kolmapäev, 18. august 2010

Centurion 2010

Lavastaja: Neil Marshall
Osades: Michael Fassbender, Olga Kurylenko, Dominic West, Liam Cunningham jne.

Rooma väesalk suundub kaugele Põhja-Inglismaale, et hävitada kohalike rahvaste viimane vastupanu. Salk satub piktide laastava rünnaku ohvriks ja nüüd peavad vähesed ellujäänud põgenema verejanuliste põliselanike eest. Neil Marshall teab, mida ta teeb. Erinevalt tahtmatust oskamatuset suudab Marshall filmiks vormida just sellises koguses põnevust, verd, kargust ja stiilset lähenemist, et nurisemiseks nagu põhjust polegi. The Descent on tema kõige andekam film, aga märkimata ei saa jätta ka tema teisi žanrifilme, mis vajutavad just õigetele nuppudele, et garanteerida meeltlahutav filmielamus kas siis postapokalüptilises linnas või karmide roomlaste keskel. Centurion on film omas mahlas ja midagi enamat sellest otsida ei tasu. Nagu Trash juba jõudis mainida on Centurioni puhul tegu otsekohese loo ja tegelastega verise ajaloolise põnevusega, mis mekib küllaltki hästi kui tead, mida oodata. Michael Fassbender, Dominic West ja Olga Kurylenko madistavad üheskoos karge kliima ja looduse taustal. Neil Marshalli loodud tegelased ei ole ülistusväärsed või suurte sõnadega vaprad rooma sõdurid. Nende puhul on rohkem tegu sõduritega, kes teevad ükskõik mida, et ellu jääda. Valdavalt sinistes toonides ajalooline märul on karm nagu Põhja-Inglismaa kliima ja üheülbaline nagu kreeka faalanks. Kiire montaaž, põnevad tegelaskujud ja alati intrigeeriv ajalooline aluspõhi loovad sobiliku pinnase atmosfäärikale meelelahutusele. Karmid roomlased ja metsikud piktid kaugel põhjas põrkuvad ja taaskord on tulemuseks metsaalune kassi-hiire mäng. Kurylenko tegeklaskuju Etain on tumm ja seetõttu ei peagi tema aktsenti kuulama. Tore, et sellele mõeldi, sest vastasel juhul oleks ikka väga tobe olnud, kui üks metsik naissõdalane kaugel põhjas oleks hakanud piktide keelt rääkima vene aktsendiga. Centurion on mõlema vaenupoole suhtes üsna põhjalik, sest valgust heidetakse nii roomlastele kui ka piktidele. Kahjuks muutub film iga mööduva minutiga aina mustvalgemaks karmiks ja verejanuliseks nähtud-tehtud süžeega tagaajamiseks, kuid otsekohene vastasseis, vastavad tegelased ja avarad vaated loodusele tagavad visuaalselt kauni välimuse, otsekohese vägivalla ja loo tempoka arengu. Centurion ei paku üle ja seeläbi ongi võimalik seda nautida täpselt sellisena nagu ta on.Centurion`il oli potentsiaali olla suurepärane, kuid üleliigsed klišeed rikkusid selle võimaluse ära. Olgugi, et on tegu üsnagi etteaimatava filmiga, kuid Marshalli filmograafiat arvesse võttes peab tõdema, et mees teab kuidas teekond võimalikult omalaadseks muuta. Centurion`is oli talle omaseid elemente ehk isegi liiga ohtralt. Tumm sõdalane Etain, metsikud piktid, räsitud tagaaetavad roomlased - sellisena oleks tahtnud Centurion`it näha, kuid mingil teadmata põhjustel lisas Marshall loosse tegelasi ja üdini ebaoriginaalseid tegevusliine, mille olemata jätmine oleks filmile ainult kasuks tulnud. Kui need ebaühtlased elemendid kõrvale jätta, siis ei saa mainimata jätta head näitlejaansamblit eesotsas Michael Fassbenderi, Dominic Westi, Olga Kurylenko, Ulrich Thomseni ja Liam Cunningham`iga. Kõik näitlejad omasid kindla otstarbega rolle. Niimoodi ei tundunud keegi üleliigne ega ebavajalik. Centurion`it võib nimetada isegi ausaks filmiks, sest ülesehituselt on Marshalli viimane üllitis rohkelt verine, vägivaldne ja sirgjooneline. Need komponendid moodustavad üheskoos aga loo, mis ei pane küll elu üle mõtlema ega tekita ka tunnet, et vaatad viimase aja parimat ajaloolist filmi, vaid laseb hoopis rõõmust turtsuda ja muheleda. Ja mida selliselt filmilt siis veel tahta. Mina ise teadsin, mida ma ootasin ning otsest pettumust ma tundma ei pidanud.
Meelehärmi tekitasid ülalmainitud hetked, aga üldjoontes jäin filmiga rahule ja soovitaksin seda igaühele.
6,5/10

