Lavastaja: Clint Eastwood
Osades: Ryan Philippe, Adam Beach, Jamie Bell jne.
Mingi aeg tagasi ütlesin endale, et vaatan viimaks Eastwoodi kaks sõjadraamat lõpuks ära. Letters From Iwo Jima´ga jõudsin ühele poole, aga Flags of Our Fathers´iga hakkasin venitama kuni jõudsin eilse päevani, kui ma lõpuks oma lubaduse lõpule viisin. Eks ma ootasin ka sellest filmist sarnast elamust, mida pakkus Kirjad..., aga kahjuks seda ma ei saanud. Mitte et film oleks pettumus olnud, aga Meie isade... oli mõnevõrra võõra teemaga ja ülistava tooniga, mis mulle nüüd erilist erutust ei pakkunud. Aga siiski, see oli ju Eastwood...
Film leiab astet nii Iwo Jimal toimunud sõjategevuses kui ka USA pinnal. Peategelasteks on 6 sõdurit, keda pildistati USA lipu heiskamisel ühe mäe otsas. Patriootiline pilt jõuab sõjast kurnatud Ameerikasse ja meedia vahendusel saab sellest ühest pildist ülistuslaul võitlevatele ja langenud sõduritele. Need sama kuus sõdurit toimetatakse kodumaale ja nende ümber hakkab käima raha kooriv ja sõdureid ülistav kampaania, mis paneb sõdurite kannatused tõsiselt proovile.
Esmalt arvasin, et tegemist on suures plaanis sõda kujutava filmiga, aga tegelikult taandusid sündmused pigem 50/50 peale, sest enamus tegevusest toimus siiski sõdureid ümbritseva meediatsirkuse ümber. Filmi enda eesmärk oli näidata, kuidas 6 meest peavad taluma ahnust ja arusaamatust samal ajal kui sõbrad kivisel saarel surevad. Moraal oli üsnagi selge. Kangelased ei ole mitte lippuheiskajad, vaid need, kes surid piinades vulkaanisaarel. Põhirõhk kogu filmis keskenduski just sellele, mis mulle erilist pinget just ei pakkunud. Kõik nad olid erinevad inimesed. Osa neist mingil määral nautis seda suurt tähelepanu, mis kaasnes pildi avalikustamisega, aga mõned neist jällegi suhtusid sellesse tülgastavalt, sest nemad ei ole ju ometigi mingisugused kangelased, keda peab tingimata ülistama nagu ma ei tea mida. USA´l oli raha otsakorral ja tänu pildile hakati rahvale sõja õiglast eesmärki sisse süstima ning seda kajastas eelkõige pidev ahnus. Liigne tähelepanu ja oma kamraadide mahajätmine tekitas kuues mehes ainult süümepiinu. Üks nendest nautis seda ja püüdis ka teisi panna kogu šõuga kaasata. Eriti kannatas toimunud kampaania jooksul aus indiaanlane, keda poleks pidanud tegelikult sõjatandrilt ära toomagi.
Vulkaanisaarel toimunud võitlust kujutati kenasti, ilusa visuaalse poole ja efektsusega, aga seda kõike jäi hirmus väheks. Mitte et see niivõrd oluline oleks, aga see niiöelda patriootide ärakasutamise teema jäi võõraks ja mitte eriti kaasahaaravaks. Mõlemad filmid olid hoopiski teist masti. Kui Kirjad... oli tugev tegelastele pühendunud ja karmi sõjatraagikat kujutav draama, siis Meie isade... oli pigem poliitiline kui sõjaline ning kuigi mõte oli iseenesest huvitav, siis teostus oli kahjuks mõnevõrra igavavõitu. Huvitav, kuid liigselt ärakasutamisteemat lahkav. Eks see filmi mõte oligi, et näidata kuidas sõduritega ümber käidi, et võimalikult palju raha teenida jne, aga samas pean tõdema, et selline käsitlus ei ole just midagi väga erilist ning minu jaoks ei olnud tunda eriti Eastwoodi andekat kätt. Näitlejatööd oli korralikud. Eriti meeldis Adam Beachi roll, sest too oli vast kõige sümpaatsem. Märkasin, et siin filmis olid enamus näitlejad just need, kes olid varem sõjafilmides osalenud. Oma moraal oli filmil olemas ning lõpp andis seda väga kenalt mõista.
Ei noh, mida siis veel? Hea film ikkagi, aga mitte just midagi väga erilist Clint Eastwoodi filmivaramust.
7/10
See ongi siis see kurikuulus pilt.
