The Girl Who Leapt Through Time 2006

Lavastaja: Momaru Hosoda

Osades: Riisa Naka, Takuya Ishida, Mitsutaka Itakura jne.

Tokyo koolitüdruk Makoto magab pidevalt sisse ja hilineb seega ka tundi. Ühel saatuslikul päeval kordub sama rutiin, kuid sellegipoolest muutub kõik. Nimelt satub Makoto juhuse tahtel vigaste jalgratta pidurite tõttu otse rongi ette, aga millegipärast hüppab Makoto õnnetuse läbi hoopis ajas tagasi hetkesse enne õnnetust ja ta pääsebki terve nahaga. Avastades endal eriskummalise võime hüpata omavoliliselt minevikku, hakkab Makoto isegi kõige pisema probleemi tõttu ajas tagasi minnes sead alati parandama või siis lihtsalt uut versiooni looma. Alguses on ebatavaline võime Makoto jaoks lõbus, kuid õige pea avastab ta, et iga tema tegu mõjutab ka teisi inimesi. Eriti talle lähedaseks saanud kahte sõpra Chiakit ja Kosuket.

JAFF-i lähenedes mõtlesin, et enne suurel ekraanil Mamoru Hosoda uue teose Summer Wars`ga tutvumist peaks pilgu suunama palju kiitust pälvinud ajas reisimise teemaga mängivale The Girl Who Leapt Through Time`le ja ajutine mõttesähvatus tabas otse märki. Ilma Hosodale kuulsust toonud animeta oleks olnud vist isegi raske siseneda värvikirevasse ja hoogsasse nägemusse virtuaalreaalsusest ja selles peituvatesse ohtudesse. Lugu läbi aja hüppavast tüdrukust ei ole lihtne ulme ega ka visuaalne etteaste, mida anime spetsialistid väga hästi toota suudavad, vaid hoopis inimlik ja kahe jalaga maa peal silkav armas ja kurblik lugu elu õndsatest hetketest, mis niikuinii kunagi läbi saavad. Lause "Time waits for no-one" ilutses Mokoto kooli füüsika klassi tahvlil ja sellest sai ka filmi läbiv joon. Anime on võrratu. Ma kohe pean seda ütlema. Ei saa lihtsalt ütlemata jätta. TGWLTT on eranditult koomiline just tänu anime stiilile ja eelkõige ka originaalsele pildikeelele, mis aina üllatab ja üllatab. Peategelane Makoto ei erine absoluutselt tavalisest kooliskäijast. Temalgi on tulevikuplaanid ooteruumi paigutatud ja püüab elada hetkes lükates edasi palju otsustusvõimet nõudvaid probleeme. Selle juures tulebki appi ajahüpe e. time-leap, mis võimaldab parandada kõike, mis seda vähegi vajab.

TGWLTT on elavaloomuline ja mitmekihline teos, mida vaikselt tahaks meisterlikuks nimetada. 98 minutit energilise ja ootamatu Makoto seltsis tundub rohkem nagu kaks tundi puhast lõbu, rikkalikku eneseväljendust ja läbivat õpetlikku teemat/moraali, mis haarab areneva sündmustikuga kärmelt kaasa. Eks igaüks leiab Makoto loost midagi, mis teda otseselt puudutab. Kes ei tahaks vahel aega tagasi keerata ja teha olematuks tegusid, mida praegu kahetseme? Mina tahaks küll, aga aeg ei oota mitte kedagi. Nii see on ja nii see jääb. Filmi suurimad lõbuallikad seostusid alati Makoto järjest ebaloomulikumaks muutuvatele katsetele pikendada ajasrändamise aega, et jõuda soovitud sihtmärgini. Lõbu asendub lähedaste eest hoolitsemisele ja peagi on kõik lootusetult sassis, sest elu läheb ikka omasoodu edasi ja ei olene üldsegi välisest segajast, kes püüab meeleheitlikult asjade kulgu muuta. Jaapani animatsioone omased emotsioonid on vahel niivõrd naeruväärsed, et tahest tahtmata peab laginal lae poole vahtides suure kõminaga naerma. Midagi muud ei saa ju teha, kui tegelased satuvad tobekoomilistesse olukordadesse ja väljuvad nendest veel hullemini. Aga see kõik on esile toodud väga inimliku puudutusega ja trumpab iga kell üle ka kõige vägevama arvutianimatsiooni. Väga, väga mainimisväärne on ka muusika, mida jaapanlased küllaltki suutlikult haldavad, et luua omapärane pala igaks hetkeks. Väga tugevat rõhku omandavad enesekehtestamine ja otsustamisvõime. Need kantakse tegelastele üle alati hingestatult ja ka kohe nii, et publik end liigutatuna tunneb.

The Girl Who Leapt Through Time: ehe, siiras, liigutav, lõbus, rikkalik ja kaasahaarav puhtinimlik lugu, mis kahe jalaga maa peale jäädes üllatab rohkem kui parimad fantastilised ulmeseiklused kosmose ääretutel aladel.

10/10