4.JAFF - Summer Wars 2009

Lavastaja: Mamoru Hosoda

Osades: Ryunosuke Kamiki, Nanami Sakuraba jne.

Kenji meelitatakse kooliõe Natsuki abiga tüdruku perekonna maakoju, et valmistuda vana-vanaema 90-ndaks sünnipäevaks. Samal ajal ründab ülemaailmset virtuaalkeskkonda OZ-i tundmatu sissetungija, kes ähvardab kogu süsteemi laiali paisata. OZ-iga vägagi kursis olev Kenji ja Natsuki koos mitmepealise perekonnaga satuvad aga otse sündmuste keerisesse. Sellega algavadki suvesõjad OZ-i päästmiseks.

Mamoru Hosada järgmist üllitist nägingi juba suurel ekraanil ja pean tõdema, et väike kuvar ei saa kunagi kinoekraani vastu ja eriti just anime puhul. Summer Wars oli ja ei olnud ka juba veidi sarnane lavastaja eelmisele filmile The Girl Who Leapt Through Time`ile, aga üldplaanis oli virtuaalmaailma sisenev Summer Wars märgatavalt erinevam juba temaatika ja tegelastevahelise suhete poolest. Summer Wars algab tüüpiliselt heatujuliselt tutvustades kahte pealtnäha ebasotsiaalset sõpra, kes veedavad enamuse oma ajast virtuaalreaalsuses nimega OZ, mis on ühtlasi ka tervet maailma hõlmav süsteem, kuhu on koondatud kõikvõimalikud eluvaldkonnad. Kolmandana astub mängu kooliõde Natsuki, kellega Kenji veedabki ebahariliku suve. Filmi suurimaks üllatajaks oli kahtlemata Natsuki perekonna laiahaardeline tutvustus ja neile ebaharilikult kaua tähelepanu pööramine. Animest ei olekski niivõrd põhjalikku põhitegelaste tutvustust oodanudki, kuid nagu arvata oligi osutus just perekonna väärtused filmi kõige olulisemaks osaks. See ja muidugi ka alati ligihiiliv armastus Kenji ja Natsuki vahel. Parandage kui ma eksin, aga romantika on kohustuslik iga taolise anime jaoks, vähemalt nii tundub valdavas enamuses olevat. Ilma selleta ei saanud hakkama ka Summer Wars, kuid Hosodale omane käekiri on võimeline vast igast puust materjali vormima vastuvõtlikuks igale huvilisele ja segada kokku koomiline, fantaasiarikas ja ka tõsiseltvõetav kompott naerutavast paralleelmaailma põimumisest igapäevaeluga. Taaskord lähevad kiidusõnad eelkõige animatsioonitehnikale. Põhjus on lihtne. Isegi kõige ebatähtsamal momendil, kui võrrelda seda OZi mastaapsusega, on näha ja tunda hoolikat viimistlustööd, mis ei jäta kedagi või midagi unarusse, vaid kaasab ka kõige pisema mutrikese sündmustikku. Elulisus ja samastumisvõime on joonistuse peamisteks märksõnadeks.

Summer Wars`i muudab eriliseks suurt tähtsust omavate sündmuste aset leidmine kõikvõimsas OZis, mis on sattunud kohutava viirusliku jõu ohvriks. Nagu ikka on just Kenji ja Natsuki oma perekonnaga sunnitud "maailma päästma". Sisuline pool OZ-is meenutab kangesti mõnda Digimoni osa ja pole ka midagi imestada, sest Hosoda on isiklikult paar osa valmis meisterdanud kunagisele ka Eestis tuntust kogunud seriaalile, kus keskseteks tegelasteks olid lapsed ja nende lojaalsed digimonid. Ei tasu end aga tolle sarja lapsikusega ära ehmatada, sest Summer Wars on animatsiooni poolest nagu ema pehme pai, millele on raske asendust leida. Muidugi on olemas ka märksa süngemates toonides animesid, mis käsitlevad samalaadset teemat palju sügavamalt, aga nagu näha on Hosoda üks neist animekunstnikest, kes suudab ühendada inimlikkuse, ebainimlikkuse ja ebamaiselt uhkeid mõõtmeid omandava võitluse hea ja kurja vahel. Võrreldes The Girl Who-ga on Summer Wars kahe jalaga lausa kaugele taevalaotusse jõudnud, kuid samas pole kuskile kadunud loomulik eneseväljendus ja elu valusad õppetunnid, mis tulevad juba akugelt tuttavad ette. Teistpidi mõeldes on Summer Wars`i sõnumiks see, et virtuaalmaailma sisenemine ja ebasotsiaalsus tasuvad end justkui kunagi ära. Lohutav mõte ja seega ka tasemel tükk neile, kes ihkavad minna kaugemale kui lihtne kuvar ja vasaku jala kõrval surisev ja tolmukorra all seisev kompuuter. Miks ka mitte pakkuda uusi võimalusi, mis seostuksid eelkõige üha süveneva infotehnoloogia arenguga. Seda on ka varem tehtud. Näiteks see sama Digimon arendas sarnast mõtet päris pikka aega, kuid see ei kannata võrdlust Summer Warsi kaasahaaravuse, lihtsuse ja arukusega ning siirast rõõmujoovastust pakkuva animatsiooniga. Olgu seal hiiglaslikud monstrumid ja tohutu tahtejõu ülekanne kõikjalt üle kogu maailmast, aga seda kõike on hea vaadata teadmisega, et mis tahes kui pöörasel sündmusel on olemas kindel tagamõte ja eelnevalt on nähtud mitmekülgne lugu, mis toetab toimuvaid fantastilisi heitlusi kindlameelse visadusega.