Osades: Ryan Philippe, Adam Beach, Jamie Bell jne.
Mingi aeg tagasi ütlesin endale, et vaatan viimaks Eastwoodi kaks sõjadraamat lõpuks ära. Letters From Iwo Jima´ga jõudsin ühele poole, aga Flags of Our Fathers´iga hakkasin venitama kuni jõudsin eilse päevani, kui ma lõpuks oma lubaduse lõpule viisin. Eks ma ootasin ka sellest filmist sarnast elamust, mida pakkus Kirjad..., aga kahjuks seda ma ei saanud. Mitte et film oleks pettumus olnud, aga Meie isade... oli mõnevõrra võõra teemaga ja ülistava tooniga, mis mulle nüüd erilist erutust ei pakkunud. Aga siiski, see oli ju Eastwood...
Film leiab astet nii Iwo Jimal toimunud sõjategevuses kui ka USA pinnal. Peategelasteks on 6 sõdurit, keda pildistati USA lipu heiskamisel ühe mäe otsas. Patriootiline pilt jõuab sõjast kurnatud Ameerikasse ja meedia vahendusel saab sellest ühest pildist ülistuslaul võitlevatele ja langenud sõduritele. Need sama kuus sõdurit toimetatakse kodumaale ja nende ümber hakkab käima raha kooriv ja sõdureid ülistav kampaania, mis paneb sõdurite kannatused tõsiselt proovile.
Esmalt arvasin, et tegemist on suures plaanis sõda kujutava filmiga, aga tegelikult taandusid sündmused pigem 50/50 peale, sest enamus tegevusest toimus siiski sõdureid ümbritseva meediatsirkuse ümber. Filmi enda eesmärk oli näidata, kuidas 6 meest peavad taluma ahnust ja arusaamatust samal ajal kui sõbrad kivisel saarel surevad. Moraal oli üsnagi selge. Kangelased ei ole mitte lippuheiskajad, vaid need, kes surid piinades vulkaanisaarel. Põhirõhk kogu filmis keskenduski just sellele, mis mulle erilist pinget just ei pakkunud. Kõik nad olid erinevad inimesed. Osa neist mingil määral nautis seda suurt tähelepanu, mis kaasnes pildi avalikustamisega, aga mõned neist jällegi suhtusid sellesse tülgastavalt, sest nemad ei ole ju ometigi mingisugused kangelased, keda peab tingimata ülistama nagu ma ei tea mida. USA´l oli raha otsakorral ja tänu pildile hakati rahvale sõja õiglast eesmärki sisse süstima ning seda kajastas eelkõige pidev ahnus. Liigne tähelepanu ja oma kamraadide mahajätmine tekitas kuues mehes ainult süümepiinu. Üks nendest nautis seda ja püüdis ka teisi panna kogu šõuga kaasata. Eriti kannatas toimunud kampaania jooksul aus indiaanlane, keda poleks pidanud tegelikult sõjatandrilt ära toomagi.
Vulkaanisaarel toimunud võitlust kujutati kenasti, ilusa visuaalse poole ja efektsusega, aga seda kõike jäi hirmus väheks. Mitte et see niivõrd oluline oleks, aga see niiöelda patriootide ärakasutamise teema jäi võõraks ja mitte eriti kaasahaaravaks. Mõlemad filmid olid hoopiski teist masti. Kui Kirjad... oli tugev tegelastele pühendunud ja karmi sõjatraagikat kujutav draama, siis Meie isade... oli pigem poliitiline kui sõjaline ning kuigi mõte oli iseenesest huvitav, siis teostus oli kahjuks mõnevõrra igavavõitu. Huvitav, kuid liigselt ärakasutamisteemat lahkav. Eks see filmi mõte oligi, et näidata kuidas sõduritega ümber käidi, et võimalikult palju raha teenida jne, aga samas pean tõdema, et selline käsitlus ei ole just midagi väga erilist ning minu jaoks ei olnud tunda eriti Eastwoodi andekat kätt. Näitlejatööd oli korralikud. Eriti meeldis Adam Beachi roll, sest too oli vast kõige sümpaatsem. Märkasin, et siin filmis olid enamus näitlejad just need, kes olid varem sõjafilmides osalenud. Oma moraal oli filmil olemas ning lõpp andis seda väga kenalt mõista.Ei noh, mida siis veel? Hea film ikkagi, aga mitte just midagi väga erilist Clint Eastwoodi filmivaramust.
7/10
See ongi siis see kurikuulus pilt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar