ka piirduvad. Mis seal ikka salata, aga väga palju head ei ole minu silmad veel näinud. Black Cat, White Cat on üks väga omapärane teos, mis on pea igas mõttes mitmekülgne tragikomöödia ja välistada peaks saama ka lääne mõjutused, sest selle filmi tegevustik oli kõike muud kui palju nähtud.

Matko Destanov peab sundima oma poega Zaret abielluma kohaliku gängsteri Dadani õega, sest omaenda lolluse ja läbimõtlematuse pärast Dadan pettis teda rongiröövi asjus ja nüüd peab matko muudkui lömitama ja lömitama. Zare on aga armunud Brankasse, kuid pulmad on ukse ees ja midagi pole parata. Sündmustikku on segatud ka Zare lõbus vanaisa Zarije ja tolle kauaaegne gängsterist sõber Grga Pitic. Läbi tragikooomiliste sekelduste jõutaksegi pulmadeni, kuid kõik ei kulge kaugeltki mitte muretult.

Nii, selle Kusturica filmi juures loen ma kõige tähtsamaks elemendiks tegelased, sest film oli täis eriskummalisi tegelaskujusid igast valdkonnast ja nemad lõid koomilise õhkkonna, mis saatis kogu filmi. Matko oli paras vingerdis. Aina puges kellele jaksas, aga ainult oma poja vastu suutis kätt tõsta. Algus oli üpriski kena vaatepilt: Matko mängib üksi kaarte, Zare jälgib ümbruskonda binokliga ja kuna poeg osutus tüütavaks, siis Matko virutas talle ning kohe suudles ka pead lepituse pärast. Koomiline hetk, mida muud öelda. Kusjuures mul ei olnud õrna aimugi, et ma vaatan üldsegi komöödiat. Juba see jõeäärne ala oma kohmakate puumajadega olid meeldejäävad seigad ja nagu ka kogu grupp peategelasi. Regulaarselt ilmus jõele suuremat sorti laev, kuhi iga mees ka kiirustas, et kaupa osta jne. Ka Matko Zarega said kaubale, aga vaene pesumsin lõpetas vetesügavustes. Matko oli pisisuli, kes valetas kuidas vähegi jaksas. Isegi oma isa müüs maha ja ta tegi seda isegi kaks korda. Matko läks oma suurejoonelise rongiröövi plaaniga gängster Dadani kambaga rongi jahile, kuid Dadanil ei olnud mitte mingit probleemi muretu Matko petmiseks ja sellest see pettuse läbi sündinud lubatud abieluliit sündiski. Tegelastele olid iseloomulikud äkilised meeleolumuutused ja liigutused ning seda veel eriti Matko ja Dadani suhtes. Dadani võib lühidalt kirjeldada kui juhmi, egoistlikku ja samas ka julma "ärimeest". Zare oli seevastu hea südame ja tahtejõuline noormees. Oma vanaisale viisisegi  rahvusliku bändi haiglasse külla, et vanaisa lõbustada. Koomilisi hetki ilmus iga nurga tagant. Haiglas tantsimine vanaisa naerusuise näoga ja lehvivate kätega möödus muusikaliselt ja jätkus isegi jõel paadiga sõites. Zare armus Brankasse, kes omas tohutus energiat ja elurõõmu. Ajaviiteks kõmmutas lillepotte, mille peale nende omanik närvi läks ja oma kraami jõkke viskas. Film oli selliseid pärle tervenisti täis ja ma sain südamest naerda. Läbi ja lõhki heatahtlik ning minu arvates ka omas kultuuris kinni, kuid ma ei saa siin midagi rääkida, sest ma ei ole paraku eriti hästi kursis sellega.