teisipäev, 17. august 2010

The Last Airbender 2010

Lavastaja: M. Night Shyamalan
Osades: Noah Ringer, Dev Patel, Jackson Rathbone, Nicola Peltz jne.

Kunagi valitses Vee-, Maa-,Tule-ja Õhurahvaste seas harmoonia, aga siis otsustas Tulerahvas allutada kõik oma võimu alla. Algas laastav sõda, millel ei paista lõppu olevat. 100 aastat tagasi kadus kõigi nelja elemendi taltsutaja Avatar, kelle ülesandeks on säilitada rahu. Sajand hiljem leiavad Sokka ja Katara noore Avatari ning takistuste kiuste püüavad nad taaskord taastata rahu kõigi nelja rahvuse vahel.M. Night Shyamalani uusim filmiprojekt osutus adaptsiooniks, mida teenekas ja andekas lavastaja polnud varem kordagi teha otsustanud. Valituks osutus Avatar: The Last Airbender. Kolme hooajaga varustatud animaseriaal, mis jooksis aastatel 2005-2008. Siinkirjutaja on sarja tähelepanelikult läbi vaadanud ja seda ka väga hindama hakanud. Nii et idee filmiversioonist ei pannud otsekohe erutusest hüplema, vaid sundis hoopis ettevaatlikult linastumiskuupäeva ootama jääma. Seda ma ka tegin ja vaatamata ülinegatiivsetele arvustustele, ei saa öelda, et tegu on väga halva filmiga, mis väärib esikohta ühes Twilight`i seeriaga. Seda siiski mitte, aga suurepärasel seriaalil põhinev linateos ei küündi mitte mingi loogika järgi rikkalikke detailide, humoorika, aruka ja suurejoonelise maailmaga kanda kinnitanud sarja tasemele. The Last Airbender tekitas või tegelikult tekitab siiani poleemikat peaosadesse valitud näitlejate pärast. Põhjus on lihtne: A:TLA on suures osas väga lähedane aasia kultuurile ja seega olid sarja jaoks loodud tegelased peamiselt asiaatide välimusega, kuigi kõik muu, mis puudutab karaktereid, on pigem üsna läänelik. Vaatamata sellele tõigale kombineerisid sarja loojad Michael Dante DiMartino ja Bryan Konietzko hoogsa fantaasialennuna maailma eri kultuuride eripärad üheks komplektiks ja kaadervärk töötab õlitatult. M. Night Shyamalan`i versioonis otsustati puhtameeriklalike näojoontega noorte näitlejate kasuks ja seega polegi vaja imestada, et fänniarmee ja üldse kogu filmiüldsus selliste valikute tõttu häält tõstsid.

