Secret Sunshine 2007

Lavastaja: Chang-dong Lee
Osades: Do-yeon Jeon, Kang-ho Song jne.

Kaugelt Korea poolsaarelt sattus järjekordne maiuspala minu huviorbiiti tänu Kang-ho Song`ile kui minu lemmiknäitlejale ja osaliselt ka tänu Trashile, kelle soosiv kirjutis antud filmist kerkis esile kohe pärast väikest guugeldamist. Kõige esimene oli muidugi coolbeans a.k.a Gang-pae ja see ütleb ka nii mõndagi. Kang-ho Song`i rõõmsameelseid tegelaskujusid on alati lust vaadata, aga kohe näha, et mees ei piirdu ainult juba tuttavaks saanud rollidega. Secret Sunshine kuulub aga täielikult võrratu rolliga maha saanud Do-yeon Jeon`ile, kelle esitus paistis kohutavat ka vanad head Song`i. Järgnev tekst sisaldab spoilereid, mis kohe kindlasti rikuvad ära võimaluse filmi puhta lehena vaatama asuda ja ma leian, et antud juhul on see oluline.Ema ja poeg kolivad pärast abikaasa surma Milyangi, et alustada kõike otsast peale ja leida rahu. Uus elu ei kesta aga kaua, sest kuulujutud linna uuest elanikust levivad ja sellel on kohutavad tagajärjed.
2007. aasta Secret Sunshine pakkus mulle kui aasia filmide austajale avastamiseks ühe võimeka näitlejanna ja ka ühe huvitava käekirjaga lavastaja. Filmi vaatama asudes ei osanud ma end kuidagi ette valmistada vägagi raskepäraseks ja isegi rõhuvaks draamaks, mis valmistab sama palju üllatusi kui Chan-wook Park`i Sympathy for Mr. Vengeance. Humoorikalt ja eluliselt alanud draama keskendub lesestunud naisele ja tema veel päris noorele pojale. Nad kolivad abikaasa kodupaika, et täita mehe soov pöörduda tagasi niivõrd kaua tagaigatsetud linna nimega Milyang, mis tõlkides tähendabki salajane päikesepaiste. Uus algus ja varjatud motiivid saadavad hingelt murtud ema kõikjal. Ta püüab hoolitseda endassetõmbunud poja eest ja alustada tundmatus linnas uut elu, kuid väikesel kohal on suured kõrvad ja kuuldus mehe kaotanud üksikemast levib üle kogu linna. Oleks arvanud, et keskne konflikt seisneb klatšis ja selle vastu võitlemises, kuid lavastaja Chang-dong Lee pühendas filmi täielikult mitmele erinevale teemale ja veel eelneva hoiatuset. Eks seepärast oligi toimuvat mõnevõrra raske seedida. Üllatavate sisupööretega film on õnnestunud, kui kõik pöörded on loogilised, aga ettearvamatud või siis ebasoosingut teenivad variandid, mida keegi tegelikult näha ei taha.

