PÖFF09 - Castaway on the Moon 2009

Lavastaja: Hae-jun Lee

Osades: Jae-yeong Jeong, Ryeo-won Jeong jne.

Pärast The Host`i oli mul tunne, et niivõrd andekat komöödia ja horrori kooslust olen kogu oma filmihuvilise elu oodanud. Kui kõik teised kollifilmid võtavad end liiga tõsiselt või muutuvad üldse iseenese paroodiaks, siis Joon-ho Bongi film Hani jõge valitsevast mutandist tõestas, et ka monstrumist pajatav linateos võib pugeda hinge, ajada naerma, lasta tunda siirast hirmu, kaastunnet ja kurbust. Seda korealased oskavad ja viimaseks tõestuseks on aga hoopis teistlaadi film Castaway on the Moon, mis täiendas oluliselt minu vähest kogemust Korea kinoga.

Ärimees Kim heidab end viimases hädas sillalt alla otse Hani jõkke. Ärgates leiab ta end rannalt ja mõne aja pärast saab Kim aru, et ta on sattunud Hani jõe keskel asuvale saarele. Tuleb välja, et saarelt ei ole mitte mingit pääsu. Nii ta saarele merehädaliseks jääbki. Samal jääb Kimi olukord 3 aastaks end oma tuppa lukustanud tüdruku fotokaamera ette ja üksik neiu hakkab hoolega jälgima saareelaniku tegemisi. Peagi soovib tüdruk merehädalisega suhelda ja nii saab alguse iseäralik suhe korteris istuva ja saarel elava mehe vahel.

Midagi väga ilusat oli selles huvitava ideega tragikomöödias. Miski, mis avaldus hetkel, kui lugu võttis suuna end pimedasse tuppa lukustanud tüdrukule ja kõik edasine põimus omavahel nagu valatult. Algselt oli kogu film suure võlaga ärimehe Kimi päralt, kes püüab enesele otsa peale teha hüpates sillalt alla, aga satub hoopis saarele. Mehe reaktsioonid olid üsnagi kuldaväärt, sest endalgi on raske ette kujutada, kuidas sattuda merehädaliseks jõesaarele. Korealaste rikkalik eneseväljendus on aga hoopis midagi muud kui võrrelda mis tahes muu riigi näitlejatega. Harjumatu vaatemäng, aga kindlasti mitte miinuspool, sest korralikku pealnäha ülevõimendatuna tunduvat emotsiooniderikast etendust pole ühe mehe poolt vist näinudki. Ma mõtlen ikka seda, et kuivõrd ahastavalt ja karjuvalt peategelane oma uude ellu suhtus ja korealaste eneseväljendus aitas märgatavalt meeleolu tõsta ja kaasa naerda. Kimi puhul oli tegemist merehädalise olukorraga, kus kõike peab alustama nullist.Vähemalt teoorias peaks see nii olema, aga kui sa oled sattunud saarele, mis on keset jõge, siis on teatavad asjaolud märgatavalt lihtsustuvad. Kimi sekeldused võtsid absurdse ja tobekoomilise hoiaku, kuid kordagi ei kaldunud lõplikult labasusse või ebavajalikku situatsoonikoomikasse.

Kim kehastas 21. sajandi suurlinna elanikku, kelle puudumist ei märgata isegi mitme kuu möödudes. Isegi asjaolu, et ta oli sunnitud elama saarel annab mõista, kuivõrd ükskõiksed on inimesed üksteise vastu. Iga uus edusamm, mida Kim saarel olles tegi, oli rõõmustav ja kaasakiskuv, kuid paraku ei saanud mööda vaadata ka mehe koomilisest olukorrast, milleks oli siis see sama õnnetu saar. Mõte on see, mis loeb ja see andis kogu filmi aja väga hästi tunda. Kim hakkas aga usinaks põllumeheks, et kasvatada maisi ja seejärel teha endale nuudleid, sest muidu ta läheb lihtsalt lolliks. Asi oli selles, et ta leidis nuudlite paki ja enam ei suutnud neile mitte mõelda. Kõik tuli ise teha, kuid suur osa oli ka saare enda ann uuele elanikule. Alates pardipaadist ja lõpetades kasvõi sööginõudega, sest mida leiab silla all asuval saarel kõige rohkem? Ikka prahti, ikka prahti. Kim kasvas hädisest enesetapjast enesesse uskuvaks ellujäämise nimel töötavaks meheks. Ei paistnud ta ka pikema aja möödudes suurlinna taga igatsevat. Hea märk oli ka esimese päeva õhtul, kui ta oma plastikkaardid järjest vette lennutas, millega andis mõista, et saab ka ilma hakkama. Võib olla veidi liiga kiiresti andis ta alla, et saarelt pääseda, sest jumal hoidku saar oli silla all ja kas siis tõesti ei ole sealt pääsu?:D