Mind ennast taoline lähenemine väga ei seganudki, sest leidsin, et parem on oodata ja näha, mismoodi filmi siis lõpuks ikkagi välja kukub. Kes ei ole veel TLA`it näinud ja tahab ikka veel uskuda, et tegu on alusetu laimuga, mida filmi suunas on siiamaani loobitud, siis nendele soovitan ootused ja lootused madalaks suruda ja loobuda mõttest, et tegu on sarja nime vääriva üllitisega. Seda ta kindlasti ei ole, aga samas on üleüldine negatiivsus omandanud niivõrd naeruväärsed mõõtmed, et kohe kindlasti ei tasu end lasta arvustustest mõjutada. Oma silm on kuningas ning positiivse või negatiivse ülistuse võib lihtsalt kõrvust mööda lasta. Võtame kasvõi näiteks Christopher Nolani suurepärase Inception`i. Nolani kauaoodatud teos on küll tõesti viimase aja parim blockbuster, kuigi sellist filmi niiviisi nimetades tunnen end veidi ebamugavalt, aga ilma igasuguse kahtluseta ei ole tegu meistriteosega, millest hakkavad malli võtma kõik tulevased filmid. Umbes sama on ka TLA`ga. Ainult, et vastupidise vastukajaga. Esimesi või viimaseid treilereid vaadates võib tõesti tunduda, et filmiversioon on kahtlemata õnnestunud, aga kuna monteerimine on kaval kunst, siis jäin ka mina uskuma, et Shyamalani huvitav filmivalik kannab siiski vilja. TLA kõige suurimad vead on noorte näitlejate ebausutav etteaste ja puudulik karakteriarendus, mis hakkab seriaali austajad raskelt häirima. Aang, Sokka ja Katara on kolm tegelast, kelle seiklustesse peaks armuma ja nende katsumusi jäägitu huviga jälgima, aga ebapiisav dialoog, näitlejate märgatav kohmetus ja kiirelt sündmuselt sündmusele hüppav tempo taandavad igasuguse võimaluse tegelasi tundma õppida. Just seda pakkus sari 20 osa jooksul, millest iga episood kestis 20 minutit. Arusaadav, et kõike ei olegi võimalik kahe tunni sisse mahutada, aga on asju, mille kulul koonerdada ei tohiks ja tegelaste areng on nendest üks tähtsaim. Stsenaariumi nõrkus andis end tunda iga tegelase juures. Nii et esimese paarikümne minuti jooksul peaks aru saama, et tegelastes on midagi väga valesti. Ja kohe nii valesti, et ainuke väärtus, mis neil säilub, on sarjast pärinevad nimed, nende taust ja erinevad võimed. Tegevuspaigad nagu näiteks lõunapoolus, õhutemplid, Maakuningriik, Tulekuningriik ja Põhja-Veehõimu kuningriik on ustavad seriaalis loodule ning seda on kohe rõõm tõdeda. Lendav piison Abba ja lendleemur Momo saavad üllatavalt vähe ekraaniaega ja erinevalt sarjast kaotavad nad kiiresti oma tähtsuse. Abba kujundus peab paika ja sama on ka Momoga. Siit võibki järeldada, et välimus on TLA`l püüdlikult sarnane A:TLA`ga. Kui tulla tagasi kiirustatuse juurde, siis esimese probleemina kerkib silme ette Aangi, Sokka, Katara ja Zuko omavaheline lävimine. Puudub humoorikas Sokka, emalik Katara, lapsik Aang ja alati vihane Zuko ning sellest juba mööda vaadata ei saa. Samuti on häirivalt palju olulisi momente muudetud olematuks.

Tihtipeale ei saagi identset koopiat valmistada, aga tegelaste arengut kirjeldavate hetkede puudumine kaotab tegelastevahelise sidususe ja muudab nad rohkem iseenesestmõistetavateks. Sellises viisil valmivadki huvitavad, aga tühjad tegelased. The Last Airbender püüab olla lennukas fantaasiafilm vee-, maa-, tule-ja õhurahvastest, kes suudavad neile omaseid elemente oma tahte järgi käskida. Shyamalani ponnistused õnnestuvadki suuresti elementide taltsutamise poolest. Idamaade võitluskunst ja maagiline vägi omab filmis väga suurt rolli ning seda esitletakse graatsiliselt, kuid siiski liiga tagasihoidlikult. Tegelaste motiivid ei omandanud kordagi selgeid mõõtmeid ja selle tõttu eriti Zuko, kelle raske taak oleks pidanud olema veidikenegi põhjendatum. Dev Patel sai Zuko rolliga enam-vähem hakkama nagu ka kõik teised näitlejad kui välja arvata põhiline kolmik. Pateli tegelaskuju ei olnud muidugi ligilähedanegi päris Zukole. Onu Iroh`st oli saanud ainult veidikene humoorikas Zuko nõuandja, kuid ikkagi oli tema tegelaskuju paremini välja joonistatud kui mõni teine. Tuleisand Ozai jäi originaaliga võrreldes kahvatuks, aga kindral Zhao oli see-eest päris õnnestunud. Hakkangi üha enam juba sügavale detailidesse laskuma ning parem olekski siinkohal selline pidev näägutamine lõpetada. Kes pole sarjaga kursis, sellel ei ole ka eriti põnev tegelaste võrdlemist lugeda. The Last Airbender on ülesehituselt ja osade näitlejate tõttu kohati isegi piinlikult nõrk, aga taltsutamise ja neljale rahvusele omaste keskkondade kujutamise poolest pigem õnnestunud. TLA on täpselt sellist tüüpi film, mis justkui kannataks lavastaja ebakompetentsuse all, kuigi antud juhul peaks taoline väide olema ebatõenäoline.M. Night Shyamalan`i suurim projekt osutus tema kõige ebaõnnestunuimaks filmiks, mis vastupidiselt mahategemiskoorile ei ole tegelikult väga halb, vaid lihtsalt üks väga nõrk keskmine.
4/10

pühapäev, 15. august 2010

Vexille 2007

Lavastaja: Fumihiko Sori
Osades: Meisa Kuroki, Shosuke Tanihara jne.

