esmaspäev, 30. märts 2009
pühapäev, 29. märts 2009
The Soviet Story 2008
Lavastaja: Edvins Snore
The Soviet Story on detailne ja tsenseerimata dokumentaal maailma nina all toimunud suurimast katastroofist. Huvitav oli endalgi saada teada mitmeid erinevaid fakte kommunistide ja natside suhtes. Olengi nüüd märksa targem.
Ka omast käest saan väikese näite tuua. Nimelt mu tuttava onu on nn. Märgitud mees, kellest oli ka kunagi pikk ajaleheartikkel. Mehe nime ma praegu ei mäleta, aga esimse vene okupatsiooni ajal võti ta uue võimu poolt kinni ja saadeti kongi. Hiljem tuldi talle järgi ja öeldi, et ta suundub nüüd uude vanglasse, aga selle asemel sai ta kaks kuuli keresse. Imekombel kaldus südamesse lastud kuul sihtmärgist eemale. Seejärel visati mees kraavi ja lasti kuul kuklasse, kuigi jällegi läbis kuul ta pea silma alt, mis jättis talle elunatukese alles. Mees ronis laibakuja alt välja ja suutis ellu jääda. Kui venelased uuesti sisse tulid, siis sattus ta samade meestega kokku ja saadeti seejärel Siberisse, kus tal samuti õnnestus ellu jääda. Nii vähemalt mu sõber mulle jutustas.
Igatahes, The Soviet Story on vägagi informatiivne ja traagiline lugu Euroopat tabanud sõjakoledustest.
8/10
laupäev, 28. märts 2009
The Boondock Saints 1999
Lavastaja: Troy Duffy
Osades: Sean Patrick Flanery, Norman Reedus, Willem Dafoe, Billy Connolly jne.
Boondocki pühakud jäid esmakordselt silma Filmiveebi parimate algustiitrite valimise mängus, kus kogematta sattusingi antud filmi alguse peale. Seal kostus mõnus Iiri muusika ja kaks stiilset venda astusid kirikust välja ning see sööbis mulle mällu niivõrd hästi, et varsti olingi filmi endale hankinud. Lavastaja Troy Duffy pole pärast antud filmi millegi erilisega silma paistnud, aga Boondock Saints annab igatahes mõista, et mees teab mida teeb. Loodan et sellel aastal ilmuv Boondocki järg jätkab samas vaimus.
Kaks venda iirlased Connor ja Murphy McManus teevad juhtumisi otsa peale kahele Vene maffia saadikule, mille tagajärjel nad mõistavad, et nende ülesandeks ongi puhastada Boston seda rüvetavast kõntsast. Ja nad alustavad Bostoni tunginud Vene maffiast. Samal ajal jälitab vendi eriskummaliste meetmetega FBI agent Paul Smecker.
Boondock Saints algas jutlusega kirikus, kus kaks musta riietunud venda palvetavad ja astuvad tänavale ning millele järgneb rõõmsameelne Iiri rahvaamuusika, mille taustal kujutatakse vendade tööpäeva ja siis jõutaksegi kohalikku baari. Sinna ilmuvad kolm Vene jõmmi, kelle päevad said tänu vendade tegutsemisele peatselt loetud. Sean Patrick Flanery ja Norman Reedus kehastavad kahte kummalist pealtnäha usklikku venda, kes jõuavad tänu Jumalalt saadud sõnumile järeldusele, et nende ülesandeks saab olema kurjuse hävitamine. Midagi väga lahedat oli nende kahe iirlase juures, sest nende suhtumine kõigesse ja tegutsemine õigluse nimel oli osavalt stiilne ja samal ajal ka parajalt äkiline. Mõlemad kandsid musta mantlit, mis andis neile kui puhastajatele otsekui vastava olemuse. Tegelasi tutvustati ka päris kenasti. Nimelt iga uue tähtsama tegelase ilmumisel jäi pilt seisma ja tutvustati neid nii nime kui ka amet järgi. Kahe venna vaheline tekst oli kohati mõnusalt koomiline ning nad ise olidki