The Brothers Bloom 2009

Lavastaja: Rian Johnson

Osades: Mark Ruffalo, Adrien Brody, Rachel Weisz, Rinko Kikuchi jne.

Vennad Bloomid on tegutsenud kelmidena terve elu. Ikka ja jälle on neil perfektne ja lollikindel petuskeem kohe varrukast võtta. Peainseneriks on Stephen, kes pettuste najal toimivat elu igati naudib. Vend Bloom soovib aga elult midagi muud ja alles 30nendate eluaastate alguses otsustab ta pettuste maailmast välja astuda. Mõnda aega eemal olnud siseneb Stephen koos oma ustava abilise Bang Bangiga taas Bloomi ellu ja pakub ühte viimast tööotsa, mida koos läbi viia. Sihtmärgiks on kogu elu kodus istunud Penelope ja tema hiiglaslik pärandus.

Juba päris mitu korda on filmi lavastanud Rian Johnson olnud külaliseks Slashfilmi podcastis. Selle vedajate David Cheni ja teiste saatejuhtide vahendusel kuulsingi Bricki lavastaja uuest filmist, millele jagub ainult kiitust. Johnson on vähemalt saatekülalisena väga humoorika ja sümpaatse mulje jätnud ja eks seda enamgi ootasin The Brothers Bloomi. Nüüd peaks ka Joseph-Gordon Lewitt`i Bricki kiiremas korras üle vaatama, aga hetkeseisuga on rohkem tuju tutvuda Wes Andersoni loominguga. Steve Zissou ja Fantastic Mr. Fox on juba minevik ja veel neli filmi ootavad kenasti tulevikus vaatamiskorda. Andeks mees, ei oska midagi muud öelda. Rian Johnson pakub The Brothers Bloomiga tugevat konkurentsi kelmifilmide hulgas. Peaks ka mainima, et eelmise aasta filmidest tuleks Johnsoni ühteaegu lõbus ja muhe teos kindlasti esikümnesse valida, sest tegu on värske ja isegi parajalt originaalse looga omasuguste seas. Peaosades säravad Mark Ruffalo ja Adrien Brody loovad üheskoos hästitöötava koosluse enesekindlatest petjatest, keda vaevab reaalsuse ja pettuse tasakaalus hoidmine. Mis on ja ei ole pettus?

Sellele on filmi arenemisel üsna raske vastata, sest hakates juba arusaama ühe või teise sammu vajalikkusest, ilmub hoopis kolmas samm, mis ajab tekkinud mõtted ühe kiire hoobiga kummuli. Lugu saab alguse Bloomide tutvustusega, mille jooksul ilmnevad edasises tegevustikus aset leidma hakkavad vendadevahelised konfliktide ja arusaamade põrkumiste põhjused. Vennad Bloomid on stiilsed nii nooruspõlves kui ka täismeestena kõikvõimalikke skeeme läbi viies. Mark Ruffalo tundus olevat Stepheni rollis äärmiselt rahulolev ja enesekindel, mis tema rolli jaoks olidki vajalikud omadused. Ruffalo roll Martin Scorsese märkimisväärselt õnnestunud Shutter Island`is oli märgatavalt hea ja ka Johnsoni juhendamise järgi näitab ta end oma parimast ja andekamast küljest. Sama võib öelda ka Adrieni Brody kohta, sest tema roll on märksa raskem ja mitmekihilisem, kui Ruffalol, aga siiski mõlema sooritused olid nauditavad. Nad ei ole lihtsad petturid, sest vennad Bloomid elavad oma skeemides, nagu nad on seda juba raskevõitu lapsepõlvest alates teineteist usaldades teinud. Neid teeb veel eriliseks filmi stiil, mis ilma pikema poosetamiseta annab kergelt mõista vendade olemuse ja võime eesmärgile pühenduda. Kogu filmi läbib pidev joon, mis eristab vennad massist. Selleks on nende endi imago, mis muudab nad veelgi silmapaistvamaks.

Kui näiteks Ocean`s Eleven oli staaride paraad ja uhkelt toretsev, siis The Brothers Bloom jääb pigem omaette nokitsema ja looma midagi omapärast ja uudset. Vendadevaheline suhe, selle pingestumine ja pidev koostöö, mille taustal mõlemi soovid ja tahted avaldusid oli kirjutatud tunduvalt erinevamalt, sest film süübis kiirseti oma tegelastesse ja kujutas realistlikult vendade muresid. Veidrusi täis kelmikomöödia oleks vist kõige õigem iseloomustus, aga pinna all peitub palju enamat kui tuntud pöördeid ja klišeesid. Need eksisteerivad, aga film areneb koos oma tegelastega ja vastupidi ning seeläbi ei tundu klišeed eriti mõjuvad, sest need on omamoodi teadlikult ümberkirjutatud. Vendade uueks ja oletatavasti viimaseks sihtmärgiks valitakse Rachel Weisz rikkurist eksentriku Penelope`na. Mainin juba ette ära, et kõigi nelja näitleja koostöö on niivõrd nauditav ja ehe, et paratamatult tõmmatakse vaataja kiiresti nende intriigidesse ja skeemidesse. Neljandaks tegelaseks on pidevalt vaikiv Bang Bang, keda kehastas Rinko Kikuchi, kes kandideeris Oscarile oma rolli eest Alejandro Gonzalez Inarritu filmis Babel.

Siingi oli tal tegu huvitava karakteriga või ehk nagu Penelope Bang Bangi õhkamislembust jälgides ütles: "I want to know more about her".

Peaaegu kogu filmi sõnatult ja vaikselt tegevustikku kaasa haaratud Bang Bang lausus ainult paar sõna ja neidki hoolikalt valitud inimestele. Iseäralik lisa, mis veelgi enam täiendas Bloomide ja Penelope veidrat kooskõla. Filmi jooksul jõuti reisida riigist riiki, mis oli loomulikult hea vaheldus, sest vastasel juhul oleks Penelope`t puudutanud petuskeem muutunud üheülbaliseks ja ennastkordavaks. Stepheni sarm, energilisus ja kavalus ning Bloomi kahevahelolek lõi hea pinna, et kallutada toimuva usutavust igas suunas. Korraks tekkis pähe mõte, et kas siis nii kaugele ja suurejooneliseks minnaksegi, et paar miljonit välja petta. Tänu Bloomide süvenemisele ja tutvustatud eelloole ei pidanud end õnneks kauem vaevama, sest nende skeemide laiaulatuslik süsteem selgitati paari lihtsa vaatega vendade elule ja omavahelisele suhtele nii minevikus kui ka olevikus. Üllatav, et antud ideed suudeti rakendada andeka lavastaja poolt niivõrd mitmekülgselt ja iseäralikult. Eks omapära mõistab igaüks isemoodi, aga igal juhul pakub The Brothers Bloom uut ja värsket lähenemist petjate elule ja elatusviisile.

Polegi rohkem midagi muud öelda, kui ainult, et nüüd tunnen vajadust Brick`i näha ja jälgida Rian Johnsoni edasist arengut.

8/10