Aasta 2077. Jaapan on juba 10 aastat varjunud ülejäänud maailma pilkude eest ja nüüd püüavad ülejäänud riigid eriüksuse SWORD abiga tungida saareriiki, mille saladused võivad osutuda hädaohuks kogu inimkonnale.CG anime on uuenduskuur traditsiooniliste animede hulgas, kuigi niiviisi sõnastades jätan pigem endast kummalise mulje. Pigem tahaksin öelda, et animede uus laine on meeldiv, aga kindlasti mitte etem kui vanad head stiilid. Eksperimentaalsed loovanimatsioonid Jaapanist on justkui nagu James Cameroni halvad unenäod. Mis siis, et miimika jäljendamise tase on ikkagi Cameroni käte vahel, on Jaapani stuudiod suutnud luua juba fotorealistlikkust taotlevad arvutianimatsioonid, mis omalaadsete hulgas säravad nagu tänavalaternad pimedal talveööl. Usun, et tuntud animestiilid ei kao mitte kusagile, aga eks ongi juba viimane aeg kombata või siis ületada seniületamatuid piire. Appleseed, Appleseed Ex Machina ja käesolev 2007. aasta anime on õnnestunud omapärase, leidliku ja visuaalselt vägagi köitva universumi loomise poolest. Vexille`il ei seisa selja taga tuntud manga või animeseriaal. Tegu on rohkemal või vähemal määral iseseisva maailmaga, kuigi tuntud animede teemade ja nende käsitlusviisidega varustatud. Vexille otsustab juba varajastel alguminutitel, et originaalne püant ja selle käsitlus on parim viis pakkumaks uut ja põnevat utoopilist maailmakorda. Vexille`i võlu ei seisne ainult visuaalset maisupala pakkuvas CG animatsioonis, vaid üllatavalt tõsiseltvõetavas sisus ja inimtegelaste peaaegu et perfektses kujutamises. Erinevalt Appleseed`i filmidest on püüd jõuda inimemotsioonidele võimalikult lähedale vägagi tuntav ja tajutav. Silma hakkab rõhutamine päikesele ja muudele ilmastikunähtustele, mida arvutianimatsioonides just väga tihti ei kohtagi. Vastukaaluks suurejoonelistele action-stseenidele keskendub Vexille pigem eksistentsiaalsemale temaatikale, milleks on taaskord inimene, tehnoloogia ja inimlikkus. Olgugi, et mitmetes stseenides demonstreeritakse CG anime võlusid, on Vexille lähedane sugulane rohkem Ghost in the Shell kui Appleseed.Vexille on atraktiivne tänu salapärasele sissejuhatusele ja intrigeerivale avastusele, milleni jõutakse küll kiirelt, aga selle järel tempo taandub ja hetkeks võib sulgeda silmad, et rahulikult hingates endasse tõmmata Jaapani isolatsiooniaastate tagajärgi. Müsteerium, mis rabab efektiivsemalt kui mistahes hull teadlane pimedas laboris. Peategelaseks ongi Vexille, kes kuulub SWORD`i nimelisse üksusesse, mis saab ülesandeks tungida totaalsesse isolatsiooni langenud Jaapanisse, et välja nuhkida jaapanlaste viimase 10 aasta tegevuse tulemus. Vexille`i ja tema meeskonna raske ülesandega kaasnevad ka paar kohustuslikku intriigi, mis peaks tegelastevahelisi suhteid veelgi keerulisemaks ajama, kuigi need ei omanda kordagi elulist tähtsust. Kogu tähelepanu suunatakse ainult Jaapani suurele saladusele ja kuidas selle tagajärgedega toime tulla. Taaskord tegeletakse vaba tahte, inimlikkuse ja inimhinge puudutavate küsimustega. Vexille ei võta kasutusele stililiseeritud taktikat kujutamaks lennukaid võitlusstseene või lahinguid, pigem võib eest leida hoopis targa ja mõtlemapaneva anime, mis laskub mõningate mööndustega oma nimekate eelkäijate sekka. Vexille`i ei ole aga vigadeta ja sellest on tegelikult isegi väga kahju. Meelehärmi võib tekitada karakterite vähene areng ja lühike ülevaade utoopilisest Jaapanist, mis sisaldab endas pealtnäha niivõrd palju materjali, mida saanuks edukalt rakendada muidu üllatavalt originaalsele ideele. Tegevuspaigad on pigem filmilikumat laadi, sest värviküllased vaated inimestemerele või piiritule kõrbele oleks justkui nagu kaameraga üles võetud. Karakterites toimub aga piisav kogus muutusi, et nende motiive mõista ja ühes nendega hirmuäratava tulevikustsenaariumi üle muljetada. Kuni lõpunminutiteni on Vexille teatud määral nagu road movie`lik sirge seljaga tammuv kivikõva ulmeseiklus, mida rikastab kaunis animatsioon, lennukas tegevustik ja paeluv idee, kuid taaskord satutakse lihtsate valikute sohu ja viimastest olulistest minutitest sünnib mittemidagiütlev finaal. Kas stsenaristidel said mõtted otsa või otsustati lihtsalt traditsioonilise suuna kasuks?Raske öelda, aga kahtlemata on Vexille omanäoline maiuspala. Seda küll varjutavad mitmed kaheldavad valikud, mis taandavad filmi tegelikku väärtust, kuid ikkagi peaks tõdema, et kauni välimuse all on peidus tugev süda.
7,5/10Vahepeal ilmusid välja Dune`st tuntud liivaussid, kes seekord ei olnud lihast ja luust, vaid hoopis metallist.

laupäev, 14. august 2010

Heartbreak Library 2008

Lavastaja: Jeong-kwon Kim
Osades: Yoo Jin, Dong-wook Lee jne.