Secret Sunshine e. Milyang algab kurbliku varjundiga, kuid siiski rõõmsameelse uue elu alustamise loona. Do-yeon Jeon`i veenvalt kehastatud lesestunud ema leiab kiiresti sõbra Kang-ho Song`i tegelases, kes võtab endale eesmärgiks abistada üksikema võõras linnas enese sisseseadmisega. Tundub, et vaataja silme ees hakkab tasapisi lahti rulluma kena lugu ilusatest inimestest, kuid kriminaalsete joonte ilmumisega kaob illusioon uuest elust ja tekib halvaendeline eelaimdus eesseisvatest sündmustest. Üks kohutav šüzeepööre teise otsa ning lõpptulemuse peale võib ainult tasakesi pead vangutada või nutta tihkuda juhul, kui oled filmist väga puudutatud. Esimene osa seisneb leinast ülesaamises ja värske elu alustamises. Teine osa aga poja röövimises ja tema tapetuna leidmises. Selle tulemusena langeb juba niigi mehe kaotanud naine deemonite küüsi ja on ennast peaaegu täielikult kaotamas, kui ta naabri õhutusel istub kiriku toolile ja laseb Jumala palge ees endast välja hinge näriva kohutava valu. Do-yeon Jeon`i esitus on märkimisväärselt kaunis ja hingepugev. Mõningaid sarnaseid jooni võib tõmmata Marc Fosteri Monster`s Ball`iga, kuid Secret Sunshine tegeleb korraga mitme eri teemaga ja veel pealekauba häirivalt veenvalt, pikalt ja halastamatult ning seetõttu pean ma Monster`s Ball`i selle kõrval väheke nõrgemaks filmiks.Kang-ho Song`i sõbraliku automehaaniku tegelaskuju on kui toetav käsi, kes vaatamata takistustele püüab ja püüab abivajajale alati toetust avaldada. Poja kaotanud ja nüüd juba kahekordistunud leina kogeva ema teekonda raske pealt vaadata. Jeon`i veenev rollisooritus peaks ära petma ka kõige filmikaugema inimese. Usu leidmine ja selle järgminine ei ole kergete killast, aga ema saab uue ülesandega hakkama, seda kuni päevani, mil tema usk pannakse kõige raskemal viisil proovile. Andestamine poja mõrtsukale muutub talumatuks, kui mõrtsukas lausub naeratades, et Jumal on talle andestanud. Sel hetkal algab kolmas osa: usu kaotamine ja kiuslik kättemaks Jumalale. Nii usulises kui ka vaimses mõttes rikub naine nii enda kui ka teiste inimeste elusid, et Jumalale tema tegude eest kätte maksta. "Kas sa näed?"küsib naabrinaise meest võrgutav ema taeva poole vaadates ja valab raskeid pisaraid. Sel hetkel on võimalik tagasi vaadata, kui kaugelt film alustas ning kui pikalt ja vaevarikkalt kavatseb lõppeda. Usk, selle leidmine, selle kaotamine ja kättemaks omaenda rumaluse ja jõuetuse läbi valgub ekraanile emotsionaalsete pursete saatel. Korea kino paneb jalad värisema ja hambad kirisema ning seepärast ma teda armastangi. Üllatus üllatuse otsa ja põhjalik ülevaade elu tõusudest ja mõõnadest ongi valmis.

Filmi viimased minutid räägivad iseenda eest, kui poja kaotanud ema vend saabub Milyangi ja küsib lihtsalt nagu ka ema filmi alguses: "Milline on see Milyangi linn?". Ja sõbralik automehaanik vastab korra tahavaatepeeglisse vaadates, et Milyang on nagu iga teine linn ja et siin ei juhtu kunagi midagi erilist. Üks elu, üks linn ja üks naine ning lõpuks saabub rahu nii linnale kui ka emale, kes vaiksel sammu ja veidi tühja pilguga püüab taas alustada poolelijäänut. The Secret Sunshine on isegi filmilikus mõttes veidikene erilisem teos. Silma jääb huvitav kaameratöö ja stseenide ülesehitus. Näitlejatöö vaimustav professionaalsus väljendub eelkõige korealastele iseloomulikus ellusuhtumises, käitumis-ja kõnemaneerides ning samuti ka kaunikõlalises keeles, mille värvikas kõla on üsna ligikutsuv. 2007. aasta Cannes`i filmifestivalil premeeriti Do-yeon Jeon`i oma rolli eest ka vastava auhinnaga. Sellise vaevalise rolli eest on ta seda igati väärt. Kang-ho Song on Jeon`i kõrval samuti meeldejääv, kuid ta säilitab siiski talle iseloomuliku olemuse, mis tuletab meelde nii Bong`i The Hosti kui ka Memories of Murder`i tegelaskujusid. Lihtne, abivalmis ja jutukas mees, kes satub kahtlaste sündmuste keerisesse. Chang-dong Lee`l tasub silma peal hoida. Tundub, et jälle on tegu just sellise lavastajaga, kelle nii mõnigi filmi paneb silmad särama ja rohkemat tahtma.Kohutavalt kurb lugu, kohutavalt tabav teostus ja näitlejatöö. Korea kino? Jah, Korea kino...
10/10

April Story 1998

Lavastaja: Shunji Iwai
Osades: Takako Matsu, Seiichi Tanabe jne.

