Kui Yumi sõbranna sureb kummalise vastamata kõne järel, hakkab ta kõne päritolu uurima ja avastab needuse, mis levib telefonilt telefonile ja mille ohvrid surevad eriti võikal viisil.
"Üks vastamata kõne" on Aasia horrorile harjumuspäraselt klassikalise struktuuriga, mis ei paku küll üllatusi sisupööretega, aga suudab vajutada just õigetele nuppudele, et vaikselt ligihiilivat õudust võimalikult efektselt paljastada. Takashi Miike jaoks tundub OMC olevat kuidagi tagasihoidlik lavastajatöö. Siinkirjutaja ei ole küll kursis kõikide Miike filmidega, aga mehe filmograafiat vaadates võib küll jääda mulje, et antud horrorfilmi puhul on tegu rohkem pinge languse kui tõusuga. Võib olla on viga minus, aga ligi 7 aastat tagasi ilmavalgust näinud õudusfilm on tänu oma mitmetele ja vahel ka äravahetamiseni sarnaste sugulaste võidukäigule vanaks jäänud. Seetõttu pakub OMC rohkem kindlalt piiritletud lugu ja õudust, mis oma sihikindluse tõttu on juba omaette vaatamisväärsusused. Telefonihelina saatel saabuva kohutava surmaga turgatab pähe nii ameeriklaste kui ka jaapanlaste The Ring, milles hirmu külvanud needus samuti telefoniteatega endast märku andis. Piinades hinge heitnu õõvastav needus on juba niivõrd tuntud rada, mida tallata, et rohkem ei ole soovigi kohata kurje vaime ja nende vihahoogusid. Õnneks pakub Aasia siiamaani uudseid ideid juba loodud ja läbikäijatud ülesehitusele ning seeläbi ei tundu tulevik enam nii tume. One Missed Call alustab oma teed väga sarnaselt nii The Grudge`ile kui ka The Ring`ile: kummaline surm, lein ja seejärel juba taustauuring kadunukese omaksete või sõprade poolt.
One Missed Call`is peitub teatav pingelisus, mis tekib siis kui teadmatus on pikajaline. Pikemat aega ei kiirustata surmade põhjustaja väljaütlemisega, mis on loomulikult teretulnud, sest kui tagajärg on olemas ja kohe ilmub ka põhjus, siis ei jää eriti mõtlemisruumi ja just seda paika, ruumi, tuba OMC pakkuda suutiski. Noored jaapani koolinoored hõlmavad suurt rolli selgitamaks välja saladusliku telefonihelina mõistatuse. Nende kohalolu on üsnagi ootuspärane. Ebaootuspäraseks osutuvad õudusmomendid, mis on kohati isegi üpriski kaasahaaravad, vaatemängulised, ootamatud ja õudusjanu kustutavad. Nii mitmes kohas on tunda tõelist õõvastust, kuid neid hetki on ainult väga limiteeritud kogustes. Enamus on ja jäävad tüüpilisteks näideteks jaapani horrorist. OMC ei ole võrreldav Shutter`i või The Dark Water`iga, sest igat järgmist sammu on juba kaugele ette näha. Nii kaob pinge, kaob huvi ja kaob ka õudusvärin. Viimane küll eksisteerib tänu omapärastele ja leidlikele lahendustele, aga nendest üksi ei piisa, et tüüpilisevõitu õuduslugu elule turgutada. Märkimisväärsed on stseenid otse-eetris ja vanas haiglas. Üks erutab suursuguse sisenemisega ja teine iga nurga taga varitseva ohuga. Kulminatsiooniga saabuv lahendus on tõsimeelne vastasseis kurjuse kehastusega, kuid lõplik püant on pigem üleliigne, kui hädavajalik lisa loo lõpetamiseks.
Liiga turvaline, reegli-ja ootuspärane õudusfilm, mille parimad omadused mahuvad ainult paari õudushetkesse.6/10