Eun-soo on raamatukoguhoidja, kes avastab raamaturiiulite vahel luurava lehti välja rebiva vandaali. Tema tabamise järel tuleb ilmsiks aga loo teine külg.Lõuna-Korea romantilised komöödiad kipuvad olema märgatavamalt delikaatsemad ja nüansirikkamad kui Jaapani noortefilmid. Mõlema riigi antud žanri filmid on siiski igati nauditavad, aga tundub, et kui ootata midagi värsket ja mitmekihilist, siis tasub Lõuna-Korea komöödiatel silma peal hoida, aga see on ainult minu kogemuste põhjal valminud arvamus. Heartbreak Library on üks ilmatuma tore film armastusest, sõprusest, leinast ja teineteiseleidmisest. Erinevalt tavaarusaamadele romantilisest komöödiast ei esita lavastaja Jeong-kwon Kim tuntud teemat igavalt, läägelt või koopiana tunduvalt, vaid hoopis elulisema ja argisema lähenemisega, mis on tegelikult üsnagi iseloomulik Lõuna-Korea kinole. On kindlad tegelased, nende elud, mured ja rõõmud ning kõige selle keskel ujub sujuvalt ligi pealtnäha lihtne tegevusliin, mis edasi arenedes osutubki filmi peamiseks sisuliiniks. Argine sissejuhatus muhedate ja eluliste inimeste keskel aitab sulanduda ühte tegelaskonnaga ja võtta omaks nende tõusud ja mõõnad. Raamatukoguhoidja Eun-soo on äsja läinud lahku oma poissõbrast. Ta vaatab enda ümber lootusetuid romantikuid ja noateral püsivaid suhteid ning muigab neid õnnetuid või õnnelike jälgides. Ta on lihtne neiu: abivalmis, südamlik ja oma töösse tõsiselt suhtuv. Noorukese näitlejanna Yoo Jin`i rõõmsameelsus ja energilisus täidab iga stseeni, kui tähtsusetu see ka poleks. Tema meeleolukas roll on igal juhul filmi meeldejäävaim tegelaskuju. Ühel päeval astubki tema valvsa pilgu all olevasse tagasihoidlikusse raamatukokku Joon-oh, kes riiulite vahel kõndides raamatutel lehekülgi välja rebib.Eun-soo tabab ta teolt ja püüab talle ka vastavat karistust määrata, aga pildi klaariks löömise järel asub ta koos Joon-oh`ga lehekülgi lappama. Raamatukogus olevate teoste hulgas on üks kindel raamat, mille 198. leheküljel asub sõnum Joon-oh`le selja keeranud armastatult. Nüüd ta siis otsib ja otsib, kuid ilma abita ei jõua ta kuigi kaugele. Heartbreak Library muudab meeldivaks elamuseks hea näitlejate valik ja asjalik stsenaarium, mis ei asu kohe loo tuumaga tegelema, vaid leiab aega, et kujutada tegelasi loomulikult ja lihtsalt, aga samal ajal ei unustata keskset lugu, mille ümber loodud tegelaskond ja raamatukogu kiiresti tiirlema hakkavad. Joon-oh otsiskelu ei ole pelgalt armuvalus visklemine, kuigi just seda püütakse sisendada, et saladuseloori varjus virguv ja väikeste vihjetega varustatud Joon-oh minevik jõuaks punkti, kus see suudaks esitleda kurbusevarjundiga sisupöörde, mis tähelepanelikumat vaatajat ei tohiks just väga üllatada, aga igal juhul on tegu õnnestunud twistiga, mis muudab kogu filmi nägu ja tegu, kuid ei jäta unarusse eelnevat ülesehitust. Heartbreak Library peategelase Eun-soo`ga on kerge samastuda, sest järk järgult tuuma poole suunduv rõõmsameelne tegevusliin on kergesti jälgitav ja ühteaegu ka huvitav eriti just Joon-oh müsteeriumi taustal. Eun-soo ja Joon-oh konarlik suhe saab alguse eriskummalisest sündmusest ja jätkab täpselt samamoodi kuni humoorikas tasand hakkab hajuma ning nähtavale ilmub romantilistele komöödiatele ootamatu püänt. Selline pendeldav tunnetemäng toob veelgi rohkem esikohale kaks haavatud hinge, kes püüavad üksteist aidates ka endas selgusele jõuda. Emotsionaalsed katsumused on Lõuna-Korea vaatevinklis heitlikumad, eripärasemad ja ülesehituselt keerulisemad kui oleks julgenud uskuda. Eks seeläbi peitubki lihtsuses veelgi suurem ja mõjuvam võlu.
Ilus film armastusest, millesse on oskuslikult segatud traagikat, huumorit ja loomulikke inimsuhteid.
7,5/10