Tegemist on kolmanda Shunji Iwai filmiga, mida mu silmad juhtusid nägema tänu Love Letterile ja eriti omapärasele Iwai 2001. aasta filmile All About Lily Chou-Chou. April Story on rohkem nagu Love Letter kui All About Lily Chou-Chou, mida ma pean üsna tugevaks eksiperimentaalseks teoseks. Seitse minutit üle tunni kestev lühike, rõõmsameelne, värviline ja meeliköitev lugu Hokkaidost Tokyosse õppima suundunud Uzukist ja tema isiklikest eneseületustest on armas, ilus ja meeldiv kestvuselt lühike, aga mahult pikk filmike.Uzuki Nireno suundub kodulinnas kaugele Tokyo ülikooli. Uzuki jaoks on suurlinna minek suur samm iseseisvuse poole, aga tal on saladus ja see kummitab teda pidevalt esimeste iseseisvate päevade jooksul, kuni see lõpuks laheneb.
April Story on film väga kergesti mõistetava sisuga, mis ei vaja järelemõtlemist ega uuestivaatamist, et kahe silma vahele jäänud detaile märgata. Mõnes mõttes on tegu nö. kasvatusliku filmiga, mis aitab paremini mõista, näha ja tunnetada juba tehtuid otsuseid ja uusi katsumusi. Üks korralik samm iseseisvuse poole võib muutuda keeruliseks katsumuseks, mis heidutab meelt ja paneb meelekindluse proovile ning seda kujutabki April Stroy värvilise pildi ja sümpaatsete tegelaste abil. Ei midagi peadmurdvat, liigõpetlliku või pealesuruvat. 67 minuti jooksul rullub lahti Uzuki väike mõistatus, mis muutub iga uue minutiga aina köitvamaks. Shunji Iwai omab oskust tuua oma tegelastest välja parimad küljed, mida saab alati iseendaga samastada. Uzuki Nireno on tagasihoidlik, ebakindel ja igati meeldiv neiu, kes soovib head eelkõige teistele kui endale. Suurlinnas ehk ei olegi kõik samamoodi nagu kaugel Hokkaidos, aga vaatamata kõigele saadab rõõmus meel Uzukit kõikjale. Ratta seljas otsib ta üles pealtnäha juhusliku raamatupoe, mida ta hakkabki alatasa külastama, kuid pood ja sealne asukas omandab alles paar minutit enne lõputiitreid sisulise tähtsuse.Eelsoojendus Uzuki Tokyosse tuleku põhjustele ja tagajärgedele leiab aset ülikoolis, kuhu ta jällegi astus täiesti arusaadava põhjendusega, aga sellele pööratakse tähelepanu alles hiljem finaalis. Enne vajalikku püanti tutvustatakse ülikoolielu, iseseisvust ja seltsimist nii kalastushuviliste kui ka teiste koolikaaslastega. April Story on filmitud õitsevate kirsipuude ja peamiselt just loodusliku tausta keskel. Niivõrd lühikese kestvusaja jooksul ei oska nagu oodatagi, et lavastaja võtab kätte ja pühendab võimalikult palju aega karateritele ja neid ümbritsevatele detailidele, mis kujundavadki sisult suure südamega filmi ja seeläbi tundub film kestvat rohkem kui kõigest natuke üle kuuekümne minuti. Lihtsakoeline sisu ei tohiks filmist huvitujat kindlasti häirida, sest ajataju kaotamiseks on esitus piisavalt professionaalne. April Story on võrreldamatu All About Lily Chou-Chou eksentrilise stiili ja ajas pendeldamisega, kuid väärt teosed on nad mõlemad. Lühifilmina kindlasti mainimist väärt, sest kui sisuline pool on meeldivalt kaasahaarav, siis ei tohiks midagi valesti olla, aga omasuguste seas leidub ka originaalsemaid ja uuenduslikumaid lühikese kestvusajaga filmikesi.Aga eelnevas lõigus välja toodud fakt ei kahanda April Story siirust ja ilu, mis teeb tuju heaks ja lubab roosasid prille uhkusega kanda.
8/10

Love Letter 1995

Lavastaja: Shunji Iwai

Osades: Miho Nakayama, Etsushi Toyokawa jne.

