Osades: Toni Collette, Philip Seymour Hoffman, Eric Bana jne.
Paar kuud tagasi tulles Pixari uusima ja selle aasta märkimisväärseima animafilmi Up`i seansilt ei olnud ma päris kindel, kas ka see aasta saavutab Pixar Oscaritel võidu ja naudib üleüldist tunnustust. Up ei olnud Wall-E ja Wall-E ei olnud Up. Mõlemad on tasemel animatsioonid, kuid kahjuks ei saa Up´i aasta parimaks nimetada. Siis juhtusin nägema Henry Selicki Coraline`i, mis oli nagu värske tuul hallis maailmas. Suur konkurent Up`ile ja mulle isiklikult meeldis nukkude nukravõitu seiklus nööpide maailmas rohkem kui vanahärra Fredricksoni rännak Paradiisijoale. Aga kui nüüd järele mõelda, siis minu ainuke Oscari eelistus on nüüdsest peale kindlasti Mary and Max. Mitte et Oscarite jagamine mingit tähtsust üldse omaks, aga Mary and Max on kindlasti Coraline`i ja Up`i kõrval esikolmiku tipus.Kaheksa aastane Mary elab Inglismaal Melbourne`is. Ta on tagasihoidlik, häbelik ja üpriski üksildane laps. Vanemate soovimatus lapsega tegeleda on viinud Mary meeleheitliku sammuni, et leida uusi sõpru. Ta kirjutab kirja ja saadab selle telefoniraamatust pimesi valitud inimesele. Sõrm satub New Yorgis elavale samamoodi õnnetule, kuid erinevalt Maryst elust tüdinenule Maxile, kes kirja lugedes ja Maryle kirjutades leiab end taas enam-vähem õigel kursil. Kirjavahetusest saab alguse sõprus kahe üksildase inimese vahel, mis peab kannatama tõusude ja mõõnade all, aga vaatamata kõigele jääb sõprus püsima.
Inglastele ikka väga meeldib mängida plastiliiniga. Muidu poleks Wallace ja Gromit sellisel viisil ilmavalgust näinud ja ma kahtlen, kas teisiti oleks ka edu saavutanud. Mary and Max hiilgab eelkõige detailide ja kõrvaltegelaste poolest. Samal ajal kui tutvustatakse jutustaja abil üksildase Mary elu tuuakse kiirelt ja vägagi märgatavalt sisse pisikesed kõrvalehüpped Maryt ümbritsevasse maailma, et lähemalt näha ja kuulda, mida inimestel öelda on. Põhilised on siiski filmi kangelased Mary ja Max. Mõlemal on omad probleemid. Mary on valmis neist välja kasvama, aga juba keskealine Max on kannatanud kogu oma elu, mis on viinud ta enesehaletsusse ja liiga mugavasse ellu. Kahe otsaga nöör, kus üks ots on juba põlenud, aga teine veel mitte. Plastiliinimaailm on alati olnud võrratu, sest nagu eelnevateski leiab ka Mary and Maxis väga palju detailsust ja nutikat omapära, mis rabavad oma leidlikuse ja realismiga. Reaalne olukord, mis on edasi antud animatsioonina, kuid teema on iseenesest vägagi kurblik ja masendavalt reaalne. Mary on armas ja õpihimuline tütarlaps, kes kannatab napsilembelise ema ükskõiksuse ja isa eraklikuse all. Kõik negatiivsed iseloomujooned ja harjumused, mida Mary ema vähegi omada võiks, on jutustaja ja iseloomuliku emotsionaalse animatsiooni abil läbi huumoriprisma silmale nähtavaks tehtud ja neid korratakse päris tihti uuesti ja uuesti. Mary lapselik naiivsus ja uudishimu toovad kaasa palju kannatusi vaesele Maxile, kes on suhelnud rohkem kuldkaladega kui inimestega. Plastiliini tehnika toetab loodud maailma nagu võlutult. Nüüd enam ei suudagi neid tegelasi ette kujutada mõnes muus stiilis. Tegelaste kujundus on rõhutatult koomiline ja nende negatiivseid külgi väljatoov, kuid samas ka sisemist ilu toonitav.
Kõige kurvem saatus oli Maxil, kes elas suures ja hallis New Yorgis. Ta oli sõna otseses mõttes hirmude ja foobiate meelevallas ning Mary oli tema jaoks kui päästeingel, kes tõi ta välja rusuvast rutiinist. Ka Maxi ümbritsev oli loodud detailselt ja vaimukalt. Ütlus "naudi väikeseid asju" tasub end ära just Mary ja Maxi loos, kus iga nurga peal võib leida mõne eriti omapärase lisa ja need kõik aitavad arendada kahe üksiku hinge lugu. Inglastel ja ameeriklastel on väga erinevad arusaamad elust. Inglismaal sünnivad lapsed õllekannus, aga Ameerikas hoopis koola pudelis. Aga samas on see ju raskendatud, sest lapsed ei saa niivõrd väikesest plekkpudeli avausest välja. Just selliste vaimukustega oli rikastatud kogu film. Osavalt oli tasakaalustatud kurblikud lood inimestest ja huumor, mis õhkus kõigest, mis filmis vähegi näha sai. Kindlasti ei sobi Mary and Max lastele, sest käsitletavad teemad on aktuaalsed ja vägagi masendavad. Mary and Max oskas jagada rõõmu ja nukrust, leidlikust ja omapära, mis kõik tulenes andekast ja mitmekihilisest stsenaariumist. Toni Collette`ilt ja Philip Seymour Hoffman`ilt laenatud hääled Maryle ja Maxile olid tundmatuseni muutunud. Ma ei tundnud ära isegi Hoffmani madalat häält, mis on veider, sest ta hääl ongi just selline, mille tunneb iga kell ära. Maxi ja Mary naabrite lood olid sama vaimukad ja tõsised nagu kahe peategelase sõpruse kujunemine. Esines ka ootamatusi, mis puudutasid kõige rohkem Mary vanemaid ja Mary enda elu täiskasvanuna, kus tal tuli jällegi tõrjuda valusaid lööke elust enesest. Maxi karakter oli loodud väga veenvana, võib olla isegi liiga veenvana, kuid vaatamata vähesele ülepingutamisele hakkasin Maxile ja Maryle innukalt kaasa tundma ja kaasa elama ning seetõttu oli endalgi valus vaadata tagasilööke, mille all mõlemad pidid kannatama. Lõpplahendus sundis aga silmad ekraanile ja nii pidigi vaikselt istuma ja järele mõtlema, miks kõik just sellisel moel pidi lõppema.
Liigutav, kurblik ja vaimukas lugu elust enesest, mille detailne ja tundeline jutustusviis viib kaasa ja laseb lahti alles lõputiitrite ilmumisel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar