Fantastic Mr. Fox 2009

Lavastaja: Wes Anderson

Hääled: George Clooney, Owen Wilson, Bill Murray, Meryl Streep jne.

Härra Rebane on juba mitmeid aastaid olnud perekeskne isa ja abikaasa, kuid aeg on käes, et mekkida unustusse laskunud kanavarga elu. Rebane on rebane ja jääb ka rebaseks ning seda tahabki kaval härra Rebane enesele tõestada. Koos uue sõbra opossum Kylie`ga alustab ta kolmest osast koosnevat suurejoonelist plaani, kuid selle õnnestumisel on hirmsad tagajärjed ja lõpuks peab kogu metsarahvas eesotsas härra Rebasega tagajärgedele vastu astuma.

Sisu lastejutule omane lihtsameelsus ei tohiks eemale peletada mitte ühtegi huvilist, kui ta teab, kes on Wes Anderson ja missugused filmid on tema käe all valminud. Kõige pikemat tutvust olen ma teinud filmiga The Royal Tenenbaums, kuid sellest korrast on juba palju aega möödas. Fantastic Mr. Fox põhineb Roald Dahli lasteraamatul, mis ilmus 1970. aastal. Ka Tim Burton on kasutanud Dahli teost, et seda oma filmimaailma sisestada. Selleks oli muidugi Charlie and the Chocolate Factory, mis filmina oli kahjuks nõrk, aga burtonlikku veidrusi pakkuv. Wes Anderson valmistas Reinuvaderi loost, aga stop-motion animatsiooni, mis töötab pea igal tasandil suurepäraselt. Fantastic Mr. Fox on sarmikas, intelligentse stsenaariumiga, hämmastavalt detailirohke ja aruka huumoriga. Kui Pixari Up kasutas vana ja head valemit, et tuua ekraanile kurblik lugu vanast mehest ja tema uutest seiklustest, siis Andersoni Fantastic Mr. Fox keskendus eelkõige karakterite eripäradele ja kiiksudele. Loomad jäid loomadeks, mis siis, et nad kippusid vahel käituma liialt inimlikuna. See ei oma tähtsust, kui pintsakus rebane istub laua taha ja raevutseva kiirusega sööb armastava abikaasa proua Rebase valmistatud hommikusööki ja seda nii loomalikult kui vähegi võimalik. Lugu rõõmsameelsest, elunautivast ja kavalpeast rebasest muutub iga mööduva minutiga seda omapärasemaks, elulähedasemaks ja unikaalsemaks, mida rohkem langeb šüzee areng tegelaste argimuredele ja nende ebaharilikult loomulikule kujutamisviisile. Stop-motion pole kunagi veel nii värske ja kaasahaarav tundunud. Eelmine sarnane elamus oli eelmise aasta ühte andekamat animatsiooni Coraline`i vaadates. Ei salga, et seegi ülendas meeli ja sundis nukufilmi loomeprotsessi veelgi rohkem hindama. Just sama saavutas ka Wes Anderson. Arvutianimatsiooniga saab vast kõike teha, aga käsitööna valminud teoses on hinge olemasolu korral kohe tunda tegijate higi ja verd.

Rääkides higist ja verest, siis peaks mainima, et mitte alati ei sattunud tegelased, mille hulka kuulusid rebased, mägrad, rotid ja nirgid, pidevalt fookusesse, aga sellest polnud lugu, sest keskkond, kus kogu tegevus aset leidis, oli rohkemgi kui tähelepanuväärselt detailirikas. Just see omadus tabaski ära ühe klassikalist mõõtu lastejutu olemuse, aga õnneks ei piirdutud kindla vaatajaskonnaga. Seda poleks Wes Andersonilt niikuinii oodanud. Nüüd ma ei teagi filmi andekas huumor pärines siis Andersoni või Dahli sulest. Arvan, et filmi tarbeks stsenaariumi kirjutamine nõuab üskjagu pingsat tööd ja loovust, et säilitada raamatu ja ekraniseeringu tuntav erinevus ja looja omapära, mille abil tõmmata piir kahe erineva vormiga teose vahel. Iga tegelane sai omajagu ekraaniaega ja seega ei jäänud keegi eriti võõraks. Ainsaks erandiks oli vist treenerist nirk, kellele laenas hääle Andersoniga varemgi koostööd teinud Owen Wilson, kuigi temagi osa oli niiöelda põhjapanev. Nimelt lasus Wilsoni ja ühtlasi ka nirgi õlul keerukas ülesanne kirjeldada loomade vabaõhumängu, millest kohe aru ei saagi. George Clooney kohta niipalju, et ta oli jällegi ainuõige valik libekeelse ja muheda karakteri rolli. Umbes nagu Up in the Air`s, aga seekord rõõmsam ja tegusam. Härra Rebase poeg Ash, nagu ka enamus peategelastest, osutus märkimisväärselt keerulisemaks kui oleks osanud oodata. Fantastic Mr. Fox eristubki massist peamiselt rohkete tegelaste tähelepanuväärsete isiksuste tõttu. Kui Fantastiline härra Rebane oleks võtnud rohkem lihtsama ja pealispindsema suuna, ei oleks detailsus mõjunud niivõrd ülevoolavalt nagu seda tegi Andersoni kätetöö, mis austab oma tegelasi, laskumata kordagi lapsikusse fantaasiasse. Lugu iseenesest on võib olla isegi tahtmatult kiire, kuid siiski lõpmatult humoorikalt ja targalt kirjutatud.

Eelmise aasta lemmik koos Mary and Maxiga ja Coraline`iga.

10/10