A Single Man 2009

Inglise keele professor George on kaotanud oma armastatu traagiliselt ja ootamatult. Nüüd püüab ta sellest üle olla. Püüab elada üks päev korraga, aga iga päev on raskem kui eelmine. Viimaks saabub aga hetk, mil muutub kõik või mitte midagi.
Mismoodi käitume, kui kaotame armastatu, ome elu mõtte? Kuidas suudame läbida taas ühe mõttetuna ja tühjana näiva päeva, kus ei ole teda? Raske on elada kui pikka aega sinu kõrval seisnud armastatu on igaveseks kiiresti ja ootamatult lahkunud. Tund tunni ja päev päeva järel mööduvad sekundid kui aegluubis ja elujõu kaotanuna. Tunneme ja näeme kõike hoopis teistmoodi, läbi filtri, läbi paksu klaasi, läbi hapnikuvaba barjääri. Colin Firth teeb viimaste aastate tipprolli ülikooli professor George rollis. Firthi tegelane läbib rasket ja talumatut leinafaasi, mis ei taha temast mitte kuidagi lahkuda. George ja tema lein on üksi. Maailm valgub tema silme eest mööda nagu oleks tegu aeglustatud dokumentaalkaadrite või tähelepanelike ning üdini detailsete viimsete maailmaõhu hingetõmmetega. Lein ja selle kõige karmim tähendus jõuab ekraanile imelise muusika, värvide, montaaži ja kaameratöö seguna. Iga järgmine detail toetab nii iseennast kui ka eelmist ja järgmist. Täpselt fikseeritud kaadrid annavad tunnistust väsimatust fotograafi silmast, mille omanik noppis välja moeajakirja aasta märkimisväärsemad saavutused. George on inglise keele professor, kes on äsja kaotanud oma elu suure armastuse. Ta ei tea, kuidas minna edasi värvivaeses või juba vaikselt tuhmuvas maailmas. Tal on jäänud ainult sõbranna, kunagine vallatlus, kes meest ikka veel ihaldab.

Elu on George`i jaoks muutunud talumatuks, sest iga päev tundub tema jaoks olevat viimane ja antud juhul valgubki lahti üheainsa päeva õhtusse veeremine, taustaks George`i muremõtted ning kuuldused kriisist Kuubas ja vihjed tuumavarjendite buumile. A Single Man ei ole lihtsalt draama leinast ja sellega toimetulemisest. A Single Man on isuäratavalt melanhoolne muusikapala, mida on rikastatud mitme eri värvi-ja muusikakihiga. Film ei paku just palju dialoogi ja värvikaid tegelasi. On ainult George ja tema karakterit defineeriva eesmärgiga tegelased, kes kõik eksisteerivad toetuseks George arengule. A Single Man on rohkem nagu imekena muusika ja värvide kompositsioon, mille keskne sisu ei jää tahaplaanile, kuigi võimalusi on selleks täiesti olemas. Usun, et sisulise poole üle võib veel ja veel vaielda, sest George, tema lein, valu ja õhtusse jalutamine ei ole täiuslikult esitatud. Lugu liigub aeglaselt, elab ühes hetkes ja ei püüagi sünnitada rabavat konflikti. Säilub ainult üks ja ainus pidepunkt, milleks ongi vahel ainuvõimalikuna tunduv leinast ülesaamise viis. Seda on valus vaadata, eriti veel siis, kui toimuvat toetab kurblik muusikapala, aegluubis mööduv silmapilk ja Firthi vahelduva värvitooniga maailm. A Singe Man on moedisainer Tom Fordi debüütfilm ning moe nõudlikku ja piiritletud korrapärasust, värvilisust, stiilirohkust on tunda nagu meie tunneme päikesevalgust oma näol. Iga teine kaader oleks nagu väljalõige moeajakirjast, mis siis, et tegu on Kuuba kriisi aegse paanikaseguse Ameerikaga, mis seisis tuumavarjendis, lipp kõrgel õhus. See on kummastav ja võõras reis ajapikku samastumisvõimeliseks muutuva tegelase seltsis, kellel on raske tulla toime igapäevaste, aga nüüdseks tühisteks muutunud toimetustega.