Vanaisa lõbus ja muretu olek oli üpriski nakatav ja sama oleks õige öelda ka tema vana sõbra Grga Piticu kohta. Grga oli päris isevärki sell, sest enamus ajast veetis ta oma sõiduriistaks vormitud voodiga. Ta oli üpriski haige ja vana, kuid siiski väga tegus vanamees. Abiks oli tal pikka pikka kasvu poeg, kes otsis endale naist. Kõigi erinevate tegelaste teekond lõppes pulmaga, kuid nii vanaisa kui ka Grga lõpetasid isevärki olukorras. Matko oli niivõrd tuhvlialune, et toimetas kahe mehega üsnagi ebasündsal viisi. Ei hakka ära ütlema asjaolusid, sest muidu läheb vast liiga spoilerdamiseks. Pulmad vanal traditsioonilisel viisil meenutasid rohkem külaturgu kui pulmi. Probleemid lahenesid jaburalt, kuid siiski piisavalt usutavalt, et olla tõsi. Suur sagin vanaisa "probleemi" ja Dadani pulmanõude ümber kasvas ja kahanes ning tragikomöödialikkus ilutses täies võimsuses. Zare ja Branka said siiski kokku ja pealesunnitud pruut sai puutüves ringi joostes uue peigmehe. Lõpuks Zarija ja Grga kohtusid taas ning nad ei olnud just rahul oma seisukorraga pööningul. Dadan muutus lõpusirgele jõudes päris pööraseks ja vihtus tantsu nagu poolearuline. Lõpp oligi õnnelik nagu kord ja kohus ning ka mina olin samas seisus.

Niivõrd värvikat filmi näeb haruharva ja kui juhtub nägema, siis näiteks Black Cat, White Cat`i puhul möödub aeg lõbusalt, ladusalt ja ennast hästi tundes.

9/10

Kas ainult mulle tundub, et Branka meenutab Evelin Pange?=)

A Fistful of Dynamite 1971

Lavastaja: Sergio Leone

Osades: James Coburn, Rod Steiger, Romolo Valli jne.

Käes ongi viies Ühine filmivaatamine filmiblogijate seas. Jään veidi hilja peale, aga mis seal ikka. Nn. spagetivesterneid ma palju just näinud ei ole ja eks seda põnevam oli ette võtta omaegse kuulsuse Sergio Leone vesterni James Coburniga peaosas. Mees on küll meie seast lahkunud, kuid väärt rolli omas ta siin filmis ikkagi.

Mehhiko lindpriide perekonna juht Juan kohtub lõhkeaine spetsialisti John Mallory`ga, kes on ise parasjagu peitumas Briti võimude eest, sest ta oli seotud IRA tegevusega. Juan leiab Mallory näol kuldse võimaluse, et edukalt tema oskusi ära kasutades panku röövida. Sihikule võetakse kuulus Mesa Verde pank, kuid Malloryl on hoopiski teised plaanid, sest ta plaanib hoopiski oma dünamiidi anda tollal Mehhikos toimunud revolutsiooni kasutusse.

Algus jäi omas vahvas elemendis vägagi hästi meelde. Põhjuses oli ei keegi muu kui Juan oma pettust läbi viimas. Enne röövi ilmsiks tulemist ei kujutanud säärast arengut ettegi. Huvitav oli esmamulje järgi kergemeelse ja alaarenguga meest näha täielikult muutumas kaaslaste ilmsiks tuleku järel. Rod Steiger kehastas lõbusat bandiiti Juani, kes kohtus IRA lõhkeaine spetsi Malloryga. Need kaks olid ekraanil üsnagi meelepärased omas veidras ja kohati koomilises käitumises ja tegutsemises. Nende suhte algus, kus esines ka palju lähivaateid üksteisele otsa vaatavatest nägudest ja pidevat kulmu kortsutamist, oli eriskummaline, sest Juan hoidis pommimeest Malloryt vangis, kuid samas ka pelgas teda. Mallary andis mitmeid kordi mõista, miks teda peaks iga bandiit kartma. Ütleme nii et pool filmist kulges vesterni stiilis kuumal liival, kui teine pool kiskus juba erinevamaks, sest mängu tulid asjaolud, mis ei olnud enam mitte kuidagi seotud tavapärase relvakangelase stiilis vesterniga. Nimelt Mesa Verde panka jõudes oli tõusmas ülestõus ja õige pea olid mõlemad mehed sellega kaasa kistud. Filmi saatis iseloomulik muusika, mis esines kuidagi imelikult valitud kohtades, aga tagantjärele mõeldes pole sellel enam suuremat tähtsust. Juan oli veidi tüsa ja üsnagi lõbus ühe lindprii kohta. Mallory aga oli nii mõndagi läbi elanud, kuigi tema minevik IRA-s jäi varjatuks. Seda seika kajastati ainult mõningate meenutuste abiga. 