tegelikult vist kõige andekamad tegelased. Mööda ei pääse ka Willem Dafoe kehastatud omapärasest agendist, kelle uurimismeetodid ei olnud sellised mida olen harjunud nägema. Mõrvapaigal asetas endale kõrvaklapid pähe ja hakkas ooperit kuulates toimunud mõrva lahti mõtestama. Samal ajal vaatasid kolleegid teda imestunud pilgul. Eriti hea seik oli seotud dektetiiviga, kellel mitte kunagi õigus polnud ja Dafoe tegelane saatis ta iga eksimuse järel alati süüa tooma. Vist kõige meeldejäävam oli Smeckeri emotsionaalne etendus kuulidega põrmustatud maja ees.Vendade ristiretke saatis vägagi sobilik muusika, mis vahetus stiili poolest päris tihti. Vennad said justkui sõnumi Jumalalt ja pärast seda hakkasidki nad pikemalt mõtlemata Bostoni ladvikut korrastama. Vene jõmmid läksid küll manalateele erinevate asjaolude kokkusattumisel, aga edasine Vene maffiale kallale tungimine oli siiski planeeritud, kuid mitte eriti õnnestunult läbi mõeldud. Vendi saatis närviline ja kohmakas Rocco, kellel puudus võime pikemalt ette mõelda. Alguses langesid venelased ja siis võeti ette itaallased. Agent Smeckeri uurimismeetod oli kindlasti üks andekamaid, sest tal oli kindel meetod kujutada kõike juba toimunut endale ette ja seda oli minul kui vaatajal samuti huvitav jälgida. Igat uut vendade rünnakut näidati alguses tagajärgedena ja alles järgnevalt kirjeldati McManus`te käekäiku möödunud sündmuste jooksul.
Filmil oli küllalt stiilitunnetust, et kujutada vendi inimestena, mitte hävimatute karistajatena ning samas lisati nende tegutsemisviisidele väga teemakohane muusikapala ja piisavas koguses actionit, et jääda reaalsuse piirimaile. See säilus kogu filmi ajaks ning tulemuseks oli tõsiselt "lahe" retk läbi maffia tagala. Ootamatusi pakkus agent Smecker ja McManus`te sõber Rocco, kelle närvilisus ajas isegi väikese kassi mulda. Vennad võtsid oma ülesannet tõsiselt ning iga uue põhitegelase hukkamise eel lugesid nad lühikese palvuse, mis lisas minu jaoks filmile päris palju väärtust juurde, sest teostus ei pühendanud end actionile, vaid eesmärgile ja selle läbiviimisele. Flanery ja Reedus sobisid oma rollidese valatult, sest nad olid kuidagi väga vabad ja soravad kahe iirlasest vennana. Ütleks et üsnagi originaalne teostus pealnäha korduma kippuva sisu juures. Sündmuste käik oli põnev ja pingeline ning iga uus tegelane lisas oma võlu juurde. See anekdoodi kohti oli päris naljakas, kuigi seegi oli Filmiveebi vahendusel varem nähtud. Itaallased kutsusid suure hirmuga kohale kurikuulsa mõrvari Il Duce, kes ilmus minu suure üllatusena Billy Connolly nahas. Too oli niivõrd karm vend, et talle kahest relvast ei piisanudki. Ta oli terve mantlialune relvi täis, mis ajas ka muidu helge peaga Smeckeri segadusse. Tekkis ka olukordi, mis olid naljast kaugel, kuid vendade jõud võis kasvada suuremaks kui kogu maffial ning seda võib tõestada alguses WC potiga seotud kähmlusega. Lõpufaas oli igati väärikas, sest kohtu all olnud maffiapealiku karistamisest poleks niikuinii midagi välja tulnud, kui vennad poleks välja ilmunud ja sooritanud tähelepanuväärse teo, mida jällegi saatis lühike palvus ja seekord kostis see kolmest suust.Pühakud ongi kõige sobivam nimetus, et vendi lühidalt kirjeldada.