Twitchfilm on üks kuldaväärt sait, sest just seal avastasin artikli Jaapani lavastaja Shunji Iwai uue filmi kohta, mis kannab nime Vampire. Pole just teab mis originaalne pealkiri, aga selle teeb eriliseks fakt, et tegu on Iwai esimese inglise keelse filmiga. Iwai töödest midagi teadmata võtsin kätte ja asusin aurav teetass käes Iwai esimest täispikka teost vaatama ning selleks siis ongi 1995 aasta Love Letter, mis rabas jalust ja puges hinge.Lesestunud Hiroko avastab teisel surma-aastapäeval mehe kunagise aadressi ja otsustab saata sellele aadressile armastuskirja, et mehe surmaga leppida. Naise üllatuseks tuleb kirjale vastus, mis teatab, et Itsuki lapsepõlvekodus elab hetkel sama nime kandev naine, kes teab nii mõndagi õnnetult surma saanud Hiroko kihlatust.Love Letter on melodraama, mille muudab eriliseks eelkõige asjaolu, et tegu on Jaapani filmiga ja seda just seetõttu, et Jaapani pakutav filmikunst on vägagi värskendav, uudne ja originaalne. Selline iseloomustus ei laiene nüüd kõikidele Jaapani teostele, aga vähemalt Shunji Iwai filme on niimoodi vägagi aus viis kirjeldada. Lugu on iseenesest lihtne: lesestnud noor naine Hiroko ei taha leppida armastatu kaotusega ja otsib seetõttu erinevaid mälestamisviise, et leina leevendada. Lepituse eesmärgiga saadabki ta kirja kallima Itsuki lapsepõlvekodu aadressile, et leida natukenegi rahu. Enneolematu tagasiside järel hargnebki lahti emotsionaalne rännak läbi leina, armastuse ja kahtluse, et midagi jäi armastatule ütlemata. Kirja saaja ja lese rollis on üks ja sama poplauljast näitlejanna Miho Nakayama, kelle etteaste on ütlemata elavaloomuline ja suurem kui elu ise. Samamoodi võib tervet filmi iseloomustada. Selline armastuse eri külgi lahkav draama ei ole just innovaatiline nähtus filmimaastikul, aga see ei vähenda Love Letteri kordumatut ilu nii helis, pildis kui ka eksootilistes inimestes. Rahulikult kulgev karakteritel toetuv Iwai debüüt on delikaatne ja ka väga väljendusrikas teos inimestest ja nende omavahelistest suhetest, mis on väga värskendav elamus tänu Shunji Iwai`le.

Lesestnud Hiroko on kui eksinud talleke, kes ei leia paksust metsast väljapääsu, sest püüab seda leida valest kohast. Mõnikord aga ongi just ebamäärane sihtpunkt viis leida midagi, millele toetuda ja mille abil lasta armastatu mälestustel minna oma teed. Hiroko on malbe ja tagasihoidlik ning tema jaoks võimatuna tunduv tagasiside kallimalt tundub ebamääraselt reaalne. Kolme saatuse põimumine toob esile kolm tegelast, kelle minevik ja olevik muutuvad lähedasemateks kui helendava kuvari taga paistev öine taevas ja tuules õõtsuvad kasepuud. Lesestunud Hiroko, kihlatuga sama nime kandev Itsuki ja elu kaotanud Itsuki - kõigi kolme elu hargneb lahti põhjaliku kerguse ja loovusega. Iwai film särab loodud tegelaste poolest, sest kolme karakteri vahel jaotatud teos omandab peaaegu et kolme erineva filmi mõõtmed, kuid ometigi sulavad erinevad sisuliinid üheks, et luua järjepidev teekond mõistmaks kaotusevalu ja leidmaks rahu. Kihlatu nime kandva Itsuki silme ees valgub lahti senitundmatu maailma, mis sündis noorpõlve tormilises meres.

Esimene pool filmist keskendub Hirokole ja siis kandub loo arendus üle oma ema ja vanaisaga elavale Itsukile, kelle abivalmidus kutsub üles tema jaoks valusaid mälestusi. Mõlemale karakterile pühendatakase ühepalju aega, et ideelt ideele hüplev stsenaarium areneks jõudsasti muheda, aga samas ka kurbliku kulminatsioonini. Shunji Iwai filmile lõi muusika helilooja Remedios, kelle meeleolukad palad lausa sunnivad silmad lõdvaks laskma ja nende ees aset leidvat romantilis-traagilist teost nautima. Hiroko kihlatu tundmaõppimist ja Itsuki elu ja minevikupajatusi saadab elegantne kaameratöö, mis rõhutab jällegi nii tegelaste tähtsust kui ka atmosfääri, mis aitab rasket teemat omaks võtta ja seda isegi läbi nutu ja naeru nautida. Eriti kauniks kujunesid lumevaibaga kaetud stseenid, mida kohtab juba avastseenis. Mõnikord filmi vaatama hakates tabab mind otsekohe avastseeni vaadates tunne või teadmine, et tegu on väga hea filmiga. Ma ei tea, kas keegi on samuti midagi sellist kogenud, aga vähemalt minuga juhtus selline asi Love Letteri alguses, kui Hiroko atmosfäärilise klaveripala saatel üle lumise välja sammus.

Surm, lein, armastus, iseenda ja teiste ligimeste tundmaõppimine pendeldab pidevalt tegelastelt tegelastele. Kõik on olulised nii vähemal kui ka suuremal määral. Keegi ei jää kõrvale, sest isegi paariminutilise osaga klaasipuhuja ametivennal on öelda midagi puhtinimlikku, rõõmustavat ja südant kergendavat. Nooruke Miho Nakayama teeb kaksikrolli leinava Hirokona ja ennastavastava Itsukina. Ta on elava iseloomu ja pelglikult õrna naeratusega eksootiliselt võluv ja niivõrd veenev, et pole kahtlustki tema näitlejaandes, kuigi Hiroko/Itsuki roll oli tema jaoks esmatutvus filmindusega. Shunji Iwai filmid on nagu Makoto Shinkai animed. Mõlema filmid on emotsionaalsed, omapärased, musikaalsed ja elavaloomulised. Aasia filmides on olemas üks kindel säde, mis erutab meeli ja liigutab südant. Ehk on see hingestatud stiil ja vorm, mis edastab kindlat sõnumit ja jagab innovaatilisi ideid läänes nii tavaliseks ja kommertslikuks muutunud žanrile.

Love Letteri lõputiitreid jälgides tabasin end mõttelt, et milleks lääne kommertsi enam üldse vaadata.

10/10

Wonderful Days 2003

Lavastaja: Moon-saeng Kim

Tulevikus on maailm laastatud sõdade ja keskkonna saastamise mõjul. Viimaseks kantsiks on sirgunud Ecoban, mis jätkab enesehävituslikku tegevust. Ecobani agent Jay hakkab kahtlema suurlinna metoodikas ja ühendab jõud vastupanuvõiltejatega, et Ecobani tegevus lõplikult maha suruda.Wonderful Days ehk amerikaniseeritult Sky Blue on minu esimene kogemus Lõuna-Korea animatsiooniga ja ega ta suurt tavalisest animest erinegi, kui välja arvata tegelaste kujundus ja iseloomulikud loomuomadused. Kõiksugu plakateid vaadates tekkis lootus, et tegu on isegi väga omapärase ja animatsiooni poolest leidliku teosega, kuid nendest kahest ootusest täitus vaid viimane. Keskne sisu, mille ümber tegelased vaevarikkalt tegutsevad, on juba kuskilt kaugest või isegi lähemast tulevikust tuttav ja vahest isegi liiga etteaimatava sisulahendustega. Siiski ei saa väita, et Wonderful Days`i ei kõlba vaadata või et sellele ei maksa aega raisata. Ikka maksab, sest lugu, nii ebaoriginaalse sisuarendusega kui see on, suutis end maksma panna ja üheskoos omalaadse teostusega muutuda põnevaks tulevikunägemuseks, mille jooksul pakutakse nii mõtlemisainet kui ka parajas koguses ootusärevust. Wonderful Days ei ole nagu Ghost in the Shell või The Place Promised In Our Early Days, kus peategelane oli ja jäi loo pidepunktiks. Siin tegutsevad tegelased küll mitmel eri tasandil, kuid kunagi ei süübita karakterisse, et teda esitleda kui maailma viimast lootust või ei tähtsustata nende rolli tumedas tulevikukeskkonnas. Võib olla on see isegi hea, sest seeläbi ei minda mööda tuntud radu, kus alati on olemas keegi üks ja ainus, kuid siiski kaotab Wonderful Days päris palju pinget just tänu lõdvale karakteriarendusele. Keskkonna saastamise tagajärjel on maailm alates tänasest päevas sada aastat hiljem kattunud pimedusega ja kõikvõimalikud ennustused on täide läinud. Sinist taevast peaaegu et üldse enam ei eksisteerigi ja nii rikkad kui ka vaesed elavad tumedate pilvede all. Sisuline pool peibutab eelkõige idee hea teostusega, aga tänu ebaoriginaalsele arendusele ei teki korralikku sidet ei tegelaste ega ka esitletava maailmaga.

Viimane aspekt on muidugimõista vaieldav, sest CGI animatsioon ja fotorealistlikud taustad teevad oma tänuväärse töö, et pakkuda mitte just väga detailset silmailu, aga see-eest efektset liikuvust ja silmapaistavaid taustasid sünge visiooni kujutamiseks. Wonderful Days loob huvitava, kuid mõnevõrra igava vastasseisu kahe erineva maailma vahel. ECOBAN on organisatsioon, mis elatub keskkonnast ja ongi väiksema skaalaga apokalüpsise põhjustaja ning lihtinimesed, kes elavad ECOBAN`i suurlinna äärealadel elatudes tööstusest ja üha suurenevast mässumeelsusest nende orjastajate vastu. Visuaalselt ja atmosfäärilt on keskse loo taust igatipidi paigas, et mõjuda rahustavalt nii silmale kui ka mõistusele, ent lahendus kõikidele maailma probleemidele, mida ECOBAN on põhjustanud, ei rahulda mitte mingil juhul suurepärast animatsioonitehnikat. ECOBAN`i agendi Jay dilemmad on veenvad, kuid tähtsusetud tänu etteaimatavuse kõrgele tasemele. Tema ja vastaspoole võitleja Shua sõprus ja eneseohverdus maailma hüvanguks on filmi läbivaks ja ühtlasi ka kaasahaaravamaks küljeks. Aktuaalne postapokalüptiline maastik on igati tore oma inimeste ja ülesehitusega, kena ja rahustav nii pildi kui ka muusikavaliku poolest. Jay tegelaskuju meenutas kohati major Motoko Kusanagit Ghost in the Shell`st, kuigi viimase karakteriarendus on etem kui antud teoses. Korea keel kõlab kummaliselt, sest minu kõrv on viimasel ajal harjunud jaapani keelega, aga kuna mõlemad on meeldivad, siis pole mingit probleemi. Kaalusin ka WD`i inglise keelse versiooni vaatamist, kuid õnneks IMDB kommentaar ütles dubleeringu kohta nii mõndagi negatiivset. Ma nii või naa pooldan originaali isegi siis, kui dublaaž on õnnestunud.