Mida kauem film kestis, seda rohkem oli näha lähenemist, mida ma veel ei ole kohanud. Nimelt ühe vesterni kohta kandus tegevustik päris palju kursist kõrvale ja võttis ette palju suuremad eesmärgid kui oleksin osanud oodata. Revolutsioon oli peamiseks märksõnaks. Oli nii reetjaid kui ka halastamatuid ja väsimatuid väejuhte, kes ei kippunud mõtlema kaotusele. Tulles nüüd tulevahetuste osakonda, siis 1971. aasta kohta oli filmis igasugused suuremad plahvatused üpriski kaunilt valminud ja ei ütleks, et ükski neist oleks ajale jalgu jäänud. Tegelikult ütleksin südamerahuga sama kogu filmi kohta, sest erinevalt tänapäeva kõmmutamistele suutis Leone vestern läheneda rohkem inimestele ja nende eesmärkidele ning samas ka minevikule. Mõjuv oli ka see rõhuv mõnitus päris alguses suures hobukaarikus, kus Juan ootas oma järjekorda ründamiseks ja kättemaks alanduse eest oli magus. Lõpusirgele jõudes oli Juanist ja Malloryst saanud ehtsad relvavennad. Algul oli Juan see tõrges, sest oli ju Mallory see, kes pettis teda pangarööviga. Rongisõit ja järgnenud suuremat sorti tulevahetus ületõusnute ja sõdurite vahel taandus ühe peakangelase langemisega. Õigupoolest oli see vast nii või naa nii määratud. Hea punkti andis ka ekraanile ilmunud kiri: Duck, you sucker. Kusjuures see ütlus kostus filmi jooksul paar korda veel. iga kord justkui omaette tähendusega. Film hakkas kahjuks veidi venima ja ma ei leidnud nendel lillelapselikes Mallory meenutustes eriti suurt tähtsust olevat, aga samas ei olnud need ka häirivad või midagi sellist. Juanile iseloomulik naeratus ja vigaselt korrtutatav "Oke,oke" jäi eilsest filmi vaatamiselt selgelt meelde ning sama on ka James Coburni rolliga. Kaks vinget meest.

Siiski ladusalt ja huviäratavalt kulgev vestern.

8/10

Dellamorte Dellamore/Cemetary Man 1994

Lavastaja: Michele Soavi

Osades: Rubert Everett, Anna Falchi jne.

13 Tzameti, Black Sunday, Hunger ja nüüd üks väga omanäoline zombi õudukas. Ühine filmivaatamine toob nii mõnegi pärli koduuksele ning koos Hungeriga on Dellamorte Dellamore senimaani üks parimaid valikuid.

Lugu leiab aset Põhja-Itaalia väikelinna surnuaial, kus Francesco Dellamorte on seal öövalvuriks ja peale valvuri ameti on ta igal öösel ametis ellu ärkavate surnute maha nottimisega. Ta ei tea miks surnud ärkavad, ta lihtsalt tapab neid ja abiks on tal mõistuselt veidi aeglane Gnaghi. Ühel ööl surnuaial kaotab ta oma äsjase armastuse ja peale seda pole enam miski endine.

Algul jäi vägisi mulje, et tegemist on järjekordse absurdselt koomilise õudukaga, aga filmi arenedes hakkas film hoopiski teisi mõõtmeid võtma. Algas võib olla isegi veidi tobedana, aga paarikümne minuti jooksul see tunne kadus, sest Dellamorte saatuslik ja üksildane kuju ning igaöised tapatalgud koos truu Gnaghiga oli midagi muud kui lihtsalt nüri kolpade purustamine. Dellamorte ei küsi endalt surnute ärkamise põhjust ja zombide tapmine on muutunud pealtnäha isegi rutiiniks. Stiilselt olid lahendatud erinevad olukorrad kui Dellamorte ja mõni hulkuv elavsurnu vastamisi sattusid. Dellamorte oli üksik mees väikeses surnuaias asuvas majakeses ja kaaslaseks oli tal ustav kuid alaarenenud Gnaghi. Veidi aega möödus surnute peade lõhkumisega, kui siis muutis film oma suunda ja otsutas jääda isegi sügavamaks kui oleksin osanud loota või arvata. Dellamorte kohtab imekaunist leske ja armub esimesest silmapilgust, kuid äkilisel armastusel surnuaial on traagilised tagajärjed. Naine sureb ja Dellamorte jääb oma mõtetega üksi. Hirmsad või võikad stseenid ei täitnud oma eesmärki kaugeldki mitte õuduse loomiseks, vaid surnuaial toimuvat kujutati hoopis kui Dellamorte tööna. Mees hakaks tapmisest väsima, sest ei leidnud eesmärki sellel kõigel olevat. Armastuse ta siiski leidis, isegi kolm korda. Lesk oli temale ainuke ja ülejäänud olid justkui samad naised väikeste erinevustega. Võiks juba öelda, et nad olid ümberkehastumised. Naise surma järel hakkavad asjalood muutuma ja Dellamorte ei jää enam samaks. Õigemini oli esialgse naise ümber väike konks, mis tuli välja alles filmi lõpusirgel. Kirglikud armustseenid Dellamorte ja lese vahel olid üllatavalt hästi välja kukkunud, sest nende kahe armatsemist ümbritses üha valjenev kurjakuulutav muusika ja maa lõhenemine. Need elemendid tegid sellest vast ühe meeldejäävama koha terves filmis. Muidugi oli ka võimas näha uhket zombi väljumisviisi oma hauast. Ta tegi seda mootorrattal=).

Dellamortet ümbritses vastav aura, mis andis mõista, et mees teab,mis mees teeb. Kohati väga koomiline oli vaadata pealt Dellamortet, kes oma majakeses toolil istus ja telefon kõrva ääres tuppa kippuvaid zombisid augustas. Mida lõpusirgele hakkas film jõudma, seda kummalisemaks ja erinevamaks filmi käsitlus muutus. Mitte ükski naine Dellamortet tõeliselt ei armastanud ja ega tema juba selle tõe teada saamisel naitsele ei andestanud. Tähendab hukule viis ta siiski ühe naise, aga oli arusaadav, et emehel on saamas kõigest juba päris ükskõik. Kurjakuulutav ja mõnusalt tumeda ja sünge atmosfääriga oli terve film ja seda veel eriti surnuaial. Dellamorte ja Gnaghi suhe oli tegelikult päris vennalik, kuigi Gnaghi oli enamgi kui lihtne veidrik. Polegi veel näinud meest, kes suudleb katkises teleks olevat rääkivat pead ja tahab temaga veel ka abielluda. Väike naisepea oli üsnagi tobedalt haige ning seda oli ka terve film. Absurdne, koomiline ja äkitselt ka mõtlemapanev külg muutis filmi hoopiski tõsiseltvõetavamaks. Alguses krimpsutasin veidi nina, aga Dellamorte arengut jälgides sain aru, et põhirõhk ei olegi püstoliga ajusid sodiks laskmisel, vaid hoopiski millegis salapärasemas. Seda mõtet toetas suurest filmi eriskummaline lõpp, mis avas mitmeid valikuvõimalusi, mille üle saaks juurelda erinevate filmi külgede abiga. Kaduma läinud tee ääres ütles Dellamorte midagi ülejäänud maailma puudumise kohta. Ei saanudki täpselt aru mida ta sellega mõtles, aga juba praegu on valikuvõimalus palju tekkinud. SPOILER:  olid nad siis surnud või olid nad seotud Francoga, kes istus koomas, sest miskipärast need mõtlematud vägivaldsed mõrvad, mida sooritas Dellamorte, võeti enda kaela Franco poolt.SPOILER

Mõtlen mida tahan, aga film oma žanri kohta oli vägagi mitmekülgne ja avas uksi sealt, kust ma seda kõige vähem ootasin. 

8/10

Hunger 2008

Lavastaja: Steve McQueen
Osades: Michael Fassbender, Stuart Graham jne.

Niisiis, kätte on jõudnud kolmanda Ühise filmivaatamise aeg ja seekordseks valituks sai meilgi PÖFF-il linastunud Hunger, mis oli mulle huvi pakkunud juba eelnevalt.
Film jutustab näljastreigist, mida korraldasid IRA vangid eesotsas Bobby Sandsiga. Vnglaelu ei ole meestele lihtne, sest nende elamine püütakse võimalikult talumatuks muuta. Bobby Sands alustab näljastreiki ja ta on valmis ka lõpuni minema.Inglise filmid on mulle alati südamelähedased olnud. Ma ei teagi miks, aga mingi teatud sorti võlu on neil minu jaoks kogu aeg olemas olnud. Ja Hunger ei olnud erand. Esmalt tooks välja pikaldase ja mõtlikud kaadrid, mis andsid minule kui vaatajale palju mõtlemisruumi. Võigas julmus oli märgatavalt häiriv, aga siiski julge ning tõeliselt otsekohene, mis lisas filmile hoopiski teise tooni. Kohati hakkas film dokumentaalkaadreid meenutama, sest kõik mis ekraanile ilmus oli kohati ikkagi väga realistlik. Rõhku lisas ka kollakas või siis vastavalt hall visuaalne külg, mis andis vanglale, nagu seda kujutati, isikupärase varjundi. Filmi ülesehitus jagunes pooleks: algul tutvustati õige lähedalt vangla siseelu ja siis Bobby Sandsi ristiretk. Brutaalsusest puudu ei jäänud. Muidugi ei hakatud siin kedagi veristama või slasherile omaselt amputeerima, aga siin filmis kujutatud vägivald vangide suhtes oli brutaalne puhtinimlikus mõttes. Pidevad jõhkrad peksmised vangivalvurite poolt, omaenda rooja sees elamine, nälg ning lootusetus lisas filmi tohutult hea seest õõnsaks tõmbava tunde, mida ma ei mäletagi, et oleksin hiljuti mõne filmi puhul niimoodi tundnud. Vanglale omane külm ja rõske atmosfäär andis tuntavalt haiglast masendust ja piinlemist edasi.
Bobby Sands, keda kehastas Michael Fassbender, oli üsnagi huvitav tegelane. Eriti tasuks ära mainida tema ja ühe teise mehe vahelise dialoogi ning sellele järgnenud Sandsi monoloogi, mis oli küllaltki omapärane seik ning üsnagi tähendusrikka mõttega. Mees selgitas pikalt ja laialt oma põhimõtte lahti, sest vestluskaaslne ei leidnud mitte kuidagi streigis mõtet olevat. Fassbender oli mulle hirmus tuttav kusagilt, aga igal juhul tegi see mees tõsiselt hea rolli. Filmis päris palju esinenud pikaldased stseenid oli kohati väga kummastavad ja oma suures vaikuses eriliselt mõjuavaldavad. Tooks ka välja ühe päris pikka ja kummalise põranda koristamise vangide uriinist, mis oma pikkusega ei häirinudki, sest huvitav oli vaadata ühes filmist sellist omapära. Näljaperoodi oli endalgi piinav vaadata, sest Sands nägi ühe süveneva näljutamise järel lihtsalt kohutavalt häriv välja. Huvitavalt ja omalaadselt oli leitud viis, kuidas näidata Sandsi piinu. Nimelt tema valust tuikumise jooksul oli tagaplaanil ühel hetkel näha ringi lendavaid vareseid, mis Sandsi piinlemisega rütmis liikusid.