The Boondock Saints on film, mis on ühteaegu lõbus, kuid samas ka tõsistes toonides ja mitte mingil juhul pole tegemist tavalise actionfilmiga, sest andekat teksti, ootamatuid olukordi ja huvitavaid tegelasi jätkus küllaga. Kuna RocknRolla sai minult 8,5/10, siis arvan, et Saints ei tohiks ka vähem saada.
Üldsegi on kummaline, et Boondock`st pole mitte kusagil eriti juttu olnud, kuigi tegemist on tõesti andeka krimipõnevikuga.
8,5/10
reede, 27. märts 2009
kolmapäev, 25. märts 2009
In Flames - uus video Delight and Angers
Rootsi meloodilise metali suurepärane esindaja In Flames lasi välja uue video hiljutiselt albumilt A Sense of Purpose
X-Men Origins: Wolverine 2009
Üldiselt väga lootustandev klipp, kuid siiski ei suuda ette ennustada, kas Wolverine puhul tuleb või ei tule midagi tõesti head.
Rambo IV 2008
Lavastaja: Silvester Stallone
Osades: Silvester Stallone, Julie Benz, Paul Schulze jne.
John Rambo on juba pikemat aega elanud Tais rahulikku ja idüllilist elu. Järsku saabub temalt abi paluma rühm kristlasi, kellel on kindel eesmärk suunduda Birma sõjakoldesse ja aidata neid, kes end ise aidata ei saa. Rambo püüab keelduda, kuid siiski viib kristlased sõjatsooni. Õige pea jäävad nad aga kadunuks ning kohale saadetud palgasõduritega suundub oma endisele elule seljakeeranud Rambo taas tegema seda, milleks ta oli loodud.
Rambo IV on vast kõige verisem linalugu, mida olen suurel ekraanil näinud. Inimkehatükid ja igasugused teised lihakäntsakad olid tihedad külalised selles uusimas Rambo seikluses. Algus oli tegelikult minu jaoks paljutõotav, sest soriti veidi ka Johni minevikus ja püüti esile tuua tema allasurutud viha ja jõudu. Ütleme, et pool filmi oli täiesti meelepärane, aga kahjuks avastasin õige pea et vaene sõjard Rambo jääbki antud filmis lihtsalt sõjardiks ja ei millekski muuks. Kaastunde alatoon kumas küll päris selgelt, kuid kogu hullumeelse veristamise pärast kadus igasugune tunne, et Rambo tegutseb üllal eesmärgil. Ei olnud aegagi sellele mõelda, sest põhirõhk oli inimväärikuse mahatallamisel ja võimalikult kohutaval sealsete olude kujutamisel. Ega see polegi iseenesest halb mõte, kuid filmi mõtte summutas lihuniku kombel inimeste tükeldamine ja selle kujutamine võimalikult reaalse ja efektsena. Tekkis küsimus, milleks see kõik vajalik on? Ju siis Stallonele meeldib näidata puust punaseks ette, kuidas maailmaasjad päriselt käivad. Mis siis et kõik on üle võlli keeratud ja ega vaataja peale vinge verise actioni midagi muud ei märkagi. Algus oli nagu tõsisem, aga seegi kadus kiiresti tapatalgute ilmumisega.
Hea oli jälle näha John Rambot tegutsemishoos, kuid lõpus kauemat aega kestnud kõmmutamine tüütas õige pea lihtsalt ära, sest mees ju lihtsalt seisis vihase näoga ja lasi kuulidel voolata. Esmasel korral olin filmist vägagi positiivsel arvamusel, sest kõik nähtu oli ühe actionfilmi kohta lihtsalt meeletu. Eile teist korda vaadates sama tunne mind ei tabanud ja Rambo uusim osa jättis üldiselt külmaks. Muidugi ei saa mööda vaadata asjaolust, et uue Ramboga tegi Stallone head tööd ja tõi vaatajatele tohutu meelelahutusliku mürgli, mille väärtus seisneb siiski tõesti ainult märulis. Visuaalne pool ja kaameratöö oli filmile vägagi sobilik, sest sai koheselt kätte vastava tunde, mis tekitas parajalt vastikust, kuid ka suurel hulgal kaasahaaravust, kuid viimatimärgitu jäi esmase vaatamise juurde. Tühi tunne jäi kripeldama filmi lõppu jälgides, aga õnneks Rambo tagasipöördumine koju soojendas veidi halba muljet ülejäänud filmist.