Riietuda peegli ees inimeseks, keda kõik tunnnevad, istuda autosse ning sõita taaskord mööda tuttavat, aga seekord täiesti võõrast rada pidi. Mängivad lapsed, sõbralikud naabrid, eelarvamused, tühjad näod, pettumus kõige suhtes. George on nagu uppumas ja tegelikult vägagi piltikult seda ka esitletakse. Ta ei leia asu ei kodus ega ülikoolis, sest peab taluma või hoopis nautima äkilisi mälestustevooge, mis tema üle võimust võtavad. Soovunelmast väljumine varjutab värvid. Kõik muutub halliks. Ka see on piltikult, aga üsna sujuvalt väljendatud. Asjaolu, et George on homoseksuaal, ei muuda mitte midagi. Tema armastas nagu iga teine inimene. Võib olla isegi veidi rohkem, aga eks iga mees või naine teab, kui palju on võimalik teist inimest armastada. Inimesed oleme me kõik. Lisaks piltilusale pildikeelele, mis varieerub aeglaselt, aga samas üllatavalt tihti, pakub ASM mõtlemisainet nii vähemusrahvuste, hirmu, eelarvamuste ja ka süütuse vallas. Ülalkirjutatud tekstist võib jääda mulje, et ASM pakub ainult kena pilti, aga mitte sügavat sisu. Tean, et arvamusi on palju ja väga erinevaid, aga vähemalt siinkirjutaja jaoks tõstis filmi tehniline külg sisulise poole esikohale ja suutis seda esitada täpselt nii delikaatselt ja loogiliselt, et pealesuruvat jõudu mite tabada ning mitmed erinevad kihid leidsidki oma väljendusvahendi ilma kellegile arvamust peale surumata. Tegu ei ole ainult ühte kindlat tüüpi armastuse demonstreerimisega. Võtame näiteks kasvõi George loengu, kus ta paneb paika vaikselt istuvad tundengid, rääkides väljamõeldud põhjustest, eelarvamustest, vähemustest ja üldiselt kõigest, mis ka tänapäeval teemakohane.

Avastseen: Pehme lumi langemas autost välja kukkunud mehe verisele näole, tühjad silmad vaatamas ei kuhugi. Tikksirge seljaga sammuv George jõuab maaslamaja juurde, kummardub ja suudleb teda suule. Taustaks külmalt mõjuv talvine kargus, tumepunane värvus ja nende kahe vahele sulanduv stiilses pintsakus George. George`i niigi rusutud ja viimast päeva maailma vaatlev meeleolu muutub vastavalt päeva jooksul ettejuhtuvatele hetketele, mis kirgastavad George`i meeleseisundit. Pikad pausid, mõtlikud hetked, vaikust nautivad kaadrid, muusika ja värvilahendused, mis ei saa jääda märkamatuks. Maaliliselt ja muusikaga veenvalt kooskõlla valatud stseenid on justkui viimse detailini korralikult ja täpselt viimistletud. Iga stseen on tähtsam kui eelmine ja vastupidi. Üks toetab teist ja teine toetab esimest. Iga esitletav suures plaanis detail tahaks jutustada oma lugu, aga üheks hetkeks piisab ainuüksi pealepressivast, aga kaasahaarvast kurvast noodist, et tunnetada meeleseisundi tähtsust. Kurbliku muusika saatel ei peagi võtma kasutusele dialoogi, mis paneks peategelase olemuse kiiresti paika ja aitaks publikul teda paremini mõista. Karakteritesse ei süüvitud just väga hoolikalt, aga visuaalide kontrast töötas ainult karaterisisesel tasandil, aidates luua salapära, meeleolu ja teineteisemõistmist ja arusaamist erinevate tegelaste vahel. ASM õnnestub tänu unikaalsele teostusele, mis rõhutab moedisainerlikku viimistletust ja lugupeetust. George`i motiivid on paigas. Ta tammub vaevaliselt läbi pika päeva, et saaks taas viimast korda voodisse heita ja mitte kunagi ärgata. Vähese dialoogiga pannakse kohemaid paika peategelase seisnud ja olemus maailma mastaabis. Kõik edasine on justkui nagu kandelava emotsioonide, tunnete, valu, raskuste kujutamiseks ja just nii tuntavalt, et ekraani jälgiv filmisõber end puudutatuna tunneks.

ASM`il õnnestub meeled viia seisundisse, millest ei taha enam välja pääseda. Eemaldumiseks peab film aga lõppema, aga kergendustunde asemel võiks see kena näitemäng kesta veel ja veel.

9/10