Filmi täitnud armutu vägivald ja ropud elutingimused ning iga tegevuse pikk, detailne ja tsenseerimata kujutamine moodustas minu jaoks ühe tõeliselt meeldejääva ning mõtliku teose.
9/10

Black Sunday 1960

Lavastaja: Mario Bava

Osades: Barbara Steele, Andrea Chehhi jne.

Teine ühine filmivaatamine jõudis lõpule klassikalise horroi Black Sunday näol. Tegemist on mustvalge filmiga ning posteri järgi oleks pidanud olema midagi väga õudsat igale klassikalise horrori austajale - "Stare Into These Eyes".

Lugu seisneb kuratliku nõia/vampiiri tagasipöördumisest ning mida ta selleks pidi tegema. Enna surma löödi talle mask pähe ja suleti kivikirstu. Nüüd proovib ta tagasi pöörduda ja selleks peab ta noore ja kauni naise elu endale saama.

Film jättis kuidagi väga tuima mulje, sest erilist emotsioonirikkust siin näha ei saanudki. Kõik näitlejad ajasid oma hirmul silmadega naerma ja kohas, kus pidi õudus algama, algas hoopis koomiline jant minu jaoks. Klassikaline õudusfilm, mis jääb aga õudsaks ainult paarikümne aasta tagusesse aega. Lugu iseenesest oli üpriski huvitav ja see meenutas ohtralt Coppola Draculat. Muusika oli ka ikka igas õudusmomendil vastav, aga siis tulid peategelased oma mannetusega ja siis muutus minu jaoks film pigem paroodia taoliseks. Ei taha klassika kohta halvasti öelda, aga see on ikkagi oma aja ära elanud ja seda eriti tegelaste ning õuduse suhtes. Muidu oli täitsa huvitav jälgida 1960 aasta tehnilisi võimalusi ja filmi ülesehitust, mis ei olnudki üldsegi halb, pigem huvitav, sest muidu on ikka kõik veidi ülepingutatud. Siin aga sättis tegevus ja erinevad asukohad end paika ja vaatamata tegelaste kohmetule olekule sai seda old school horrorit ka tunda. Naise röögatused, mehe korduvad nime hüüdmised ja tegelaste omavaheliste lausete kordamine kiskus vägisi muige näole ning seda eriti selle noore naise suhtes, kes oma hirmunud ilmega mööda lossi ringi lippas. Mees mustas oli nagu mingisugune opakas, sest ta kippus tihtipeale urisema ja niisama häälitsema. Üldsegi käis närvidele tegelaste imestunud näod niigi loogilise avastuse juures, kuid samas olid need kohad kuidagi täiesti loomulikud oma suure veidruse juures. Imelik.

Ühesõnaga film mulle eriti ei istunud. Väga igav ja üksluine tunne tekkis vahepeal ning poolteist tundi venis ka pikale, aga oma vanas vormis ja tänapäevasest tehnikast hoopiski erinevamas helis ja pildis oli see siiski vaatamist väärt, sest sain tunda õudusfilmi oma veidrustega eriti hilisest perioodist.

4/10

13 Tzameti 2005

Lavastaja: Gela Babluani

Osades: George Babluani, Pascal Bongard jne.