Värske Rambo oli lihtsalt märul, ei midagi muud, kuid õnneks vägagi suurte mõõtmetega mürgel, mida võib puhtalt möllu pärast vaadata küll.
6/10
teisipäev, 24. märts 2009
Heat 1995
Lavastaja: Michael Mann
Osades: Robert De Niro, Al Pacino, Val Kilmer, Ashley Judd, Natalie Portman, Jon Voight, Tom Sizemore.
Osades: Robert De Niro, Al Pacino, Val Kilmer, Ashley Judd, Natalie Portman, Jon Voight, Tom Sizemore.
Michael Mann on küllaltki mõjuv nimi, et üle vaadata nii tema varasemaid kui ka uuemaid töid. Collateral, Miami Vice, The Last of the Mohicans ja The Insider olidki ainukesed, mida Manni filmidest olin varem näinud, aga nüüd lisandus paljukiidetud Heat ja see on tõesti film, mille pealkiri õigustab end täielikult. Üldsegi ime, et siiani oli nägemata, aga nüüd olen jälle kogemuse võrra rikkam. 
Neil McCauley ja tema ühtehoidev kamp sooritavad päise päeva ajal panga soomusauto röövi, kuid juhuse tahtel üks äsja värvatud meestest otsustab pantvangidega arveid klaarida. Asja hakkab uurima tulemusi andvate meetoditega Vincent Hanna. Üks asi viib teiseni ja varsti ongi Hanna McCauley kamba jälil. Iga pisemgi eksimus loeb ja kaks oma ala proffi mõistavad, et nad mõlemad annavad endast parima. Vahet pole mis hinnaga. On vaja läbi viia aga viimane rööv, mis koomale tõmmatud silmusega muutub üha keerulisemaks. 
Olin lugenud, et The Dark Knighti lavastaja Christopher Nolan olevat Heat`st malli võtnud, kuid märkimisväärseid sarnasusu tegelikult ei olnud. Selge vihje Heat`le TDK`s oli alguses läbi viidud pangarööv ja William Fichtneri osalus, kes Nolani Batmani üllitises tegeles samuti pangandusega nagu ka Heat`i puhul. Aga see selleks, sest need asjaolud ei määranud midagi. Tähtis ei ole sarnasuste otsimine, vaid filmi vaatamine ning niikuinii midagi rohkemat ei olnud peale kahe mainitud seiga. Heat alustas tasase, kuid äreva heliribaga, mis viis tegevuse ilusasti Rober De Niro kehastatud McCauley ja tema röövlibande esmase rünnaku läbiviimiseni. Huvitava taktigaga sooritatud rünnak soomusautole oli peaaegu et täiuslik, kuid täiuslikkuse keeras kihva värske liige ja temast hakkas lahti hargema rada tänu millele Al Pacino tegelane leitnant Vincent Hanna jälitustööd alustas. De Niro McCauleyna oli range ja kaalutlev varas, kes ei kahelnud oma missiooni ja meeskonna hoidmiseks karistama neid kes seda väärisid. Teenitud tasu oleks saanud ka jalgealust tuliseks muutnud Waingrot, kuid tollel õnnestus põgeneda. De Niro oli justkui oma töösse tõsisesltsuhtuv spetsialist ja Pacinoga oli sama lugu, kuid mõlemad esindasid seaduse eri pooli. Filmi jälgides mingit mustvalget eristust ei tekkinudki, sest mõlemad olid austusväärsed ja andekad mehed, kuid olude sunnil pidi üks jahtima teist. Alguses sooritatud rööv oli efektiivne ja kaval tegu, mis jäi kumama tegelikult läbi filmi, sest ootasin nendelt juba järgmist ning veelgi tõhusamat röövi. Huvitavalt kulges karmi käega Hanna juurdlus ja pisidetailide kokku panemine, mis viis McCauley`le üha lähemale. Üks esimesi pingelisemaid kohti oli McCauley meeskonna järgmise röövi ettevalmistumine. Kaks meest hoones ja De Niro valvsalt taganemas pimedasse nurka. Selleks ajaks jälgis Hanna omakorda oma meeskonnaga samas lähedal, kuid kerge nõjatus vastu auto seina tagas McCauley pingutatud tähelepanu ja pilgu otse Hanna poole. Tõsiselt pinget tekitav koht. Efektne oli näha De Nirot läbi öökaamera ja näha teda vaikselt, kuid samas rutakalt eemaldumas. Pingeline oli ka kahe vastasleeri tegutsemine ilma, et mõlemad teaksid teineteise valmisolekust. Seda üllatavam oli näha nende järgmisi samme ja mõelda mis järgmiseks hakkab juhtuma.