Silmailu pakkuv, sisult küll juba tuntud teema, aga vähemalt on esitus suurepärane.

6/10

Brick 2005

Lavastaja: Rian Johnson

Osades: Joseph Gordon-Lewitt, Lukas Haas jne.

Brendan on tagasi oma endises koolis, et üles leida oma kunagine armastatu Emily. Tüdruk kaob pärast kõnelust Brendaniga ja keegi ei tea või ei taha selgitada tema kadumise tagamaid.

Rian Johnsoni esimene film kannab nime Brick. Johnsoni keerdkäike täis krimifilm, milles särab Joseph Gordon-Lewitt eriti nupuka ja energilise koolinoorena. Esmamulje esimestest kaadritest paneb pea tööle ja juba suunduvadki mõtted mõnele tüüpilisele noortedraamale, kus tegeletakse aktuaalsete probleemidega või püütakse kujutada noorte raskekujulist teismeliseiga. Aga kohe kui Brendan päris esimeste minutite jooksul taksofonist väljub ja mõtlikult kihutavale autole järgi vaatab, on tunda õhus midagi teistsugust, mis ei lõhna ootuspäraselt või igavalt, vaid ootamatult põnevalt. Brick on nagu tellis, mis lajatab imelise kergusega naiivsele ja tüüpilisele noortekrimkale ja suundub selle vigaseks peksmise järel kümnesse eri suunda. Kõikvõimalikud sisuliinid on üllatavad ja vägagi omapärased. Kriminaalid, keda on raske kriminaalina ette kujutada ja isehakanud detektiiv, kes allub iseenda intuitsioonile. Rõskete toonidega rikastatud draama noortest, kuritegevusest ja ühest leidlikust sellist, kes paneb end maksma veel leidlikumalt. Kohati üheksakümnendate algust järgiv üldine stiil rajab aluse Brendanile ja tema kunagise tüdruksõbra kadumisele. Keegi ei tea, ei taha teada või ei saa öelda, aga vastus on siiski olemas ja Gordon-Lewitti karakter on piisavalt mitmekihiliselt loodud, et luua lahendusi keerulistele olukordadele. Keerkäikudega lõpule jõudvad olukorrad on Bricki`i parimad osad, sest mitte just alati ei oska tulemust ette ennustada. Kohati meenutas isegi Guy Ritchiet, kui maha arvestada libekeelsed ja naljatlevad tegelased ning asendada nad üheainsa nende omadustega tegelaskujuga. Tõsistes toonides lugu narkootikumidest areneb hoogsalt, kuid kindla sihiga, et peategelane läbi paksu takistustekihi suruda. Brick on piisavalt ülbe, et filmi ees aukartust tunda, kuid just nii palju, et tervik ei muutuks edevaks ega rumalaks. Veidrad karakterid mõjuvad värskendavalt ning nende motiivid ja kogu olemus on täpselt paigas, et lasta harjumatult veenvaid tegelaskujusid omaks võtta.