Kaasblogija Soprano oma filmiblogis Filmidest ja Muusikast inspireeris nii mind kui ka teisi blogijaid looma väikese ühise filmiarvustamise. Filmiks sattus ühisel häälel prantsuse thriller 13 Tzameti. Ei olnud ma isegi selle nime kuulnud, aga 13 Tazameti osutus vaatmata oma tundmatusele üheks parajalt kobedaks tükiks.

13 Tzameti tutvustab meile noort Sebastieni, kes parandab katust Hr. Godoni juures. Mehe surma järel otsustab Sebastien järgida juhtnööre, mis oli Hr. Godonile saadetud ja enne surma olevat ta öelnud, et tegemist on kirjaga, mis toob talle kõvasti raha sisse. Rahast ajendatuna lähebki Sebastien sinna, kuhu kiri juhatab. Seda järgidel pole tal aga õrna aimugi missugune tulemus teda eest oota ja see ei ole üldsegi lihtne raha kätte saamise viis.

Film on mustvalge, millega harjumiseks ei tekkinud mitte mingit probleemi, sest see nagu lisaski teosele rohkem tuntavat salapära juurde. Esimene pool(või isegi vähem) filmist oli üsnagi rahulik ja sündmused hargnesid ilma suuremate keerkäikudeta. Salapära ja küsimusi tekitas kahtlased asjaolud, mis keerlesid Godoni ja tema saadetud kirja vahel. Kiri oli kõigile miskipärast vägagi tähtis. Dialoogi oli alguses üldiselt väga vähe ja nii sai ise peategelast jälgida ning kaasa mõelda, mis siis üha rohkem juurde antavate vihjetega lõpptulemuseks kujuneb. Miinuseks oli mulle võib olla see, et näitlejad olid kuidagi eriti kaamete ja tõsiste nägude ning mingit emotsiooni ei saanudki välja lugeda. Algus oligi üles ehitatud kui aeglane, aga samal ajal ka salapärane sissejuhatus. Tulemuseks kirja järgimise eest sattus Sebastien vägagi kõhedasse olukorda, mida ma ei osanud ilmaski ette kujutada. Kui filmi algus oli võib olla veidi veniv, siis kirja saladus korvas eelneva täielikult. Seda ei saagi ilma spoilerdamata kirjeldada, sest see tegigi filmi teise poole niivõrd pingeliseks ja üsnagi ahhetama panevaks. Sama võib öelda ka lõpu kohta, mis üllatas oma iseäralikusega, sest jällegi ei oleks ma sellist tulemust oodanud. Kui Sebastien oli jõudnud põhilisse filmi tegevusse metsas asuvas mõisas, siis iga uue "võistlusega" suudeti kerida pinge lakke ja see jällegi maandada ning siis jällegi otsast peale alustada. Mõisas toimunu pani mõtlema, et kas siis nad kõik olid väga suurtes rahalistes hädades ja kas need pealtvaatajad olid rikkurid, kes seda kõike nautisisd. Pealtnäha nagu oligi nii, aga film neid vastuseid ei andnud ja tegelikult nii oli enam vähem kogu filmiga. Tundus, et tähtsal kohal on vaataja ise, kes peaks oma loogikat toimuva suhtes ise rakendama. Lõpp kulmineerus küll ootamatuks, aga mulle ei meeldinud et asja uurivad võimud jäeti kõrvale ja ei saanudki teada midagi korraldajatest või teistest, kes selle hullusega seotud oli. Muidugi vastamata jäänud küsimused lisasid huvi ja mõtlemisainet, kuigi minu jaoks jäi asi poolikuks ja oleks tahtnud rohkem tegelasi, kelles oleks olnud veidigi rohkem sügavust. Peategelane jättis mind kahjuks liiga külmaks ja mitte keegi siin filmis erilist huvi pakkuvana ei esinenud.

Siiski iseäralik ja üllatav, aga puudujääkidega filmi terviklikkuse suhtes.

6/10