Heat poleks niivõrd tugev olnud, kui poleks ekraaniaega antud nii De Niro kui Pacino karakterite arengule läbi filmi. McCauley võis näida pealtnäha armutu, kuid samas vajas ka tema elu, mida ta endale lubada ei saanud. Tema moto "Do not allow anything into your life which you cannot walk out on in thirty seconds flat if you spot the heat around the corner " kõlas mitmeid kordi ja ta otsustas ka nii käituda, kuid mitte kõik tema meeskonnast ei olnud oma elu nii seadnud. Val Kilmeri tegelasel Chrisil oli isegi naine ja laps ning seda pingelisemaks muutus olukord tema jaoks, kui ta avastas, et pääsu enam pole. Vincent Hanna oli perfektne näidis täiuslikust detektiivist, kes ei jätnud enne kuni tulemust käega oli selgelt tuntav. Ta abielud olid karile jooksunud ja antud juhul hõivas Hanna tähelepanu ainult McCauley. Kahe mehe kokkupõrge ja nende omalaadne austus üksteise vastu omandas tugeva hoiaku, kuid ega seegi asjaolu ei seganud Hannal ja McCauley`l tegemast seda, mida nad kõige paremini oskavad. Kassi-hiire mäng oli pingeline kuni haarava kaoseni linnatänavatel. Eelnevalt oli filmi üks parimaid kohti Hanna ilme sadamas, kui ta uuris pealtnäha ebavajalikku platsi, mille McCauley mehed olid välja valinud. Tema reageering lohku tõmbamise järel andis küllaltki palju põhjust endamisi naeratada ja üllatuda erinevate ootamatute nükete ilmsiks tulekul. Uus rööv ja sellele järgnenud silmipaitav kaos oli Heat`i tekitatud pinge ladvik, sest vahelejäämise oht ja Pacino lähenemine autode vahelt andis mõista et oodata on tormi ja tulemus oli ka kohe näha. Hetkega oli tee täis kiiret ja sihikindlat kõmmutamist ning hoidsin igaühe pärast hinge kinni. Mis siis et antikangelased, aga nende meeste koht ei ole verisena asfaldil. Waingro, kes oli oma endised kaaslased reetnud, lootis oma pääsemisele, kuid McCauley viha ei jätnud lootuseraasugi alles. Tagaajamine ja peitusemäng lennuväljal omandas filmi suhtes tõesti väga tugeva rolli, sest lõpuks saabus hetk kahe mehe ellujäämise nimel. Lootsin, et lõpp kulgeb Hanna ja McCauley suhtes teisiti, kuid eks see oli paratamatu, et langes just see kes langes.
Loota võis küll teisiti, aga antud lõpp andis siiski tugeva ja suurejoonelise finaali suurepärase teostuse ja näitlejatöödega krimidraamale, mis omas endas kõike ja isegi rohkem, et olla siiani värske ja mõjukas.
9,5/10
laupäev, 21. märts 2009
Fast & Furious
The Cars of "Fast & Furious" Featurette
Mida rohkem muskleid seda parem.
Isegi Gran Torino on kampa võetud=)
reede, 20. märts 2009
Let the Right One In/Låt den rätte komma in 2008
Lavastaja: Tomas Alfredson
Osades: Kare Hedebrant, Lina Leandersson, Per Ragnar jne.
Oskar on 12-aastane poiss, kes elab lumises Rootsi asulas. teda kiusatakse pidevalt ja tal puudub jõud vastu hakkamiseks. Ühel õhtul kolib naaberkorterisse salapärane tüdruk ühe mehega. Oskar ja naabritüdruk Eli sõbrunevad, kuid üha sagenevate mõrvadega peab Oskar tunnistama, et Eli pole just kõige tavalisem tüdruk.
Lät den rätte komma in alustab kõigepealt aeglase lumesajuga pimedal taustal, mis miskipärast tundus sellist laadi filmile igati sobilik avalöök. Järgmisena saab näha Oskarit aknal vaatamas pimedusse ning siis saabubki Eli, kes muudab kõike. Film oli üllatavalt mõtlik ja peaaegu et igas Eli ja Oskari stseenis oli justkui teatav mõttepaus, kus sai kokku panna enda mõttekilde toimuva suhtes ja kuulata ümbritsevaid helisid. Kui helidest rääkida, siis tõeliselt õõva tekitav oli Eli ja Oskari kokku saamine majaesisel turnimisasjandusel. Iga kord kui Oskar oli Elile seljaga, oli kuulda õrna, kuid kurjakuulutavat keele limpsamist või täpsemalt öeldes vampiirile omast vere ihkamist. Tõeliselt hirmutav ja seda oli kuulda korduvatel Oskari ja Eli kokkusaamistel. Väike Eli, kellel kunagi külm ei olnud, oli näopoolest kahvatu, kuid see oli põhjustatud näljast ja vahe oli tuntav nii näo kui ka Oskari ninna jõudnud ebameeldiva lõhna poolest. Väikesed tüdrukud on õudukates alati hirmuäratavad, aga selles filmis olid asjalood teistmoodi. Pealtnäha süütu lapsuke, aga mida lähemalt sa vaatad, seda paremini on näha või arusaadav, et midagi on "väeti" tüdrukuga korrast ära. Kaameratöö oli lummav, sest aeglane ja helitu lumesadu pakkus lausa maagilist vaatepilti. Kogu film oli justkui lumine vaatepilt, sest mulle väga meeldivad öised lumised, kuid õrnalt valgustatud lumehanged majade vahel. Ka alguses, kui Oskar vaatas aknast välja, oli näha kummastavat lumist vaatepilti oma tumedate majanurkadega. Lapsnäitlejad olid lühidalt öeldes võrratud. Nendes puudus kohmetus ja nad olid lihtsalt lapsed. Mitte küll eriti rõõmsad ja roosad, aga siiski olid nemadki omamoodi lnoorukid. Laps oleks isegi vale öelda, sest Oskar oli omaealistest sammu võrra ees. Raske öelda, et kas just paremuse poole, kuid nad mõlemad nii Oskar kui ka Eli otsisid tuge ja sõprust, sest nad olid nagu ülejäänud maailmast eraldunud. Ütleks, et kogu filmi aja ei saanud ma kindel olla edasise arengu suhtes, sest ootamatuid pöördeid pakuti värskel ja andekal viisil. Eli petlik appihüüe silla all ja sellele järgenud tants varjudes oli kohati kaunis vaatepilt, kuid samas ka häirivalt kriipiv ja sellise tunde nimel nautisin Eli tapatööd mõnuga. Ei ole ma mingi hull, aga üha valjeneva urina saatel ringi tormavat särgiväel tüdrukut ei näe iga päev ja kui näeb, siis harva niivõrd jõulise näitemänguna.