Minu esimene JAFF ja minu esimene anime suurel ekraanil. Yataaa!!!

9/10

The Girl Who Leapt Through Time 2006

Lavastaja: Momaru Hosoda

Osades: Riisa Naka, Takuya Ishida, Mitsutaka Itakura jne.

Tokyo koolitüdruk Makoto magab pidevalt sisse ja hilineb seega ka tundi. Ühel saatuslikul päeval kordub sama rutiin, kuid sellegipoolest muutub kõik. Nimelt satub Makoto juhuse tahtel vigaste jalgratta pidurite tõttu otse rongi ette, aga millegipärast hüppab Makoto õnnetuse läbi hoopis ajas tagasi hetkesse enne õnnetust ja ta pääsebki terve nahaga. Avastades endal eriskummalise võime hüpata omavoliliselt minevikku, hakkab Makoto isegi kõige pisema probleemi tõttu ajas tagasi minnes sead alati parandama või siis lihtsalt uut versiooni looma. Alguses on ebatavaline võime Makoto jaoks lõbus, kuid õige pea avastab ta, et iga tema tegu mõjutab ka teisi inimesi. Eriti talle lähedaseks saanud kahte sõpra Chiakit ja Kosuket.

JAFF-i lähenedes mõtlesin, et enne suurel ekraanil Mamoru Hosoda uue teose Summer Wars`ga tutvumist peaks pilgu suunama palju kiitust pälvinud ajas reisimise teemaga mängivale The Girl Who Leapt Through Time`le ja ajutine mõttesähvatus tabas otse märki. Ilma Hosodale kuulsust toonud animeta oleks olnud vist isegi raske siseneda värvikirevasse ja hoogsasse nägemusse virtuaalreaalsusest ja selles peituvatesse ohtudesse. Lugu läbi aja hüppavast tüdrukust ei ole lihtne ulme ega ka visuaalne etteaste, mida anime spetsialistid väga hästi toota suudavad, vaid hoopis inimlik ja kahe jalaga maa peal silkav armas ja kurblik lugu elu õndsatest hetketest, mis niikuinii kunagi läbi saavad. Lause "Time waits for no-one" ilutses Mokoto kooli füüsika klassi tahvlil ja sellest sai ka filmi läbiv joon. Anime on võrratu. Ma kohe pean seda ütlema. Ei saa lihtsalt ütlemata jätta. TGWLTT on eranditult koomiline just tänu anime stiilile ja eelkõige ka originaalsele pildikeelele, mis aina üllatab ja üllatab. Peategelane Makoto ei erine absoluutselt tavalisest kooliskäijast. Temalgi on tulevikuplaanid ooteruumi paigutatud ja püüab elada hetkes lükates edasi palju otsustusvõimet nõudvaid probleeme. Selle juures tulebki appi ajahüpe e. time-leap, mis võimaldab parandada kõike, mis seda vähegi vajab.

TGWLTT on elavaloomuline ja mitmekihline teos, mida vaikselt tahaks meisterlikuks nimetada. 98 minutit energilise ja ootamatu Makoto seltsis tundub rohkem nagu kaks tundi puhast lõbu, rikkalikku eneseväljendust ja läbivat õpetlikku teemat/moraali, mis haarab areneva sündmustikuga kärmelt kaasa. Eks igaüks leiab Makoto loost midagi, mis teda otseselt puudutab. Kes ei tahaks vahel aega tagasi keerata ja teha olematuks tegusid, mida praegu kahetseme? Mina tahaks küll, aga aeg ei oota mitte kedagi. Nii see on ja nii see jääb. Filmi suurimad lõbuallikad seostusid alati Makoto järjest ebaloomulikumaks muutuvatele katsetele pikendada ajasrändamise aega, et jõuda soovitud sihtmärgini. Lõbu asendub lähedaste eest hoolitsemisele ja peagi on kõik lootusetult sassis, sest elu läheb ikka omasoodu edasi ja ei olene üldsegi välisest segajast, kes püüab meeleheitlikult asjade kulgu muuta. Jaapani animatsioone omased emotsioonid on vahel niivõrd naeruväärsed, et tahest tahtmata peab laginal lae poole vahtides suure kõminaga naerma. Midagi muud ei saa ju teha, kui tegelased satuvad tobekoomilistesse olukordadesse ja väljuvad nendest veel hullemini. Aga see kõik on esile toodud väga inimliku puudutusega ja trumpab iga kell üle ka kõige vägevama arvutianimatsiooni. Väga, väga mainimisväärne on ka muusika, mida jaapanlased küllaltki suutlikult haldavad, et luua omapärane pala igaks hetkeks. Väga tugevat rõhku omandavad enesekehtestamine ja otsustamisvõime. Need kantakse tegelastele üle alati hingestatult ja ka kohe nii, et publik end liigutatuna tunneb.

The Girl Who Leapt Through Time: ehe, siiras, liigutav, lõbus, rikkalik ja kaasahaarav puhtinimlik lugu, mis kahe jalaga maa peale jäädes üllatab rohkem kui parimad fantastilised ulmeseiklused kosmose ääretutel aladel.

10/10