Noorte allmaailma esindaja pöörab vaimusilmas loodud ettekujutuse pahupidi, sest kohati koomiline, aga samas siiski üsna veenev Lukas Haasi The Pin ei vasta üldse mitte mingile maffioosniku ettekujutusele, kuid just sellisel moel kujutatuna peabki The Pin`i ja tema kaaskonda tõsiselt võtma. Joseph Gordon-Lewitt ja Rian Johnson on filmi eest juba palju kiitust pälvinud ja kindlasti ka igati teenitult. Oleks vaid selliseid filme rohkem, kuigi sel juhul kaotaks stiilne krimka oma originaalsuse. Iseseisva teosena paistab Brick silma nii ülesehituse taipliku tempoga kui ka tegelaste omavaheliste suhete salapärasusega. Keegi ei paista üksteisest hoolivat ja vastupidi. Kohati karm ja jõuline, aga ka äärmiselt humoorikas intelligentne Brendan on nagu südamehääl, mis tekitab teistes probleemide sasipuntras siplevates kaaslastes vastikust. Brendani vaikne iseloom, tabav huumor ja kiiresti otsi kokku panev taiplikkus on kui taak tema sõpradele, sest nad kõik kadestavad teda teataval määral, kuid ka vaevaks talle endale, sest põikpäisena ei anta alla ega minda koju rahulikult magama või lakke vahtima. Otsekohene ja kiire otsustusvõimega Brick kujutab peaaegu et perfektselt ühe kindla sündmuse arengut punktist A kuni punkti B visates teele ette võimalikult palju takistusi ja tegelasi, kes kõik omavad kogu filmi tervikuna vaadates reaalselt olulist rolli. Alates nohiklikust The Brain`st kuni The Pin`i probleemse jõmmini, kes on arenevas detektiiviloos hoopiski tähtsam kui võinuks arvata. Kui võrrelda omavahel Brick`i ja The Brothers Bloomi, siis suurim sarnasus on vast stsenaariumi tugevus, kuid kõik muud küljed on vägagi erinevad. Johnsoni ootab ees helge tulevik, kui ta jätkab oma stiili ja mitmekesiste lugude jutustamist. Johnsoni parimad küljed avalduvad tegelaskujudes ja keskkonnas, kus nad tegutsevad. Karakterid on aga kõige tähtsamad ja loodan, et nii on ka tulevastes filmides.

Johnsoni järgmine film on ajas rändamist käsitlev ulmefilm Looper, mille sisu on parajalt intrigeeriv, et seda vaikselt ootama jääda. Brick`i pole veel jõudnud uuesti vaadata, aga üsna pea teen ma selle teoks, sest vaatamisväärset on selles juba kuhjaga.

9/10

The Proposition 2005

Lavastaja: John Hillcoat

Osades: Guy Pearce, Danny Huston, Ray Winstone jne.

Austraalia kardetuimad lindpriid on pärast koletut veretööd lahku läinud, aga karistus ootab neid kõiki ja seda asubki läbi viima kapten Stanley. Ta käsib Burnsi jõugu ühel liikmel Charliel üles leida ja tappa tema vanem vend Arthur või 9 päeva pärast ripub võllas pantvangi võetud Burnsi bande noorim liige.

John Hillcoat`i The Road on viimase aja üks parimaid postapokalüptilist maailma käsitlev teos. Sisulise poole eest peab olema tänulik Cormac McCarthyle, aga filmi teostuse ja näitlejaansambli juhendamise eest Hillcoati teravat silma. Raskekujuline ja hingepugev draama. The Proposition on umbes sama omanäoline nagu The Road. Üldisest massist pidevalt erinev vaatenurk nii vägivallale, lindpriidele kui ka karmile ajale, mil maid valitsesid tugevad või need, kellel oli piisavalt nupukust ja seejures ka rasked revolvrid vööl. Seekord ei leia tegevus aset mitte indiaanlastega mäslevate asunikega, vaid aborigeenidega kooseksisteerivate inglastega, kellest mõni püüab kõrbelinnades tsiviliseeritud ühiskonnakorraldust rajada. Lugu keskendub Burnsi vendadele, kes on Austraalia kardetumad lindpriid e. mõrtsukad jav ägistajad. Viimane suurem veretöö on aga üles puhunud üleüldise vihkamislaine ja vennad on teineteisest lahku läinud, et võimude eest peitu pugeda. Ja sealt lugu alguse saabki. Guy Pearce kehastab keskmist venda, kes on pesamunaga pärast koletud veretööd vanema venna Arthuri juures lahkunud, et olla võimalikult kaugel rahva vihaobjektist. Ray Winstone`i kehastuses astubki vendade teele ette haritud kapten Stanley, kes tahab jõugu pealiku välja meelitada, et rahva viha leevendada.