Kõike seda saatis imetabaselt meeleolukas muusika ja kaamerakasutus, mis mõnikord isegi üllatas väga. Siis aga tutvustatakse teist tegelast, kelleks on armiga tüdruk, kes ei ole juba 3 aasta väljas käinud ja on veetnud suurema osa sellest ajast arvutiekraani taga. Film pöördub aeglase taktikga tüdruku rutiinse elu uurimise juurde näidates, mis reeglid on see võib olla raske õnnetuse läbi elanud neiu endale igaks päevaks ja igaks tunniks seadnud. Ja ongi niiviisi kolm aastat jutti elanud ja sotsialiseerunud läbi interneti, kus ta isegi ei esine iseendana. Hobiks on kuu pildistamine ja Lõuna-Korea õhuvägede sireeni päeva nautimine, kui kogu linna mootor justkui seiskuks. Ühel sellisel päeval ta märkabki tavatut mehikest jõesaarel ja jälgibki teda esimesest päevast alates. Kui Kimi lugu on rohkem koomilisem ja kerglasem, siis endasse sulgunud tüdruku lugu võtab hoopis teised pöörded. Ta vajab suhtluskaaslast, aga ta on peaaegu et võimetu selle nimel tegutsema, aga tänu merehädalisele sai tüdruk endale kellegi, keda jälgida ja kelle pingutustele kaasa elada. Kim oli rannaliivale tõmmanud kirja "HELLO", mis oli enne tegelikult "HELP", kuid Kimile jõudis abitu vähkremise kasutus kiiresti kohale ja nii appikarje muutuski. Film keskendus mõlema tegelase arengule. Kim pääses lahti argikohustusest-ja muredest, mis ta üldse sinna silla peale saatsid ja tüdrukus hakkas tänu uuele suhtluspartnerile taastuma huvi välismaailma ja inimeste vastu.

Õigemini siiski saareelaniku vastu. Arengut saatis kaunis muusika, mis sobitus mõne situatsiooniga niivõrd hästi, et tuli lihtsalt istuda ja nautida toimuvat. Suhtlus toimus kirjavahetuse teel ehk kiri pudelisse ja sillalt alla. Tüdruk oli ümbritsevast nii kaua eemal olnud, et tema öised rännakud sillani olid päris tõsised ettevõtmised. Tüdruku lugu oli siiralt ja usutavalt kujundatud ja kohe paratamatult tundsin rõõmu iga kord, kui temagi oli jälle õnnelik. Aga mis peamine, Castaway on the Moon ei ole lihtsalt komöödia kahest inimesest, vaid pigem on tegemist kahe tegelase eneseleidmisest pajatava draamaga, mis kaldub kergusega komöödiaks, sest juba Kimi olukord oli juba selline, mida ei saagi teistmoodi kujutada kui mitte humoorikana. Kui kogu eelnev ja uus kogemus hakkas silmapiirilt kaduma, väljus oma hirmude vang korterist ja oli valmis otsima teda, kes ta nö. vabastas. Kõige meelepäraseim ja ilusaim oli lõpp kui tüdruk jookseb läbi linna. Lootus, et ta leida, lootuse purunemine ja selle imeline paranemine haarasid kaasa viimaste minutiteni ja jällegi ohkasin kergendatult, kui kõik oli nii nagu olema peab.

Castaway on the Moon mõjus väga värskendavalt ja kui päris aus olla, siis õige pea vaataks kasvõi ainult meeleolu tõstmiseks uuesti. Ilus, liigutav, armas, tõsine ja koomiline film kahe suurlinna elaniku eneseleidmisest.

9/10