The Road 2009

Lavastaja: John Hillcoat

Osades: Viggo Mortensen, Robert Duvall jne.

Hävinenud tsivilisatsiooni riismetel reisivad isa ja poeg. Nad suunduvad lõunasse, lootuses, et kunagi hakkab eespool terendama helgem maastik ja paremad tingimused ellujäämiseks. Maailma on tabanud selgitamata katastroof, mis on muutnud maa viljatuks ja taeva halliks. Isa ja poeg rändavad nii toidu kui ka peavarju leidmiseks, et puhata ja lõputust näljast üle saada. Alati on kõigest puudust ja alati varitseb teel oht sattuda vastamisi teiste rändajatega. Iga vastutulija on potentsiaalne tapja ja isa ei hakka pikema tutvumisega riskimagi. Tugevam jääb ellu, lootus sureb viimasena, ühes lootjatega.

John Hillcoati The Road`i olen ikka üksjagu oodanud. Põhjus ei peitu kahjuks Cormac McCarthy romaanis, mida ma plaanin kiiremas korras läbi lugeda, vaid hoopis minu postapokalüptilisuse lembuses. The Book of Eli oli asjalik action ja igati mõtekas nägemus, kuid The Road on puhtehtne inimlik draama, mille külm ükskõiksus ja vastutulev julm paratamatus poeb kiiresti hinge. Praegu on mul veidi imelik hakata filmi kiitma, kui samas on olemas Pulitzeri preemia võitnud romaan, aga film ja raamat pidavat olema vägagi sarnased, isegi vist piinliku täpsusega valminud. Jällegi ei tea ma päris täpselt, sest väidan seda ainult tänu erinevatele arvustustele. Ikka ja jälle on hävinud tulevikus moodne võidelda maanteegängidega ning teha seda stiilsete liigutuste ja külmrelvade sähvatustega. The Road on sellisest iseloomustusest kaunis kaugele läinud, sest tegu on eelkõige looga kahest rändajast, teineteisele lootmisest ja ellujäämisest, mis on surmahirmuga üle valatud teekonnal nagu kustunud sütel kõndimine, sest paljud söetükid ikka veel hõõguvad põletavalt, aga ainult üsna varjatult. Selget põhjendust või selgitust minevikus maa kõrbemise kaasa toonud sündmustele ei tooda, vaid suundutakse otsekoheselt isa ja poja seltsi, mida saadab isa narratsioon ja minevikumeenutused ajast vahetult pärast kõrvetavat apokalüpsist. The Road on väga rahuliku ja mõtliku arenguga, peaaegu et raamatule omaselt ümbrust ja tegelasi kirjeldav.

Ainult selle vahega, et mitte keegi ei ole autori rollis. Päris tihti selline lähenemine ei tööta, aga The Road võttis vaikse ja avara hääletu jutustaja vormi hõlpsalt üle ja kujundas oma näo järgi. Abiks olid muidugi kaks peategelast, nende toiduotsingud, pidev paranoia, hallikastume värvitoon ja avarad vaated purustustele, mis andsid rõhku olukorra lootusetusele. Viggo Mortensen astus taas rolli, milles avaldub tema tõeline andekus. Muretseva ja äärmuseni viidud isana oli Mortenseni äärmiselt hea vaadata. Tõsine ja realistlik roll, mis õnnestus suuresti tänu algmaterjalile. Kogu film seisnebki rännakus lõuna poole, mille jooksul isa ja poeg meeletult kannatama peavad. Nende taak on raske, aga mitte fiktsionaalselt raske, vaid tõesti reaalse tulevikustsenaariumi moodi, sest kaks karakterit arenevad vastavalt inimloomusele, vastupidavusele ja tühjuse väljakannatamatule lõpmatusele. Nende mured, unistused ja teod äärmuslikes olukordades on reaalsed ning nõuavad pealtvaatajalt mõistmist ja respekti, sest põhjatuna tunduv sügavik on mustendav ja piilujale vaatab sügavik ka alati tagasi. Isal ja pojal on kaitseks revolver kahe kuuliga. Kaitse ei tähenda aga võitlust elu ja surma nimel, vaid enda kaitsmist hädaolukorda sattumisel, mille puhul ei suunata revolri toru vaenlase poole.Tagasivaated eelnenud sündmustele kirjeldavad raske tõsidusega mehe kaotusi ja kahetsusi. Poeg sündis kõrbenud maailma. Ta ei ole mitte kunagi sinist taevast, rohelust ega loomi näinud. Ta on näinud ainult vägivalda, tundnud pidevalt hirmu ja näinud pealt ellujäämise valupunkte. The Road kujutab tegelaste möödunud ja senist elu armutult ning kahjuks üsna reaalselt. Inimlikkus pole enam teretulnud, kuid see on ainuke omadus, millest poeg püüab kõvasti kinni hoida. Isa tahab vaid poega kaitsta ja armastada vaatamata kõigele kohutavale, mis nende ümber toimub. Kuivanud metsad lahvatavad põlema või langevad omaenda raskuse tõttu maha, maavärinad, mis rebestavad pinda ja hulkurkambad, mis ei jaga armu mitte mingil tingimusel. Inimlikkus on ainus, mis hoiab kahte seltsisist koos. See ja samuti ka asjaolu, et isa püüab poega kaitsa, kaotades ise vähehaaval kaastunnet, mõistmist ja usku inimkonda. Poeg on nagu isa mõistuse hääl, mis hoiab pea selgena ja tirib välja tupikust, kuhu isa meeleheites võib sattuda. Isa on pojale rääkinud lugusid õilsatest meestest ja aegadest, kui kõik oli veel teisiti. Poisi silmis on olemas "head" ja "halvad" inimesed, ses nii on talle isa õpetanud. Õpetaja on aga kõike endas hoides kaotanud igasugused väärtused ja seetõttu hoiab ta tugevasti kinni oma ainsast pojast. Maailm on tume ja äärmiselt kompromissitu. Inimesed elavad gruppides ja toituvad võõrastest, kes pahaaimamatult nende teele satuvad.

Kõik on arenenud loomulikus suunas meeleheite ja viimse piirini aetud tühjuse toimel. Eriti ahastavalt väljendab kõikvõimast lootusetust mehe naise saatus ja poja muutumine tänu isa tegudele. Poeg püüab aina rõhutada, et nemad on "head kangelased" kõikide teiste "halbade" keskel, kuid isegi nooruk usub või tahab uskuda, et lisaks neile on veel nendesuguseid "häid" inimesi. The Road on enamjaolt valminud füüsilises keskkonnas, mis tuleb ainult kasuks, sest ainuüksi CGI ei suuda luua ääretut mahajäetuse ja kurbuse tunnetust. Filmi alguses on näha kõrbenud puid mäe küljel. Antud hetk filmiti Washingtoni osariigis St. Helensi mäe juures, kus olen isegi jalutanud ja see fakt muutis need kaadrid minu jaoks mõnevõrra erilisemaks. The Road asetab põhirõhu karakterite kannatustele ja vastavalt sellele sündivatele tegudele, mis tekitavad neis küll vastumeelsust, aga ellujäämine on tähtsam kui eetika. Isa ennastohverdav tegutsemine ja kiindumus poega muudavad filmi veelgi traagilisemaks ja hingeminevaks. Sa tahad loota, et nad jõuavad lõunasse ja leiavad raskele olukorrale mingisugusegi lahenduse, aga sisimas on juba teada, et õnnelikku lõpplahendust ei ole ega tule. On ainult kannatused ja miski, mille nimel elada, end ohverdada või tükike hingest maha matta ja tegutseda oma põhimõtete vastu.

The Road on tähelepanuväärne teos traagilisest elust ja kannatustest lõpututel tühermaadel, mis on kindlasti "üks parimatest". Tähelepanu väärib ka meeleolukas muusika, mis on loodud Nick Cave`i ja Warren Ellise poolt.

9/10