Kapten Stanley esindab õiglust ja intelligentsi, mida pärsib külarahva kättemaksujanu ja rumalus. Charlie Burnsi eesmärk on oma vanema venna tapmine, et päästa nooruke Mike võllast. Kõike seda on esitatud üleskeriva pinge ja aeglase arenguga. Charlie on tasakaalukas, mõtlik ja raske dilemma eest. Tappa vend, et päästa teine või pageda kogu perega ja elada rahus tagaaetavana edasi. Karm Austraalia maastik, lõputu päikesepaiste, kuumus ja krõbisev liiv on taustaks venda otsivale Charliele. Samas loob Nick Cave`i kirjutatud stsenaarium mõrtsukast ja vägistajast pealik Arthurist illusiooni, et tegu on tundliku, targa ja austusväärse mehega. Mägedes varjuv Arthur külvab enda ümber salapära ning pikapeale jääbki mulje, et kardetud mõrtsukas on jumala leidnud ja aborigeenidega mägedesse elama suundunud. Päris nii küll ei juhtunud, aga vägisi taheti sellist muljet jätta. Danny Huston, keda nüüd saab näha ka Robin Hoodis kuningas Richard Lõvisüdamena, ongi kardetud Arthur Burnsi rollis ja tema isiksuse lõplik avaldamine annab aegamööda mõista, et poeetiline lähenemine lindpriile on loomulik, sest tegu on ju seadustest kõrgemal elutseva kõrbeelanikuga, kelle vastu tuntakse aukartust, aga tegelikkuses on revolver just nimelt austaja poole suunatud ja päästikut ollakse valmis kõhklematult alla suruma.

The Proposition on vestern, mis on enam-vähem mitmetasandiline nägemus Metsikust Läänest, haritute ja harimatute vahekorrast, lindpriide heroiseerimisest ja lõputust vägivallast. Sisu keskendub eelkõige Charlie Burnsi vennaotsingutele ja väikevenna võllast päästmisele. Lõpeb ka kõik nii nagu peabki. Ei mingit halastust ega järske selgusehetki, mis muudaksid külmaverelise Arthuri ja tolle poolemeelsena tundunud kaaslase inimlikeks ja mõistlikeks. Kõrbes on omad seadused. Neid järgida on igaühe enda teha. John Hillcoati looduselembus jagub kogu filmile. , et luua täiuslik õhkkond vägivaldseks arveteklaarimiseks. Seda kõike ei serveerita ega lõpuks söödeta ette kui silm silma ja hammas hamba vastu võitlusena, vaid alatu ja isemeelse vastasseisuna. Täpselt nii nagu Burnsi vendadele sobib ja seda mõistab ka rahvale omavoli loovutanud kapten Stanley, kes on valmis teenitud karistuse väriseva käega vastu võtma. Kõrbes pole kuskile põgeneda ja selgitust juba nõudma ei tulda. Avar maastik ja Arthur Burnsile loodud poeetiline taust käivad käsikäes ja loovad midagi filosoofilist, kuid mitte kordagi korralikult sellesse süvenedes. Ikka vilksamisi ja tempoga kaasaskäivalt, et teiseneda tavalisest sügavamaks, aga samas ikka säilitada omamoodi mõttelaad ja karmidele meestele omane julmus ja taktitundetus.

Karakterite areng on aeglane ja ühemõtteline, kuid selge ja sobilik toimuva olukorra tõsidusega, mis muudabki tegelased märksa sügavamaks, kui nad tegelikult on. Charlie dilemma väsitab teda ja seeläbi heidetaksegi pilk juba sooritatud tegudele ja teenitud tasule, et aru saada Charlie armastusest ja vihkamisest venna vastu. Nick Cave`i ja Warren Ellise kurblik muusika süvendab veelgi kõigi tegelaste omanäolist rännakut, mis on igaühel isemoodi ja mitte tingimata kõigi filmivaatajate ühtse nõusolekuga mitmekihiline. Seda loob atmosfäär aga väga suutlikult ja järjepidevalt. Igal juhul on tegu andeka ja värskemat suunda arendava vesterniga, kus kõik ei ole nii nagu paistab ja vastupidi. Kapten Stanley jõuetus omakohut nõudva rahvahulga ees on mõistetav ning see muudab karehäälse Ray Winstone`i tegelase veelgi inimlikumaks ja lugupeetavamaks. Pole olemas lõputut jõudu, et olla see, kes sa oled või tahaksid olla. Vastutus jõuab järele ja hammustab suure tüki. Kapten Stanley ja Charlie Burnsi tegelaskujud olidki pidepunktid, mille taustal domineeris hirmuäratava auraga Arthur Burns, et määrata mõlemi rolli tähtsus käesolevas sündmustikus.

Omapärane ja leidlikult teostatud ja kirjutatud vestern, mis erineb omalaadsetest eelkõige atmosfääri loomise ja karakterite mitmekihilisuse poolest.

8/10