Oskar oli kiusamise ohver, kuid sõbralik Eli julgustas poissi tegama midagi enamat oma kiusamise suhtes. Nii ta tegigi, kuid ka sellel olid kurvad tagajärjed, aga mitte Oskari jaoks=). Elil oli abiks mees, kes püüdis korduvalt tüdrukut toita. Mõlemal korral tema kavatsused luhtusid. Üks kord metsas ja teine kord riietusruumis. Võib olla isegi veidi koomiline oli vaadata meest, kes rahulikult pea alaspidi olevat ohvrit kaelast veristab. Mitte just koomiline, vaid leidlikult muhe. Kui nii öelda võiks. Tüdruku ja poisi vahel tekkinud suhe oli üsnagi tugev, sest Eli hoidis enda janu alati tagasi, kui ta Oskariga koos oli. Hirmutav vaatepilt oli Oskar oma verise käega, sest juba ette oli teada, et Eli sellisele vere näitamisele hästi ei reageeri. Oskar oli värskele uudisele, et Eli on vampiir, küllaltki vastuvõtlik, kuid eks see on seletatav kas siis teadmatuse või siis mõistusevastase olevuse olemasolu pärast. Siiski, ta oli ainult laps, mis peaks ütlema kõik. Lumi on miskipärast mulle väga südamelähedane, sest pimedavõitu lumised metsaalused ja üldse igasugused seda sorti tegevuspaigad muutsid filmi minu jaoks ikka väga ilusaks. Huvitav oli näha Eli üleni valget korterit ja vannitoa ükse ääres tekkivat vererada. Eli ju magab päeval ja kes teda juba segama tuleb, see enam ei pääse. Oskarist ja Elist said tõelised sõbrad ja vahest juba midagi enamat. Andeks oli ka asjaolu, mis ümbritses vampiiri ja luba siseneda. Isesüttiv naine oli meeletu teemakohane vaatepilt. Eli külastas ka seda vanameest, kes talle verd püüdis hankida ja tema lõpp ei olnud kergete killast. Kummaline oli vaadata väikest tüdrukut särgiväel aknalaual istumas ja sisenemiseks luba küsimas. Lõpp oli igati mõistetav, sest kui süüa pole, siis ei saa ka kauemaks passima jääda. Ah jaa, ma läksin just "õigest" lõpust mööda. Film lõppeski kiusajate kättemaksuga, aga ega nad kua lustida ei saanud, sest Eli oli juba eelnevalt mõista andnud, et jälgib Oskarit hoolega. Ka siin oli ta olemas ja teadagi mis tagajärgedega. Let den rätte komma in on film, mis jääb kummitama, kuid meeldejääv ei ole mitte veristamine, vaid hoopiski stiilselt, haiglaselt ja mõtlikult lahendatud teostus.
Lummava atmosfääriga ja veelgi lummava teostusega. Vot selline peab olema vampiirifilm!!!!
9,5/10
Crank 2: High Voltage 2009
Uus trailer. Sarnaneb küll eelmisele, aga siiski annab mõista, et uuest filmist tuleb üsnagi vinge möll.
neljapäev, 19. märts 2009
Dellamorte Dellamore/Cemetary Man 1994
Lavastaja: Michele Soavi
Osades: Rubert Everett, Anna Falchi jne.
Lugu leiab aset Põhja-Itaalia väikelinna surnuaial, kus Francesco Dellamorte on seal öövalvuriks ja peale valvuri ameti on ta igal öösel ametis ellu ärkavate surnute maha nottimisega. Ta ei tea miks surnud ärkavad, ta lihtsalt tapab neid ja abiks on tal mõistuselt veidi aeglane Gnaghi. Ühel ööl surnuaial kaotab ta oma äsjase armastuse ja peale seda pole enam miski endine.
Algul jäi vägisi mulje, et tegemist on järjekordse absurdselt koomilise õudukaga, aga filmi arenedes hakkas film hoopiski teisi mõõtmeid võtma. Algas võib olla isegi veidi tobedana, aga paarikümne minuti jooksul see tunne kadus, sest Dellamorte saatuslik ja üksildane kuju ning igaöised tapatalgud koos truu Gnaghiga oli midagi muud kui lihtsalt nüri kolpade purustamine. Dellamorte ei küsi endalt surnute ärkamise põhjust ja zombide tapmine on muutunud pealtnäha isegi rutiiniks. Stiilselt olid lahendatud erinevad olukorrad kui Dellamorte ja mõni hulkuv elavsurnu vastamisi sattusid. Dellamorte oli üksik mees väikeses surnuaias asuvas majakeses ja kaaslaseks oli tal ustav kuid alaarenenud Gnaghi. Veidi aega möödus surnute peade lõhkumisega, kui siis muutis film oma suunda ja otsutas jääda isegi sügavamaks kui oleksin osanud loota või arvata. Dellamorte kohtab imekaunist leske ja armub esimesest silmapilgust, kuid äkilisel armastusel surnuaial on traagilised tagajärjed. Naine sureb ja Dellamorte jääb oma mõtetega üksi. Hirmsad või võikad stseenid ei täitnud oma eesmärki kaugeldki mitte õuduse loomiseks, vaid surnuaial toimuvat kujutati hoopis kui Dellamorte tööna. Mees hakaks tapmisest väsima, sest ei leidnud eesmärki sellel kõigel olevat. Armastuse ta siiski leidis, isegi kolm korda. Lesk oli temale ainuke ja ülejäänud olid justkui samad naised väikeste erinevustega. Võiks juba öelda, et nad olid ümberkehastumised. Naise surma järel hakkavad asjalood muutuma ja Dellamorte ei jää enam samaks. Õigemini oli esialgse naise ümber väike konks, mis tuli välja alles filmi lõpusirgel. Kirglikud armustseenid Dellamorte ja lese vahel olid üllatavalt hästi välja kukkunud, sest nende kahe armatsemist ümbritses üha valjenev kurjakuulutav muusika ja maa lõhenemine. Need elemendid tegid sellest vast ühe meeldejäävama koha terves filmis. Muidugi oli ka võimas näha uhket zombi väljumisviisi oma hauast. Ta tegi seda mootorrattal=).
Dellamortet ümbritses vastav aura, mis andis mõista, et mees teab,mis mees teeb. Kohati väga koomiline oli vaadata pealt Dellamortet, kes oma majakeses toolil istus ja telefon kõrva ääres tuppa kippuvaid zombisid augustas. Mida lõpusirgele hakkas film jõudma, seda kummalisemaks ja erinevamaks filmi käsitlus muutus. Mitte ükski naine Dellamortet tõeliselt ei armastanud ja ega tema juba selle tõe teada saamisel naitsele ei andestanud. Tähendab hukule viis ta siiski ühe naise, aga oli arusaadav, et emehel on saamas kõigest juba päris ükskõik. Kurjakuulutav ja mõnusalt tumeda ja sünge atmosfääriga oli terve film ja seda veel eriti surnuaial. Dellamorte ja Gnaghi suhe oli tegelikult päris vennalik, kuigi Gnaghi oli enamgi kui lihtne veidrik. Polegi veel näinud meest, kes suudleb katkises teleks olevat rääkivat pead ja tahab temaga veel ka abielluda. Väike naisepea oli üsnagi tobedalt haige ning seda oli ka terve film. Absurdne, koomiline ja äkitselt ka mõtlemapanev külg muutis filmi hoopiski tõsiseltvõetavamaks. Alguses krimpsutasin veidi nina, aga Dellamorte arengut jälgides sain aru, et põhirõhk ei olegi püstoliga ajusid sodiks laskmisel, vaid hoopiski millegis salapärasemas. Seda mõtet toetas suurest filmi eriskummaline lõpp, mis avas mitmeid valikuvõimalusi, mille üle saaks juurelda erinevate filmi külgede abiga. Kaduma läinud tee ääres ütles Dellamorte midagi ülejäänud maailma puudumise kohta. Ei saanudki täpselt aru mida ta sellega mõtles, aga juba praegu on valikuvõimalus palju tekkinud. SPOILER: olid nad siis surnud või olid nad seotud Francoga, kes istus koomas, sest miskipärast need mõtlematud vägivaldsed mõrvad, mida sooritas Dellamorte, võeti enda kaela Franco poolt.SPOILER
Mõtlen mida tahan, aga film oma žanri kohta oli vägagi mitmekülgne ja avas uksi sealt, kust ma seda kõige vähem ootasin.
8/10
Tellimine:
Postitused (Atom)